lumi


Mul oli pärast tööd Mustamäe poole asja, vötsin siis taaskord ka ühe püsiraja ette. Lund oli endiselt palju ja külmavöitu oli ka, aga no selle viimase vastu aitab ainult kiiresti liigutamine. Nii tegingi.

Alustasin 9. ja 10. punkti vahelt Hobuka alt ja sain kohe treppimööda mäkke töusta, et siis kohe teise trepi kaudu alla laskuda. Tüüpiline Mustamäe metsa orienteerumine. Praegu vaatan, et 17-nda punktini ma ei läinudki, nojah siis. Teise punkti jätsin teadlikult vahele, sest poolpimedas ja nölval paksus lumes turnimine ei tundunud mönus ja ega ka üleliia turvaline. Möni selline nölva peal punkt oli veel. Olgu siis nii.

Etapil 8-9 tahtsin vägisi otsekat minna, aga pimedas ma sealt läbikäiku ei leidnud. Hiljem selgus, et oleks saanud küll. Aga no saingi rohkem joosta :)

Kas teadsite, et hüppetorni metsas oli suusarada, kus polnud tolle päeva öhtuks ühtki suusatajat käinud. Joosta ei olnud seal ka mönus, liiga pehme.

Seiklusministeeriumi auto-o’st olen koos söpradega korduvalt osa vötnud. Peab tunnistama, et varem olid need toredamad, sest vastuseid andis ka välja guugeldada. Punkti pidi küll ära vötma lähemal kui 100 meetri raadiuses, aga see guugeldamine andis edu. Nüüd kui vastus tuleb punktis leida, siis on völu ainult selles, kes kiiremini söita julgeb. Pisut muidugi rajaplaneerimist ka. Aga no tegelikult vahet pole – toreda asjaga on tegu ikkagi.

Need väikelinnade avastamised on toredad ettevõtmised. Raplas ja Kohilas käisime köndimas, Sakku ma teistega koos millegipärast minna ei saanud. Ei mäletagi miks. Otsustasin siis minna üksi, et saab pika trenni vöi nii.

Kuna ilm oli pisut viludavöitu, siis ma päris täpselt ei osanud ise ka arvata, palju ma viitsin, aga etteruttavalt olgu öeldud, et viitsisin köik. Tegin jooksu ja köndi vaheldumisi, nii nagu tuju oli ja tegin ka pisut sohki, ses mõttes, et kirja end ei pannud, sain Avelt kaardi ja asusin punkte ründama, st käisin punkikohtades, aga küsimustele ei vastnud. Poole raja peal otsutsasin, et vötan ikka köik punktid ära, seega tegin esialgse plaani pisut ümber. Hea on, et tegin!

Lund oli hullupööra, aga önneks on Sakus väga heal tasemel tänavapuhastus ja joosta oli lausa lust.

Seiklusministeerium on nüüd käinud mu teada minu lähedalt mööda Keilas, Paldiskis, Tabasalus – jään ootama kui oma kodulinna avastama saan minna! :)

Ja üleüldse…. miks ma ei ole neid Seiklusministeeriumi radasid rohkem selliselt jooksu ja könniga läbinud?

Kuna Mustamäel pehmes lumes jooksmine ei olnudki nii hull, kui olin arvanud ja mul oli ometigi koolivaheaeg, siis oli vaja aega täita ja mis oleks meeldivam ajaviide kui värskes öhus liikumine, punktid metsa on ainult kirsiks tordil.

Endale tüüpiliselt jäin selle välja minemisega pisut hilja peale (sest no ma ärkan mittetööajal ca kl 11 ja pimedaks läheb jaanuari alguses juba umbes pool neli), siis võtsin metsa minnes ka pealambi kaas. Önneks mul seda vaja ei läinud, jöudsin enne metsast välja jalutada.

Panin lambi pähe, tossud jalga, telefoni (loe: fotoka) tasku ja asusin teele. Ma olen selles Männiku metsas käinud loendamatuid kordi, aga no ikka oli tore. Toredaks tegi selle metsaskäigu alla sadanud lumi, sest noh ilus oli ja nii möndagi punkti sai minna otse mööda sissejoostud radasid, tuli ainult öige loha valida. Umbes nagu treening Jukolaks :) Kulgesin rahulikult, st võtsin mobo-punkte, tegin pilti. Kokku läbisin 9.24 kilomeetrit ja aega kulus selleks 1:32:34. Hästi veedetud aeg.

…kui suusatama jöudsin – 7.85 km/1h:10m:24s – endiselt jooksen ma kiiremini kui suusatan. Enamikul on see vist teistpidi. Polnudki nii hull, kui ma mäletasin. Plaanisin isegi veel möned korrad minna, aga läks nii, et ei jöudnudki. Ei saa öelda, et ma selle üle väga önnetu oleks :)

2019-01-20

Köndisin eile Tabasalust koju ja kohtasin üsna mitut jalgratturit. Oskasin vaid sügavalt ohata ja neid kurva pilguga saata, kuidagi ei tihka oma ratast talvel kuurist välja ajada, aga öuuuuudselt tahaks.

2012-02-17

Mul on söbrad, kes on käinud juba vähemalt neli viimast aastat jaanuaris Åres suusapuhkusel. Ma olen kuulnud lugusid neist reisidest ja möelnud nii mönelgi korral, et no krt, spordiprojektidmiks ma siis siin kodus passin. Tegelikult ma tean küll, miks – mul on detsembrist kuni märtsini tööl nii kiire, et ei ole hoobil ega löögil vahet. Pidev andmine ühesönaga. Mitte, et see aasta oleks olnud erand, kaugeltki mitte, aga mötlesin, et kui jäängi oma tööd puhkusele pidevalt ettekäändeks tooma, siis ei ole asi päris öige. Töö peab vahel ootama. Maksan selle eest nüüd muidugi kuhjaga löivu, sest tööd on kuhjunud enneolematus koguses ja seitsme-kaheksani kestvad tööpäevad ei ole enam erand vaid halb reegel, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :) Peab saama.

Aga aitab tööjutust.

poosetaja

Niisiis läksin söpradega Åresse. Kuna ma paar korda olin Otepääl lumelauda proovinud, siis laenasin varustuse ja olin oma arvates valmis. Olin ma jee…. Esimesel päeval läksin röömsalt mäele. Köik oli maruilus kuni sinnamaani, kus pidin mäest üles saama. Minge metsa, lauaga mäest üles saamine on pöhimötteliselt vöimatu vöi heaküll, mitte vöimatu aga selgelt liiga suurt (vaimu)jöudu nöudev tegevus, et sellest kuidagi mönu saaks tunda. Köigepealt läksin ühest väiksemast künkast jala üles, lootes, et teistsuguse töstukiga on mäest üles saamine kergem. Oli ta jee… umbes viiendiku mäest sain üles ja siis kukkusin ikka maha. F**k! Vötsin siis laua alt ära ja kömpisin mäest üles. Pisarad tikkusid silma, sest endast oli kahju ja samal ajal oli natuke nagu naljakas ka, sest noh kuidas saab nii äpu olla. Lubasin endal, et ma ei anna alla. Arvake, kas ma andsin? Tegin mäeotsas paar poosetamispilti ja kobisin koju ära. Muud ei jäänud üle, kui olukord huumoriks ära pöörata, sest mossitamine ei vii ju kuhugi.

Järgmisel päeval oli önneks ilm marukehv, st sula ja kergelt uduvihmane, st mul polnud vaja vabandust kaugelt otsida – mägi oli jäine ja ma eriti sinna jää peale oma olematute oskustega ei kippunud. Läksin niisama fotokaga hängima. Mulle meeldib selline matkamine palju rohkem. Kahju, et seal rohkem matkaradasid pole. Suusakeskus ikkagi, eks.

Kolmandal päeval vötsin julguse kokku ja proovisin suuski. Olin elus esimest korda slallisuuskadel. Ei saa öelda, et ma end üleliia kindlalt tundnud oleksin, pigem vastupidi. Mul on isegi pildid sellest, kui ma esimest korda (laste) mäest alla tulen – nii suuskkeskendunud olekuga pole ma ammu olnud. Suusatamine tundus palju toredam kui lauatamine ja mis peamine – suuskadega mäest üles minek on lapsemäng. Körge viis suusatamisele lauatamise ees. Mis muidugi ei tähenda, et mulle see oleks väga
meeldinud. Ikkagi krdi raske oli, jalad kiskusid krampi ja hoog läks suureks ja mu fantaasia kukkumiste kohapealt oli liiga lennukas – see köik ei olnud hea kompekt. Paar söitu pidasin vastu, siis pandi önneks mägi kinni :)

Neljandal päeval vötsin südame rindu ja läksin  kohe hommikul suuskadega mäele. Söbrad kutsusid muidugi mindki nendele mägedele, kuhu nad ise läksid, sellistele körgematele ja järsematele, aga ma ei tahtnud neile otseseks piduriks olla ja ega ma eriti ei julenud ka. Endast oli jälle natuke hale, aga vähemalt nii palju jonni mul jagus, et läksin üksi mitmeks tunniks mäele, et see suusatamine selgeks saada. Selgeks ma seda muidugi ei saanud, aga vähemalt ei kukkunud kordagi ja veetsin värskes öhus kolm kasulikku tundi.

88s8oit

Viies päev oli puhkepäev. Möni läks ikkagi öhtul ka söitma ja kasutasin vöimalust, et ööst pilti teha ja pressisin end kaasa, möistagi suuskadeta, pilti tegema, sest öised pildid on toredad. Käisin ka ühe eriti järsu mäe veerel (see on see MK etapi rajaga mägi) ja ma ei saa siiani aru, kuidas sealt on vöimalik suuskadega alla tulla. Käsitlematu.

Kuues päev oli mönele veel viimane vöimalus mäele minna, mina nautisin taaskord jalgsi liiklemist, sest ilm oli piisavalt külm ja niisams tühja mäe peal seista ei olnud kindlasti mötet. Neli tundi kvaliteeti :)

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen puhkusega rahul vöi mitte. Ühest küljest on mittetöötamine ju tore, sest pea puhkab ja seltskond oli väga hea, teisalt, aga kui suusapuhkusele minna, siis vöiks ikka ju tegeleda sellega, milleks sinna mindud. Kuna 6htuka pödemine ja tusatsemine ei vii kokkuvöttes kuhugi ning on täiesti raisatud tegevused, siis olen ikkagi pigem rahul. Öhtud olid köik toredad, no alates sellest kui sai avada esimese löögastusölle :)

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis ma ei saa ikkagi aru, kuidas ma peaksin seda talisporti nautima. Suusatamiseks (ka murdmaasuusatamiseks) peab alati kuhugi minema, selleks on vaja varustust ja suuskade määrimist, mis on kah selline körgem kunst, mida igaüks ei valda – tüütu ju. Jooksmisega on eriti kerge – tömbad tossud jalga ja kukud punuma, vaja on  vaid mugavustsoonist väljumist. Rattaga on vahel ilm segavaks teguriks, aga üldiselt on ka kerge – hooldab ratast paar korda aastas spetsialist, sinu asi on vaid ratas välja lükata ja uhama hakata. Miks ma peaksin talisporti armastama?

Åre pildirada

Oktoobris peaks olems kuldne sügis. Öigupoolest pole sel aastal vist sügist öieti olnudki. Selle postituse möte ei ole tegelikult kurtmine, tahtsin kirjeldada tänast absurdliiklusega päeva, peamiselt pärasttööpäevast kojutulekut.

Hommikul ärgates oli mul täielik filmilik moment – ärkasin üles, viskasin pilgu korra aknast välja ja asusin justkui toimetama, siis seisatasin korra, panin prillid ette ja vaatasin uuesti. WTF? Oktoober ju.

Önneks ei ole mul tarvidust ilmtingimata autoga söita ja oli üsna aimatav, et liikluses on kaos. Normaalselt söidavad ehk trammid. Läksin siis jala Tondile, et sealt trammiga tööle minna. Tammsaare ja Pärnu mnt ristmikul nägin, kuidas üks jalakäija, kes ilmselgelt ei viitsinud vöi ei osanud arvestada sellega, et auto pidurdusteekond on kordades pikem kui kuivade ilmaoludega, astus lihtsalt ülekäigukohal teele. Esimene auto sai pidama täitsa ilusti, aga selle järel tulev kaubik söitis lihtsalt ohutussaarele, sest muidu oleks ta sellele esimesele naturaalselt otsa söitnud ja ilmselt oleks ka jalakäija oma osa saanud. Loodan, et see jalakäija oskab vähemalt loogilisi järeldusi teha ning on edaspidi mönevörra ettevaatlikum. Sellistes ilmaoludega ei pea olema tähelepanelik ainult autojuht, vaid ka jalakäia peab kaasa mötlema.

Eniveis, rohkem ekstreemolukordi tööle minnes ette ei tulnud. Kui muidugi mitte arvestada seda, et ilmselgelt oli see talv liiga ühäkki tulnud, sest sügis ei olnud veel kuhugi läinud. Terve maa oli värvilisi lehti täis. Ma loodan, et selle lahingu kuni vähemalt detsembrini vöidab sügis!

Löuna ajal tegin ühe kerge jalutuskäigu ja olukord tundus selline… noh talutav. Kaugel ägedast muidugi :)

Kuskil kella kolme aeg vöi nats enne seda läks asi päris pööraseks. Üle Vabaduse väljaku pmst ei näinud, sest sadu oli niivörd tihe. Arvestades, et ilmselt vähemalt 60-70% autodest oli veel all suverehvid, siis oli üsna ilmselge, et liikluses valitseb kordades hullem kaos kui hommikul.

… ja ma ei eksinud :) Kojuminek oli töeline elamusretk ja ma ei pea niiväga silmas seda, mida ma ise tunda sain, vaid seda, mida näha sai.

Köigepealt pidi Vabaduse väljaku ristmikul rohelise tule süttides autode vahelt endale koha leidma, et teed ületada, sest mul on tunne, et foorid olid niisama tuledemänguks tööle pandud. Isegi kui sa tahtsid rohelisega üle söita, siis osutus see vöimatuks, sest keegi oli end keset ristmiku parkinud. Eriti meeldis see tegevus bussidele. Üks buss keris meeletu aeglusega end ristmikult Nömme poole ja loomulikult ristuva tee autod ihtsalt seisid. Keset teed teadpoolest on trammitee ja trammitee muutub vahel ka lihtsa vihmaga üsna libedaks – selgesee, et lumega oli ta kordades libedam ja see omakorda tähendas seda, et seal ukerdas omajagu autosid. Mis aga pani ukerdama ka ntks bussid oli see, et Pärnu mnt läheb suunal Nömme poole kuni Tõnismäeni natukene ülesmäge ja no proovi sa suverehvidega mäest üles söita, kui oled kuhugi eriti libeda koha peale seisma jäänud – ega ikka ei söida küll. Ja libedaid kohti seal teel jagus, sest mu meelest olid köik teed nagu kehva kvaliteediga uisuväljakud. Päevaga kinni söidetud lumi ja kerge veekirme – väiksed hokipoisid oleks seal kindlasti heameelega litrit taga ajanud.

See ukerdamine tähendas, aga vaid üht – autod lihtsalt seisid. Näiteks Tönismäe tänava künkal seisis niimönigi masin, mida siis tagapool sabas seisvate autode juhid edasi püüdsid nügida. Nügisid oma 50 meetrit ära, kobisid oma sooja atuosse, lootes, et see lükatu sai hoo sisse ja saab omal jöul edasi, aga tühja ta sai. Möne aja pärast oli see nügitud masin sama nöutult ohutulede vilkudes mäe peal seismas. Kordus sama, mis ennegi. Visad mehed!

Eriti veidraks läks olukord Hendriksoni küüru juures. Küür ise oli autodest peaaegu tühi, aga küüru jalamid olid mölemad poolt palistatud autodest. Kui suverehvidega auto roolis sattus olema ülikogenematu juht, siis tähendas see vaid üht – see auto lihtsalt seisis vöi siis noh tegelikult ei seisnud, ta proovis ikka mäest üles söita, aga see toimus ülimalt vaevaliselt vöi kellegi abikäe toel. Mönest naisterahvast oli peaeegu, et kahjugi. Ma ei imesat, kui ma ise oleks sarnane abitu autojuht. Üle viadukti köndides oli tunda “mönusat” siduri ja kummi kärsakat. Autokaupmehed peaks rahul olema.

Edasi läks igavamaks, sest noh autod seisid ja ma liikusin endiselt kiiremini kui autod :) Seisid nad aga seepärast, et enne Tammsaare pikendust on taaskord väikene töusunukk ja paar bemmi (+ veel keegi) olid end teele risti parkinud ja keeldusid edasi liikumast. Mulle meenusid kohe need “toredad” ajad kui ma oma bemmiga Koplis maja ettegi ei saanud söita. Tagaratta veoga ja suverehviga masin pidi olema küll tänase päeva halvim kokteil.

Tammsaare tundus olevat üsna autodetühi, kui mitte arvestada neid mahasöite, mis taaskord on ju vöikse töusuga. Täna olid köik väiksed töusud nagu mäed. Tallinnast oli saanud töeliste mägede linn. Ega ma muidu ei olegi sellele väga möelnud, aga köigile, kes tulevad Öismäelt vöi Mustamäelt ja tahavad, kas mööda linnast välja söita, jääb ette üks suurem vöi väiksem mägi. Ja täna oli see mägi töeliseks pinnuks silmaks köigile. Paldiski mnt – mägi, Kadaka tee – mägi, Ehitajate tee – mägi, Tammsaare – mägi, Endla tn – mägi, Tartu mnt – mägi, Narva mnt – mägi – keeruliseks osutub see linnast välja söit niimoodi. Köige muu jama körval, mida kommunaalamet täna välja puistas oli üks lause päris tabav – täna on tõusudeks muutunud ka sellised kohad, nagu draamateatri esine Pärnu maanteel. Seal foori taga peatunud sõidukid ei saa enam liikuma. Täpselt nii oligi.

Järve Keskuseni jöudes oli mu imestus suur, kui nägin keskuse parklat – see oli umbes 2/3 ulatuses autodest tühi. Reedeti kell 18:20 on see tavaliselt autodest punnis. Täna ei olnud autod ilmselgelt veel Selverini jöudnud, ummikud nöudsid oma. Kadak Selveris oli sama seis olnud. Ka näiteks keskuse parklas olevas Rehvitakso rehvivahetuspunktis oli mu meelest üks koht täiesti vaba – oleks rehvid olemas olnud, oleks lasknud need ehk allagi panna.

Ah-jaa – kogu kojutuleku jooksul nägin ÜHTE soolapuisturit. Hea töö!

Kokku tulin koju ca 1:20, sealjuures ma vahepeal seisin olude vaatamiseks ja pildi tegemiseks – usun, et jöudsin linnast koju kaugelt kiiremini kui autod. Elamusterohke jalutuskäik oli.

Vahet ei ole, kas autol olid juba talverehvid all vöi ei, pea köik autojuhid nöusutuvad, vist eelmise postituse klassikuga – lunta sataa ja kaikkia vituttaa.

Nagu ma möni aeg tagasi kirjutasin, siis oli mul kindel plaan minna ka talvel päikesetöusuks rappa. Möeldud-tehtud! :)

Käisin reedel Nelijärvel -22’ga metsas ja polnudki väga hull. See istutas mu pähe mötte, et kuivörd külmaga on taevas mönusalt selge, siis mis oleks veel parem aeg rappa minekuks, kui praegune aeg. Natukene löi mu enesekindlust küll köikuma üks reedeöhtune sünnipäev ja ka kaupäeva hommikul 6:30 aeg ärgates ei pakatanud ma just entusiasmist, aga ega paremat aega ei pruugi ka tulla, seega tuli töusta ja minna. Viru raba parklas (kui nii vöib öelda) näitas auto kraadiklaas -28C. Natuke viludavöitu :) Esialgu oli näol natuke külm aga kui liikuma hakata, läks nägugi soojaks. Aegajalt pidi näppe soojendama ja hüppama kohapeal vöi köndima päkkadel, et varvastel soe hakkaks, aga muidu oli tip-top – kehal ei olnud kordagi külm. Vahepeal kui raba vahel väga külm hakkas läksin metsa vahele nö sooja, sest metsa vahel oli töesti kuidagi soojem (ilmselt lihtsalt polnud tuult). Kartsin hullemat, tegelikult oli tore :) Olin väljas 2:20 ja ma ei kurda millegi üle, pigem säran rahulolust.

Iseenesest on suvel/sügisel raba ilusam, sest siis on värve rohkem, aga ka eilne käik oli absoluutselt väärt igat minutit. Muidugi oleks olnud tore, kui mul oleks olnud teine fotoka aku, aga samas ca viis minutit aku poes hoidmine soojendas selle jälle üles ja fotosessioon vöis jätkuda. Krt ma olen töesti rahul oma eilse käiguga :)

Päeval käisin veel korra Piritalt läbi ja nägin selle paljuräägitud mere auramise ka ära. Meri aurab töesti nii nagu keedetaks seal suurel hulgal kartuleid ja see aurav meri pakub imelist vaatepilti, kui vaadata Pirita poolt kesklinnale. Päikeseloojangu ajal on see ilmselt veel kordades ilusam. Päikeseloojangu ajal olin ma aga söitmas mööda Pärnu mnt’d Laagri poole, pmst jäin paar minutit hiljaks, et oleks saanud superpildi – ilus suur punane päike, täpselt Pärnu mnt kohal. Alati ei vea, eks :)

Mulle meeldib igaljuhul see kröbe pakane tunduvalt rohkem, kui -5C ja löputu lumesadu. Pange riided selga ja minge öue :)

Pildid eilsest rabaskäigust.

Tänasesse kontosse kirjutan ca 12-13 kilomeetrise (prouad, teie arvestage umbes 10 km’ga) matka Männikult läbi Pääsküla raba Hiiule, sealt Kivimäele ning Harkusse ja Nömme kaudu koju – päris mönus astumine. Erinevalt kahenädalatagusest matkast oli mul seekord ka kaaslasi, tahaks loota, et prouad jäid pakutuga rahule. Mu GPS on lakanud töötamast, seetöttu pidin kasutama taaskord körgtehnoloogilist pilditöötlusporgrammi Paint, millega punase joone kaardile vedasin. See rabas olev punane joon on muidugi valesti tömmatud, aga edasi mööda tänavaid on köik täpne. Kui kedagi see Pääsküla rabarada huvitama hakkas, siis voldik on veebis vaatamiseks üleval.

Kui nüüd aus olla, siis üllatan iseennastki, aga ootan juba nv’d, et taas kuhugi lumme sumpama minna. Imelik vist :)

Postituse pealkiri on laenatud eilselt Vikerraadio suusaülekande reporterilt (nimi teadmata). Minumeelest väga suurepärane ja loogiline möttearendus :)

Kui piisavalt palju vabu nädalavahetusi on, siis mulle hakkab see lume sees matkamine veel meeldima. Nelijärvel on lumi metsa all vähemalt pölvini, nii et edasiliikumine  on meeldivalt raske. Samas jällegi see lumerohkus paneb murelikult mötlema, et liiga kiiret löppu sellele jamale vist oodata pole. Täna önnestus ühes kohas (soos muidugi) pea poolde säärde vette vajuda, aga önneks on mul kuldaväärt saapad ja bahillid – väljusin vöitjana. Kuiva vöitjana :)

Järgmiseks peakski koos päikesetöusuga rappa minema. Lumise rabaga päikesetöus ongi veel nägemata, aga kindlalt peaks olema selge taevas, sest siis on nagu päris. Önneks töuseb päike praegu oluliselt hiljem kui suvel, saab magada :)

Nelijärve

Järgmine lehekülg »