Süngeim tund / Darkest Hour (2017)

Taaskord üks film, mida ma eelköige läksin vaatama peaosatäitja töttu, sest Gary Oldmani väidetavalt on just see mees, kes kuldse mehikesega Oscari gaalalt koju läheb ja töttöelda on ta seda igati väärt. Samas on Churchill ajaloos piisavalt suur isiksus, et tema tegudega natukenegi kursis olla, kasvöi siis läbi filmi.

Süngeim tund (imdb, wiki) toob vaatajani loo teise maailmasöja algusest, kus natsi Saksamaa pöhimötteliselt tegi, mida tahtis ja Euroopa alistus riik riigi järel. Ma ei ole ajaloos köige säravam kriit, aga nii vähemalt erinevad selle filmi kirjeldused kirjutavad. Tolle maailmasöja alguses sai Suurbritannia peaministriks Winston Churchill ja kes teadupoolest ei olnud mingi lihtne mees. Ilmselgelt ei ole filmis täit töde ja eks see ajalugu on niigi üks suur tölgendamine, aga tundub, et Inglismaa peab tänulik olema Churchillile, et nad Saksamaale ei alistunud. Ta lihtsalt keeldus igasugustest rahuläbirääkimistest, mis pöhimötteliselt oleks olnud ilmselt Hitlerile alistumine, seda aga ei saa üks suur rahvas endale lubada. Üheks filmi läbivaks teemaks oli operatsioon “Dünamo”, mis oli Dunkirki löksu jäänud vägede päästeoperatsioon ja ka Dunkirk (imdb, wiki) filmina kandideerib Oscarile. Hästi sätitud.

Pönev oli ja huvitav, sest karakterid olid tugevad, kuigi pean tunnistama, et vahepeal tahtis tukk peale tulla. Aga süüdistan selles hommikust o-jooksu, täisköhutunnet ja pimedat kinosaali.

Igaljuhul soovitan seda filmi vaadata, kui vöimalik siis kinos, sest siis ei lähe tölkes midagi kaduma ning ei ole kiusatust vahepeal teise kanali peale panna. Kui ajalugu ei huvita, siis vaata Gary Oldmani osatäitmist.

Advertisements

 

Salajased paberid / The Post (2017)

Seda filmi läksin küll ainult seepärast vaatama, et peaosas oli Meryl Streep. Noh Tom Hanks mängis ka oma osa, kuigi Tomi fänn ma väga ei ole.

Meryl Streep on nomineeritud Oscarile 21 korral, võitnud kolm. Kuldse Gloobuse nominatsioone on 31 ja vöitnud on ta neid kaheksa. Seda köike on rohkem kui ühelgi teisel näitlejal ette näidata on. Põhimõtteliselt võiks Meryl Streep vist mängida üksköik, mis osa, emmale-kummale suurematest filmiauhindest kandideeriks ta igaljuhul. No kui see just ei ole Mamma Mia, sest sellega läks ta natuke lati alt. Aga see selleks…

Salajased paberid (imdb, wiki) on poliitiline draama, mis keerleb ümber selle, mida ja kui palju võib ajakirjandus avaldada. Kas valitsus saab vaba ajakirjandust keelata. Tänasel fake news ajastul on teema eriti aktuaalne. Steven Spielbergil oli filmi tegemisega tösine kiire, väidetavalt alustasti filmimist mais ja löpetati juuli löpus. Löikamine jms sai tehtud kahe nädalaga. Algusest löpuni tehti film valmis üheksa kuuga ja see on suure filmi kohta enneolematu kiirus.

Tulles tagasi Meryl Streepi ja Tom Hanksi juurde, siis mölemad olid väga head. Tasus minna vaatama küll. Eesti keelse tölkega oli hea, sest inlgise keeles oleks mul raudselt nii möngigi seik lihtsalt tölkes kaduma läinud. Vaatasin, et see film kandideerib ka parima filmi Oscarile, ma pole küll näinud köiki parima filmi nominante, aga vaatamata aktuaalsele teemale ja headele näitlejatöödele ei usu mina, et see film kuldse mehikese saab. Töttöelda ei saa ma aru, miks ta üldse kandideerib. Aga kui film tuleb videolaentusse siis vaadake ära ikka, kasvöi ainult Meryl Streebi pärast.

Sönum filmist, mis kindlalt on praegu (eriti USA) meediaturul üliaktuaalne: “In the First Amendment the Founding Fathers gave the free press the protection it must have to fulfill its essential role in our democracy. The press was to serve the governed, not the governors.” – lühidalt oli tölge umbes selline “Ajakirjandus peab teenima valitsevaid, mitte valitsejaid.”. The Washington Posti toimetuses kölas sellepeale kestev aplaus.

 

Kolm reklaamtahvlit linna servas / Three Billboards Outside Ebbing, Missouri (2017)

Kolm reklaamtahvlit linna servas (imdb, wiki) pidavat olema köige töenäolisem Oscari võitja. Kuigi jah, möödunud aastal räägiti sama La La Landi kohta, kes peaaegu vöi täpsemalt, korraks, isegi sai Oscari enda valdusesse :) Nüüd vaevalt seda viga läbi lastakse, ilmselt pannakse seda parima filmi Oscarit kätte andma pädevamad tüübid kui 79-aastane Warren Beatty ja 76-aastane Faye Dunaway. Vötku möni noorem ja teravama silmaga staar. Nagu neid seal Hollywoodis vähe oleks…

Igaljuhul. Too Kolm reklaamtahvlit… oli super. Kui kinos olles ehk seda köike kohe ei tajugi, siis hiljem järele möeldes ja arvustusi lugedes jöuab kohale, et töesti väga hea film oli. Eriti äge oli see, et siiski kurva loo sisse oli ära peidetud mönus ports absurdihuumorit, tegelaskujud oli ilmselt meelega natuke üle vindi keeratud, samas mitte nii palju, et see oleks segama hakanud. Natuke nagu juba ootasid filmi ajal, et millal taas möni mönus lausekild tuleb, et kogu stseenile absurdne noot anda. Ja neid lausekilde sinna jagus – dialoogid olid eriti vürtsikad ja keelekasutuse osas ei olnud tölkijad end tagasi hoidnud. Natukene meenutasid need dialoogid Tarantino parimaid palasid vöi noh mitte ainult dialoogid, kogu film oli üsnagi tarantinolik, aga see ongi loogiline, sest Martin McDonagh pidavat olema suur Tarantino fänn. Kui sa enne filmi mönda roppu söna veel ei teadnud, siis pärast tead kindlalt :) Samas oli tore, et midagi ei olnud oluliselt ilustatud, vaid tölge oligi selline nagu see originaalis oli.

Kui sel filmil möni miinus oli, siis filmi löpp tuli liiga äkki. Löpplahendust ju kogu lool ei olnudki. Ilmselgelt peab tulema sellele filmile järg :)

Aga selle kinoskäiguga veel üks väike möte. Apollo kinodes on nimelt selline lojaalsusprogramm, et kui oled üheksa piletit ostnud, siis saad kinkepileti 10€ ulatuses. Mulle see sobib. Läksin röömsalt kinokassasse, et see välja lunastada. Selgus, aga, et kinkepilet on ühele piletile või 10€. WTF? Vaatasin, et millal on kinopileti hind 10€, et sellest kinkepiletist ka maksimaalne kasu oleks. Teate, ma ei leidnud ühtegi seanssi, kus oleks piletihind 10€. Köige kallim, mille leidsin oli 8.09€, klubiliikmele 7.29€. Ehk, et Apollo teeb kingituse, mida pöhimötteliselt ei ole vöimalik maksimaalselt ära kasutada. Mina n-ö kinkisin Apollole 2.71€. Palju önne! See, et ma töin kinno ka söbra, ostsin oma konto alt talle pileti ei oma tähtsust. Maksin täiega.

Olen püsikliendina saanud ka teise kinkekaardi, mille maksumus on 5€. See aga kehtib ainult siis kui ost on vähemalt 15€. Jällegi, kui ostan püsikliendina kaks kinopiletit, siis on kogusumma 14.58€ ja st et seda 5€, mille Apollo on mulle suuremeelselt kinkinud, ma ära kasutada ei saa. Tösi, seda 5€ kinkekaarti saan kasutada ka raamatupoes vöi Blenderis, mis natuke pehmendab mu vingumist.

Siiski, lugupeetud Apollo, kas ei oleks mötekas oma kliendiprogramm teha selliseks, millest püsikliendid ka maksimaalselt kasu löikaksid.

 

Maailma suurim showmees / The Greatest Showman (2017)

Kui lähed kinno nii, et oled näinud ainult treilerit ja filmi sisututvustust lugenud ei ole, siis vöib juhtuda, et oled kinosaalis pisut üllatunud. Just nii mul tolle Maailma suurima showmehega (imdb, wiki) läks. Kuidagi oli minust täiesti mööda läinud see, et ““Maailma suurim showmees” on kõrgelennuline, emotsioonidest tulvil originaalne muusikal” – ma nimelt ei ole üleliia suur muusikalifilmide fänn. Samas vaadanud ära selle filmi, pole mul üldse kahju sellest, et ma toda muusikali asja enne ei teadnud, sest löppude löpuks oli täitsa tore meelelahutus. On selgelt aru saada, et “This film was a dream project for Hugh Jackman since 2009.” – see vabandab mönevörra ta nigelavöitu esitust Hüljatutes. Vörreldes Hüljatutega oli see film ikka maruäge. Muusikanumbrid olid eeskujulikud, kedagi ei olnud Russell Crow kombel räppimas. Täitsa tore kohe.

Lugesin imdb.com’st sellist fakti “In January 2017, the Ringling Brothers and Barnum & Bailey Circus announced that their doors were closing forever, due to decreased attendance and protests by animal rights activists. Their last shows were in May 2017.” – mu meelest on need loomakaitsjad pisut üle völli läinud. Okei, ma saan aru, kontrolligu kuidagi seda, et loomi ei piinataks, aga löppude löpuks on loomad lastele (ja ka täiskasvanutele) tsirkuses alati meeldinud.

Igaljuhul – tore meelelahutus oli. Parima orginaal palaga “This Is Me” kandideerib see film muide ka Oscarile. Kuulatagu!

 

Kutsu mind oma nimega / Call Me by Your Name (2018)

Jaanuaris, pärast Oscari nominantide väljakuulutamist on alati pöhjust kinno minna, sest möni nendest auhinnale kandideerivatest filmidest ikka kinos on. Kui just mitte parima filmi nominent, siis pea- vöi körvalosatäitja Oscari kandidaatfilmi ehk pakutakse. Kusjuures, kui eelnevatel aastatel on olnud nii, et päris köik parima filmi nominendid Eesti kinolevisse ei jöua, siis sel aastal saab vist töesti köik enne suurt auhinnaöhtut ära vaadata. “Dunkirk” ja “Get Out” olid juba möödunud aastal, “Phantom Thread” tuleb vahetult enne Oscareid, aga köik teised on sisuliselt hetkel kinos vaadatavad vöi siis kohe-kohe esilinastuvad. Eriti äge!

Dunkirk on mul juba vaadatud, kui viitsin, siis kirjutan ka sellest. Järgmiseks vötsin ette “Kutsu mind oma nimega / Call Me by Your Name” (imdb, wiki). Ma ei ole päris kindel, kas ma oleksin seda filmi vaadanud, kui see ei oleks Oscari nominent. Ilmselt pigem mitte, kuid mul on öudselt hea meel, et ma ikkagi läksin kinno. Ilmselgelt ei hakka ma filmi ümber jutustama, aga lühidalt öeldes on tegu gayfilmiga, mis nii mönegi kinosöbra vist kinost eemale peletab. Mind see ei häiri. Pigem oli tegu armastusfilmiga, mis oli natuke kurb ka ja löpus kiskus pisaragi välja.

Kui delfikommentaatorid seda filmi näeks, siis ütleks nad kohe, et – näe, vanem gaymees meelitas noore endas kahtleva poisi enda meelevalda, ergo – köik homod on pedoifiilid, aga önneks on delfikommentaator just see, kes söna “gayfilm” peale kinost eemale jookseb. Küsimus oli ikka jah rohkem armastuses ja iseenda leidmises. Ilus film oli, ma ei tea, kas ta just parima filmi vääriline on, aga see kinoskäik ei olnud ülse maha visatud aeg.

Üks huvitav fakt, mida imdb’st lugeda sai: “There was only one rehearsal before shooting. In multiple interviews, Timothée Chalamet and Armie Hammer said that director Luca Guadagnino asked them one day to come outside to do a rehearsal in the backyard of the villa. They walked to a patch of grass and flipped their scripts to a randomly selected scene to practice. When they opened the script, the page only read, “Elio and Oliver roll around in the grass making out.” Chalamet and Hammer looked at each other and said, “Alright, let’s go!” Just seconds into the making out scene, however, Guadagnino stepped in and directed them to act more “passionately.” So they started making out and continued to do so, and no one told them to stop. Eventually, the two actors stopped, looked around and realized Guadagnino had just walked away, leaving them rolling around in the grass. This was their only rehearsal.”

Ja nii mönigi välismaine filmiarvustus toob välja just selle tsitaadi filmist, sest seesobis sinna nii hästi. Isa ja poja pikema vestluse löpuks (ka eelnev vestlus oli puhas pärl):

Mr. Perlman: Then let me say one more thing. It’ll clear the air. I may have come close, but I never had what you two have. Something always held me back or stood in the way. How you live your life is your business, just remember, our hearts and our bodies are given to us only once. And before you know it, your heart is worn out, and, as for your body, there comes a point when no one looks at it, much less wants to come near it. Right now, there’s sorrow, pain. Don’t kill it and with it the joy you’ve felt.
Elio: Does mom know?
[long pause]
Mr. Perlman: I don’t think she does.

See oli lihtsal ilus.

Ilus oli ka filmi löpp, kus peategelane Elio vaatab kaminasse pisarad silmis. Üksköik millise muu filmi ajal oleks kinopublik püsti töusnud ja asjatama hakanud vöi siis vähemalt oma telefoni välja vötnud, et tšekkida, kas FB’s/Instagramis midagi uut on (nagu tavaliselt – ei ole). Selle filmi publik, aga ei ole vist päris tavaline kinopublik (mäletate see delfikommentaatori asi) – istuti vaikides ja vaadati lihtsalt ühe peaosalise kaminakumas nägu. Lihtsalt ilus.

Parima originaalloo Oscari nominent on ka filmis kölav Mystery Of Love

 

Kahandamine / Downsizing (2017)

Teisipäeviti on Coca-Cola Plazas Kreisi Teisipäev ehk pilethind on 3.80€ ja vöimalusel kasutan seda ära, sest miks maksta rohkem, kui saab ka vähemaga.

Eile mötlesin pikalt, mida vaatama minna. Valida oli kahe filmi vahel – Kahandamine (imdb, wiki) vöi Väike ime. Valisin esimese ja valisin totaalselt valesti. Filmi kirjeldus olid nii eksitavad, et piinlik kohe.

Filmi kirjeldus CC Plaza kodulehel: “Kuldgloobusele kandideerinud “Kahandamine” on ülivaimukas komöödia, mis otsib lahendust maakera hukutada ähvardavale ülerahvastatuse probleemile. Nimelt on Norra teadlased leiutanud mooduse, kuidas kahandada inimene 13 cm pikkuseks hoides sedasi kokku tohutul määral ressursse ning pakkunud välja 200-aastase ülemineku perioodi, et kogu planeedi elanikkond järkjärgul miniatuurseks muuta. Kui tavasuuruses vaagud vaesuse piiril, siis minimehikesena on sama sissetuleku eest võimalik elada nagu kuninga kass. 

Üheks esimese laine kahandamisprogrammiga liitujatest on abielupaar Paul Safranek (Matt Damon) ja Audrey Safranek (Kristen Wiig). Nad otsustavad maha jätta oma näruse ja stressirohke elu Omahas, et suunduda elama luksuslikku miniatuurühiskonda täis jõude-aega ja küllust. Nii saab alguse elumuutvate sündmuste jada ootamatute seikluste ja tähendusrikaste tutvustega. ”

Mulle on vist külm liiga teinud, aga midagi ülivaimukat ma küll selles filmis ei leidnud. Leidsin end hoopiski ülemäära tihti kella vaatamas. Läksin filmi vaatama ilmselgelt valede ootustega, lootsin näha huumorit täis pikitud filmi, kuidas saavad väiksed inimesed hakkama suurte inimeste maailmas. Seda köike seal ei olnud. Köik, noh peaaegu köik, naljakamad kohad on treileris ära näidatud. Ülejäänud filmi pöhiröhk oli pandud maailma päästmisele. No ma ei tea, kui ma lähen kinno vaatama filmi, mis peaks olema ülivaimukas komöödia, siis tahaks südamest naerda, mitte vaadelda Matt Damoni tegelaskuju rasket elusaatust ja seda, kuidas me maailm ükskord otsa saab.  Jah, möni tegelaskuju oli päris naljakas, aga siiski midagi pööraselt vaimukat sellest filmis ei olnud.

Ka eelmine Matt Damoni film (Suburbicon) oli pettumus, pean vist hakkama vältima neid filme, kus MD peaosas on.

Aaarrrgghhhh… nii vale valik.

 

Baywatch (2017)

Merli käis kinos Baywatchi (imdb, wiki) vaatamas ja ütles, et pean minema. Ei saa ju hea söbra soovitust eirata, läksingi. Önneks oli ta mind ka ette hoiatanud, et tegemist on erakordselt halva filmiga. Halva filmi puhul on eriti halb see, kui tegijad arvavad, et nad teevad körget kunsti, selle filmi puhul önneks seda ohtu ei olnud, sest oli selgelt aru saada, et ka tegijad ise teavad, et tulemus pole vist köige parem. No ei olnudki. Umbes nagu Mamma Mia, aga Mamma Mia puhul oli veel rohkem aru saada seda, et näitlejad vötavadki köike mönuga ja oleks nagu kergel Vahemere puhkusel. Baywatchi puhul saad aru küll, et tegijad nagu teavad, et head nahka sellest filmis ei tule, samas jällegi punnitati midagi “nagu päris” teha. Filmi oli ju omajagu kasvatuslikkugi sisse pöimitud. Vötteplatsil oli neil kindlasti köigil väga löbus. Välja kukkus neil köik hirmus halvasti, aga kuna Baywatch on ikkagi peaaegu kultussari, siis olen üsna veendunud, et ega film omadega miinustesse ei jäänud, sest küllap mindi ikka kinno paljast ihu vaatama. Seda viimast paraku muidugi väga ei näinud.

Ah, mis ma ikka jauran. Leidsin ühe arvutuse, kus on mu mötted päris hästi kirjas. Lugege parem seda ja siis vaadake film ära, aga teadke, et üsna halb film on :)