Mary Poppins tuleb tagasi / Mary Poppins Returns (2018)

Mäletan, käisin kunagi lapsena Draamateatris Mary Poppinsit vaatamas. Hästi tore oli. Lugu oli tore. Laulud olid toredad. Tore elamus noh. Ilmselt olen ka filmi vanemat versiooni näinud, aga see ei meenu nagu kohe.

Nüüd, kui kinodesse tuli Mary Poppins tuleb tagasi (imdb, wiki), polnud nagu kahtustki, et tuli taas kinno minna. Eriti arvestades seda näitlejatekoosseisu, mida pakuti – “The film’s cast includes two Oscar winners: Colin Firth and Meryl Streep; and three Oscar nominees: Angela Lansbury, Julie Walters, and Lin-Manuel Miranda.” – pole paha, eks?

Teate, oligi äärmiselt tore. Laulud olid köik teada-tuntud, lugu oli endiselt sama tore. Näitlejad olid toredad. Selline tore lastefilm. …aga mitte liiga noorte laste, sest nemad ei saa veel loost aru ja muusikaga neid vb ei völu.

Sellele toredale kinokülastusele eelnes, aga üks mitteniitore lugu. Vaatasin esmaspäeva öhtul kinokava, et film algab kl 17:30, no hea töölt minna, eksju. Aga kui ma teisipäeval kinopileteid ostma hakkasin, siis oli ühtäkki filmi algusajaks pandud 17:10. WTF, mismöttes? Kirjutasin siis kinno, et nii ei ole viisakas teha, sest raske on oma plaane seada kui kinokava ühtäkki üleöö muutub ja nii on keerukas endale eelnevalt kinopileteid ära osta.

Kino oli viisakas ja vastas üsna kiirelt, aga see vastus oli ka natuke WTF?

“Vahel vahetatakse seansse saalides kui kuhugi pileteid pole ostetud. Kui keegi on pileti ostnud siis algusaega üldiselt ei muudeta ja kui muudetakse, siis kino teavitab sellest klienti ja pakub lahendust. Kino jätab endale õiguse seansiaegu muuta.”

Maitea, minu meelest on see veider. Sama veider nagu on see nende kliendiprogramm, vägisi sunnivad mind üht teist pealinnas olevat kino valima. Ise teavad, teen nagu suunatakse :)

 

Löbus perekond (2018)

Kui kinno tuleb Eesti film ja ei lubata tavalist tühja pilku ning lihtlausetega dialoogi, siis proovin ka kinno jöuda. Löbus perekond (imdb) lubas midagi muud, st mahlakat juttu ja kiirelt liikuvat pilti. Töttöelda oli tore vaatamine, selles möttes, et selgelt ei olnudki tegu püüdlusega teha körget kunsti, vaid oli lihtsalt tore ajaviide. Lähed kinno, saad naerda ja lahkud hea tujuga – kordaläinud öhtupoolik ju.

Pöhimötteliselt olid köik karakterid pisut üle vindi keeratud ja seda ilmsegelt täiesti teadlikult. Humoorikamad stseenid olid politseinikepaari kehastunud koomikutepaari Naan ja Gevorkjan esituses. Üks oli selline tuim eestlane, teine vähe temperamentsem armeenlane – see aga ei takistaanud neil olemast eriti juhmid.

Vaatamata sellele, et see Õhtulehe arvustus teeb filmi täitsa maha, siis tegelikult on seal kirjutatu üsna töene. Eriti nöustun ma selle inglise keelse osaga, see oli lihtsalt marusegav. Ma siiski filmi maha ei teeks, kuigi ma möistan arvustaja frustratsiooni. Vähemalt ei olnud tolles filmis, erinevalt Klassikokkutleku saagast, köik naljad n-ö jalaga-p***e-naljad. Mumeelest oli meelelahutuseks täitsa OK, lihtsalt selle meelelahutuse möttega tulebki seda filmi vaatama hakata, mitte oodata körget filmikunsti. Kerge elu, noh.

Muide, see maja, kus film tehtud oli on juba vähemalt viimased aasta aega müügis – osta ära, palju pole vaja välja käia, köigest pisut vähem kui miljon ehk 995 000 €.

 

Lesed / Widows (2018)

Püha müristus, käisin viis kuud tagasi kinos, aga ei mäleta tollest filmist peaaegu mittemidagi. Ma arvan, et pigem vöib siis filmi mittehea hulka arvata, kuigi filmi süžee tundub olema täitsa haarav.

Lesed (imdb, wiki) ehk neli prouat, kes olid tolle lesestaatuse saanud seetõttu, et nende abikaasad olid surma saanud mingi käpardliku röövi töttu. Noja siis tulenevalt sellest röövist olid prouadel ühtäkki mustade jöudude ees tohutu völg. Raha oli vaja tagasi saada. Kuidagi nad selle tagasi said ja nalja sai vist ka vahepeal ning filmis oli rohkem ootamatuid pöördeid, kui arvatagi oskaks, aga midagi vist jäi ikka puudu, sest tol hetkel oli vist täitsa tore vaatamine, aga üleliia meeldejääv see ei saanud olla – noh, ma töesti väga ei mäleta tollest filmist midagi.

imdb.com teab rääkida, et “It is not possible to have a sauna with jewelry. The pieces of metal, specially good conductive materials as gold, silver, platinum and so on, gets hotter and hotter and it produces burns.” – meiesugusele saunarahvale on see fakt muidugi ammu teada, ameeriklasele peab selgitama :) Vaata film ära, siis tead, misvärkon.

 

Grinch / The Grinch (2018)

Not to myself – käisin kinos Grinchi (imdb, wiki) vaatamas. Oli tore, peaks nüüd tolle Jim Carreyga Kuidas Grinch jöulud varastas filmi ka ära vaatama.

 

Varaste kuningas / King of Thieves (2018)

Ei mäletagi millistel asjaoludel ma seda King of Thieves’i (imdb, wiki) vaatama sattusin, aga mingil pöhjusel ma selle filmi kinos ära vaatasin. Kahtlustan kreisi teisipäeva ja vaba öhtupoolikut ning ilmselt omas omajagu tähtsust ka see based on true story taust. Lootsin näha mönustat heist moviet, aga seda see igaljuhul ei olnud. Oli pigem selline pisut abitu panagaröövi film. Vöi noh rööv toimus ja natuke nagu oli naljakas ka, et kui käpardlik see asi oli, aga üleliia pönev just ei olnud. Isegi Michael Caine ei päästnud seda. Tavaliselt on need filmid, kus vanad mehed mötlevad, et teevad veel ühe keelatud triki enne kui rahulikumat elu hakkava elama, on täitsa toredad. Üldjuhul on need ka jaburalt naljakad. Ka selles filmis jagus neid ajuvabalt humoorikaid kohti, samuti polnud tegelikult ka dialoogil midagi viga. Oli selline naaah, ajaviiteks käis ka.

Kui peaks valima kahe vanameestega pangaröövi filmi vahel, siis ma valiks pigem tolle Going  in Style – oli vähe meelelahutuslikum.

 

 

 

Bohemian Rhapsody (2018)

Mingil imelikul pöhjusel ei fännanud ma ühel eluperioodil Queeni muusikat. Ilmselt oli tegemist mässumeelsusega, mis käskis köik väga ägeda maha salata ja üleüldse olin ma tol hetkel pigem grunge. U2 ja Queen, mida ma mölemat nüüd ikkagi pigem naudin, olid tol hetkel täitsa OUT. Mul on hea meel, et meie teed siiski vaatamata suurele Kurt Cobaini vaimustusele ristustid. Nirvana (ehk Kurt Cobain) meeldib mulle önneks siiani. Iroonilisel kombel on ühed mu parimad kontserdielamusedki just need U2 ja Queen (koos Adam Lambertiga, muidugimõista). 

Ega sellest Bohemian Rhapsodyst (imdb, wiki) suurt kirjutada polegi, sest köik on vist seda näinud vöi kes pole filmi näinud, see teab, mis lugu on. Queeni ja Freddy Mercury lugu, köik teavad, eks? Boonuseks veel imehea muusika, puhas nauding kaheks tunniks ja neljateistkümneks minutiks.

Mulle tundub, et see film pakkus igaühele midagi, olenemata vanusest. Vanematele äratundmisrööm, nooremad ehk hakkavad uurima, etmisvärkon. Filmis on küll ka faktivigasid, aga tühja kah, muusika on ikkagi pöhiline. Isegi pisara kiskus välja. Mu körval istus kinos üks ütleme nii umbes kuuekümnene paar, mölematel olid filmi löpus silmad niisked. Ma ei erinenud nendest oluliselt… Kui teil on see mingil pöhjusel veel vaatamata, siis vaadake kindlasti ja Queeni muusikat kuulake igal vöimalikul juhul.

 

Free solo (2018)

Mulle meeldivad filmid, mis on tehtud päriselt juhtunud sündmuste pöhjal, see paneb mind alati filmi kohta hiljem erinevat infot otsima. Arvestades eeltoodut peaks ju mulle meeldima ka dokumentaalfilmid, sest noh need on ka päriselt toimunud sündmused ja sealjuures ilma kirjandusliku liialduseta, st ilma filmilikkust lisamata. Töenäoliselt mulle meeldikski dokfilmid, aga mingil pöhjusel ei kipu ma neid väga vaatama. Raiskan selgelt liiga palju aega seriaalide vaatamisele…

Igaljuhul. Vaatan PÖFFi kava pea alati selle pilguga, et kas PÖFFil on ka möni spordifilm varuks, üldjuhul on. Seekord oli sedasi, et Free Solo (imdb, wiki) oli tegelikult vist dokfilmide kategoorias, aga samahästi on see tegelikult ka spordifilm. Filmi pealkiri tuleb selgelt sellest, et free solo tähendus on “In climbing, to free solo is to climb with no protection to catch a fall. The climberrelies only on his or her ability.” ehk et kaljuronimine ilma julgestuta ja just seda loo peategelane Alex Honnold teebki. Lühidalt on lugu selles, et ta ronib ilma igasuguse julgestuseta El Capitani. Mötelge ise – 900 m püstloodis, üks viga ja sa oled surnud. Aega vöttis tal see möned minutid alla 4 tunni, st neli tundi täielikku keskendumist ning füüsilist pingutust. Pole just palju spordialasid, mida saaks vördluseks tuua. Mu poolest vöiks too Alex olla ka maailma parim sportlane, sest see, mis ta teeb on lihtsalt nii raju. Sealtsamast filmist käib läbi ka möte, et see sooritus on võrreldav olümpiakulla nimel võistlemisega, kus ebaõnnestumise hind on surm. Mitteükski teine spordiala ei saa vist sellist vördlust tuua. Kui jooksjal sooritus ebaönnestub vöi pallimängus vöistkond kaotab on küll hetkeline traagika suur, kuid kaotusvalu läheb üle, tulevad uued vöidud/emotsioonid. Free solo ronimise puhul ei pruugi uut vöimalust tulla.

Film jälgib muidugi Alexit pisut pikemalt, ettevalmistust julgestusega, rajamärkmete tegemist ning ka elu, mis kulgeb peamiselt matkaelamuks sobitud bussis. Löpuks kui läheb n-ö asjaks, siis on reaalselt pönev – olgugi, et löpp on ette teada, st sooritus on filigranne, aga see teekond sinna tippu on nii vaevanöudev ja nii mönigi koht on üsna piiripealne. Pönev noh. National Geographic näitas seda mingi aeg tagasi ka telekast, ehk tuleb veel – hoidke käsi pulsil ja vaadake kindlasti. Ma pole küll teisi dokfilmi Oscari nominante näinud, aga see teos vääris kindlalt oma auhinda. Kind-lalt!

Youtube on täis erinevaid intervjuusid ning taustalugusid seoses selle filmiga. Vöite ka nii aega tappa :)

 

Muumid ja talvine imedemaa / Muumien taikatalvi (2018)

Saad laupäevaks oma noore söbra, vaatad kinokava, valid välja filmi ja lähed. Novot, läksingi. Pean tunnistama, et too Muumid ja talvine imedemaa ei olnud päris tavaline multikas, oli selline natuke teistmoodi. Mönevörra robustne vöinii. Mul ei ole tegelikult öiget iseloomustavat söna selle jaoks, aga no vaadake treiler ära, siis saate ehk aru, mida mötlen. Aga see lihtsakoelisus ei tähenda üldse seda, et seda filmi ei peaks järgmiste jöulude ajal koos lastega vaatama – peab ikka, lausa vöiks :)

Kui lisada sellele kinole eelnenud jalutuskäik läbi vanalinna ja katkematu küsimusterida, millele pead leidma vöimalikult loovad vastused, siis vöib kindlalt väita, et oli väärt laupäev. Kasulikult veedetud aeg, noh.

 

Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa / The Girl in the Spider’s Web (2018)

Olin just löpetanud Milleniumi-triloogia järje ehk neljanda raamatu “See, mis ei tapa” lugemise löpetanud, kui kinodesse tuli sobivalt “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (imdb, wiki). Kui lühidalt öelda, siis öudselt halb oli. Ma ei suuda hetkel meenutada, et seal midagi head oleks olnud. Kahju natuke… Tösi on see, et läksin kinno muidugi väga suurte ootustega, esiteks oli raamat (taaskord) väga hea ja olles suht just vaadanud ka ülihead seriaali “The Crown“, milles Lisbethi mänginud Claire Foy mängis Inglismaa kuningannat, siis mul lihtsalt olid filmile suured ootused, mida see paraku üldse ei täitnud.

Ei teagi kohe, millest alustada.

Esiteks see Claire Foy. The Crownis Inglismaa kuningannana on ta tõesti hea, kogu see aktsent ja väljendusviisid jne – viis pluss noh. Nüüd oli, aga see rootsi aktsent kergelt öeldes piinlik vöi noh mind hirmasti häirib kui Holliwoodi filmitööstus proovib panna näitlejad rääkima mingi imeliku aktsendiga. Milleks? Selge on ju see, et rootslased omavahel räägivad rootsi keelt, mitte aktsendiga inglise keelt, seega miks pingutada? Juba esimese filmi puhul pandi sellega puusse, nüüd siis jälle niimoodi… aga vöimalik, et see on mingi minu kiiks ja tegelikult filmikriitikud kiidavad, et jube autentne värk. Kusjuures imdb’s kirjutatakse, et Claire Foy olla endale spets kõnetreeneri võtnud, et ikka võimalikult head aktsenti saada. Puhta mahavisatud raha, sest leidsin sellise infokillu “Although Claire Foy worked with a linguistics coach to perfect her Swedish accent. Her accent is a mix of Danish and German, and bares little to no resemblance to Swedish.” – hahaha, feil…

IMDB kirjutab ka, et “It was announced in November 2015 that David Fincher, Daniel Craig and Rooney Mara would not be returning for this film. Mara and Craig were particularly upset about this as they were fully committed to a sequel, but due to the box office disappointment of their film, the planned sequels never happened.” – viga nr kaks, oleks võinud samade näitlejatega jätkata, oleks vb paremini saanud. Igaljuhul oleks mu mälus Claire Foy ikkagi noore Elizabethina, mitte tolle tätoveeritud tüdrukuna.

IMDB ütleb ka, et “The director admits to being an admirer of Claire Foy since he discovered her in the series The Crown.” – novot, mul oli just seda filmi treilerit vaadates ka tunne, et kui ikka Calire Foy, siis peab ju hea olema, aga paraku oli üleminek liiga järsk.

Nii eelnevate raamatute ekraniseeringute rootsi versioonides kui ka hollivuudi vesioonis on Rooney Mara ebainimlikult köhnad ja näevad välja päriselt ka nagu räpstoidust toituv häkker, siis Claire Foys on ikkagi seda naiselikku pehmust – no ei sobi karakteriga, ei sobi noh.

Ma ei mäleta, et raamatus oleks teemaks olnud maailma hävitamine, pigem oli teema tehisintellektis ning selle kurjasti ära kasutamises. Kuna aga ilmselt see teema on tavalisele ameerika kinokülastajale natuke keeruline jälgida, siis oli teemaks ikkagi üks suur pommipauk, mis pidi umbes pool maailma hävitama vöi noh midagi sellist. Igavavöitu, ühesönaga.

Neid raamatuga erinevusi on veel: “Several scenes are different from the book: originally the Salander’s sisters never meet face-to-face; there is no explosion; there is no hanging by feet; there is no motorcycle ride over a frozen lake; and finally there is no black rubber vacuum device.“. Ei saa öelda, et köik need erinevused oleks head olnud.

Ja löpetuseks: “Lisbeth is one of the world’s best hackers. She would not hack the US computers in such a way as to allow them to so easily identify her location.” :)

Novot, nüüd manasin teile ette sellise mittehea filmi kuvandi. Otsustage ise, kas vaatate, kuigi mina soovitaksin raamatuga piirduda. Raamat on mitu korda parem, kui film.

Vaatasin, et tollelt David Lagercrantzilt on ilmunud juba ka viies raamat, mille peaosas on Lisbeth Salander – “Mees, kes otsis oma varju”. Peab laenutama. Loodan, et sellest ei proovita filmi teha, sest mulle tundub, et head nahka sellest ei tuleks.

 

Mäed, mida polnud (2018)

Spordifilmid mulle meeldivad ja rattasöitu ma armastan, seega polnudki nagu küsimust, et tuli kinno minna – Mäed, mida polnud  – film Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti teekonnast Eestimaa lamedalt pinnalt mägedekunniks.

Sama ala, põhimõtteliselt sama edukad poisid, aga täiesti erinevad karakterid. Mõlemad on oma edust ning andekusest ja ilmselt ka töövõimest täiesti teadlikud – erinevus, aga seisneb selles, et üks presenteerib seda oma jutuga igal võimalusel ka teistele, teine on pisut tagasihoidlikum. Kui ma peaksin valima, kumb mulle rohkem meeldib, siis on see kindlalt too tagasihoidlikum sell. Sportlane, kes on oma headusest teadlik ning seda igal võimalikul ajal ja viisil oma tegutsemisega esile toob, on minu arvates tüütu ja ei jäta endast üleliia arukat muljet. Samas arvestades, et nende taust (lapsepölv) ongi nii erinev, siis vb on isegi arusaadav, miks see Taaramäe ennast koguaeg esile toob, aga see omakorda ei tähenda, et see poleks segav. On küll.

Ei tahaks nüüd küll kuidagi stereotüüpidesse laskuda, aga Taaramäe puhul on küll natukene tunne, et sportlane oli trennis kui seda arunatukest jagati, aga tegelikult tean ka ise väga hästi, et siin ei ole sportlaseks olemisega midagi pistmist – oluline on ikka haritus ja loomus. Taaramäe lihtsalt on oma loomult hoopis teistsugune kui Kangert. Tagasihoidlikkus, mu meelest kaunistab inimest. Üsna mitmeti kajab filmist läbi see, et ka Kangert om vägagi teadlik oma headusest ja väärtusest tööturul, aga mittekordagi ei too ta seda ise oma jutus välja. Meeldiv, noh.

Profisportlase elust ja suure jalgrattamaailma sisemaailmast annab film täitsa toreda ülevaate, tasub vaadata. Mingid teadmised (jalgratta)spordi maailmast on muidugi kasuks, sest nagu ma ühest arvustusest lugesin, siis spordikauge inimene ei pruugi teada, mis on need kolm suurt tuuri, mille (etapi)võitu ihakb iga jalgrattur või mis on tuuril valge särk vms. Samas ma ei usu, et väga spordikauge inimene seda filmi üldse vaatab.

Hetkel (ilmselt kuni 16.05) on see film ERR’i lehelt ja Telia keskkonnas järelaadatav, kasutage võimalust.