Jukola


Juuni saldo: kaks linna-O’d, kolm TON’i + Jukola

6.06 – Kodasoo, TON. N40: 32-52-60-49-48-47-46-62-36-61-50-54-56-100 / 5 km

2019-06-06_Kodasoo

Etapi 32-52 lahendamisega jäin hätta, edasi oli rohkem ellujäämine. +29 on küll väga mönus, aga joosta on nats raske, rohkem nagu tiksumine. Aga ma ei kurda, ausöna!

Ma ei tea kuidas, aga kuidagi on see Kodasoo minust mööda läinud, avastasin selle maastiku möned aastad tagasi ja mu meelest on täieliku pärliga, päris üllatav kohe, et meil siinsamas on kaunis männimets selliste toredate töusunukkidega. Tasub (peaaegu) alati minna.

10.06 – Botaanikaaed, linna-o. Punane ehk pikem rada, 4.6 km / 25 kp

Botaanikaaias tuleb lihtsalt joosta nii kiiresti kui jalad vötavad, kui vötavad :) Esimese punktiga keerasin end kiviktaimlas korralikult krussi, muidu jooksingi nii nagu jaksasin. Merlile kaotasin 8 minutit, mida on ilmselgelt palju nii lühikesel rajal, aga pean vist löpetama selle enda tippsportlastega vördlemise. On nagu on. Pöhiline oli see, et rattasöit päevakule ja tagasi oli väga mönna, noore söbraga mänguväljakul oli ka tore – st kordaläinud esmaspäev.

2019-06-10_Botaanikaaed_1   2019-06-10_Botaanikaaed_2

13.06 – Järvi järved, TON. N40: 34-36-53-46-48-51-43-38-58-56-45-33-55-100 / 5 km.

2019-06-13_J2rvij2rved

Nagu käesoleva aasta päevaku info ütles tabavalt, siis “Maastik on…., mille keskseks pärliks on mandrijää servamoodustised ehk maakeeles vahvad männimetsased reljeefipesad” – jep, need reljeefipesad on Järvi järvede pärlid, eriti siis kui neid kuumaga ronima peab. Siis on muidugi need pärlid peamiselt näol ja irduvad kehast tilkadena :) Teate küll, daamid ju ei higista, daamid pärlendavad. Aga Järvi järvede päevaku teeb alati heaks see järvede osa, st saab kohe pärast päevakut ujuma minna. Kas oli möni päevakuline, kes seda vöimalust ei kasutanud? Palun igale päevakule sellist pesemisvöimalust! :)

17.06 – Tallinna loomaaed, linna-O. Punane rada, 5.1 km / 27 kp

2019-06-17_Loomaaed

Kui oled nädalavahetusel jooksnud Jukolat, siis ei tule lommaaias spurtimisest midagi välja. Pealekauba olin tavalise jooksutossuga, mitte o-sussiga ja kuna suur osa rajast oli seal loomaaia väiksed metsatukas, siis ei tahtnud tallad üldse maaga pidamist saada – ühesönaga paha siga, sada viga. Väntasin koju ära…

27.06 – Koitjärve, TON. N40: 34-56-52-55-39-40-57-38-35-36-37-63-62-33-32-100 / 4.9 km

2019-06-27_Koitjarve

Selle päevaku lugu algab teekonnaga päevakule. Käisime Merliga päeval tema suvekodus Kunda kandis ja kuna waze näitas päevakule söiduks tohutult pikka ringisöitu, siis orienteerujatena mötlesime, et löikame. Plaan oli lausa geniaalne, päriselt ka, sest noh milleks söita suur ring, kui saab ka otse läbi Körvemaa. Kuni Järvi järvedeni oli köik titi-miti, siis aga hakkasid waze ja google mapsi teekonnad erinevaid juhiseid andma. Igaljuhul jöudsime korra pöhimötteliselt sohu ja meie kasutuses olnud sportauto ei olnud selleks üldse ette nähtud. Vötsin siis telefoni kontaktidest ette Maidu ja helistasin, suurema sissejuhatuseta küsisin, et kas see tee ja üks sild, mis teele jääb on ikka autoga ületatavad. Mait, teises otsas kogeles midagi. Tundus kuidagi mittemaittõnissonlik ebakindel vastus, löpetasin igaksjuhuks ruttu köne ära. Selgus, et olin helistanud valele Maidule, ühele bussijuhile, kellega aegajalt naiskonnaga Tartus oleme käinud. Tollele vöis mu köne töesti imelik tunduda :) Igaljuhul helistasin siis ka öigele Maidule, tollele Tõnissonile ja sain teada, et jögi on ületatav, st vajutasime pedaali pöhja ja jöudsime päevakule pmst viimasel minutil. St päriselt viimasel minutil. See aga tähendas seda, et metsas ei olnud enam väga inimesi ja möne keset sönajalgu oleva punkti otsimine oli peaaegu vöimatu ülesande. Alla anda ka nagu ei tahtnud ja nii ma seal metsa siis porisesin omaette. Auto juurde jöudes oli mu ainus soov ruttu koju saada, önneks sai.

Jukolal käisin ka, nagu ikka juunikuus, aga paraku pole mul seda kaarti. Peate uskuma, et oli äge – nagu tavaliselt!

 

 

Miks on alati nii, et kui toimub midagi head, siis toimub samal ajal mitu ägedat asja?
A-la-ti!rock_summer_88

15-16. juuni teadupoolest on Jukola, kuhu lihtsalt peab minema, sest see on nii äge üritus. Pole küsimustki, eks?

Kui tavaliselt on sel ajal Rabarock, mis minust on kuidagi mööda läinud, siis sel aastal on sellel samal nädalavahetusel Rock Summer. See on ikka nii köva nostalgialaks, et ma olen sönatu. Ma  arvan, et ma päris köigil Rock Summeritel ei käinud, sest see üleliia odav löbu just ei olnud (näiteks 1993 aastal maksis festivalipilet eelmüügis 300 krooni, mis tol ajal oli ikka väga suur raha), aga pea pooltel käisin ikka kohal, kasvöi ühe päeva piletiga. Korra oli vist isegi esimene päev mingil pöhjusel tasuta. Einoh…. head ajad :)

Kuigi ma pean tunnistama, et tõenäoliselt ma valik ikkagi Jukola, sest söprade-eliit läheb ju metsa mönulema, aga mul on kohe kergem, et sain pisutki vinguda tollel kaks-ägedat-üritust-samal-ajal teemal.

Ma videot seekord ei pane, aga lingi videole panen ikka – EMF Unbelievable – üliköva!

Ma ilmselgelt ei hakka kirjutama, kui äge üritus see Jukola on, sest kes käinud, see teab ja kes pole käinud, sellele ei ole vöimalik seda sönadega kirjeldada. Tulge kohale ja veenduge ise :) Ma ei usu, et tavalisel harrastussportlasel önnestuks kuskil mujal kui Jukolal olla samaaegselt metsas (ja samal rajal) maailma eliidiga. Ajaliselt pole mötet end vörrelda, sest kaotus on peaaegu kalendriga möödetav, see eest aga on päris äge metsas jälgida, mismoodi ässad jooksevad. Hindamatu!

Mercury naiste eesmärk on tavapäraselt jääda löpptulemuses koht vöistlejaterivi esimesse poolde ja sel aastal oli boonuseks veel Tammede esimesele tiimile ära tegemine, sest ässad startisid ju kohalt 114, st peaaegu esireast :)

Enne starti tegi mulle veits hirmu see 7.2 km’ne rada, mida rajameistril kolmandale vahetusele pakkuda oli, aga nüüd vöin julgelt öelda, et ma olen siiralt rahulolev, et sain seda vahetust joosta, sest iga minut tolles metsas on nauding. Sellest muidugi ei maksaks välja lugeda, nagu ma meelega seal metsas vöimalikult kaua aega veedaks. Nii lihtsalt kukub välja :) Kui ma trenni tegema hakata viitsin, siis vöin koguni viimast vahetust proovida mönikord.

Mercury Kotkas jooksis oma vahetuse hästi, nagu alati. Heidi on aastast-aastasse stabiilne olnud, st jälle sama – hea – esitus. Kui veel pühapäeva hommikul näitasid löpptulemused, nagu oleks ma oma vöistkonda töstnud ühe koha vörra, siis tänaseks on see üks daam mu’st jälle mööda saanud ja olen hoidnud oma vöistkonda täpselt samal kohal. Mu meelest päris hea täppisteadus, eriti arvestades, et metsas on 1200 naiskonda. Anneli tösis meid 82 koha vörra, st jälle hästi. Kokkuvöttes jäid köik oma tulemusega rahule, lisaks tegime Tammedele ära ja saime vist esmakordselt löpp-protokollis parema koha kui Mercury mehed – mu meelest igati korda läinud sooritus!

Ma ei mäleta, et ma oleksin rajal mingit erilist suurt kala teinud. Möni körvalekaldumine vöi siis paari-kolme vale punkti külastus ei ole minu puhul mingi viga, see on normaalne asjade kulg :) Pean tunnistama, et näiteks viiendasse punkti minnes ei olnud ma päris kindel, kus ma täpselt olen, aga önneks jöudsin suuremate äpardusteta punkti. Muidu olin enam-vähem kaardis. See kaart on nii täpne ja avakaljud olid nii head pidepunktid, et köik tundus kuidagi imelihtne. Samas arvestades, et enne mind oli metsas ca 2500 naist, siis oli peamine ülesanne muidugi vöimalikult öige loha valmine. Nagu öeldud – üldjuhul see ka önnestus.

Peale naiste jooksu on aga naistel puhas puhkus ja nauding. Meestel vist mitte niiväga, aga kokkuvöttes arvan, et köik on rahul. Isegi Margus, kes tavapäraselt alles hommikul 8 aeg metsa saab.

Juba teist aastat pole ma klubitelki ööbima sattunud, sest o-jooks on suurtelt ekraanidelt nii vaadatavaks tehtud, et telgis öö veetmine on selge ajaraisk. Mitte, et ma vahepeal seal platsil pikutades maganud ei oleks, aga siiski köik vöimalused terve vöistluse reaalajas jälgimiseks on olemas.

Muide, kui keegi tahab “läbi joosta” Jukola esimest vahetust, siis selle video abil on see täiesti vöimalik.

 

Jah, ma ootan juba järgmise aasta Jukolat :) Näeme, siis seal!

ETV2 näitab hetkel 2007 aasta X noorte laulu- ja tantspidu Ilmapuu lävel, mul meenus sellega, et ma ei olegi veel Jukola mötteid kirja pannud. Pean tunnistama, et ega mul Jukola kirjeldamiseks eelmiste kordade juttudele (2010, 2009, 2008, 2007 jutt ja 2007 kaart) midagi erilist lisada ei ole, sest köik on endiselt sama ägä :) Püüdsin paar nädlat tagasi Inksile ja Annelile seletada, et kui on laulupidu, siis sinna tuleb minna, sest see on laulupidu – nagu iga eestlase must go üritus. Nad ei saanud millegipärast aru, aga see selleks. Jukolaga on sama lugu – kui just vigastatud ei ole, siis tuleb minna – iga orienteeruja vähemalt ühe korra must go üritus.

Kui sellest korrast rääkida, siis mulle me telgi koht eriti ei meeldinud, sest see olu kuskil maja taga metsas, aga arvestades massi, siis olekski imelik, kui köik oma telgikoha ideaalse koha peale saaks. Seekord siis sedamoodi.

Isikliku o-sooritusega olen täitsa rahul, kui mitte arvestada seda, et teel esimesse punkti kukkusin ja löin pölve vastu mingit puuroigast ära, krdi valus oli (on natuke siiamaani). 1:01:49 on minu jaoks OK tulemus, arvestades siia hulka esimesse punkti minemisel kukkumist ning maas väänlemist ja neljanda punktiga tehtud viga, siis oleksin ehk Triinaga samal ajal metsas välja tulnud. Aga mis seal enam, sest oleksid ja poleksid ei maksa tagantjärgi mittemidagi.

Niisiis – panin stardist ajama ja esimesel nölval, kus sai mäes alla joosta koperdasin nii toredalt, et löin kukkudes pölve vastu maas olevat puud ära. Ütlesin paar vängemat söna ja rullusin seal kivide ja sambla peal kergelt oiates. Üks selja tagant tulnud proua küsis abivalmist, et kas ma suudan ikka jätkata. Suutsin :) Pikutasin (st proovisin jalga tööle saada) veel nats aega, aga seljatagant ja mäe alt oli nii palju naisi tulemas, siis tuli end püsti ajada ja edasi komberdada. Meele tegi natukene paremaks see, et mäe alt (nö parempoolset teevalikut pidi) tuli ka Triina, kes  oli mu’st 17 sekki enne metsa läinud – st olin vähemalt esimesse punkti teinud parema teevaliku. Poleks ma kukkunud, oleksin ca minuti jagu edu saanud, aga nagu öeldud, siis oleksid-poleksid pole sentigi väärt.

Edasi oli vaja vaid öiges rongis istuda. See önnestuski mul kuni neljanda punktini, kui avastasin ühtäkki mingi tee pealt. Kompassi abiga önnestus mul end enamvähem paika panna. Olgugi, et ma ei olnud 100% kindel oma asukohas ja mu punkti juurde nagu teab, mis suuri lohasid ka ei läinud, sundisin end otsa ringi keerama ja avakaljudel end paika panema. Mitte, et ma end päris paika oleks saanud, aga punkti sain küll kätte :)

Järgmise etapi jätsin ma metsas vahele :) Selles möttes, et kaarti vaatasin selliselt, nagu läbiks etappi 5-6, aga tegelikult läksin ju viiendasse. Seekord pean tänama önne, et Jukolal sellised rongid on, sest üksinda metsas olles poleks ma vist midagi aru saanud. Usaldasin rongi ja liikusin üldise massiga kaasa, ootasin küll punkti paremal käel, aga millegipärast läksid köik vasakule. Igaksjuhuks läksin vaatama punktinumbrit – ootasin 33, aga oli hoopis 84 – heaküll, see sobis ka, kuigi ma sellesse punkti mitteüldse omaarvates ei läinud.

Seitsmendasse punkti mineku olen oma jaoks peas juba kustutanud. Kaheksandasse minnes, aga olind koguaeg kaardis. Kuskil poole etapi peal hakkasin naised mööda metsa risti-rästi ringi tömblema – selge hajutus, liikusin edasi. Punkti piirkonnas juures jöudis mulle järgi kolmanda vahetuse liider – tuleb tunnistada, et haakisin end sappa. Mitte, et ma suudaks liidrite tempot hoida, aga suund oli öige :) Päris punkti juures liider seisatas ja nii önnestus mul märgata suurt kivi enne kui liider, suundusin punkti liider kohe minu järel. Minu raja tipphetk – näitasin tippsportlasele kätte kivi, mille taga punn oli vöi noh ma tekitan ise endale ego boosti ja tahan nii arvata. Palun mitte mu illusiooni löhkuda :)

Tuleb tunnistada, et edasi oli juba lihtne. Eriline tänu korraldajatele selle eest, et viimasest punktist finišisse ei olnud 400-500 meetrit nagu tavaliselt, vaid köigest 240 meetrit. See tundus lausa inimlik :)

Kokku sai mu’st rajal mööda 11 naiskonda. Pole hullu :) Üldarvestuses saime 400nda koha, stardis olime numbriga 403, st kolm kohta töusu. Aeglaselt, aga jonnakalt tipule lähemale!

Pärast jooksu külastasin ka kohalikku esmaabipunkti, et jääd pölvele panna. Lootsin, et mulle antakse jääkott ning saan seejärel oma telgi juurde naasta, aga ei – köigepealt täideti paberid, siis ootasin järjekorras (jah, seal oli päris palju patsiente – peamiselt jalahädadega), siis pandi jää pölvele 15’ks minutiks, siis tuli üks tütarlaps mu jalga väänama, kes tödes, et köik on korras, pölv on vaid väheke paistes. Ausalt öeldes arvasin ma seda ise ka, aga noh eks neil on vist teatud protseduurireeglid – kokku veetsin seal esmaabis peaaegu tunni. Buranat anti ka, aga see on mul siiamaani taskus.

Tulenevalt sellest pisut paistes pölvest on mu isiklik pildialbum nats nigelavöitu, st väga oma telgi keskne. Vöiks olla palju rohkemat, aga önneks on alati järgmine aasta.

Eriti ägedaid pilte on Jukola pildigaleriis – Jukola2011 Gallery

Selline ägedus toimub esimese vahetuse punktivötmisel. Esiplaanil oleval tüdrukul on vist nats valus.

Hullult hea pika säriga tehtud pilt, annab edasi päris hästi seda, millised rongid seal metsas on.

 

Nädalavehtusel Jukolal harrastas suur osa harrastussportlasi umbes-O’d, sest nii umbes pool ajast polnud suur osa metsas kulgejaid päris kindlad kus nad olid. Mina kaasa arvatud. Hea, et mul see GPS ikka kaasas oli, sain ise ka teada, kus ma viibinud olin.

Esmakordselt pani Mercury välja kaks naiskonda, sest meil on ühtäkki tekkinud suur hulk aktiivseid naisi, kes köik tahtsid joosta. Ideaalne – saigi kohe omavahelise konkurentsi tekitada. Moodustusid naiskonnad – kogemustega Jukolal ning rebased Jukolal (Aari oli lihtsalt asjaolude hämamiseks sinna vöistkonda pandud). Jutud väga raskest maastikust said alguse juba eelmisel aastal, sel aastal lisati asjale Jukola lähenedes vaid vürtsi. Esimese vahetuse löpetajad ei tömmanud latti ka palju madalamale. Sellest köigest oli tegelikult ka natukene abi.

Alustasin ülirahulikult ning ülipüüdlikult köiki objekte jälgides. Neljanda punniga tegin küll pisikese kaare, kuid pöhimötteliselt ei olnud väga suurt probleemi, ilmselt tuli rahulolu muidugi ka sellest, et sattusin öigetele lohadele ning punktivahed olid väiksed – ei jöudnud ära eksida :) Ei saa muidugi öelda, et ma oleks suutnud vildikaga joone kaardile tömmata, et kus ma täpselt kulgesin. Joppas noh. Etapil 6-7 läksin aga löpuks lohakaks. Terve mass naisi surus end otse kirdesse ehk järgmise punkti poole. Vahetati ka üsna kölava häälega infot, et kes kuhu läheb. Möni läks isegi minu punkti. Mötlesin, et mis see siis ikka ei ole, sest ainuke valik on ju see, et valiksin öige loha. Enam-vähem nagu valisingi, aga ausalt mul polnud mitte köige vähematki aimu, kus ma parajasti olin. Köige halvem oli see, et etapile jäävate sooribade lugemine läks sassi ja just selle pärast ma punkti ühe pätsi vörra liiga vara otsima hakkasingi. Leidsime kambaga mingi punkti 76, jäin sinna hetkeks passima, et ehk tuleb keegi, kellel see punkt on ja saaks oma asukoha teada. Mönda aega seal passinud ja üha kognueva naistekarja juttu kuulates aimasin, et tegu on punktiga, mida vöttis kas esimene vöi teine vahetus. Halb önn, tuli ise hakkama saada. Pole aimugi kuidas ja miks ma löpuks ikkagi taipasin, et ma polegi vist veel punktipiirkonnas, aga igaljuhul otsustasin üks hetk edasi pressida. Polnudki vaja kaugele minna, kui juba olingi punktis. Liiga palju passimist oli juba toimunud. Kaheksandasse punkti minnes on lisaks esimesele punktile üks punkte, kus ma tean täpselt, kus ma liikusin – jöudsin punktini, mida kohe näha ei olnud, kuid ma TEADSIN, et paar sammu veel ja punkt on näha – nii oligi :) Vahel on ikka kaardi lugemisest kasu.

9-10 oli etapp, kus ma taaskord unustasin kompassi – seda etappi läbis 519 naist, minust aeglasemad olid vaid 17 daami. Paraku pole GPS selle punkti vahel signaali päris ideaalselt  kätte saanud, aga kuskil seal vössis ma ragistasin küll. Punktist väja minnes oli nagu isegi loha veel, aga üks hetk olin lohast väljunud. Olin juba mönda aega vösas ragistanud, kui ühtäkki taipasin, et ma olen täiesti üksi ja kuskil pole ühtki loha. Jukolal saab see tähendada ainult üht – ma olin totaalselt valel teel. Mis siis ikka, tuli liikuda kohta, kus saaks end paika panna. Kuna aga see oli sellel kaardiosal pea vöimatu, siis liikusin lihtsalt löunasse lootes sattuda mönele lohale ning seejärel jätkata umbes-O’d. Nii tegingi, sest möne aja pärast olingi lohal ja hetke pärast punktis. Kaunis.

Edasi ei toimunud midagi märkimisväärset, kui mitte arvestada seda, et valisin erinevalt suurest massist etapil 12-13 teevariandi, sest ma tahtsin löpuks joosta ka ikka. Metsa all nimelt toimub rongis köndimine.

Löpus sain klubikaaslaste ergutuste toel isegi mönest daamist mööda joosta, löpusirgelgi veel – jöudu nagu oli küll, sest metsas puudus vöimalus end hingetuks joosta.

Loomulikult on GPS märja ilmaga ja möningases lehtmetsas signaali jube halvalt saanud, aga midagi ikka.

Inks tegi seda, mida alati, ehk klappis minu kehva esitust. Töstis meid 58 kohta ja kokkuvöttes koht 403. Mitte päris nagu eelmisel aastal (397), aga siiski täitsime ühe eesmärgi – pääseda ühisstardist. Meie seljataha jäi veel ca 700 vöistkonda – pole paha mu meelest.

Olin vist oma vöistkonna nörgim lüli (taaskord) langetades tiimi lausa 83 kohta, aga loodan, et mind vöetakse ka järgmisel aastal enda liivakasti :)

Meeskond tegi meil supertulemuse, olles esimene vaid oma klubi jooksjatest koosnev Eesti klubi, sealjuures kuuluvad köik meie mehed juba veteranide klassi. Kogemus loeb!

Nii s*ta ilmaga, kui sel aastal ei olegi ma veel Jukolal käinud. Kummik oli ainuke öige käima, sest tossudega mudas ukerdamine oli lihtsalt heade tossude raiskamine. Mul oli jube hea plaan kobida oma magamiskoti ja tooliga ööseks ekraani ette, et siis möningaste tukastamiste vahele vöistlust jälgida, aga see paganama vihm rikkus köik plaanid. Önneks on olemas klubikaaslased, kes jaksavad ning huumoriklassika sai oma varamusse mitu toredat legendi :)

Järgmisel aastal jälle, sest Jukola on üks aasta must go vöistlusi.

Ah-jaa möned pildid Jukolalt.