Pisipäkk / Smallfoot (2018)

Kuidagi tabas mind taas see rööm, et avanes vöimalus noore söbraga kinno minna. Kasutasin seda koheselt. Önnelikuks väljavalituks osutus Pisipäkk (imdb, wiki).

Öudselt tore oli. Nagu ikka oli see täis pikitud huumorit, mida ilmselt lapsed ei möista, aga see ongi nende animafilmide puhul tore, et alati on sisse pandud nalju, mis on ainult täiskasvanutele – see annab justkui pöhjust ka täiskasvanutel kinno minna.

Tore on ka see, et nendesse laste filmidesse on üldiselt väike õpetlik elutöde sisse pandud. Nii oli ka selles filmis – headus vöidab kurja ja kodus on alati köige parem!

Plakat ei valeta oli küll “feel-good movie”, nii nagu enamus animafilme. Vaadake ka koos lastega multikaid, need on toredad!

Advertisements

 

Võta või jäta (2018)

N-ö Eesti Oscarifilm Võta või jäta oli mõnevõrra peab nägema film, sest no kuidas sa ei lähe vaatama filmi, mis võib olla lausa võõrkeelse filmi kuldmehikese vääriline – ikka lähed ju. Ma muidugi ei ole päris kindel, et see teema ameeriklastele kuidagi korda läheb (pean siinkohal silmas seda Soome ehitaja teemat, mitte laste teemat üldiselt) ja nagu nüüdseks on teada, siis ega läinudki, sest Oscarile see film paraku ei kandideeri.

Film ise oli täitsa hea, kohati küll nii kurb ja kohati nii närvi ajav, aga üleüldiselt ikkagi hea. Mind isiklikult ajas nii närvi see lapse ema – kuidas on võimalik oma lapsest ära öelda, et lihtsalt ei taha lapsega tegemist teha sisuliselt ei huvitagi ema, mis lapsest saab, sest ka isa ei olnud teadupoolest kuigi pädev lapsekasvatamises. Kuidas see vöimalik on? Samas, see isa kasvas koos lapsega ja vöttis vastutuse, ema seevastu läks veel rohkem bitchiks ära, aga seda vaadake juba parem kinos. Ma ei arva mitte, seda, et isad ei vöiks lapsi üksi kasvatada – kindlasti vöiks, aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab ema oma lapsest lihtsalt lahti öelda.

Peaosatäitja oli hea, eriti arvestades seda, et ta väidetavalt kohtuski lapsega esimest korda, siis kui ta ka filmis lapsega esmaskordselt kohtus – st nad kasvasidki koos. Imeline :) Peaosatäitja ema ja isa olid mönevörra liiga stereotüüpseks tehtud vöi tegelikult ma ei teagi, kas need olid stereotüübid – pigem olid need mingid imelikud ettekujutused Eesti inimestest. Kuigi-kugi, ega ma ei tea, vb ongi sellised (vana)emad ja (vana)isad olemas. Ema tänitas igal vöimalikul sammul oma poja kallal, kuig löpuks oli siiski toeks, sest noh, emad ikka aitavad, aga kas see tänitamine oli vajalik? Isa…. isa oli üldse imelik roll – pmst vaatas ta telekast sport ja pakkus pojale napsu. Kas sellised isad on olemas?

Kui vöimalus on siis vaadake, aga ei ole välistatud pisarad või murtud süda.

 

 

Otsides kiisuparadiisi / Cats and Peachtopia (2018)

Kui sul on vaba päev ja söber kutsub koos lapsega kinno, siis vastad ilmselgelt köhklemata “Jaaaaa”, isegi kui sa ei tea täpselt mida vaatama minnakse. Vöi noh pealkirja tead, aga see ei ütle mitteköigevähematki – Otsides kiisuparadiisi (imdb). Aga kui seltskond on hea, siis vast poelgi väga vahet, mida vaatad – lihtsalt vaatad. Oligi kiisufilm, lastele tundus meeldivat ja see loeb!

Täiskasvanud olid lihtsalt peamiselt saatjateks. Näiteks üks proua näppis reaalselt pea pool film oma telefoni. Huvitav, kuidas ta oma last keelab, kui see möne muu huvitava tegevuse asemel telefoni näppida tahab? Sajamilline eeskuju!

Minge vaadake ka vahel multikaid, täiesti tore stressivaba kino!

 

Papillon

Olin kunagi, nii umbes 15-20 aastat tagasi, lugenud Papilloni ja vaadanud ka 1973. aasta filmi (imdb, wiki) – mäletasin, et raamat oli hea, film vist ka. Nüüd, kui avastasin, et sellest on uus filmiversioon (imdb, wiki) tehtud, siis tuli taas kinno minna ja ka raamatut lugeda.

Film oli selline n’aah – paratamatult tulevad filmi vaadates pähe võrdlused raamatuga ja kehtib ikkagi see vana töde, et raamat on peaaegu alati parem kui film. Sellel korral oli kindlalt nii. Kuigi, nüüd kui olen raamatu ka teist korda läbi lugenud, pean tõdema, et see raamat tekitas mu’s palju rohkem küsimusi, kui esimesel lugemisel.

Igaljuhul.

Lugu pöhineb töestisündinud lool. Mees nimega Henri Charrière, mõistetakse väidetavalt valesüüdistusega mõrva eest eluks ajaks vangi. Tollel härral aga pole üldse plaan vanglas istuda, plaan on hoopis pögeneda ja niimoodi mitu korda järjest. Siinkohal lähevad aga film ja raamat oma sisult vägagi lahku.

Filmis pögeneb peategelane kaks korda, millest siis teine kord on n-ö löplik. Raamatus, aga on pögenemiskatseid üheksa! Filmis käsitletakse pöhimöttelist vist esimest ja viimast, kui ma öigesti mäletan.

Filmis teeb pögenemise kaasa ka hea söber Dega (vanas versioonis Dustin Hoffman, uuemas Rami Malek), raamatus ei pögene Dega kordagi. Tal on vanglas suht-koht OK olemine, arvatavasti kandis oma karistuse löpuni ja elas önnelikult oma elupäevade löpuni. Ma arvan.

Filmis istus Papillon oma teise üksikvangistuse löpuni, raamatus pigem mitte, ei mäleta enam, aga sai mingil pöhjusel varem välja.

Läbiv oli see, et nii filmis kui raamatus oli peategelane valitud ilus mees. Noh niivörd kuivörd. Kui tolles vanemas versioonis oli ta kuidagi vastuvõetavam, vangilikum, siis uues oli ta liiga ilus mees ja kuidagi ei sobitunud vangla eluga. Vöimalik muidugi, et see oli mingi minu kiiks ja ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Samas jällegi oli see peategelane ka raamatus endast nii heal arvamusel, et löpuks hakkas lausa segama. Ma saan aru küll, et ta tahab endale pidevalt körget viit visata ja üleüldse on enda arvates väga äge vend, aga see muutub pikapeale tüütuks ära. Ta on läbivalt väga heas füüsilises vormis, nägus ning juhiomadustega.

Vaatasin veelkord üle ka vana filmi, see meeldis mulle tunduvalt rohekm kui uus versioon. Tegelikult vöiks keegi sellest loost teha seriaali, see oleks nagu Prison Break, ainult, et mitut hooaega pole vaja teha :)

Guugeldasin faktikontrolliks nii raamatut kui ka filmi ja selgus, et on mitmeid allikaid, mis väidavad, et see köik on üks suur välja möeldud lugu, st mitte köik – peategelane eksisteerib reaalselt ja ka pögenes vanglast, aga erinevad lood, mis ta’ga juhtuvad on siiski, kas välja möeldud vöi siis laenatud teistelt vangidelt. Wikipedia väidab nii: “While Charrière claimed that Papillon was largely true, modern researchers believe that much of the book’s material came from other inmates, rather than Charrière himself.” Kuskil oli kirjas, et 20% on töde ja 80% väljamöeldis. Nii vöis olla küll.

Igaljuhul lugege parem raamatut, filmiga vöite elamuse rikkuda.

 

Imelised 2 / Incredibles 2 (2018)

Kui noor söber tahab niiväga Imelisi (imdb, wiki) näha, siis tuleb minna. Oli pönev, sai nalja, popcorn maitses hea, seltskond oli suurepärane – täpselt selline peabki üks kinokülastus olema. Töttöelda on mul mälestus filmist suht hägune, st sellel postitusel pole mingit pointi. Tore, et läbi lugesite. Hahahaha :)

 

Võimatu missioon: Tagajärjed / Mission: Impossible – Fallout (2018)

Ega ma töttöelda ei mäleta mitut Mission Impossible filmi ma näinud olen, aga ilmselgelt mitte köiki (esimest olen, aga ma ei mäleta sellest suurt midagi). Seetöttu ma ei teagi, mis pöhjusel ma ühtäkki nüüd seda viimast vaatama läksin. Kahtlustan, et oli teisipäev ja siis saab CCPlazasse ju hea hinnaga, järelikult polnud muud valikus ja siis tuli minna – Võimatu missioon: Tagajärjed (imdb, wiki).

Kuivörd ma ei ole kindel, kas ja kui palju ma neid eelevaid filme näinud olen, siis puudus mul ka suuresti taust, et mis too Ethan varemalt teinud oli, kes olid ta suuremad vaenlased ja kes olid söbrad. Läksin peaaegu, et puhta lehena. Film oli ise süüks suur äktsion ja tagaajamine. Kuidagi ei suutnud välja lülitada seda kriitikat, et “see ei saa ju päriselt olla” / “see ei ole vöimalik” – vähemalt pool filmi oli selline, mis päriselt ei ole tehtav. Tom oleks pidanud juba korduvalt surnud vöi siis vähemal halvatud olema. Rääkidest Tom Cruisest, siis ta on ikka vanaks jäänud vöi noh mitte vanaks, aga piinlik lugu on see, et ta ise vist ei arva nii ja eitab vananemist. Kui ikka ei ole enam noor ja ilus, siis ei maksaks endast nii arvata.

Ühes asjas tuleb küll Tomile körge viis visata, nimelt teeb härra suurema osa trikkidest ise. Näiteks “Tom Cruise trained for an entire year to perform the HALO (High Altitude Low Opening) stunt in this film.”

Aga miks ma sellest trikiasjast kirjutasin on see: “In August 2017, Tom Cruise suffered an injury while filming a stunt jumping from one building to another. He was able to grab onto the other building thanks to a harness strapped onto him and his history of performing his own stunts for action films, but his ankle fractured upon the impact of the jump. Cruise then got up and attempted to run it off, which was what the scene called for, before he and the crew decided to stop filming. Shooting was delayed for eight weeks following the injury, but the footage of the stunt used in the film and its trailers just so happened to be the actual injury.” Tom rääkis sellest juhtumist ka päris mitmes teleshow, üks on siin. Hoiatan – see vöib natuke südame pahaks ajada. Pole midagi öelda, vana vöi mitte, aga päris kange kutt kui niimoodi katkise jalaga ikka vötte löpuni tegi.

Fun facts IMDB’comst:

• This is the first time the “f” word was used in a Mission: Impossible movie – st köik eelmised on lastefilmid :)
• The 15 minute nuclear bomb countdown lasts for over 22 minutes on screen – olen alati nende countdownide ajal möelnud, et vöiks kella pealt jälgida, et paljuga puusse pannakse, tavaliselt ei saa seda teha, sest kinos on stopper käes imelik istuda. Hea, et keegi selle nüüd ära möötis.
• Tom Cruise did all of his stunts himself – vot nii!

Mul tuli korra möte, et vaataks järjest ära köik Mission Impossible osad, aga mul vist önneks pole nii palju aega. Kui teile mürgelfilmid meeldivad, siis vaadake vähemalt viimast.

 

 

Ocean’s Eight (2018)

Teate küll neid Ocean sarja filme, no need, kus on peasosas Brad Pitt, Geaorge Clooney, Matt Damon, Julie Roberts ja muud staarid. Seal oli kamp härrasid, kes röövisid kasiinosid. Öudselt head filmid, mu meelest. Vot nüüd tehti sama asi naistega – Ocean’s 8 (imdb, wiki). Kuna mulle need meestega versioonid väga meeldisid, siis polnud ju küsimustki, tuli minna. Naistel ei olnud see koosseis üldse tagasihoidlimuk kui meestel – kaheksa peategelase hulgas oli kolm Oscarivöitjat (Sandra Bullock, Cate Blanchett 2 tk ja Anne Hathaway), lisaks kaks Oscari  nominanti, kaks Emmy omanikku, üheksa Grammy auhinda, kuus Kuldgloobust, viis BAFTAst ja 10 SAGi (Screen Actors Guild Awards – ma ei tea, kuidas seda tölgitakse) – pole paha koosseis, eks?

Lugu on sarnane meeste omaga, vaja on läbi viia üks briljantne rööv. Peakurikaelaks on Danny Oceani (e George Clooney) öde, keda mängib Sandra Bullock. Sandra leiab endale kiirelt kaaslased, kellega oma pikalt küpsenud idee käiku lasta. Edasi on juba film… pönev. Kuigi aus olles on need meestega versioonid pisut paremad, aga kuidagi ei saa öelda, et see oleks halb olnud. Danny muuseas on loo kohaselt surma saanud, aga mulle tundub, et sellele filmile tuleb järg ja Danny pole üldsegi surnud, vaid see on mingi vöimude hämamise värk.

Vaadake ka, sest meelelahutust on rohkem kui saja eest.