Olin just löpetanud Milleniumi-triloogia järje ehk neljanda raamatu “See, mis ei tapa” lugemise löpetanud, kui kinodesse tuli sobivalt “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (imdb, wiki). Kui lühidalt öelda, siis öudselt halb oli. Ma ei suuda hetkel meenutada, et seal midagi head oleks olnud. Kahju natuke… Tösi on see, et läksin kinno muidugi väga suurte ootustega, esiteks oli raamat (taaskord) väga hea ja olles suht just vaadanud ka ülihead seriaali “The Crown“, milles Lisbethi mänginud Claire Foy mängis Inglismaa kuningannat, siis mul lihtsalt olid filmile suured ootused, mida see paraku üldse ei täitnud.
Ei teagi kohe, millest alustada.
Esiteks see Claire Foy. The Crownis Inglismaa kuningannana on ta tõesti hea, kogu see aktsent ja väljendusviisid jne – viis pluss noh. Nüüd oli, aga see rootsi aktsent kergelt öeldes piinlik vöi noh mind hirmasti häirib kui Holliwoodi filmitööstus proovib panna näitlejad rääkima mingi imeliku aktsendiga. Milleks? Selge on ju see, et rootslased omavahel räägivad rootsi keelt, mitte aktsendiga inglise keelt, seega miks pingutada? Juba esimese filmi puhul pandi sellega puusse, nüüd siis jälle niimoodi… aga vöimalik, et see on mingi minu kiiks ja tegelikult filmikriitikud kiidavad, et jube autentne värk. Kusjuures imdb’s kirjutatakse, et Claire Foy olla endale spets kõnetreeneri võtnud, et ikka võimalikult head aktsenti saada. Puhta mahavisatud raha, sest leidsin sellise infokillu “Although Claire Foy worked with a linguistics coach to perfect her Swedish accent. Her accent is a mix of Danish and German, and bares little to no resemblance to Swedish.” – hahaha, feil…
IMDB kirjutab ka, et “It was announced in November 2015 that David Fincher, Daniel Craig and Rooney Mara would not be returning for this film. Mara and Craig were particularly upset about this as they were fully committed to a sequel, but due to the box office disappointment of their film, the planned sequels never happened.” – viga nr kaks, oleks võinud samade näitlejatega jätkata, oleks vb paremini saanud. Igaljuhul oleks mu mälus Claire Foy ikkagi noore Elizabethina, mitte tolle tätoveeritud tüdrukuna.
IMDB ütleb ka, et “The director admits to being an admirer of Claire Foy since he discovered her in the series The Crown.” – novot, mul oli just seda filmi treilerit vaadates ka tunne, et kui ikka Calire Foy, siis peab ju hea olema, aga paraku oli üleminek liiga järsk.
Nii eelnevate raamatute ekraniseeringute rootsi versioonides kui ka hollivuudi vesioonis on Rooney Mara ebainimlikult köhnad ja näevad välja päriselt ka nagu räpstoidust toituv häkker, siis Claire Foys on ikkagi seda naiselikku pehmust – no ei sobi karakteriga, ei sobi noh.
Ma ei mäleta, et raamatus oleks teemaks olnud maailma hävitamine, pigem oli teema tehisintellektis ning selle kurjasti ära kasutamises. Kuna aga ilmselt see teema on tavalisele ameerika kinokülastajale natuke keeruline jälgida, siis oli teemaks ikkagi üks suur pommipauk, mis pidi umbes pool maailma hävitama vöi noh midagi sellist. Igavavöitu, ühesönaga.
Neid raamatuga erinevusi on veel: “Several scenes are different from the book: originally the Salander’s sisters never meet face-to-face; there is no explosion; there is no hanging by feet; there is no motorcycle ride over a frozen lake; and finally there is no black rubber vacuum device.“. Ei saa öelda, et köik need erinevused oleks head olnud.
Ja löpetuseks: “Lisbeth is one of the world’s best hackers. She would not hack the US computers in such a way as to allow them to so easily identify her location.” :)
Novot, nüüd manasin teile ette sellise mittehea filmi kuvandi. Otsustage ise, kas vaatate, kuigi mina soovitaksin raamatuga piirduda. Raamat on mitu korda parem, kui film.
Vaatasin, et tollelt David Lagercrantzilt on ilmunud juba ka viies raamat, mille peaosas on Lisbeth Salander – “Mees, kes otsis oma varju”. Peab laenutama. Loodan, et sellest ei proovita filmi teha, sest mulle tundub, et head nahka sellest ei tuleks.