kaart


Kes aasta löpus Xdreami jöulurada läbi ei tee, see on loll! NALI!!!

2017-12-24_Xdream_jouluradaOsalesin Xdreamil viimati 2015 aastal, täpsemalt BikeXdreamil Keilas. Öudselt tore oli. N-ö päris Xdreamil oli veel kunagi varem, no ei tömba enam see mudas ja sopas rapsimine, kuigi ära kunagi ütle mittekunagi. Kes teab, ehk lähen millalgi jälle. Igaljuhul, pärast seda 2014’ndat olen käinud vaid Xdreami jöuluradadel ja möödunud aastal ka esmakordselt olnud lihavötterajal. Need on toredad, ajavötuta sportimised. Mulle meeldib.

2017 aasta jöulurada oli Stroomi metsas, st mönus kodulähedane üritus. Erinevaid aegasid klapitades läksime Merliga sinna jöululapäeva ennelöunal, enne suurt söömist on vaja ju köht pisut tühjaks joosta. St ideaalne ajastus. Ilm oli hirmus tuuline, seega tuli kiirelt see ranna osa ära joosta, et metsavahele sooja saada. Kolmanda punkti poole sörkides plaanisime esialgu minna otse läbi metsa, aga oht, et jalad saavad märjaks, hoidis meid siiski teedel. Pigem ringiga, aga kuiva jalaga. Loodan, et ka tuleval laupäeval tahab linna-O päevaku rajameister endast head muljet jätta ja säästab päevakulisi sellest vesisest metsast. Ei tahaks haigeks jääda. Aga tulles tagasi selle jöuluraja juurde, siis sörkisime, jalutamisega vaheldumisi selle kergelt vesteldes löpuni. 5 kilomeetrit ja 40 minutit puhast kvaliteetaega!

Tore, et oli tehtud rada, mida sai kuiva jalaga läbida ja erinevalt lihavötterajast ei pidanud kuskil roomama vöi mudas plätserdama. Jään ootama aprilli.

ps ei tea, millal Xdreami poisid selle loosimise läbi viivad, mida nad välja on kuulutanud?

Advertisements

Männi pargis selgus, et mul on siiski üks püsilugeja (tervitan Urmast), kes palus sissekannet Linna-O Jöulujooksu kohta. Kui publik nöuab, siis peab ta seda saama.

Kaalusin enne jöulujooksule kirjapanekut ka pikale raja läbimist, aga önneks loobusin, sest 13’ne rada, mis ilmselt oleks kujunenud ca 17 kilomeetriseks matkaks, siis arvestades treenitust, oleks ma pärast olnud väga läbi omadega. Öhtul oli veel ootamas ees üks teine väga oluline sündmud, seega tuli jöuvarusid säästa. Lubatud 8 kilomeetrisel rajal lippasin 10.3 km’i. Vägagi piisav kilometraaž, jöudsin enamuse ajast ka joosta.

Keskmise ja pikema raja jooksjatel stardis tavapärasel moel kaarti pihku ei pistetud, selle asemel tuli hoopis Vabaduse Väljaku suurelt ekraanilt kaarti vaadata ja vötta viis punkti mälu-O’na. Üleliia keeruline see just ei olnud, tuli end lihtsalt stardis paika saada ja siis uhama hakata. Töttöelda olin kahte punkti juba eelnevalt märganud, st need kohad olid igaljuhul selged. Ehk, et 35 ja 34 punktid läksin selle pealt, et olin neid enne näinud. 33 oli Vene kiriku juures, jälle lihtne meelde jätta. 37 kusagil seal Taani kuninganna aias ja 31 kuskil Harju tänava ääres. Nii ma need meelde jätsin ja lootsin pisut ka teiste jooksjate abile. Esimesed kolm, ehk 35-34-33 läksidki suht valutult. 37 allusin provokatsioonile, st kuna suur mass läks n-ö vasakule, siis läksin ka sinna ja vötsin punkti ära ka, aga natuke kaaslastega asja arutades, jöudsime järeldusele, et punkt nr 41 (vist oli 41) ei ole meie punkt, sest meil olid köik punktid 3’ga algavad. Vähemalt ei olnud me ainsad, kes sellesse löksu langesid. Selge, oleks pidanud ennast usaldama ja ikka paremale minema. Harju tänava poole tötates polnud mul aimugi, kus see punkt tegelikult olla vöiks, uhasin lihtsalt punktipiirkonna suunas – önneks joppas, üks proua vöttis just punkti, kui ma sinna sattusin. Nüüd polnud enam midagi keerulist, Vabaduse Väljakule ja päris orienteeruma. Noh, niivördkuivörd.

Kusjuures see, et oli olemas ka punkt 32, selle avastasin alles järgmisel päeval, kui kaardid veebi üles tulid. Oleks vöinud ju selle kiirelt ära vötta :)

2017-12-26_J6ulujooks_start

Teise kaardiga oli juba asi pönevam. Ei hakanud kohe nendesse lisaülesannetesse süvenema, vaid panin lihtsalt ajama. Seitsmes punkt – lihtne. Järgmiseks joon-O, ka ei midagi ületamatut. Punktist olin küll peaaegu mööda jooksmas, sest lähtusin liiga söna-sönalt lausest “Leia joonelt jöuluvana KP”, st ootasingi kuskil päris jöuluvana olevat, aga ei – oli lihtsalt punkt Raekoja juures. Olla olnud ka neid, kes sellest punktist lihtsalt mööda pörutasid, sest noh jöuluvana ju polnud :) Ma ei näinud mingit vajadust edasi mööda joont joosta, st panin otse üle Raekoja platsi üheksanda poole, seal aga kohtasin Inksi, kes oli ikka joone korrektselt läbinud. Mönel on ikka jöudu üle :) Sealt edasi nägin teda veel korra 11’ndas puntkis ja siis taas 23’nda juures. Sportlane.

Igaljuhul. 10-11 valisin kindlalt pikema maa punti minekuks, aga mul on mingi kiiks, et ma ei taha teistega sama valikut teha – igav noh – ja nii ma siis jooksengi tihtipeale pikema ringi, aga vähemalt on oma. See on see, kui vöidu peale ei lähe. 12 punkti juures pean tänama Matit, Heidit ja Krisset, kes käskisid trepiastmeid lugeda, ise ma poleks vist selle peale tulnud. Pulss oli jub ammu nii punases, et tähelepanu oli täielikult hajunud ja seda, et 12 punkti körval on kirjutatud LÜ jäi mul igaljuhul märkamata. Lisaks oli kogu mu energia suunatud sellele, et pean sealt trepist üles ronima. Parema meelega oleks alla tulnud. Trepiastmete lugemisega eksisin kohe esimesel sektsioonil, önneks oli Kris mind parandamas. Huh. Jöudnud üles, pidi punktide asukohad kindlaks tegema foto järgi. Ma olin omadega nii kinni, et jätsin selgitava teksti pmst lugemata ja uhasin köik punktid enam-vähem kaardile ja ka siis ei saanud ma aru, millal ma need punktid läbima pean. Lootsin heale önnele, et küllap see hiljem selgub ja lahkusin pisut ebalevalt. Tegelikult, tagantjärgi targana, oli see muidugi köik seal kirjas. Ma töesti ei saa aru, miks ma seda teksti möttega läbi ei lugenud. Veetsin seal punktis ilmselgelt liiga palju aega, sest kui ma sinna üles jöudsin oli seal inimesi kümmekond, lahkudes aga julgelt ca 30.

2017-12-16_Linna_O_j6ulujooksKuni 18’nda punktini ei olnud midagi pönevat, tavaline-O ja hea oli, et oli, sest mönus oli vahepeal ka niisama orienteeruda. Pärast seda tuli see, mida ma lihtsalt edasi olin lükanud, ehk et tohutu matemaatilise arvutuse tulemusena pidi punktikoha ära aimama. Teadsin küll valemit, aga niimoodi jooksupealt ei olnud ma vöimeline midagi arvutama. Olin töttöelda üsna nöutu. Küsisin korra isegi ühelt mind pildistavalt turistilt telefoni, et kalkulaatorit kasutada, aga selles polnud kasu mitteköigevähematki, sest ma ei saanud ikka midagi aru. Mingil hetkel jöudis mulle järele Aari, küsisin, et kas vöin konksu vötta – ta nagu otseselt ei keelanud ka, seega järgnesin massidele, teadmata ise endiselt kuhu ma lähen. Siis tuli selja tagant Dan, kes väga teadja olekuga Tornide väljaku poole jooksis. Spurtisin järgi ja seal see punkt oligi. Vahel peab önne olema :)

20-21-22 olid jälle kerged ja siis taas see punkt joonel, mille väljaarvutamisest ma endiselt midagi aru polnud saanud. Oletasin, et Vana-Kalamaja ja Kotzebue rist on enam-vähem joonel, et äkki on kuskil seal, aga sealkandis seda igaljuhul ei olnud. Önneks kohtasin taas Inksi, kes otsis punkti 26, millele ma veel möelda polnud jöudnudki ja sain taas punktiabi, st aitäh Inks! 24-25 olid kaardilevaatamise vaev ja siis tuli segadus. Nüüd tuli see trepiastmete lugemise punkt (kuigi ma ei saanud vist sinnamaani aru, et 26’s punkt oligi see punkt – puupea noh), olin trepiastmeid ilmselgelt valesti lugenud ja otsisin punkti Kotzebue tänavalt. Viga. Kusjuures hiljem tuleb välja, et otsustav viga, poleks ma seal asjatult ümber maja jooksnud, oleks ehk isegi vb auhinnalise koha saanud, aga noh oleks ja poleks ongi nömedad vennad. Taaskord tagantjärele targana peab tödema, et oli see ikka eriti nöme viga, kuulsin ju selgelt, kuidas kövahäälselt otsiti Vana-Kalamaja 9 punkti ja nägin isegi, kuidas Inks sinna suundus. Tunnustan siinkohal muidugi Inksi järjepidevust selle punkti otsimisel, sest tuletan meelde – ta oli seal juba siis kui ma 26’ndasse läksin :) Teoteatris pidime kujuteldava öhupalli täis puhuma ja ühe soovi lendu laskma.

Etapil 23-24 olin kokku saanud Ragnariga, kes önneks on Reaalkooli poiss ja arvutas 27’nda punkti koha jooksu pealt ära. Ise ei saanud ma ikka veel midagi aru :) Vaatan praegu, et olen etapi 28-29 läbinud vist pikimat vöimalikku teed pidi. Tol hetkel tundus see lihtsalt hea plaan. Tegelikult on see tüüpiline viga nendes kohtades, kus arvad end teadvad piirkonda ja viskas pilgu kaardile ning fikseerid punktikoha ära ja lähed sealt, kus tundub loogiline olevat, st oled seal ennegi jalutanud. Hiljem muidugi selgub, et oli olemas ka palju kiirem variant. Umbes nagu MM’l Eesti koondislased, kes püüdsid seda Püssirohu keldri töusu vältida, sest selle ületamine tundus liig ja jooksid mööda Lossi tänavat ringi. Pärast tuli välja, et ikkagi oleks pidanud seda ränka töusu forsseerima. Mina, o-ekspert! :)

20171226_LinnaO_1Tulles tagasi jöulujooksu juurde, siis Telliskivi linnakus panin lihtsalt autopiloodiga, kuni punktini 33 ehk Escape room. Kätte anti paberileht ülesandega, mis tuli lahendada. Teate, aga proovige ise lahendada mingit ülesannet, kui hapnik kergelt otsakorral on.  Üllatav oli see, et kohtasin seal taas Inksi. Vaatasime kolmekesi (Ragnar ka, eksju) seda ülesannet mönda aega juhmilt, kellelgi ei tulnud äkilist kirgastumist. Ma suutsin ainult tödeda, et täringu vastaskülgede summa on alati 7. Tundub, et sellest oli abi, sest ühtäkki ütlesid Ragnar ja Inks peaaegu üheaegselt, et nad vist teavad lahendust. Ma ei saanud ikka veel midagi aru :) Spikerdasin julmalt vastuse nende pealt maha. Oli öige ja saime tulema. Löpetuseks pakuti veel labürinti, mis ei olnud üleliia keeruline. Panin seal rohkem tunde pealt – vaatasin kaardi pealta ära, kus punkt asub ja spurtisin sinnapoole.

Tulemusi vaadates selgub, et sain viienda koha. Einoh, ma olen väga rahul. Arvestades, et kolmandale kohale kaotasin kaks minutit (need, mis ma seal Kotzebue tänaval ära kaotasin), siis pole üldse pöhjust kurtmiseks. Ah-jaa, kuna jooksin päkapikumütsiga, siis vöeti ajast veel 2 minutit maha ka. Järgmine aasta peab jöuluvana vormi selga ajama, siis saab viis minutit miinust.

Kui keegi soovib neid Escape roomi ülesandeid lahendada, siis palunväga! Aga proovige neid lahendada kesest rasket trenni, nii et hapnikuvaru ei ole see, mis tavaliselt kontorilaua taga istudes.

Foto autor on Madis Pukkonen. FB’st näppasin.

ps kiidan seda tublit lugejat, kes selle pika jutu köik läbi viitsis lugeda
pps tegelikult on vähemalt üks lugeja veel – tervitan väikevenda!

 

Hommikul ärgates ma veel väga kindel ei olnud, et ma sinna Männi parki o-sportima tahan minna, kuid kuna inimene peab ju ennast ikkagi sundima, siis läksin ja töttöelda ega tagantjärele ei kahetse, et mindud sai, sest tegelikult oli ju tore. Nagu alati :) Joosta ei olnud muidugi ülearu meeldiv, sest ega -7 kraadiga ei saagi väga mönus olla. Natuke oli mömmi tunne, sest riideid oli lihtsalt nii palju, samas jällegi mitte üleliia palju, sest ei saa öelda, et mul väga palav oleks olnud. Hea ja soe oli, algusest löpuni. Ainuke, millel külm oli, olid sörmed ja need ei saanud soojaks enne umbes 15 minuti möödumist, alguses oli kohe nii külm, et tunne oli nagu kukuks sörmed kohe otsast ära vöi täpsemalt öeldes ma ei tundnudki oma sörmi. Kui löpuks veri sörmedesse jöudis, oli köik tore.

2018-01-13_M2nni_parkÜleliia täpselt ma seda kanti peast ei tea, aga ega need linna-o päevakud ka väga keerukad ei ole. Rohkem selline majadevaheline tähelepanukontroll ja selle kontrolli kaotasin ma eile ühel korral totaalselt. Etapp 15-16 oleks pidanud minema pöhjapoolt, mitte alt sellise pöörase ringiga, nagu mina. Vaatasin kiiruga, et staadioni körvalt saab läbi, aga jöudnud staadionini, ei olnud see üldse mitte nii. Tagasi oli ka nöme keerata, st jooksin siis ringi. Koos minuga vähemalt kolm meesterahvast veel.

Ega seal vist tegelikult olulist vahet ei ole, kui kiirust ei ole, siis kiirust ei ole. Pealekauba sai selgeks see, et kui reede öhtul jooksmas käia, siis laupäeval törts pärast ärkamist (laupäev ikkagi) ikka väga joosta ei jaksa. Iga asi omal ajal.

ps kiidan linnaorienteerumine.ee meeskonna algatust panna veebi üles kaardid koos radadega, teised päevakute korraldajad vöiks seda eeskuju järgida

1. jaanuari öösel oli vöimalus Kalamajas oma lemmikharrastuse ehk orienteerumisega tegeleda. Ilmselgelt ma uue aasta esimestel tundidel ennast liikuma ei sundinud, kuid olin kaval – tellisin endale kaardi ja palusin vanematel see ära tuua. Mu vanemad, aga olid nii entukad, et läbisid kohe siis ise vähemalt poole rajast. Eeskujulik!

2018-01-02_Kalamaja lahtised 2018Mina võtsin teekonna ette 2. jaanuari õhtul. Ikka pealambi valgel, et oleks nagu öösel jooksnud. Tegemist polnud päris tavalise orienteerumisega, selles möttes, et ei olnud tavaline suund-O ja punkti jöudes ei olnud teada, millisesse punkti nüüd jöudsid. Selleks, et seda teada saada olid kaardi paremas servas suunavad küsimused. Punktipiirkonda jöudmine tähendas seda, et loed aga köik ülesanded läbi ja siis visuaalse vaatluse pöhjal otsustad, mis sobitub. Köik olid väga toredad küsimused, aga ühe punktiga jäin hätta. Kuidagi ei suutnud juutide hukkamist ja “mitmele ellujäänule viidatakse” omavahel kokku viia. Oleks ma tolle punkti vötnud oma teekonna löpuosas, siis oleks ma asja ka ilmselt läbi närinud, paraku läbisin ma seda punkti vist neljanda vöi viienda punktina ja nii ma jänni jäingi. Ülejäänud hammustasin köik läbi. Tore rada oli, mul on kaart kodus olemas, noh et kui keegi tahab veel seda läbida, siis ma ei ole kade jagama.

Vaatasin pärast ka aegasid, millega seda rada 1. jaanuari öösel läbiti. Ma oleks hea önne korral (st möistlikuma rajavalikuga) esimene olnud. Hea on, et ma siis ei jöudnud, sest vöitjal lasub kohustus sarnane o-ülesanne järgmisel aastal teha ja selleks ma küll valmis ei ole. Vahel on parem olla mitte öigel ajal, öiges kohas.

Keila-Joa teisipäevak oli OK Nõmme / Orioni päevak oma parimas mahlas. Mul tekkis pärast seda päevakut juba kerge sportlik huvi teisipäevakutel käia, et näha millega o-söpru taaskord üllatatakse, sest need korraldajad ikka oskavad.

Näiteks ühel päevakul olla peakorraldaja vastus märkusele, et ühes punktis SI-jaam ei tööta olnud, et “ma pöhimötteliselt ei vaheta seal jaama ära, las inimesed öpivad, et siis peab komposteerima”. Oot, misasja? Ütle aitäh ja proovi teha nii, et sulle sissetoovatel o-söpradel oleks hea meel ja nad tahavad ka edaspidi tulla, mitte ära hakka rääkima kui rumalad on metsajooksjad. Sellist klienditeenindust näen küll esimest korda. Samas näed, inimesed ikka käivad.

Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis häda on teisipäevakutel nende jooksupunktide ära peitmisega. Pöhimötteliselt on kaks varianti: 1) vötad joostes ratta-o punkti, see tähendab seda, et punkt on küll legendi järgi augus, aga reaalselt on see augu serval tee peal; 2) vötad joostes jooksu-o punkti, siis pead otsima seda punkti augus pöhjast ja vöimalusel pöösa alt, sest muidu oleks ju liiga lihtne. Mis oleks kui jooksjad ei peaks läbima ratta-o punkte ja jooksjad saaksid punkte vötta ilma, et peaksid kuskilt puutüve alt neid norguvajunud punktitäihiseid otsima.

2017-06-20-Keila-JoaKeila-Joal oli veel üks “tore” lugu. Start oli toredasti lähedal, aga finiš see-eest oli viidud üle jöe sinna Keila-Joa pargi parklasse. Löpetasin oma jooksu ära ja olin hetkeks hämmingus, et mis nüüd siis saab, sest ühkti viita ei olnud, et kuhu minema peab ja kus saab ajad maha lugeda? Ka enne starti ei jäänud kuskilt silma märget, et finišist tuleb tulla keskusesse, kus on mahalugemine. Oleks palju loota, et see info oleks üleval juba eelnevalt kodulehel, sest oknomme.ee koduleht on tehtud vöimalikult primitiivseks. Kohalesöiduskeem on tavaliselt selline, et pead tükk aega pead murdma, aru saamaks millist kaardifragmenti püütakse kuvada. Google mapsi link on ilmselt liiga körge teadus. Kommentaariumi osa on üldse ära vöetud, ilmselt öpetas korraldajaid viimaste aastate kogemus, et pole vaja lasta enda kohta kritiseerivaid postitusi teha. Mis oleks, kui teeks nii, et inimestel ei teki seda soovi? Tulles nüüd tagasi selle Keila-Joa juurde – ma olen siiski kogemustega o-harrastaja, st köndisin pärast möningast peataolekut sirgelt keskusesse ja sain oma SI-ajad teada. Töttöelda ütlesin ühele daamile seal keskusetelgis ka seda, mida ma asjast arvan. Natuke on kahju, et peakorraldajat seal ei olnud. Oleks tahtnud tema vabandust kuulda.

Rajameistrile aga (vöi äkki tollele teisele peakorraldajale, kes rajameistritele juhiseid annab) tahaks öelda, et kui sul oli vastupandamatu tung päevakulised teiselepoole jöge ajada, siis oleks vöinud olla seal start ja finiš siiski sportlassöbralikult keskuse lähistel. Pole ju palju palutud? Ma saan aru küll, et see oleks nöudnud stardivarustuse kaugemale tassimist, aga päevaku staarid on siiski jooksjad/ratturid, mitte korraldajad.

Uuuuuuh, küll oli hea ennast praegu tagantjärele välja elada :)

ps ilmselt käin ma ka järgmisel hooajal teisipäevakutel

2017-05-30_HarkuMäletan küll, ilm oli selline vihmane ja mötlesin tükk aega, kas ma ikka tahan sinna Harku metsa minna. Eriti arvestades nädalavahetuse emotsiooni. Aga nagu kümneid kordi ennegi, tödesin, et ega see kodus niisama passimine parem ei ole – seega ajasin o-riided selga ja läksin metsa. Tegelikult on ikka hea meel, et läksin, sest ausöna oli tunne nagu tutvustaks enda jaoks taas orienteerumist – see orienteerumine ei olegi vastik vösa raiumine, saab ka paremini. Saab joosta, isegi minusugune saab metsas joosta ja kui vaja saab teha ringi valikuid mööda teid. Just see mulle meeldibki.

Tagantjärgi targana peab tõdema, et oleks ju vöinud etapi 5-6 minna ringiga vasakult mööda teed, aga ei mäleta, et mul see idee rajal olles üldse peast läbi oleks käinud. Imelik.

Jep, vaatamata sellele, et tegu oli teisipäevakuga ja et tegu oli Harku metsaga, mida ma tunnen umbes nagu oma kätt, oli ikkagi tore, et läksin. Orienteerumine on tegelikult tore, värskes öhus olek on tore. Kui ainult need teisipäevakute kaardid ka vähe parema kvaliteediga oleks. Pean silmas kaardi värvigammat. Kvaliteetne trükk on ilmselgelt liiga kallis, nagu on kallis ja noortele tasuta osalelmise vöimaldamine.

Kunagi oli selline helge hetk kui kevad alles tuli ja lootus saabuvale suvele oli suur. See köik oli üks suur enesepettus, sest kevad kestis ja kestis ja kestis ning siis tuli sügis. Vahepeal oli paar ilusat päeva ka, mida meie, eestlased, kutsume suveks. Kuna ma talve üle niigi palju vingun, siis suve üle püüan mitte nuriseda ning nautida seda vähest, mis meile antud on :) Olgu nii.

Aga tösi on see, et maikuus olin minagi O-entusiasmi täis ja läksin esmakordselt sellisele o-vöistlusele nagu Tartu Kevad. Peamine pöhjus on muidugi see, et noo o-huviline Ragnar tahtis minna ja ma siis mötlesin, et mis mulgi paremat oma nv’ga teha. Läksin metsa.

Esimene päev

2017-05-27_KassinurmeNüüd tagantjärele seda kaarti vaadates tundub, et täitsa tore vöis ju olla, aga teate ei olnud – hirmus röve vösa oli. Ma olin 4,5 kilomeetrisel rajal 1:12, sellesse mahub ka ca 7-8 minutit viga seitsmenda punktiga (metsa läbitavus oli seal piirkonnas mu meelest kaardile väga veidralt märgitud, aga noh mida mina ka tean). Tee peal proovisin ikka joosta, aga vösas lihtsalt jalutasin. Kas orienteerumise eesmärk ongi see, et saaks hirmsasti vösa murda? Mu meelest mitte, aga ehk ma olengi liiga pehmo. Ah, midaiganes…

Teise punkti minnes, teelt ära keerates nägin maas istuvat üht tüdrukut, kes tihkus vaikselt nutta. Kuna mul kuhugi kiiret ei olnud, siis küsisin, et kas ta ikka teab kus ta on. Läbi nuuksumise suutis ta vaid pead raputada. Mis siis ikka, vötsin ta kaardi ette ja näitasin talle kus ta on. Oli teine oma päris kaugele tulnud, tema rada oli nimelt praktiliselt ainult tollel lagedal, kus mul olid 1. ja 10. punkt. Tal oli vötmata ainult viimane punkt. Andsin talle juhised minna otse mööda teed kuni finišini. Loodan, et ta jöudis ikka kohale. Lapsi peab metsas aitama. Mul ei ole kunagi nii kiire, et mönele lapsele teed juhatada. Mittekunagi.

Teine päev

2017-05-28_KassinurmePöhilised teise päeva eesmärgid olid Heidile ära teha ja metsast tulla välja enne Tanelit ja Dani. Köik önnestusid. Kordaläinud päev, eks :)

Ma ei teagi, kas ma olin rohkem valmis selleks vösaks, mida pakuti vöi siis oli teine päev vähe meeldivamas kaardiosas, aga teine päev oli palju parem kui esimene. Lisaks köigele oli sel pühapäeval selle suve üks vähesed soojasid päevasid.  Jep nii oligi – teine päev on meelde jäänud pigem positiivsega. Natuke on siiski veel lootust, et Lõuna-Eesti orienteerumine ei olegi ainult vösaraiumine.

Järgmine lehekülg »