Küll ma olen ilus! / I Feel Prettry (2018)

Kui tahad minna pärast tööd kinno ja ei taha sealjuures üldse juurelda selle üle, et kas köik see mida filmis näha saab ka reaalselt vöimalik on vöi ei taha pead valutada köikide maailma murede üle, siis mine vaata mingit arulagedat komöödia/naistekat. Heaküll, pea alati on sinna sisse pikitud ka omajagu elutöde vöi siis midagi n-ö kasvatuslikku, aga siiski üldjuhul on tegemist väga ära-mötle-kaasa filmiga. Mul on üks söber, kellele need filmid meeldivad vöi millegipärast tahab ta neid alati minna kinno vaatama. Ma lähen tihtipeale kaasa, ise ka ei tea miks. Ju siis ongi vaja seda niisama kinos istumist ja naermist. Naer, ju teadpoolest, on kasulik.

See Küll ma olen ilus!/I Feel Pretty (imdb, wiki) oli täpselt see, mida eelpool kirjeldasin. Istud lihtsalt kinos ja lased end sellel möttevabadusel lihtsalt kaasa haarata. Kinost tuled välja mitte avardunud maailmapildiga, vaid lihtsalt kinoskäinuna. Need filmid on köik suht ühe mütsiga löödud, aga konkreetne lugu on sellest, et üks tütarlaps, kes on pisut korpulentsema kehaehitusega ja seetöttu on ka mönevörra madala enesehinnanguga, st pmst ta alustab iga esmaspäev uue dieediga ning hakkab jälle trennis käima. Nagu me köik, eks? :) Igaljuhul läheb nii, et pärast kukkumist spinninguratta seljast lööb ta pea ära ja ühtäkki on ta endast väga heal arvamusel ja ei karda seda ka välja öelda. Saab uue töö ja köik läheb nagu lepase reega. Edasi vaadake juba ise :)

Loo moraal (mis alati sellistesse filmidesse sisse on pikitud) on see, et “Don’t judge a book by its cover” ehk “Ära hinda raamatut tema kaane järgi!”. Põhimõtteliselt on see köikide selliste filmide sönum ja sellega on ka raske mittenöustuda. Mitte, et ma ise alati selle järgi toimiks.

Kui tahate öhtust löögastust, siis vaadake, samas kui te ei vaata, ei jää te mittemillestki ilma.

Advertisements

 

Тренер (2018)

Ma poleks arvanudki, et ma vene filmi võin nii kõrgelt hinnata, aga 2018 aasta Тренер (imdb, wiki) oli tõesti hea film. Oli kohe aru saada, et venelastelt rahaga probleeme ei ole, sellesse filmi oli seda üsna agaralt pandud. Arvestades, et päris löpustseenides näidatakse ka Chelsea FC staadionit ning mängijaid, siis vöib ainult oletada, kui palju pappi Roman Abramovitš selle projekti jaoks välja köhis. Ametlikult ei ole seda kirjas vöi noh ma ei leidnud (töttöelda ma väga ei viitsinud otsida ka), aga on üsna ilmselge, et Roman sinna üht-teist ikka paigutas.

Nutikamad lugejad juba taipasid, et tegu oli jalgpallifilmiga. Peategelaseks on vene endine jalgpalliäss, kelle karjäär löpeb pisut tumedates toonides. Oma elule mötet otsides satub ta mingisse kolkalinna üsna amatöörliku meeskonna treeneriks. Edasi on natuke nagu ikka filmis – isegi kui köik tundub väga halvasti, on löpuks köik imekaunis. Tüüpiline spordifilm. Peaaegu köik on önnelikud ja kinokülastaja saab röömsa südamega kinno minna.

Vaatamata sellele, et film on vägagi ettearvatav, oli siiski hea vaatamine. Osad stseenid olid eriti ägedad, töesti oli näha, et tegijad ei olnud rahaga kokku hoidnud. Oli mida vaadata, vaadake ka!

 

Tomb Raider (2018)

Söber kutsus kinno, 3D ja puha. Mingil pöhjusel läksingi. Filmiks oli Tomb Raider (imdb, wiki). Ma poleks ise vist kunagi seda kinno vaatama läinud, sest noh mulle on jäänud mulje, et see on mingi kerge ulmesugemetega teos, aga ei olnudki – oli hoopis meelelahutus selle köige ehedamal kujul. Koguaeg toimus midagi ja pönev oli ka. Mitte, et see hea oleks olnud, seda mitte, aga sai ennast välja lülitada ja ei pidanud filmi vaadates kogu maailma valu läbi elama. Samas, ma arvan, et ma kodus ei viitsiks seda vaadata, vähemalt üksi mitte, kuskil seltskonnas vb küll. Siis saab vähemalt samal ajal söpradega juttu ajada :) Proovisin seda 2001. aasta Angelina Joliega versiooni kodus vaatama hakata, aga ma paraku väga kaugele ei jöudnud. 

St kutsuge söbrad külla ja vaadake, noh kui soovite, et midagi ikka taustaks möirgaks :)

Lara (Croft) oli filmi algusepoole, kui ta ei olnud veel üksikule saarele isa otsima läinud, rattakuller. Sealt ka minu lemmikstseen (löpp muidugi mitte). Nautige!

 

Halastus / The Mercy (2018)

Päris huvitav on minna kinno nii, et pole örna aimugi, mis toimuma hakkab. Just nii mul tolle Halastusega (imdb, wiki) läks. Mul on söbrad, kes peavad nui-neljaks ära nägema köik Colin Firthi filmid. Ma olen kinosöber, seega olin lihtsalt äraräägitav – läksime kinno. Tuli välja, et täitsa tore film oli. Lugu oli biograafiline, st see köik oli päriselt toimunud. Colini osatäitja on amtöörpurjetaja, kes osales 1968 aastal vöistluselt Golden Globe Race, lootuses, et temast saab esimene inimene maailmas, kes on üksinda söitnud ümber maakera nii, et ei oleks kunagi peatunud. Tundub nagu seiklus, eks? Minekuga läks tal aga pisut kiireks ja sponsorid surusid takka, seega ei saanud paat kunagi päriselt valmis. Üks asi viis teiseni ja löppude löpuks ei jöudnudki ta Atlandi ooekanist välja. Kuivörd aga tol ajal ei olnud GPS’i ja muid moodsaid vidinaid, siis läks see vale köik üsna lihtsalt läbi. Colini tegelane aga oli südametunnistusega mees, vales elamine ei ole kerge – nagu öeldakse, töde on ainult üks, seega on lihtsam rääkida töde, kui möelda valesid välja.

Jep, hea film oli. Üsna etteaimatav, eriti siis kui oled looga kursis, aga siiski hea. Ilus pealekauba, rahulik meri on ju alati ilus :)

 

Punane varblane / Red Sparrow (2018)

Spioonifilmid on alati toredad, kuid kui need lähevad liiga keerukaks, siis ma väsin lihtsalt filmi vaatamisest ära. Ma ei jaksa meeles pidada, kellel on kellega diil ja kes, keda petab. No ei jaksa noh. Pealekauba on mul harukordselt halb mälu nimede peale ja kui ma pean filmi ajal koguaeg nimesid meeles pidama, siis kaob pool filmi vaatamise mönust minu jaoks ära. Täpselt nii selle Punase varblasega (imdb, wiki) läks. Lugu oli pönev, aga no kui ma pean koguaeg enam-vähem vihikusse endale üles kirjutama, et kes on kes ja kes parajasti millise poole peal mängib, siis ma ei jaksa seda filmi vaadata. See köik muidugi ei tähenda, et oleks olnud halva filmiga – tavaline spioonifilmi manipulatsioonikunst oli viidud körgele tasemele. Samas, see et tavaliselt balleriinist vöib saada tippspioon ei köla väga usutavalt, aga paneme selle rubriiki – filmis (ja Venemaal) on köik vöimalik :)

Mis mind selle filmi alguses pisut häiris oli see, et Moskvat näidati eriti trööstitu kohana. Ameeriklased vöiks siiski teada, et aeg on edasi liikunud ka Moskvas, päris 90’ndate alguses enam ei elata. Peasosatäitja oli nimelt alguses (enne kui ta’st sai spioon) balleriin, kui öigesti mäletan, siis esiballeriin. Venemaal teadupoolest on see balleti teema väga körgelt hinnatud, ma küll ei saa olla päris kindel, aga eeldan, et Moskva balletiteater (mis ta täpne nimetus on, ma muidugi ei tea) on viimasepeal ehitis ja üsnagi kaasaegse sisustusega. Seal filmis aga oli näiteks riietusruum umbes selline nagu oli Tallinna 54. keskkooli (numbri valisin suvaliselt) tüdrukute riietusruum kuskil 80’ndate löpus 90’ndate alguses. Värv kukkus seinalt ja niiskus tilkus laest. Sama keskkond oli ka haiglas, kuhu teatri priimaballeriin pärast vigastust viidi. No töesti, ma palun – ka USA kinokülastaja vöiks siiski teada, et aeg on siiski külma söja ajast edasi liikunud ja esiballeriini ei viida kuhugi Venemaa äärepiirkonna külahaiglasse, vaid siiski riigi pealinna parimasse haiglasse ning seal on tipptasemel tehnika. Kas töesti arvavadki ameeriklased, et venelased elavad seisva ajaga?

Aga tegelikult oli täitsa tore ajaviide. Vaadake ikka, kui teile spioonifilmid meeldivad.

 

Florida projekt / The Florida Project (2017)

Ühel (arvatavasti) ilusal päeval käisin kinos Florida Porjekti vaatamas (imdb, wiki). Treiler oli hea, selline, et kui esimest korda nägin, siis oli kohe otsustatud – lähen kinno! Nojah, vaadake filmis ei olnud eriti tolle täiskasvanud peaosatäitja “näitlemist” väga presenteeritud, röhk oli rohkem lastele pandud ja needki löigud väga väiksed ning ühelauselised. Sellisena tundus see köik väga äge. Tegelikkus aga erines treilerist. Pöhimötteliselt oli seal filmis üks näitleja – Willem Dafoe, köik ülejäänud olid mingid amatöörid ja see oli jube häiriv. Peaosatäitja olla leitud instagramist ning nende laste puhul oligi väidetavalt eelistatud just neid, kes ei olnud varem üheski filmis osalenud. See köik on ju tore, katse-eksituse meetod vöi nii, aga mu meelest tingis see tohutut ülenäitlemist ja see oli löpuks nii häiriv, et ma ootasin töesti pikisilmi filmi löppemist. Ma ei saa aru, miks see köik vajalik oli. Pean juba ei-tea-mitmendat-korda tödema, et ma ei tea vist ikka filmikunstist midagi. Hea vähemalt, et sellele filmile Oscarit ei tahetud anda. Ainuke kandidatuur oli Willem Dafoe ja nagu öeldud, siis ta oli ka ainus element, mis selles filmis OK oli.

Filmi lugu on tegelikult kurb vöi noh traagiline. Ilmselt ongi olemas terve hulk inimesi, kes elavad vaid riiklikust toetusest, püüdes sellega toimetades ellu jääda. Kurb kui inimesed elule nii alla annavad. Olles ise siiski tööjöus noored inimesed, peaks igaüks suutma mingisugust tööd tegema, aga küllap on lihtsam elada toetustest. Heaoluriigi probleem – toetused on nii suured, et nendega on vöimalik hea tahtmise korral ka ära elada. Nii kasvavadki välja terved ühiskonnagrupid, kes ainult nöuavad riigilt, ise midagi vastu andmata. Aga see jutt läks juba filmist natuke kaugele…

Ärge seda filmi küll vaadake, kui te just ei taha vaadata korraga liiga palju halba (üle)näitlemist.

 

Vee puudutus / The Shape of Water (2017)

Siis kui ma seda Vee puudutust (imdb, wiki) vaatamas käisin, siis ma ju ei teadnud, et tegemist on USA filmiakadeemia arvates 2017. aasta parima filmiga. Tol hetkel oli see lihtsalt nomineeritud film. Ma ei teagi, kas mulle meeldis see film või siis ei. Noh “ei meeldinud” on vöib-olla natuke liiga järsk statement, aga ma ei saa öelda, et see mulle ka tohutult meeldinud oleks või et ma selle oleks möödunud aasta parimaks filmiks valinud. Oli selline meeh – heaküll, vaatasin filmi ära, oli tore, aga liigume edasi.

Püüan praegu meenutada, mis tundega ma kinost väljusin. Üldse ei meenu. Hea filmi (st film, mis mulle väga meeldiks) puhul suudan ka hiljem filmi meenutada. Muidugi oli teistmoodi kui muidu, tegelased olid köik hästi välja mängitud, lugu oli ilus, aga no minu jaoks jäi miskit puudu. Kokkuvöttes oligi lugu muidugi väga ilus, sest peamine on ikka tingimusteta armastus ja noh teistmoodi oli see igaljuhul, aegajalt on hea ka selliseid filme vaadata.

Üks tore fun fact ka: Michael Shannon was in a Chicago bar, Old Town Ale House, the moment the film won Best Picture at the 90th Academy Awards. The bar’s owner waited until after the ceremony was over to post a photo to Twitter of Shannon nonchalantly sitting at the bar alone with a pint of beer while watching the broadcast on the overhead TV set – jep, sellest on ka pilt

Arvestades, et tegu on väidetavalt 2017. aasta parim film, siis vaadake ikka. Aga ma olen teid hoiatanud!