kino


BaywatchMerli käis kinos Baywatchi (imdb, wiki) vaatamas ja ütles, et pean minema. Ei saa ju hea söbra soovitust eirata, läksingi. Önneks oli ta mind ka ette hoiatanud, et tegemist on erakordselt halva filmiga. Halva filmi puhul on eriti halb see, kui tegijad arvavad, et nad teevad körget kunsti, selle filmi puhul önneks seda ohtu ei olnud, sest oli selgelt aru saada, et ka tegijad ise teavad, et tulemus pole vist köige parem. No ei olnudki. Umbes nagu Mamma Mia, aga Mamma Mia puhul oli veel rohkem aru saada seda, et näitlejad vötavadki köike mönuga ja oleks nagu kergel Vahemere puhkusel. Baywatchi puhul saad aru küll, et tegijad nagu teavad, et head nahka sellest filmis ei tule, samas jällegi punnitati midagi “nagu päris” teha. Filmi oli ju omajagu kasvatuslikkugi sisse pöimitud. Vötteplatsil oli neil kindlasti köigil väga löbus. Välja kukkus neil köik hirmus halvasti, aga kuna Baywatch on ikkagi peaaegu kultussari, siis olen üsna veendunud, et ega film omadega miinustesse ei jäänud, sest küllap mindi ikka kinno paljast ihu vaatama. Seda viimast paraku muidugi väga ei näinud.

Ah, mis ma ikka jauran. Leidsin ühe arvutuse, kus on mu mötted päris hästi kirjas. Lugege parem seda ja siis vaadake film ära, aga teadke, et üsna halb film on :)

Advertisements

FreeFireMöne filmiga on nii, et treiler on parem kui film ise, st lähed kinno tohutute ootustega, aga kinos selgub, et köik paremad kohad olid treileris ära. Free Fire’ga (imdb, wiki) just nii oli. Treileri järgi arvasin, et tegemist on mönusa komöödiaga, kus pöhiröhk on mahlakatel dialoogidel, aga ma ei saanudki päris täpselt aru, kus see filmi möte oli. Seda muidugi juhul, kui tal pidi möte olema. Dialoogi muidugi oli, aga paremad osad oli treileris ära nähtud. Tulistamist ja verd oli ka, aga natukene isegi liiga palju. Tarantinol on ka verd palju, aga tal on seda stiilsemalt. Meistritelt tasub öppida :)

Mu meelest on nii, et kui filmis läheb inimeste surm naeruväärselt pikaks ning ringiroomamine toimub igasuguse loogika vastaselt läbilastuna ja haavatuna, siis ei ole enam äge, siis on tunne nagu proovitaks kuidagi kunstlikult filmi pikendada. Mul vist ausöna tuli seal kinos uni peale. Lootused olid liiga körged.

Vaatasin just treileri uuesti ära, tundub nagu oleks jube ägedat filmi vaatamas käinud. Vaadake ka ja siis vötke uus film.

 

Vahel on nii, et tahaks minna kinno meelelahutuse pärast, mitte maailmavalu tundma. St et pärast kino on tunne nagu oleks midagi löbusat näinud. Täpselt seda Going In Style GoingInStyle(imdb, wiki) oligi. Kui peaosas on kolm vanahärrat (Morgan Freeman, Michael Caine ja Alan Arkin), kellel kodus köigil kaminasimsil kuldne mehike, siis ei saa ju päris jama olla. Tore on kohe vaadata filmi, kui saad aru, et ka näitlejatel endal on seda tehes löbus olnud. Ja just löbusus kumab läbi, mitte see “ah-me-teeme-nii-halba-filmi-et-on-juba-natuke-naljakas”, sest see ei olnud ju halb film. Vastupidi, lausa pönev oli :)

Filmi sisu lühidalt kokkuvöttes – vanahärradele teeb pank tünga ja nende kogutud pension lendab pehmelt öeldes vastu taevast, aga kuna raha on ju vaja, siis otsustavad härrad panka röövida. Sealt edasi hakkab lugu kulgema. Päris hästi kulgeb. Plaan on neil perfektne, alibid on olemas, isegi trenni teevad köik koos – 96 minutit puhast meelelahutust. Vöta videolaenutusest ja naudi head seltskonda!

Sain täna teada, et sama film on tehtud juba ka 1979 aastal. Vaatan selle ka kindlasti ära.

 

Kui kinos presenteeritakse parima filmi Oscari vöitnud filmi, siis on minusugusel filmihuvilisel kohustus seda ka vaatama minna. Ma muidugi n-ö öigel ajal ei läinud, läksin alles siis kui see oli juba Oscari vöitnud ning toodi uuesti kinodesse tagasi. Hea oli, et läksin.

moonlightPean tunnistama, et see kinoskäik oli nii ammu, et ma paraku ei mäleta sellest filmist enam suurt midagi. Oscari vöitnud filmist siiski vöiks ju. Kahjuks on aga nii, et see Oscarite jagamine läheb aasta aasalt üha enam maailmavaateliste auhindade jagamiseks kui filminduse hindamiseks. Kui sul on ikka filmis mustanahalised või juudid või geid, siis on selgesee, et saad Oscari. Ja ma ei taha kuidagi nende sihtrühmade probleeme halvustadaa, aga paraku on nii, et kui möni nendest teemadest on esindatud, siis vöib üsna rahuliku südamega veebruaris auhinnatseremooniale minna – möni kuldne mehike ikka sülle langeb. Ebaaus ju.

Mitte, et see Moonlight (imdb, wiki) halb oleks olnud, kaugel sellest, aga vaadatud Oscari nominatsioonidest meeldis mulle La La Land rohkem, see segadus seal Oscarite jagamise löpus oleks vöinud jääda olemata. Mis välja öeldud, see välja öeldud. Ah-jaa filmist, no üldse ei mäleta. Oli poiss, oli probleem, lahendust polnud, oligi üks suur fucked up elu. Lugesin Sirbist filmiarvustust – ma ei suudaks ja oskaks kunagi midagi sellist filmi kohta kirja panna, see on lihtsalt nii diip jutt.  Lugege läbi ja siis vaadake film ka ära, ma arvan, et teile pigem meeldib.

Pean ikka hakkama kohe pärast filmi vaatamist emotsioone kirja panema, sest muidu ei mäleta enam mittemidagi ja postituse sisu ongi vaid tödemus, et käisin kinos. Lihtne elu!

Mötlesin, et panen vahepeal kirja ka oma kinoelamusi, sest noh ega ma koguaeg ka päevakutel ei käi.

sangaridTegelikult oli see juba märtsikuus, kui Sangareid vaatasin – ma ei teagi, kas ma suudan hetkel midagi adekvaatset meenutada :) Film, oli tore – tempo säilis ja haigutama ei ajanud, vähemalt ma ei mäleta, et oleksin kino ajal kella vaadanud. Järelikult polnud igav.

Tundus, et enamaltjaolt oli ka üsna autentne, kuigi ühe vea leidsin ikka. Aitäh Katile :) Too hetk, kui poisid paadiga Soome poole ajama panid, siis kasutasid nad ka kompassi ja korraks käib kaadrist läbi pöidlakompass. Kuivörd esimest pöidlakompassi esitles Suunto 1983 aastal ja Alex Lepajõe (kelle loo järgi see film siiski ilmselgelt tehtud on) läks paadiga merele 1984, siis kahtlen sügavalt, et nendel poistel pöidlakompass kasutuses oli. Kuigi mine tea, äkki Viru ärikad olidki lihtsalt nii tegijad, et neil oli köige uuem kaup kohe olemas. Samas kompass ei tundu eriti laietarbekaup, nagu teksad, ketsid, nätsud ja kilekotid olevat. Selline väike seik siis… Muidu olid soengud ausad ja riided eriti coolid.

Vaadake ikka Eesti filme!

ps kui keegi satub nüüd guugeldades siia ja loodab teada saada midagi head vöi uut Sangarite kohta, siis palju önne – sa ei saanud mittemidagi teada. Ma arvan, et see on mu halvim filmiteemaline postitus üldse :)

Mulle meeldib minna filme vaatama nii, et ma väga filmiarvustusi ei loe, sest tihtipeale on nendes filmi kohta liiga palju kirjas ning see vöib filmielamuse ära rikkuda vöi siis tekitab see filmi osas liiga suuri ootusi. Üldjuhul olen siiski treilerit näinud, kuid mitte jackiealati. Nii läksingi mitu head aega tagasi vaatama Jackiet (imbd, wiki). Pean tunnistama, et natukene oli see viga, lootsin millegipärast, et film on Jackie Kennedy elust ning tema saamisest USA esileediks. Eksisin. Lugu oli hoopis vastupidine – lugu oli selles, kuidas Jackie ei olnud enam üks hetk esileedi. Einoh, mis seal ikka, mulle sobis ka see, aga siiski olin nagu isegi natukene pettunud. Samas jällegi, film oli väga hea, Natalie Portman oli ikka väga-väga hea. Kuigi pean tunnistama, et kinost väljudes oli selline ängistav tunne, sest see köik oli nii valus ja vastik.

Kes meist ei teaks, kuidas John F. Kennedy mõrvati. Arvan, et see on üks kuulsamaid mõrvalugusid maailmas, kui nii võib öelda. Selles filmis on aga sündumused Jackie silmade läbi, täpsemalt see kõik, mis juhtus atendaadi ning matuste vahel. Wikipedia ütleb nii “The film’s script, written by Noah Oppenheim, was originally conceived as an HBO miniseries, covering the “four days between John F. Kennedy’s assassination and his burial, showing Jackie at both her most vulnerable and her most graceful”“. Ma pole viitsinud uurida, et miks see film tehti. Mis selle möte täpsemalt olema peaks. Imelik film, aga samas väga hea.

Signe Kivi vestlus Ringvaates tolle film teemal on päris hea. Tasub vaatamist ja samuti tasub vaatamist ka film. Dialoogid on head ja nagu öeldud, siis Natalie Portman on väga hea, kogu see leinava abikaasa äng ning samas ka organiseeritus on toodud ekraanile ikka väga hästi. Vaadake!

Ma ei väsi kordamast, et oi kuidas mulle meeldivad filmid “based on true story” ehk film on tehtud päriselt juhtunud sündmuste ainetel ja seda see Lion (wiki, imdb) kahtlemata on. Lugu poisist, kes satub viie aastaselt kodunt ca 1500 km’i kaugusele, ihuüksi, oskatamata kohalikku keelt ja teadmata, kust ta ise täpselt pärit on ning kuidas ta 25 aastat hiljem lionhakkab oma päris ema (vahepeal ta lapsendati) otsima. Lihtne ja selge lugu, aga nii hästi esitletud, et hing jäi kinni. Film oli pigem kurb, kuigi n-ö önneliku löpuga, aga siiski valitsev emotsioon oli ikkagi kurb. Ma ei oskagi öelda, mis see köige kurvem oli, kas see, kuidas ta üksi mööda Kalkuta tänavaid uitas vöi see kuidas ilmselgelt ülerahvastatud lastekodus lapsed öösel mingit lastelaulu laulma hakkasid vöi siis see kui peategelane löpuks oma emaga kokku sai. Ma töesti ei tea, tean, et see köik oli nii kurb, aga samas mitte selliselt kurb, et tuled kinost ära valutava südamega, sest löpp oli ikkagi önnelik.

Tabasin end kinos korduvalt möttelt, et “oot, see köik on ju päriselt juhtunud, kuidas see vöimalik on”. Tösijutt, kuidas see vöimalik on on?

Täiskasvanud Sarood (peategelane) mänginud Dav Patel kandideeris ka Oscarile, kuigi kui sellest filmist oleks väga pidanud keegi Oscarile kandideerima, siis mu meelest oleks selleks vöinud olla see väike India poiss, kes mängis 5-aastast Sarood. Ma nüüd ei teagi, kuidas seda öelda, aga ta oli lihtsalt nunnu :) Dav Patel oli löpuks pisut hulluks läinud eneseotsija ja maitea mulle see ei meeldinud. Aga noh mida mina ka filmikunstist tean.

Teate, vaadake kindlasti seda filmi. Juba ainult fakt, et selline lugu on päriselt juhtunud, väärib vaatamist. Kindlasti väärib!

Järgmine lehekülg »