kaart


Kloostrimesas orienteerumises ei ole midagi uut, see on pea köigil Tallinna päevakulistel korduvalt läbi joostud. Mina, kui eriti usin päevakuline, olen seal ikka kümneid kordi 2018-10-21_Kloostrimetsa_Nsuunistanud. Ca 35-aasta pikkune orienteerujakarjäär on andunud selleks ohtralt vöimalusi. ….aga ikka lähen tagasi, sest niisama mööda tänavaid jooksmisele on ju alternatiivi vaja.

Ega seekordki midagi uut ei pakutud, kui tahad rohkem vaeva näha, siis jooksed otse, kui tahad sörkida, siis jooksed täisnurki vöttes, mööda sihte. Kasutasin mölemat stiili.

Kuni 14’nda punktini oli köik tore, siis tegin tobeda vea, st kaldusin pisut ära ja siis läks rütm käest ning väsisin ära. Lonkisin löpuni.

Advertisements

2018-10-01_Mustam2e_IVMul oli küll räige nohu, aga no öudselt oli tahtmine päevakule minna, sest päevakuhooaeg on läbi saanud ja minusugune päevakusportlane peab ju ikka korra nädalas oma doosi kätte saama. Saingi. Loobusin nohu töttu rattaga minemise plaanist ja söitsin autoga Mustamäele.

Ülejäänud, st raja osas midagi meeldejäävat ei olnudki, tuli lihtsalt minna-ja-minna-ja-minna. Kuskil poole raja peal kippus nii hämaraks ära minema, et punkte polnud enam väga hästi nähagi, panin siis rohkem nagu tunde peale.

Napilt nädal enne BikeXdreami rääkis Karin mind ära ja läksin Tammedega Rakverre väntama. Lootsin kerget kulgemist, aga etteruttavalt vöiks öelda, et midagi kerget selles küll ei olnud, sest need Tammed pandid ju hullu.

Igakord kui ma Xdreamile kohale jöuan (önneks/kahjuks on seda viimasel ajal üha vähem) on mul tunne nagu oleks ma väga vales kohas. Köik on ümberringi hirmus sportlased vöi no ma ei tea, kas nad tegelikult ka on, aga vähemalt mulje on küll selline nagu oleks kuhugi profisportlaste kokkutulekule läinud. Ma pole küll aastaid juba Xdreamil käinud, aga see ongi kuidagi väga spordiks ära kiskunud. Algusaastatel oli nagu rohkem seiklust ja orienteerumist, ei olnud sellist (ära)panemist ja rivis jooksmist/rattaga söitmis. Ja ainuke seikluse möödupuu ei olnud see, kui sopasena sa finišisse jöuad. Üldse ei kipu enam Xdreamile tagasi, mitte et ka peaks, eksju :)

Kui mind oleks kutsutud tavalisele Xdreamile, siis oleksin ilmselt viisakalt loobunud, ratta Xdreamil vöin kulgeda küll. Kuigi jah, see kulgemine oli ka löpuks ikka täitsa korralik andmine, mitteniisama rahulik pedaalimine. Selle BikeXdreami viga on ka alati see, et kunagi ei vöi ju teada, kui külm ilm seal septembri löpus/oktoobri alguses on ja külmas söitmist ma pigem väldin.

2018-09-29_BikeXdreamKuivörd Tammed olla olnud möödunud aastal viimased löpetajad, siis eesmärgiks olla seekord vähemalt eelviimane löpetav tiim. Önnestus! Stardis anti kaardi vaatamiseks/raja ettevalmistamiseks vist 15 minutit, meil läks maksimum 5 – ülejäänud aja rääkisime niisama juttu. Algusest jätsime kohe 41 ära, sest seal oleks koos olnud väga suur mass inimesi, st suundusime 42. 38’s olid need esiotsa tiimid meil järel ja pidime ikka koos teistega väikestel metsateedel vöitlema. Önneks sattusid köik väga viisakad olema, seda önne ei ole mitte alati. 37-36 olid juba toredad rivissöidud. Pärast teeületust (no tegelikult söitsime küll tee alt läbi) loobusime kohe 43’st, sest see mägi oli lihtsalt liiga järsk, üldse ei tekkinud mötetki, et tahaks sinna rattaga minna. St kulgesime mönusalt mööda kergliiklusteed 44 poole, sealt 46, siis tee pealt tekkinud plaan minna 45, seejärel 59 ja siis mönna 57. Mönna seepäras, et sinna minek rattaga oli küll päris raske, aga see-eest oli pärast mäest alla söit maruäge. Pärast seda tegime vea – oleksime pidanud minema 60-53-54, aga selle asemel vötsime me 54-60-54 ja söitsime pärast tollest 54’st taas ülilähedalt mööda. Ma isegi ei märganud rajal olles seda paremat varianti. Imelik. Nagu GPS näitab, siis oli see 51 pandud pisut vale koha peale, aga nii vöib nende “rajal” punktidega juhtuda küll. Joogipunktis vötsime rahulikult aega söömiseks-joomiseks.

…ja siis jooksis möte kokku, st läksime ahneks. Oleks pidanud pärast 49 suunduma finishi poole ära ja vötma punkte seal teiselpool suurt teed. Pakun, et oleksime vötnud vähemalt 6 punkti. Oleksime pidanud küll pikalt tühja söitma, aga söit oleks olnud tunduvalt mönusama kulgemisega, kui see, mida meie ründamise. Selle asemel, et finiši poole minna, olime me oma senise söiduga nii rahul, et läksime vötma ka punkte 48 ja 47 (sealt siis loogilise järjena pärast need kuus üle-tee punkti). Lühike tripp 48 kandis metsa vahel andis selge vihje, et sinna minek oli viga. Meie rattavalitsemise ja oskuste juures ei olnud me liikumine üleliia kiire. Önneks taipasime suvalise koha peal metsavahelt paremale keerata ja suurt teed rünnata. Saime vähemalt mööda asfalti söitma. Uhasime nagu jaksasime, sest kell tiksus armutult. Kuue “seal-pool-teed” punkti asemel jöudsime ainult kaks vötta (39-40). Löpetasime minut ja neli sekundit enne kontrollaega ja pärast meid löpetas veel kümneid tiime. Kui aga oleksime kohe finišipoole söitnud oleksime kolme punkti asemel kuus vötnud ja varem öhtule saanud. Oleks-poleks-saanuks!

Rattapessu oli liiga pikk järjekord, märjad riided seljas ei viitsinud väga seal oodata. Tuli porine ratas autole panna. Ratas seisab siiamaani porisena. Kindlasti ei möju see ta tervisele hästi, piinlik küll kui peremees nii laisk on.

Järgmise aasta Xdreami kohti ei ole veel väga avalikustatud, aga üks vist on kuulu järgi pealinnas. Sellel osalemist vöiks isegi kaaluda, teistele etappidele väga ei kipu. Eriti öisesse Körvemaa vössa. Iuuu….

Kölan natuke nagu katki läinud grammafon, aga tulin taas tollel neljapäeval töölt koju, vötsin ratta ja väntasin päevakule. Seekord ei pidanud palju söitma, sest Kadriorg pole Kalamajast üleliia kaugel.

2018-09-13_KadriorgKadriorus on alati tore joosta, kuigi see hakkab ka juba pisut pähe jääma, aga samas on see ikkagi Kadriorg. Teate küll, presidendi loss ja KUMU ja park ja muud jutud. Hoopis teistmoodi kui teised linna-o’d vöi muidugimöista ka metsa-o’d. Oma arvates pingutasin päris korralikult, aga ikka sain mönelt konkurendilt, kellele ma väga kaotada ei tahaks, pähe. Ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad… Mitte, et mulle oleks tulemus oluline, st ma ei lase oma emotsioonil sellest langeda, aga eks ma vaatan neid tulmusi ikka. Ja möned asjad jäävad lihtsalt möistetamatuks. Suur kogemustega daamide – O lahendamatu möistatus…

Kuna samal ajal päevakuga löpetas Gerd Kanter Kadrioru staadionil suure pauguga oma tiitliterohket karjääri, siis lasti ka ilutulestikku. Olin tegelikult selleks ajaks küll juba löpetanud, aga tore ju kui hooaja viimase neljapäevaku puhul saluuti lastakse :)

 

Kui ma töölt koju jöudsin, olid taevasse tekkinud kahtlaselt hallid pilved. Pisut sisemonoloogi ja ilmakaartide uurimist, jöudsin otsusele, et tuli siiski minna, mis see väike vihm ikka teeb. Löpuks läks nii, et ilmakaart ei valetanud – vihma jagus ainult öige väikseks ajaks (st selleks ajaks kui ma kohale söitsin) ja joosta sai vihmata.

2018-09-10_TTY_TehnopolVötsin tavapärase punase raja ja hakkasin aga minema. Vaatasin stardis ära, et kuni kuuenda punktini lähevad numbrid 31-16, siis jääb üks vahele ja seejärel taas möned järjest. Kaheksandas oli kerge hämming, et midagi nagu ei klapi, aga ega ma sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest erinevalt dinosauruste ajast, kui puntkis pidi kontrollkaarti augustama ja said lennult aru, mitmendat punkti vötma peab, siis selle SI-pulgaga saab ju ainult oma tähelepanelikkusele loota ja kui sellega on jamasti, siis ongi jamasti. Ei, ma ei taha öelda, et ma tahaks teha nii nagu vanasti oli, kindlasti mitte. Igaljuhul, ei juurelnud ma pikalt selle mitteklappimise üle, vaid läksin lihtsalt edasi järgmisse ja järgmisse ja järgmisse…

…kuni 22. punkti minnes jooksin juhuslikult seitsmendast punktist läbi ja märkasin imestusega, et selles punktis ma ju küll käinud ei ole, kuigi oleks justnagu pidanud. Taipasin hetkega, et seekord läks puseriti. Nojah siis. Nii muu seas oli ka 22. punkt vale koha peale pandud, aga kuna kaardi möötkava oli 1:5000, siis oli punktitähis öigest kohast kohe märgatav.

Finišis sai mu kahtlus koheselt kinnitust – seitsmes punkt jäi vötmata. Hea, et jooksuröömu ja rattaga söidu naudingut keegi mu’lt ära vötta ei saa, need jäid :)

Hea, et ma seda metsa-O Harku päevakut vältisin, pooleteise nädala jooksul kaks korda Harku metsa kammida oleks isegi minu jaoks liig olnud.

2018-09-06_HarkuLäksin hommikul rongiga tööle ja töölt rattaga päevakule – 10 minutit väntamist. Idekas noh. Rajale läksin vist pisut mütsiga lööma, sest tegin kohe esimese punktiga elegaantse 5-minuitilise ma-ju-tean-seda-metsa-peast vea. Klassika. Süüdistan Matit, sest ta tuli selja tagant sellise hooga, et mul polnud aega kaarti süveneda, pidin ta’lt eest ära jooksma. Jooksingi, aga täitsa vales suunas. Hirmus piinlik lugu ja tegelikult pole selles köiges Matil üldse süüd. Mötlesin korra, et läheks nulliks pulga ära ja alustaks puhtalt lehelt, aga see ei oleks olnud aus, oma viga tuleb ikka häbiga välja kanda. Edasi oli tavaline Harku, väga ei pidanud kaarti vaatama, tuli lihtsalt minna. Läksingi, üsna rahuldavalt vist.

Pärast väntasin 11 km’i mönusalt koju. Jälle idekas!

 

2018-09-04_Saustin6mmeSaustinömmes läks alguses nii nagu Rebalas, st selgus, et GPS kella aku on tühi ja sellest pole tolku. Et mitte korrata Rebalaga sama viga, siis ravisin oma GPS-kella söltuvust sellega, et panin endomondo tööle ja pistsin telefoni püksi. Lühidalt öeldes – esimene ja teine punkt (eriti teine) olid porr, edasi läks talutavaks ja löpus läks ratta-o’ks ära. Muidu oli enam-vähem. 9-10-11 jooksin reaalselt jalgratturitega vöidu, önneks sattusid olema mitteväga osavad jalgratturid, mis mul seda vöimaldas. Kahtlustan, et see telefoni GPS paneb pisut pange, sest kuidagi ei usu, et ma 5.9 km’sel rajal läbisin koguni 8.35 km’i. Nii palju ju ikka kaari sisse ei jookse.

Kui Sakku oli läinud rongiga, siis kojuminekuks premeerisin end ratatsöiduga – 18.7 km’i otse mööda Männiku teed puhast naudingut. Suve löpu soojad öhtud tuleb ära kasutada.

Järgmine lehekülg »