jooks


jooks

Advertisements

Eelmisel aastal kui bussisöit pealinlastele veel tasuline oli korraldas Tallinna Transpordiamet o-võistluse, kus tuli jooksmisele lisaks kasutada ka ühistransporti vöi noh tegelikult oli olulisem ühistranspordist see ühiskaart ja selle reklaam. Sel aastal enam ühiskaarti polnud vaja tutvustada, pigem rõhuti Autovabale päevale, mis minu arvates üldisest meediast vist üldse läbi ei käinud. Oleks vöinud ju. Eniveis, eelmisest aastast jäi mul üritusest hea mälestus (pöhiline roll on muidugi vöidetud loosiauhinnal), seega läksin ka sel aastal.

Lühidalt on tegu 2-tunnise valikorienteerumisega, kus punktiväärtus oli seotud punkti numbriga (nagu rogainis) ning reeglitekohaselt tuli vähemalt kolmel korral kasutada ka ühistransporti.

2013-09-22 Yhistranspordi-OAlustan sellest, et ma olen ikka erakordselt halb raja planeerija. Mul ei ole see rogainidel kunagi välja tulnud. Mittekunagi. Nii ka seekord, sest nüüd seda kaarti vaadates, leian palju paremaid variante, kui need, mille ma eile sooritasin. Isegi KUI ma oleks alustanud oma ringi sedapidi, nagu ma alustasin siis oleks ju võinud köigepealt vötta sillalt punkt nr 12 ja alles siis 27. suunas kimada, aga ei jooksin köigepealt bussipeatusesse, kus selgus, et jöuan 27. joostes ära vötta ja alles seejärel bussi peale minna. Lippasin siis mööda Raudtee tänavat punkti nr 27, kuigi tegelikult  35-aastat Nömmel elanuna oleks pidanud teadma, et vöta köigepealt 12 ja jookse mööda raudteetammi 27 suunas. Erakordselt loll valik minu poolt. Kirde bussipeatuses istusin ja guugeldasin vastuseid küsimustele, millele rajal olles vastused pidi leidma. Buss muide tuli palju hiljem, kui olin arvanud – oleks seda teadnud oleks jooksnud Järve Keskuseni ja sealt üksköik mis bussiga peatuse vörra edasi. tagantjärele tarkus… Igaljuhul ootasin tolle 36 ära ja söitsin kolm peatusevahet 28 suunas. Seejärel kerge sörk Spartani, kus ootasin paar minutit bussi ja söitsin kaks peatusevahet, et siis A Le Coq’ni punkti nr 36 sörkida ning sealt Endla risti punkti nr 31. Punktis vötsin lahti mobiilirakenduse, kust on live‘s näha kus üks-vöi-teine troll/tramm/buss parasjagu on, mulle sobiv troll nr 6 oli just Endlast alla keeramas, seega kimasin trollipeatusesse ja söitsin punkti nr 34 vötma. Pilk telefonile näitas, et kohe-kohe on tulemas troll nr 5, lippasin üle ristmiku öigesse peatusesse ja nautisin taas 3 peatust trollisöitu. Löwenruh pargis kaotasin paar minutit punkti otsimisele, see ei olnud üleliia nähtav. Edasi oli mul ajaga natuke napilt ja bussiliiklus ei aidanud üldse mu tegevusele kaasa. Sörkisin mööda Räägut Nömme tee poole ja vötsin käigult punkti nr 33. Oleks ma kiire jooksja, siis oleks jooksnud 26 ja alles seejärel bussi peale läinud, kuna aga minu jooksukiirus ei ole väga mainisväärne, siis vötsin bussipeatuses istet ja pidasin sisemonoloogi, et mis siis nüüd edasi. Pilk kellale ütles, et 26 tuleb ära jätta. Kaalusin veel pikalt, et kas sõidan 17’ga löpp-peatusesse vöi lähen Tervise tee bussipeatuses maha ning jooksen löpuni. Otsustasin viimase kasuks. Seal metsa all läks juba punnimiseks. Pressisin nagu jaksasin (ja ega väga ei jaksanud) TTÜ Spordihoone poole ja sealt Nömme mäkke. Raja löpuks ei olnud see üldse tore lahendus. Oleks ma alguses tolle punkti nr 12 ära vötnud, siis poleks vist trahvi saanud, aga kuna ma juba punnile nii lähedal olin, siis läksin ja vötsin ikkagi tolle ka ära – preemiaks 1:34 üle aja ja vist 2 miinuspunkti. Juhtub….

Ah-jaa – tänan Tarci ergutushüüete eest. Poleks oodanudki :)

Valimised on tore aeg, saab tasuta šokolaadi

Inimene on ikka imelik. Ma olin endale kindlaks plaaniks vötnud, et tulemus ei ole oluline, O-sproti tuleb nautida, aga löpuks kui aeg hakkab peale pressima siis tuleb ikka hasart sisse. Arvestade, et esikolmikusse ma niikuinii ei tule, siis oleks ju vöinud selle trahvi rahulikult ka suurema vötta, aga ei oli  vaja loom välja lasta. Loodan, et seda rogainil ei juhtu, sest ei tahaks uskuda, et ma pärast 8 tunnist matkamist väga loomastumiseks valmis olen.

Loosiönnega seekord ei vedanud, lahkusin tühjade kätega, aga see eest rahulolevalt. Järgmine aasta jälle, siis vöiks muidugi parema planeeringu teha.

Nagu körvalolevalt pildilt näha, siis kasutasid mitmed erakonnad rahvakogunemist valimiskampaaniana, mis seal ikka, ega mul šokolaadi vastu midagi ei ole. Minu häält ei saa paraku kumbki “Magusa sügise” soovijatest.

Tulemused

Läbisin eile oma esimese triatloni :) Vötke seda muidugi kui huumorit, sest päris triatlonist oli asi valgusaastate kaugusel. Tegelikult lihtsalt tegelesin eile rattasöidu, jooksmise ja ujumisega ning siis veel natukene rattasöitu. Suvi on ikka nii paganama lahe!

Köigepealt eksju söitsin hommikul rattaga tööle. Mu uuest elukohast tulenevalt kestab see rattasöit maks 10 minutit (mida on ilmselgelt liiga vähe). Eile lisasin veel asjale vürtsi ja söitsin läbi vanalinna. See oli viga. Vanalinnas on liiga palju inimesi, sh nii tööle ruttavaid kaaslinlasi, kui ka Jaapani ning USA turiste, kes ilmselt ajavahe töttu end eriti varakult hotellitoast välja on ajanud. Lisaks on vanalinnas teadupoolest munakiviteed ja rattasöit munakivil ei ole see, mida teistele soovitada tihkaks, ammugi siis endale. Töölt koju söitsin vähe teist ringi, oli palju mugavam.

Kui see eelnev oli igapäevane rutiin, siis nüüd algas triatlon (mille toimumisest mul esialgu aimugi polnud). Kimasin kodunt rattaga Sparta jooksutrenni, milles osalemise eest maksan löivu ilmselt tänasel päevakul, mis teadupoolest on päris mägisel maastikul. Merli (kes on oluliselt paremas vormis kui ma) käis eelmisel nädalal Sparta jooksutrennis ja mu meelest olid tal veel laupäevalgi jalad kanged. Mul on täna veel OK (st otseselt valusad lihased veel ei ole, pigem on keha lihtsalt väsinud), aga kardan, et nii see ei jää. Ma küll osalesin nö algajate grupis, mitte jooksugrupis, kus teiste hulgas teevad jooksuharjutusi ka Merli, Viff ning Mati, aga aiman, et see algajate grupp mind ei päästa. Lihasvalu on ilmselgelt homse ja ülehomse päeva teema. Asjale lisab jumet veel see, et pärast jooksutrenni toimus trenn nimega SixPack. Nime järgi aimate ilmselt isegi, millega tegu. Kui jooksutrenni järgselt olin ma veel enam-vähem tegutsemisvöimeline, siis see SixPack oli killer. Krambid segasid mul osasid harjutusi tegemast. Püüan möelda, et  mis ei tapa, teeb tugevaks :) Peab tegema! …jätkuks mul nüüd vaid püsivust selle trenniga jätkata.

2013-07-03_luigedJuba enne jooksutrenni pakkus Merli välja, et lähme pärast Männiku karjääri (tuntud ka kui Raku järv) ujuma. Enne trenni olin ma valmis igalepoole minema, pärast enam mitte nii väga, aga samas möte ujumisest tundus nii äge, et tuli minna. Leppisime kokku, et kulgeme rahulikult. No enam-vähem kulgesime ka. Rattasöit on ikka jooksmisest hoopis erinev tegevus ja see ei tundunud üldse nii ebamugav, kui kasvöi käimine. Jöudnud karjääri äärde, oli keha muidugi nii maha jahtunud, et vette minek ei tundunudki enam üleliia ahvatlev, samas kui juba kohale söidetud, siis tuli minna. Läksimegi ja oli nii hullult mönus, et ma seda ei kirjelda, vaid lihtsalt tean ise seda tunnet. See “ujumine” oli triatloni nörgim osa, sest teadupoolest ma ei uju, pigem oli see vees seisimine, aga see ei muuda fakti, et hullult mönus oli :)

Jäi veel läbida viimane ala, mis oli taaskord rattasöit. Seekord ühtis see kojusöiduga, mis väga kerge taganttuule ja vist ka öigenatuke mäest alla söiduga oli puhas rööm.

Triatlon numbrites: 6.12 km ratast / 7.08 km jooksu (sisaldab jooksuharjutusi) / 37 min SixPack’i / 5 km ratast / teadmata minuteid vees seismist ja ujumise imiteerimist / ca 11 km ratast

Puhkus, tule ruttu!

Pildil on emaluik pojaga lahkumas, enne käisid nad päris kalda ääres meie tegemisi uudistas.

See video teeb loo eriti ägedaks, sest mis saaks olla veel ägedam kui palja ülakehaga ning vurrudega Freddie Mercury. Vist mittemidagi :)

Ma olen olnud pisut blogivööras ja üldse ei kipu kirjutama viimasel ajal, kuigi teemasid ju jaguks küll. Hakkan siis tasapidi minevikust olevikku liikuma.

See postitus on jätk eelmisele Sloveenia postitusele ses möttes, et jöudsin Sloveeniast koju Xdreami hommikul kell 5. Önneks teadsin ma seda väikest seika juba paari nädala vörra ette ja seega suutsin end kavalate vötetega vabastada kohustusest minna B-rajale. Natuke tegi see mind murelikuks ka, sest mulle seiklussport meeldib ja päris niisama käed rüppes Xdreami ajal istuda tundus kurvavöitu. Kus häda köige suurem, seal abi köige lähem (vöi kuidas see vanasöna ütleski) – önneliku juhuse läbi läks nii, et Heidi (st tegelikult Bestmark) vöitis mingi loosiga osalusöiguse iizi-rajal. Mulle see sobis. Pärast esialgset vastpuiklemist ja lubamist, et ma ei hakka liigselt “panema”, vötsid Heidz ja Eli mind oma tiimi. Kaunis :)

Laupäeva hommikune 5 tundi magamist ei olnud väga hea tootlikkusega, sest hommikul ärgates oli tunne, nagu oleks mul räige pohmakas, sest käed värisesid ja seest oli hell – tegelikult oli tegemist puhtakujulise magamatusega ja reisiväsimusega. Sellisena ma metsa läksingi :)

Jalgsi 2.1 km

Leppisime kohe alguses kokku, et nii hullud me ei ole, et mäest üles jookseksime ja nii hullu ka ei pane, et Eli verd köhima hakkaks. Mölemad plaanid said (mu meelest) täidetud. Esimesse punkti oli kohe mäkke minek, vötsime seda elegaantse könnakuga :) Aga ikka oleme etapil 2. aja saanud – ma ausalt ei saa aru kuidas… Ka teise ja kolmandasse punkti tegime minimaalselt jooksusamme (kui üldse). Olin Eli ja Heidi lahkel loal rajale kaasa vötnud ka fotoka, sest kiiret ei pidanud meil ju olema – aega on – kasutasingi seda fotokat siis Valgehobusemäe tornis sihtotstarbeliselt. Tükk aega vaatasime tornis ringi ja tödesime, et küll see Isamaa on ikka kaunis. Vaatamata sellele oleme neljandasse punkti läinud viienda ajaga, kaotades esimesele minutiga. Ma ei saa ikka aru kuidas… Neljandasse punkti minnes tegime vist isegi rohkem kui möne jooksusammu. Esimese jooksuetapi löpetasime kolmanda ajaga.

Konkurendid Saue Tammede klubist (tiim Tõrukesed) on saanud meist 2:55 parema aja. Imestan, et nii vähe parem, sest seal olid ikka sportlased koos :)

Kanuu 0.8 km

Juba kanuusse joostes (ok – minnes) nägime konkurentosid Tõrukesi karjääri peal hulpimas. Pidasime plaani, et Eli ja Heidi lähevad kanuusse ning mina jooksen karjääri kaldal punktid läbi, sest see karjäär oli lihtsalt nii naeruväärselt väike. Ise me muidugi legendi ei lugenud või noh tõlgendasime seda omamoodi – nimelt oli sinna legendi kirjutatud “Peab läbima kanuuga”. Selle toreda jooksmise idee nullisid aga korraldajad koheselt kui kanuualasse jöudsime. Mis siis ikka, kui kanuuga, siis kanuuga. Olime kokku leppinud, et Eli istub taha ja on roolija. Muidu oli köik tore, aga Eli arvas, et ta ei tahaks päris piduriks olla ja püüdis ka mölatada samal ajal kui roolida. Köik on tore ja ma hindan Eli spordimehelikkust körgelt, paraku on aga nii, et kui oled esimesest korda kanuus roolija, siis pole vaja proovida kasulik olla, siis on vaja roolida. See Eli aktiivsus päädis sellega, et tegime kanuuga mingeid veidraid hoomamatuid suunamuutusi. Pean tunnistama, et olin leppinud sellega, et me metsas könnime jms, aga see kanuu vingerdamine ajas mind nats närvi. Polnud muud lahendust, kui tuli kohti vahetada.  Mitte, et ma nüüd ennast kiita tahaks, aga minu roolimisel, läks meil see kanuu nagu lepase reega. Tööjaotus oli enda rumalusest lihtsalt esialgu vale saanud.

Prouasid Tõrukesi kätte ikka ei saanud. Me olime kanuus 12:29 (7. aeg), Tõrukesed 16:00 (14.). Oleme söitnud kaheksandasse punkti esimese aja – seda pole minu kanuusöitude ajaloos varem juhtunud. iizi-raja löbud :)

Jooks 1.8 km

Veeaugu punkti on Tõrukesed jooksnud iizi-rajakatest köige kiiremini, meist lausa minuti kiiremini. Neil hakkas vist hirm, et saame nad kätte :) Aga noh eks me tegime kindlasti seal kanuualas veel möne kustumatu nalja, mida ilmtingimata möne aja seistes nautima pidi. 12’ndasse joostes tundsin pidevalt muret selle pärast, et me E-liit naine vaikselt verd ei hakkaks köhima, sest olin ju lubanud seda vältida. Önneks on Eli absoluutselt üks visamaid naisi, keda tean – ta ei virise, vaid teeb kaasa. Mulle meeldib. 12-13 etapil tee peal läksin kergele sörgile, sest köndimine hakkas ära tüütama. Esialgu jooksin üksi, mötlesin, et tühja-kah, jooksen kuni selle hetkeni, kus tee metsa keerab, seejärel ootan kaaslased järele. Pärast möningast jooksmist heitsin pilgu selja taha ja nägin, et ka Heidz ja Eli jooksevad – olin meeldivalt üllatunud. Kokkuleppe kohaselt me mäest üles ei pidanud jooksma, seega punkti ikkagi köndisime. Aga ma ei kurda :)

Meie j0oks 20:39 (4.), Tõrukesed 18:00 (2). Olekski imelik olnud, kui sellel etapil oleks me Tõrukesetele vähem kaotanud. O-sportlased nagu nad on :)

Lisaülesanne

Kuuest petanque pallist tuli ämbrisse visata neli, sealjuures oli igal tiimi liikmel kaks viset. Heidz viskas esimesena kaks palli sisse, seejärel mina ühe ning Eli ei ühtki. Jooksuringile minek. See oli küll tüütu, aga ei midagi hullu.

Mulle see lisaülesanne meeldis, sest ei nõudnud vaid niisama toorest jöudu, vaid lisaks täpsusele ka omajagu ka sportlikku önne. Kusjuures trahviringi arv oleks võinud sõltuda sellest, kui mitu kuuli vähem kui neli ämbrisse sisse läks. St viskasid sisse 1 kuuli – 3 trahvikat, 2 kuuli – 2 trahvikat ja 3 kuuli – 1 trahvikas. Oleks asja veel pönevamaks teinud.

Ratas 4.4 km

Taaskord oli kätte jöudnud rattasöit, mida ma ootan igal Xdreamil. Seekord ehk ootasid seda ka Eli ja Heidi, sest nad pidavat väidevalt BikeXdeami jaoks trenni tegema, st rattaga söitmas käima. Pärast esimest rattapunkti tegime kerge löike läbi metsa, mis tähendas küll mäkketöusu läbi tihedavöitu metsa, aga päris kindlast oli see ajaline vöit. Etapi parim aeg on selle ilmekaks töestuseks. 18’ndasse läksime kerge sörgiga, sest rattaga mäest üles söit käis selgelt meie filosoofia vastu :) 19. ja 20’ndasse minek oli nii mönus, et ma ei oskagi seda kirja panna, puhas väntamise rööm – ka Eli oli veel täie elu ja tervise juures. 21 punkti minnes kohtasime löpuks Tõrukesi, kaks neist tundusid väsinud. See oli meie vöimalus :) Punkti minnes tuligi otsustada, kas minna punktini rattaga ja üle Valgehobusemäe 22’sse vöi siis jätta ratas mäe jalamile, jala punktis ära käia ning ringi ümbes mäe järgmisse. Too viimane tundus parem möte. Siinkohal aga hakkas E-liit klassi vöistleja kurtma lähenevate krampide üle – sundisin ta jooma. …ja niimoodi korduvalt – oli näha, et Elil oli raske, aga önneks oli löpuni väga vähe jäänud. Ma ei saa ikka veel päris täpselt aru, kuidas me eelviimasesse punni söites etapi parima aja saime, aga sellel iizi-rajal ongi nii mönigi asi ilmselt natuke arusaamatu :)

Ratas 41:47 (4.), Tõrukesed 49:12 (9.).

Kokkuvöttes 1:57:15 ja mu elu esimene Xdreami etapivöit, missiis, et nöörirajal :) Tegelikult oli üks tiim meist kiirem, aga nad said paraku 15 minutit trahvi. Tõrukestega sai määravaks kiiremad kanuu- ja rattaetapid.

Minu tugev käepigistud ja ölalepatsutus Elile, kes vaatamata krampidele ning vist üsna kurnavale pingutusele kordagi ei kurtnud. Heidz on lihtsalt nagu diiselmootor, kiirendust pole, aga kestab pikalt. Nagu suvine kihlveo-O näitas, siis teised vöivad rapsida kui palju soovivad – Heidi tuleb ikka ja vötab rahulikult ning kindlalt oma. Nii ka seekord.

Ise olen väga rahul selle iizi-raja valikuga, Inksi ja Anneliga oleks ma B-rajal söna otseses möttes ankruna taga lohisenud. Seekord aga sain ise tunda seda, mida üldiselt on tundnud teised, st nad ei pinguta täiega – nad peavad mind järgi ootama. Natuke oleks tahtnud ikka panna ka, vöisteldes tekib ju teadupoolest hasart, aga ma ei kurda, sest olin selle tagasihoidliku tempoga arvestanud.

Ma ei tea kuidas pikal rajal, aga iizi-raja osas olen ma tolle eraldistardiga väga rahul. Arvatavasti poleks ühisstardist me ponnistus nii eduka resultaadiga löppenud, sest kardetavasti oli rajal füüsiliselt tugevamaid tiime kui meie, meie tugevus seisis o-oskuses. Arvan, et ka pikematel radadel toimis eraldistart väga hästi.

Ma olen tsipa üllatunud, et see iizi-rada nii nörga tasemega oli, samas vöita oli magus :) Oli äärmiselt meeldiv sportlik laupäev. Nii jätkata!

Ma alustan sellest, et mulle endiselt öine mets meeldib. Ma vöin (raske südamega) isegi loobuda mönest päevasest Xdreamist, aga öine Xdream on nagu Jüriöö ja Jukola – see on lihtsalt NII ÄGE! :) Vaatamata sellel korral ettetulnud ränkadele eksimustele arvan ma endiselt, et öine Xdream on hullult äge ja sinna tahan minna igaljuhul.

Peamine töö, mis Orissaare Xdreamile eelnes oli korralike lampide kokkulaenamine, sest eelmise aasta poolpimedas (mönel meist vist ka täiesti pimedas) läbitud etapp oli veel liiga hästi meeles. Önneks on meil klubis tublid o-söbrad, kes omavad korralikke lampe ning suurel hulgal akusid. Selle suure halogeenlambi pmst ainuke viga ongi selles, et aku peab vastu maks 3.5-4 tundi, kehvemad akud ca 2 tundi, st igaljuhul tuleb keset ööd akut vahetada. Olin selle protseduuri endale keerulisemaks ettekujutanud, kui see tegelikult oli.

Aga tühja sest ettevalmistusest, asugem asjakallale. Merli on meie head ja vead väga hästi juba kirja pannud, lisan omaltpoolt möned mötted/kommentaarid.

Ratas 17.8 km

Ma ei salli silmaotsastki seda kui peab startima jooksule, igakord loodan, et ehk nüüd saab rattaga startida – löpuks ometi oli rajameister mulle halastanud. Ratas it is!  Mööda asfalti käis hull andmine, mida ma ikkagi nautisin :) Teevalikul oli kaks varianti, kas minna löuna poolt mööda väiksemat teed vöi siis pöhjapoolt ringi suuremat teed pidi – mulle tundub, et enamus valis tolle viimase. Köik oli väga ilus, aga see teerada, mis pöhimötteliselt kuni peaaegu punktini pidi viima, kadus kuhugi ära. Ja mitte ainult meil ei kadunud, vaid tervel massil kadus. Jätsime rattad ühte kohta ja jooksime punktini. Kuivörd ei ole näinud konkurentide teevalikut, siis ma ei teagi, kas alt tulek oleks olnud kiirem.

Ratas käe körval jooks ei ole me tugevaim külg, seega tuli järgmisse taas ringi söita ja viimane ots punktini joosta. Selle kohta arvan ma küll, et vöitsime sellega. Mitteniiväga vörreldes teistega, kuivörd vörreldes oma oletatavat aega mööda pöldu minnes ja aega, mille tegime teed mööda ringi minnes. Kolmas punkt oli lihtne. Täpsustan – meile lihtne, sest ma töesti ei kujuta ette kuidas esimesed tiimid seal pimedas maa all selle punkti üles leidsid.

Neljas punkt oli natuke naeruväärne, aga kuna enamus rajast kulges Muhumaal, siis kuidagi pidi ju sinna saama. Iseenesest see söit mulle meeldis, vahepeal sai isegi möne meeste tiimi tuules söita, paraku aga mu jalgades ikkagi nii palju jöudu ei ole, et pikalt tuules püsida. Önneks on Merli piisavalt palju jöusaalis käinud ja suutis meid Karbiga tuulde vötta ja Muhhu vedada. Päris tammi löpus tekkis ühtäkki mingi punt, milles önnestus isegi mönda aega söita. Önnestus isegi nii söita, et punkti minevale teele pöörasime esimestena, teised jäid millegipärast kaarti vaatama…

Valik-O

Esmapilgul tundus too valik-o ülesanne öisesse metsa täiesti ajuvabana. Mis moodi saab olla vöimalik leida eiteakust keset ööd kaks punkti neljast, kuidas see vöimalik on? See ülesanne önnestus meil mu meelest, aga oodatust pareminigi. Sisenesime alasse otse raketimäe (Hiiumaal Ristnas oli sellisel mäel selline nimi) jalamile. Punkt körgemail tipul, manasin silme ette paari nädala tagust Hiiumaa Ristna kaitserajatiste pilti, st mu loogika viis sinnani, et punkt ongi tolle mäe tipus, mille jalamil olime. Üks meeste tiim mainis midagi sarnast mu körval, seega suund mäkke – esimen punkt vöetud. Teise punkti jaoks rakendamise lihtsalt vaatlusmeetodit. Ühes kohas (üsna söna-sönalt) paistis punt inimesi, otsustasime, et seal peabki üks punktidest olema. Sellist viisakat järjekorda, nagu selle punkti juures pole ammu Xdreamil näinud – fair play enneköike, ei mingit rüselemist.

Oleme saanud seal valik-O’s 26. aja – meie jaoks on see päris hea tulemus. Vähemalt möni asi önnestus meil.

Ratas 4.7  km

Järgmise punktivahega tegime oma esimese vea, aga sellega viga vist suurem enamus, seega see ei lähe nagu päris arvesse.  Me oleksime pidanud minema sealt, kus lähevad sinised nooled, sest see oleks olnud köige kiirem ja tuleb tunnistada, et meil oli korra ka see möte, aga lasime end massist juhtida ja Xdreamil on see tihtipeale viga. Kuivörd siht, mis viis lisaülesandeni tundus täitsa söidetav, seega müüsin maha plaani, et läheme köige otsesemat teed pidi – mööda sihte (see plaan on tähistatud kaardil kollaste nooltega). Läksime aga löpuks hoopis sealt, kus on punased nooled – sellist ärakaldumist ei osanud ma küll oodata ja noh pimedas ei saa aegajalt ju la essugi aru. Sel hetkel kui jöudsime asfaldile ei saanud ma midagi aru. Peatusime. Ma ei saanud ikka veel midagi aru. Merli ja Karp surusid peale, et ega mass ei eksi – läheme järgi. Kuna ma tõesti ei omanud aimugi, kus ma olen, siis andsin alla ja läksimegi – seekord mass töesti ei eksinud (vahel kohe veab noh). Löpuks hakkasin aru saama, kuhu me välja olime jöudnud. Ma polnud sellist asjade kulgu üldse ette kujutanud, sellest ka minu täielik peata olek. Esimene märkus iseendale – püsi oma esialgse plaani juures!!!

Kuna eelnenud etapiga olime vastu pükse saanud, siis otsustasime järgmisse igaljuhul ringi minna. Kogu söit, mis oli asfaldil, oli nagu laulupidu, ma nautisin rattasöitu ja puhkasin söna otses möttes, niipea aga kui pidi söitma hakkama kruusateel kaugenesid mu nooremate kaaslaste seljad natuke liiga kiiresti. Proovisin vahepeal vilistada, et endast märku anda, aga kaaslased olid ikkagi paganama kaugel. Kui ma ausalt ütlen, siis mulle see möte ei meeldi – noh see möte, et jätad oma vöistkonnakaaslase pikalt selja taha üksinda iseendaga vöitlema. Selliseid satse on rattaetappidel liiga tihti näha, mul on tollest viimasest (aeglasemast) alati paganama kahju, sest üksinda kulgedes, nähes kaugenevaid kaaslasi, langeb mott kiiremini kui arvatagi oskaks. Tagantjärele tunnistan oma viga selles osas, et ma ei osanud näha ette seda, et see valgete täppidega tee on kruusatee, mitte asfaldiga suur tee. Arvestades, et kruusa peal oli mu kiirus oluliselt aeglasem, kui asfaldil, siis oleks pidanud minema otsemat teed (metsateed) pidi siniste noolte järgi. Vaatsin, et paar naiskond on läbinud selle etapi 17- ja 19-minutiga – huvitav kustkaudu nad söitsid? Teine märkus iseendale – enne Xdreami tuleta meelde Eesti põhi(alus?)kaardi tingmärgid ja teede klassid!!!

Jalgsi 3.4 km

Seda etappi ma ei oska kirjeldada – lugege parem Merli kirjeldust, see ütleb pmst köik. Miks, miks, miks? Kuidas see vöimalik on?

Ma ei saagi aru, kuidas Merli keset ööd üldse aru sai “ühes kohas metsas”, et me seal juba olime olnud, minumeelest oli üks kadakavösa köik. Ah-jaa, kuna ma sattusin pidevalt meist kolmest esimeseks kadakamurdjaks olema, siis tahaksin teile vägagi kirjeldada seda, milline on üks korralik kadakavöss, aga paraku saavad mu sönad otsa. Kadakad seisid söna otseses möttes külg-külje körval, jättes mönda harva kohta 20×30 sentimeetrise augu – nendest aukudest end läbi murdsimegi. Lamp (ja kiiver) peas ei olnud see maailma mugavaim tegevus.

Mu GPS on nats jamanud, aga sinna vöpsikusse sisse murdes mötlesin, et nüüd oleks küll hea teada, kus me täpselt läheme. Litsusin GPS-vidinat ja noh nagu selgub, siis oleme enne tagasipööret peaagu punkti jöudnud, ainult natukene jäi puudu. Vöimalik, et ma kujutan endale ette, aga mul on tunne, et ma kuulsin vahepeal lirtsuvaid hääli, just täpselt selliseid, mis järve ääres köndides tekivad. St vöimalik, et me olime punktile kahetsusväärselt lähedal.

Mu motivatsioon langes selle värdjaliku veaga nii madalale, et arvatavasti  jäi mu’st maha üks langev motivatsioonivagu. Motivatsioon oli nullis, mis nullis. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli viga ja Xdreamil tuleb vöidelda alati löpuni, eriti öisel Xdreamil.

Tagantjärgi tarkusena ja kolmanda märkusena iseendale – otsi alati vöimalusel rattakaardilt jooksu-O kaarti vöi vastupidi. See tegevus oleks meid säästnud tobedast löunast ringijooksust, sest pöhja kaudu oleks vist kiiremini saanud.

Ratas 10.9 km

Järgmine ratas läks meil täitsa hästi, kaks esimest naiskonda on meist kiiremad ajad saanud, teised on aeglasemad – st ratas meile ikkagi sobib ja noh tollel kahe tunnisel eksirännakul olime mönevörra sportlikku viha endasse tekitanud. Rattasöit oli kordades (ja kordades) mönusam kui pseudo-O-kaardi järgi kadakavösas ekslemine. 13-punkti (38) söitsime 45’nda ajaga (vahepeal vahetasime minu lambul akut) ja 14’ndasse (35) 36’nda ajaga. Kohe pärast 14’ndat punkti vahetasime Merli lambil akut (teist korda), sealt ka 15’ndasse (36) mineku 96’s aeg. Samas kanuualasse (9) söidame 53’nda ajaga. Ilmselgelt ratas sobib meile.

Teel 13’ndasse vahetasime ka minu lambil akut. Selles ei ole midagi erilist, aga eriline on see, et vahetasime akut esimest korda. Arvestades, et esimesel tunnil pöles see mu suht vähe ja akuvahetus toimus ca kell 3:15 öösel, kui stardist oli möödunud 5 tundi, siis vöib öelda, et see aku pidas vastu ca 4 tundi. Pole paha :) Aini aku! Enne aku vahetamist, kui lamp lihtsalt natuke heledaks muutus, suutsin kas korda kukkuda – mölemal korral kenasti sama pölve peale. Milline rööm :)

Kanuu 8.7 km

Merli on kanuufiasko nii täpselt kirja pannud, et mul ei ole trassi ja tunnete iseloomustamiseks mittemidagi lisada. Me lugesime seda legendi kümneid kordi, tegime meeletuid oletusi ja järeldusi, aga ikka panime puusse. Juba mitmendat korda sel etapil ei saa ma aru, kuidas see vöimalik on? Kuidas saab olukorda nii valesti hinnata.

Tagantjtägi tarkusena, foorumit lugenuna ja Daniga suhelnuna vöin märkida, et meie valik vötta puntkid 52-51-53 oli väga hea plaan. Kui me oleksime sealt 53’ndast 59’ndasse söitnud, siis oleks me saanud isegi enda kohta täitsa OK kanuuaja. Enamus tegi vist valiku, mis hölmas rohkem neid Saaremaa poolseid punkte. Meie teekond seal Muhu pool kulges lausa valutult, kui seda truubiäärset roostikku ja olematut tempot mitte arvestada. Üks asi veel, milleni ma olen tagantjärgitarkusena jöudnud on see, et seal väinatammi ääres ei oleks pidanud vist kanuutama, oleks pidanud hoopis vees köndima ja kanuud enda järel tömbama. Kella 5 aeg hommikul meil ilmselgelt väga ei nokkinud.

Eniveis – kanuu on nöme! :)

Jalgsi 4.6 km

Kuna me olime juba ühe 45-minutilise karistuse endale vötnud, siis ei tundunud see punkt roostikus väga apetiitne, löime käega ja vötsime taas karistuse. Tühja kah. Neid tagantjärgitarkusi ning olekseid ja polekseid tuleb mul varrukast – poleks me pärast oma aerofoto-O’d alla andnud ja oleks me kanuulegendi öieti lugenud, siis oleks me läinud ka roostikupunkti, aga meie rong oli juba läinud. Merli kurtis kerget pölvekangust, st asfaldil jooks ei olnud hea möte ja ega seda vöitlusvaimu polnud meis enam kelleski vist, seega köndisime rahumeeli löpuni ja töttöelda ei olnud mul selle vastu mittemidagi, pärast kaheksandat tundi polnud ma väga äksi täis, et jooksma hakata. Hommikusel maanteel oli me huumor nii kuldne, et vahepeal oli naeru töttu köndidagi raske, sest huumor (nagu öeldud) oli NII kuldne. Praegusel hetkel mul need naljad enam niiväga ei meenugi, aga naljakas oli – seda mäletan. Ah-jaa üks nali puudutas Karpi ja tema vildakat kiivrit, see oli tol hetkel ikka marunaljakas.

Kaardipildi pätsasin Merlilt. Usun, et ta ei pahanda :)

Lisaülesanne – kuulitöuge

Minu meelest oli see tobe lisaülesanne. Lisaülesanne peaks/vöiks olla selline, kus saab konkurendile kavalusega/teadmistega ära teha – selle ülesande juures see vöimalus puudus. Pealekauba – kui kuulitõukes kehtiv Eesti rekord välja toodud sentimeetrise täpsusega (20,65), siis tulemuste mõõtmine silma järgi meetritega on natukene jama. Meie tiimis viskasid kaks liiget 7 meetrit ja üks liige (mina noh) 6 meetrit. Kohtunik, kes tulemust ütles, ütles seda puhtalt selle järgi, mis numbri lähedusse kuul kukkus. Ütleme, et kaks liiget viskasid meil 7.30, siis oleks piisanud kolmandale liikmele 6.05 viskamisest. Kui aga kuul kukkus maha kuhugi number kuue peale, siis võisime me 20.65 täis visata küll. Tean, et sentimeetitega mõõtmine oleks olnud mõeldamatu selle ajamahukuse tõttu, aga kui ei ole võimalik tagada tulemuse täpset mõõtmist, siis ei saa sellis lisaülesannet ka tegema panna. Õnneks oli karistus vaid 1 trahviring, mis ei olnud ka väsinud kehale (ja vaimule) väga kurnav tegevus. Sellegipoolest – tobe lisaülesanne.

Jalgsi 1.8 km

Mulle see lisaülesanne (natuke saab seda ju nii nimetada) meeldis, aga eks mängib siin ka rolli see, et meie tegime seda valges ning saime möne hea vihje ka söpradelt klubikaaslastelt. Pimedas oleks see objektide otsimine kindlasti raskem olnud, kuigi köik olid tuletatavad.

Lisaülesanne – megaredel

Seekord loen vedamiseks seda, et mul on kaaslased nooremad ja tugevamad kui ma, st sellistel jöudu nöudvatel ülesannetel saan nad tanki lükata. Mulle tundub, et nad eriti vastu ka ei hakanud. Minul julgestajana jääb üle vaid Merlit ja Karpi kiita, algajate akrobaatidena lahendasid nad ülesande veatult. Tublid lapsed :)

Köik. Finito.

Emotsioon oma isilike eriti nömedate vigade töttu oli esialgu täielik pettumus. Peab tunnistama, et pettumus süveneb, eriti kui pidevalt meenub möni uus tagantjäreletarkus. Samas tekitavad need vead mu’s mönevärra sportlikku viha, järgmistel kordadel neid vigasid ju ikka enam ei tee. Pealekauba nagu ma juba alguses ültesin – ma vöin (raske südamega) loobuda mönest päevasest Xdreamist, aga ma ei taha loobuda öisest Xdreamist, sest öine on öine on öine. Samas tegelikult ei taha ma loobuda ka päevasest, sest vaatamata sellele, et rajal olles vihkan ma nii rajameistrit kui ka iseennaast, möödub see möne päevaga ja tahaks uuesti hullu panna! Xdream on s*taks lahe koos oma ägeduste ja vigadega.

Ja Merli – lähme ikka mönele rogainile, eks? :)

Ma ei tea, mida ma terve talve teinud olen, trenn see igaljuhul pole olnud. Absoluutselt pole jooksujaksu ja -kiirust. Null noh, null. Või see tähendab, et oma arvates nagu jooksen kah, aga teised on koguaeg oluliselt kiiremad. Okei, ma tean küll, et ma kirjutasin just eelmises postituses, et mul on tulemusest suva – ongi, aga tahaks enda suhtes ikka piisavalt kriitiline olla ja praegu on pöhjust kriitiline olla küll. Natuke teeb see mind nöutuks, aga ega midagi muud ei oska välja möelda ka, et kui tuleb vist jooksutrenni rohkem tegema hakata. Nöme lahendus :)

Ma ei mäleta, kas ma olen enne o-sprindi vöistlusel osalenud. Täna igaljuhul tegin seda. Botaanikaaias toimusid Tallinna MV sprindis. Hullult mönus jooks, nii mulle meeldib – sai koguaeg kaarti jälgida, punktinumbreid kontrollida ja tihedalt punne vötta, sealjuures oli “metsas” nii palju punne, et koguaeg pidigi punktinumbreid kontrollima, sest üsna kerge oli vale pöösa juurest mitte oma punn vötta. Ideaalne-O. Mönus!

Et mu blogi ei muutuks liialt spordiblogiks, siis teen kohe ühe postituse pühendusega Matile :) Paar infokildu kuninglike pulmade kohta kulub ju marjaks ära küll :) Leian video ka kui vaja.

Järgmine lehekülg »