Jackie (2016)

Mulle meeldib minna filme vaatama nii, et ma väga filmiarvustusi ei loe, sest tihtipeale on nendes filmi kohta liiga palju kirjas ning see vöib filmielamuse ära rikkuda vöi siis tekitab see filmi osas liiga suuri ootusi. Üldjuhul olen siiski treilerit näinud, kuid mitte alati. Nii läksingi mitu head aega tagasi vaatama Jackiet (imbd, wiki). Pean tunnistama, et natukene oli see viga, lootsin millegipärast, et film on Jackie Kennedy elust ning tema saamisest USA esileediks. Eksisin. Lugu oli hoopis vastupidine – lugu oli selles, kuidas Jackie ei olnud enam üks hetk esileedi. Einoh, mis seal ikka, mulle sobis ka see, aga siiski olin nagu isegi natukene pettunud. Samas jällegi, film oli väga hea, Natalie Portman oli ikka väga-väga hea. Kuigi pean tunnistama, et kinost väljudes oli selline ängistav tunne, sest see köik oli nii valus ja vastik.

Kes meist ei teaks, kuidas John F. Kennedy mõrvati. Arvan, et see on üks kuulsamaid mõrvalugusid maailmas, kui nii võib öelda. Selles filmis on aga sündumused Jackie silmade läbi, täpsemalt see kõik, mis juhtus atendaadi ning matuste vahel. Wikipedia ütleb nii “The film’s script, written by Noah Oppenheim, was originally conceived as an HBO miniseries, covering the “four days between John F. Kennedy’s assassination and his burial, showing Jackie at both her most vulnerable and her most graceful”“. Ma pole viitsinud uurida, et miks see film tehti. Mis selle möte täpsemalt olema peaks. Imelik film, aga samas väga hea.

Signe Kivi vestlus Ringvaates tolle film teemal on päris hea. Tasub vaatamist ja samuti tasub vaatamist ka film. Dialoogid on head ja nagu öeldud, siis Natalie Portman on väga hea, kogu see leinava abikaasa äng ning samas ka organiseeritus on toodud ekraanile ikka väga hästi. Vaadake!

 

Lion (2016)

Ma ei väsi kordamast, et oi kuidas mulle meeldivad filmid “based on true story” ehk film on tehtud päriselt juhtunud sündmuste ainetel ja seda see Lion (wiki, imdb) kahtlemata on. Lugu poisist, kes satub viie aastaselt kodunt ca 1500 km’i kaugusele, ihuüksi, oskatamata kohalikku keelt ja teadmata, kust ta ise täpselt pärit on ning kuidas ta 25 aastat hiljem hakkab oma päris ema (vahepeal ta lapsendati) otsima. Lihtne ja selge lugu, aga nii hästi esitletud, et hing jäi kinni. Film oli pigem kurb, kuigi n-ö önneliku löpuga, aga siiski valitsev emotsioon oli ikkagi kurb. Ma ei oskagi öelda, mis see köige kurvem oli, kas see, kuidas ta üksi mööda Kalkuta tänavaid uitas vöi see kuidas ilmselgelt ülerahvastatud lastekodus lapsed öösel mingit lastelaulu laulma hakkasid vöi siis see kui peategelane löpuks oma emaga kokku sai. Ma töesti ei tea, tean, et see köik oli nii kurb, aga samas mitte selliselt kurb, et tuled kinost ära valutava südamega, sest löpp oli ikkagi önnelik.

Tabasin end kinos korduvalt möttelt, et “oot, see köik on ju päriselt juhtunud, kuidas see vöimalik on”. Tösijutt, kuidas see vöimalik on on?

Täiskasvanud Sarood (peategelane) mänginud Dav Patel kandideeris ka Oscarile, kuigi kui sellest filmist oleks väga pidanud keegi Oscarile kandideerima, siis mu meelest oleks selleks vöinud olla see väike India poiss, kes mängis 5-aastast Sarood. Ma nüüd ei teagi, kuidas seda öelda, aga ta oli lihtsalt nunnu :) Dav Patel oli löpuks pisut hulluks läinud eneseotsija ja maitea mulle see ei meeldinud. Aga noh mida mina ka filmikunstist tean.

Teate, vaadake kindlasti seda filmi. Juba ainult fakt, et selline lugu on päriselt juhtunud, väärib vaatamist. Kindlasti väärib!

 

La La Land: California unistused (2016)

Olen jaanuaris ainult korra kinno jöudnud. Kahju tegelt. Öigupoolest on mul vea parandamiseks aega veel neli päeva. Äkki vötangi midagi ette.

Igaljuhul käisin löpuks vaatamas 7. Kuldgloobuse võitjat ja 14. Oscarile kandideerivat La La Landi (imdb, wiki). Olin selle filmi treilerit näinud kinos korduvalt ja millegipärast ei tekitanud see kuidagi minus soovi kinno minna. Muusikafilm ei tundunud üleliia ahvatlev ja töttöelda tundus see filmi muusika mulle esialgu kummaline. Ei tea miks, aga tundus. Muusika osas vötan sönad tagasi, sest see teemalaul on lihtsalt ilus ja ka ülejäänud lood on head – tasub kuulamist.

Olen lugenud, et hullult ülistatakse just neid Ryan Goslingu ja Emma Stone laulu- ja tantussteene, aga ma sellega päris ei nöustu. Ma pole suurim Ryan Goslingu fänn ja ma pigem ei oleks teda nii palju tantsimas vaadanud. Ilmselt selle Ryani pärast ma seda filmi väga vaatama ei kippunud ka. Lugesin just, et Ryan Gosling olla filmi tarbeks ära öppinud klaverimängu (vöi noh need palad, mida tal oli  vaja esitada) – tubli poiss ju, nii pühenudnult peabki oma tööd tegema.

Küll aga nöustun sellega, et tegemist on nii teistsuguse filmiga ja ilmselt seetöttu ta neid auhindasid saabki, sest kes julgeb tulla tänapäeval välja filmiga, mis on lihtsalt üks suur kahe inimese unistustest jutustav muusikafilm. Ilus ja siiras. Kedagi ei tapeta, kedagi taga ei aeta, kedagi sajas surmapatus ei süüdistata – igav ju :) Vb ma seetöttu ei plaaninudki seda filmi esiti vaatama minna, aga no kui ikka auhindu kukub muudkui, siis midagi peab filmis olema. Ja oligi. Midagi oli. Vähemalt ei tulnud kinost ära halva tujuga ja teemalugu jäi kummitama. Mul sellest viiest eurost kahju küll ei ole ja peale kauba olen ära näinud filmi, millest ilmselt räägitakse veel pikalt.

 

Captain Fantastic (2016)

Jöuan vb kunagi nende filmideni, mida ma aasta alguse poole vaatasin, aga panen praegu värskemad emotsioonid kirja.

Vaatasine eelmisel nädalal kinokava jube nöutu näoga, et mida ma nüüd vaatama peaks, eksju. Löpuks vaatasin The Magnificent Seveni’t, mis ei olnud üldse halb, aga kavas jäi ka silma Captain Fantastic (imdb, wiki). Pealkirja järgi välistasin selle filmi kohe, sest see tundus mulle mingi superkangelase filmina ja ma ei ole eriti nende fänn. Jube pealiskaudne minust. Reede hommikul aga kuulsin Terevisioonis filmijutu rubriiki ja seal soovitati just seda filmi kindlasti vaadata. Eeemmm… muigugi ma olin selle filmi treilerit varem näinud ja muidugi ma tahtsin seda filmi vaatama minna – aru ma ei saa, kes sellele filmile nii jabura pealkirja pani :)

Igaljuhul, läksin siis eile kinno. Ja teate – ma arvan, et see on üks ägedamaid filme, mida ma sellel aastal näinud olen. See oli ühtlasi naljakas, armas ja kurb. Mina, kes ma kinos väga ei nuta, lahistasin vahepeal ikka täiega ja see ei olnud väga kurb nutt, see film oli lihtsalt nii südamlik.

Ilmselgelt ei hakka ma filmi sisu ümber jutustama, aga need kuus last, kes seal filmis olid, olid nii vahetud, nende emotsioonid olid nii ehedad. Pikk jutt lühidalt – film on isast, kes kasvatab oma kuute last metsas, oma tehtud kuningriigis. Lapsed on väga atleetlikud, väga haritud ning väga vahetud ja ausad. Paraku ei taha seda köike n-ö pärismaailm aktsepteerida ja sellest tuleb natuke jama. Kurb on ka, aga see kurbus on ilus ja siiras. Lugesin kuskilt arvustust, et see film oli natuke liiga macho, aga nomaitea selle arvustuse oli vist kirjutanud mingi padufeminist, sest ma küll sealt midagi väga machot ei leidnud. Pigem vastupidi – see oli vahepeal nii emotsionaalne ja see oli köik nii ilusti välja mängitud. Lihtsalt armas.

Minge kinno, minge kindlasti!

 

Sauli poeg (2015)

Sellest on nüüd küll juba nats üle poole aasta möödas, kui ma seda Sauli poega (wiki, imdb) vaatamas käisin, aga mäletan üsna selgelt, et see film oli minu jaoks ikkagi pettumus. See oli nii kiidetud ja ilmselgelt läksin kinno liiga suurte ootustega. Eriti kui vötta arvesse fakti, et see vöitis Eesti film Vehkleja ees vöörkeelse filmi Oscari. Maruraske on ikka Oscarit saada kui konkurendiks on film, mis räägib juutide raskest saatusest. See on kahjuks paratamatus. Kuigi Vehkleja ju jutustas loo sisuliselt samast asjast (niivörd kuivörd holokausti ja küüditamist vörrelda annab), aga kes see eestlaste murele ikka kaasa tunneb, kui samal ajal on vördluseks juutide elusaatus. Nagu Avandi ühes hiljaaegu eetris olnud telesaates mainis, siis küsisid ameeriklased näiteks pärast filmi vaatamist küüditamise kohta, et “aga miks te politseid ei kutsnud” (link). Nojah…

Igaljuhul see Sauli poeg. Pöff’i lehel on lause “Erakordse kinematograafiaga unustamatud kaadrid vahendavad ülima visuaalse ja emotsionaalse täpsusega kõige jubedamaid koledusi, milleks inimene võimeline on. Õud matab hinge, aga pilku ekraanilt ära ei saa.” Ma ei tea, kas nende jubeduste vahendamisesele juba kord piir ette ei tule? Ega tegelikult mind need koledused selles möttes väga ei häirinud, et see on köik juba kahjuks teada lugu. Mind häiris see, et vähemalt pool aega sellest filmis (kui isegi mitte rohkem) käis kaameramees peategelase selja taga ja kinokülastaja oli sunnitud pidevalt Sauli kukalt vaatama. Tihtipeale polnudki suur midagi peale kukla näha. Hirmus väsitav.

Kui oleks minu otsustada, siis ma oleks küll Oscari Vehklejale andnud. Täiesti objektiivne arvamus :)

 

The Hateful Eight

Novotsiis, tegelikult alustasin ma aastat ju Tarantino kaheksanda filmiga The Hateful Eight (imdb, wiki). Läksin filmi vaatama nii, et ma peaaegu ei teadnudki, mis seal filmis toimub. Mulle meeldib nii, sest sedasi säilib üllatusmoment. Samas eksju, kui lähed Tarntinot vaatama, siis on ju selge, et seal on palju kvaliteetset dialoogi, seal on palju verd ja seal on Samuel L. Jackson, kui hästi läheb siis ka Tim Roth ja Michael Madsen. Kahju ainult, et Uma Thurmani polnud.

Sattusin ükspäev lugema oma Django Unchained postitust, põhimõtteliselt võiks selke Vihase Kaheksa kohta teha peaaegu sama postituse.

* dialoog, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli super ja seda köikide peaosatäitjate esituses – CHECK!
* muusika, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli perfektne, isegi ühes hetkel kölanud neegriräpp sobis, kuigi ajastule see väga ei vastanud – CHECK, neegriräpita!
* veretöö, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli ülevoolavalt külluslik – CHECK! Veider oli ainult see, et samast püssist sai mõni mees vaid haavata ja vajadusel tulistati sellestsamast tulirelvast kellelgi pea otsast. Go figure.
* Django sinine kostüüm sobis nagu rusikas silmaauku – vot seda tõesti ei olnud, aga ega Vihase Kaheksa kostüümid halvemad ei olnud.
* mönede stseenide eriti detailne vöi pikk näitamine oli ideaalselt omal kohal, eriti muidugi veretöö puhul, kui sai toredasti vaadata, kuidas veri hgaavatasaanu kehast välja mulksus – töesti nunnu – CHECK!

Olemas, selline film oligi :)

Lisan veel seda, et ma ei saa täpselt aru, kuidas nad seal külmas sedasi paljakäsi vastu pidasid ja et kuidas ikkagi elada majas, kus tuul seintest läbi puhub, aga ega filmi ajal ei tasugi liiga palju kaasa möelda. Seda kaasasmötlemise väljalülitamist soosis eriti Leonardo Di Capriole Oscari toonud roll, aga sellest juba siis kui järjega sinnamaani jöuan.

Tarantinot tasub alati vaadata. Vaadake ikka!

 

Point Break

Mul see spordist kirjutamine kuidagi ei kulge, püüan siis önne filmidega. Mulle tegelt ju hullult meeldib kinos käia, ma ei teagi, miks ma selle “hobi” vahepeal nii tähelepanuta jätsin. Vötsin nüüd asja uuesti käsile. Vaatasin, et olen käesoleval aastal 9 korda kinos käinud, arvestades, et hetkel on käimas kümnes nädal, siis on keskmine saak kord nädalas – pole paha :)

Aasta esimene film oli tegelikult Vihane Kaheksa, aga sellest möni teine kord. Ühel reedeöhtul läksin hoopis Point Breaki 2015 (imdb, wiki) vaatama. Ajendiks oli ikka see, et vana-hea sama pealkirjaga peaaegu, et kultuslik surfifilm 1991. aasta Point Break (imdb, wiki). Tegelikult vist oligi vana filmi uus versioon, aga kuna see uus ei olnud pooltki nii hea kui vana, siis mu meelest oleks vöinud tollele uuele filmile ka uue pealkirja panna.

See 1991. aasta film on ikka äge, töesti äge. Ma olen seda lugematuid kordi vaadanud ja vaataksin heameelega veel. Surfarid on ägedad, filmi point on hea, Keanu Reeves on vaatamata sellele, et ta väga näidelda ei oska hea. Patrick Swayzest rääkimata. Nende kahe mehe kombo on täiesti fantastiline. Mulle töesti meeldib see film.

Novotsiis, lootsin nagu uuest filmist ka natuke midagi sellist. Algus oli isegi täitsa lubav, aga siis läks käest ära. Trikid läksid liiga ebarealistlikuks, liiga palju paugutamist, mitte niivörd elustiili (mida esimeses filmis rohkem oli). Ühte filmi oli liiga palju topitud. Kui tolles vanemas filmis piirduti vaid surfamisega, siis nüüd, uuemas oli surfamist, langevarjudega laskumist, suusatamist ja kaljuronimist. No maitea, üks inimene ei tee köike seda. Lihtsalt ei tee.

Kindlalt ei vaadanud ma seda filmi objektiivselt, sest nagu juba öeldud, ma olen vanema filmi fänn. Töenäoliselt nooremale kinopublikule, kes esimest filmi näinud ei ole, meeldis see uus märul ka, sest märulit seal ju oli.

Muide üsna üks-ühele oli jäljendatud uues filmis ollolevat stseeni. Mul oli seda kinos nats piinlik vaadata.

Teie önneks seda filmi enam kinos ei ole, st ei pea raha minema raiskama. Aega vöite mönel öhtul kodus raisata küll, sest tegevust jagub, aga arvestage – ma olen hoiatanud – 1991. aasta film on oluliselt parem!