mägi


Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Mulle meeldivad filmid, mis on tehtud päriselt juhtunud sündmuste pöhjal, see paneb mind alati filmi kohta hiljem erinevat infot otsima. Arvestades eeltoodut peaks ju mulle meeldima ka dokumentaalfilmid, sest noh need on ka päriselt toimunud sündmused ja sealjuures ilma kirjandusliku liialduseta, st ilma filmilikkust lisamata. Töenäoliselt mulle meeldikski dokfilmid, aga mingil pöhjusel ei kipu ma neid väga vaatama. Raiskan selgelt liiga palju aega seriaalide vaatamisele…

FreeSoloIgaljuhul. Vaatan PÖFFi kava pea alati selle pilguga, et kas PÖFFil on ka möni spordifilm varuks, üldjuhul on. Seekord oli sedasi, et Free Solo (imdb, wiki) oli tegelikult vist dokfilmide kategoorias, aga samahästi on see tegelikult ka spordifilm. Filmi pealkiri tuleb selgelt sellest, et free solo tähendus on “In climbing, to free solo is to climb with no protection to catch a fall. The climberrelies only on his or her ability.” ehk et kaljuronimine ilma julgestuta ja just seda loo peategelane Alex Honnold teebki. Lühidalt on lugu selles, et ta ronib ilma igasuguse julgestuseta El Capitani. Mötelge ise – 900 m püstloodis, üks viga ja sa oled surnud. Aega vöttis tal see möned minutid alla 4 tunni, st neli tundi täielikku keskendumist ning füüsilist pingutust. Pole just palju spordialasid, mida saaks vördluseks tuua. Mu poolest vöiks too Alex olla ka maailma parim sportlane, sest see, mis ta teeb on lihtsalt nii raju. Sealtsamast filmist käib läbi ka möte, et see sooritus on võrreldav olümpiakulla nimel võistlemisega, kus ebaõnnestumise hind on surm. Mitteükski teine spordiala ei saa vist sellist vördlust tuua. Kui jooksjal sooritus ebaönnestub vöi pallimängus vöistkond kaotab on küll hetkeline traagika suur, kuid kaotusvalu läheb üle, tulevad uued vöidud/emotsioonid. Free solo ronimise puhul ei pruugi uut vöimalust tulla.

Film jälgib muidugi Alexit pisut pikemalt, ettevalmistust julgestusega, rajamärkmete tegemist ning ka elu, mis kulgeb peamiselt matkaelamuks sobitud bussis. Löpuks kui läheb n-ö asjaks, siis on reaalselt pönev – olgugi, et löpp on ette teada, st sooritus on filigranne, aga see teekond sinna tippu on nii vaevanöudev ja nii mönigi koht on üsna piiripealne. Pönev noh. National Geographic näitas seda mingi aeg tagasi ka telekast, ehk tuleb veel – hoidke käsi pulsil ja vaadake kindlasti. Ma pole küll teisi dokfilmi Oscari nominante näinud, aga see teos vääris kindlalt oma auhinda. Kind-lalt!

Youtube on täis erinevaid intervjuusid ning taustalugusid seoses selle filmiga. Vöite ka nii aega tappa :)

Bergmönch – hullult ägä idee, ainult, et Eestis puuduvad kahjuks vastavad mäed.

Edgari järel oli mägedes käia ideaalne, tal oli kogemust enam kui küll, et valida just öige tempo.

Edgaril olid toidunöud, mida kirjeldada on raske, sest plekkkauss koosnes vaid mölkidest ja pestud oli seda vaid kuivpesu kasutades.

Edgar ei pidanud süüa ise tegema, sest alati leidus keegi, kes ta oma kokanaati kutsus ja süüa pakkus.

Edgari varustus oli tõeline vanakool, sest õige mees peab ju kannatama. Hingavad ja tuultpidavat kehakatted on uuema aja nörgema tervisega mägimatkajate jama.

Edgar elas kord ühel mägimatkal nädal aega mannapudru najal, sest too inimene, kes pidi toidu kaasa vötma unustas selle lihtsalt ära.

Paraku enam lisalugusid ei tule.

Odaga pähe saanud kohtunik suri teadvusele tulemata

Minusugusele põhjaeestlasele oli see Ilves-3 päris korralik hardcore-O. Jooksumönu ma sealt väga ei leidnud, kuid orienteerumist oli küll rohkem kui 100 krooni eest päevas.

1. päev – peaaegu hästi

Esimene päev oli täitsa tore, sest Inksile kaotasin ainult 5-sekundiga ja see on päris okei tulemus. Inks muidugi tegi vigasid mönuga – etapiaegadest ongi näha, et need punktivahed, kus Inks viga tegi, olin ma mönevörra kiirem, aga nendel etappidel, kus Inks puhtalt pani, seal oli köik nii nagu loogiliselt olema peabki. 20-kraadine palavus ei teinud metsas vegeteerimist muidugi üldse kergemaks, sest meil siin pealinnas pole nii sooja ilmaga veel önnistatud. Mäed, noh need mäed olid muidugi ebameeldivad, aga önneks oli metsas näha, et ma polnud ilmselgelt ainus, kes nendest köndides üles ronis. GPS’i unustasin enne starti tööle panna, st tegin seda täpselt stardis – seal metsades läks selle signaali leidmisega mönevörra aega ja nii ma pidingi painti kasutades punase joone kaardile vedama. Sai jube ilus :) Esimese päeva löpetuseks olin ma veel suhteliselt optimistlik…

2. päev – tipupäev

Mul oli juba hommikul enne metsa minekut tunne, et sellest päevast midagi head ei tule. Kahjuks mu tunne ei petnud mind.

Ma ei saa ru, mis sellel rajameistril häda oli, et tal köik punktid oli vaja mäe otsa panna – see ei olnud üldse möistlik. Ma saan aru, et mäed on selle kandi au ja uhkus, aga ega see ei tähenda, et orienteerujad peaks need köik ühe korraga läbi käima. Eriti arvestade seda, milline vöpsik seal oli – pahahakkab. Mulle ei sobinud see Ilves-3 teine päev mitteüksraas. Kuni 9’ndani viga pöhimötteliselt ju ei teinud ja oli köik justnagu OK, aga sellise mägironimise peale oleks üks joogipunkt ära kulunud küll. 9->10 etapil sai mul asjast konkreetselt körini ja energia sai otsa – kaalusin korra ka katkestamist, aga kuna ees oli peamiselt finišisse minek, siis otsustasin ikkagi löpuni tiksuda, sest katkestamine on nöme ja kaotada polnud mul niikuinii mittemidagi. 13’nda punkti juures ei saanud ma erinevatest rohelistes, sihtidest, selge taimkatte piiridest üldse aru, lisaks unustasin 1:15 000 möötkava ja nii ma seal oma 8 minutit liiga palju tiirutasingi. Nii minu moodi teha viga just selle puntkiga, kus on punktivahe köige väiksem. Sama olin teinud esimesel päeval.

Küll mul oli hea meel, et see 2. päev löpuks otsa sai, sest see oli lihtsalt ebameeldiv.

Et ikka köik piirkonna körgemadd tipud üle vaadata, käisime öhtul ka Suure Munamäe tornis. Kompenseerisin seda, et Tenerifel El Teide otsa ei saanud – üks riigi körgeim peab ju aastasse jääma :) Ülalt vaadet on see Löuna-Eesti ikka maailma ilusaim riik.

3. päev – löpuks ometi – natukene jooksumönu

Kohe aru saada, et rajameister oli vahetunud, sest enam ei sunnitud köiki kaardile jäävaid körgemaid mägesid läbi kammima, sai koguni ümber mäe joosta, mida ma ka röömuga ära kasutasin. Aitäh, kuulus laskesuusataja (nagu JüriÖÖ spiiker ültes), Elo Saue. Etapil 3->4 tegin täitsa teadlikult pikema teevaliku, sest minu ees jooksis 3 mu enda klassi naist, kes pörutasid kui pöörased ja kuna ma ei salli sellist rivis kappamist, siis vötsin rahulikult ja läksin tiksusin metsas omasoodu – palju ägedam. Mul puudus tol hetkel igasugune sportlik viha ja metsa nautimine tundus palju vastuvöetavam kui hingetu jooksmine. Viienda ja kuuendaga tegin veel vigagi, ilmselgelt ebaönnestunud jooks, aga ma olen ikkagi viimase päevaga köige rohkem rahul, sest mägimatkamine jäägu ikka ülekilomeetristesse mägedesse.

Üldiselt ma arvan, et ma sinna A’sse nüüd enam ei roni, sest sport jäägu sportlastele, rahvasportlastele on B.

Suurel Munamäel

Pärast mägedes käiku pole ma teab, mis suur hematogeni söber, aga täna olin selleks sunnitud, sest just hematogeen on see kust saab kiirelt süsivesikuid manustada ja just neis süsivesikuid mul vaja oligi. Nimelt oli mul veel täba hommikupoole aegajalt vaikne tuikav peavalu, nats hakkas juba tüütuks muutuma. Eeldatavasti oli see mul tollest pühapäevasest maratonist vöi noh nii väitis Siiri ja ega mul pole pöhjust ju Siiri jutus kahelda. Siiri käskis vedelikku tarbida ning süsivesikuid manustada. Kuivörd ma olen kaks päeva joonud (vett muidugi) ja enam nagu väga ei viitsi, siis vötsin selle süsivesikute poole ette. Niisama šokolaadi vöi kommi sisse ahmida tundus tobe ja kuulu järgi on hematogen kasulikum ka. Vötsin siis apteegist ühe batooni. Kuna enam pea ei tuika niisama tühja, siis äkki oli isegi abi.

Peab mainima, et ega ma seda väga hea meelega ei teinud, aga ilu (loe: tervis) nöuab ohvreid. Nimelt pärast möned korrad mägedes käimist ei ole ma enam teab mis suur hematogeeni söber, sest mägedes oli üsna tavaline vestlus midagi sellist:
“Kas me täna magustoitu ka teeme?”
“Mis need variandid on? Kisell vöi veel midagi?”
“Kiselli ei viitsi teha”
“Teeme siis ühe hematogeeni vöi”
“Teeme jah!”

Ja niimoodi korduvalt. Löpuks viskas kopa ette küll. Nüüd ma pigem hoidun sellest hematogenist. Näiteks ei söö ma eriti heameelega ka suitsukanaga merevaiku, sest seda sai liiga palju. Möne asjaga lihtsalt läheb nii.

Mul on kuskil kodus (hetkel on see kuhugi väga kindlasse kohta ära pandud) Nemo plaat, mis on siiralt üks mu lemmikplaatidest – Eesti 70-80’ndate muusika on lihtsalt ülikuul. Aga Nemoga konkreetselt meenub mulle alati mu esimene Kaukaasia (Elbruse) reis aastal 2004. Kui panna viimasel öhtul (st pea kolm nädalat on koos oldud) Venemaa kauges karupees peale Eesti muusikaga plaat, siis on poolel “diskoteegil” (nenedel, eestlastel) näpud püsti ja pidu ei löpeks kunagi…. kui ei tuleks Jaan ja ei käsiks bussi minna. Hindamatu!

Ma olen käinud sellel Kaukaasiareisil kolm korda ja ma ei kahetse ühtegi neist, igal korral on nii erinev seltskond ja igal korral on midagi, mis väärib meenutamist. Oh…. mäed!

Ah vaadake siis kohe sedagi lugu Anne Veski – Roosiaia Kuninganna.

vikerkaar

Appimaivöikuiilus. Ma loodan, et Jaan ei pahanda, ma tema lehelt vötsin selle pildi :)

Üleüldse lugesin just JK Alpiklubi listist, et laupäeva varahommikul läheb järjekorde grupp mägede söpru Elbruse poole teele. Leian end aegajalt vaatamas oma vanasid vöi kellegi teise mägedepilte – mul tahab hing end seest välja närida. Järgmine suvi pörutan mägedesse igaljuhul. Ma olen müüdüd …mägedele :)

Mulle meeldivad kaks linna, üks on London ja teine on Barcelona. Mitte, et ma oleks mingi eriline maailmarändur, aga need linnad on mul küll mällu sööbinud. Paris näiteks ei avaldanud mulle mingit erilist muljet. Itaaliasse kahjuks pole jöudnud, aga vötan selle töösse – mul on tunne, et mulle vöib meeldida ka Itaalia.

1Sheet_Master.qxdKöigepealt filmist, siis muust :) Vicki Cristina Barcelona (imdb, wiki). Mul on mingi häda nende filmidega, millele tehakse marusuurt reklaami. St täpsemalt, mitte reklaami vaid mida kiidetakse taevani. Nii ka selle filmiga. Kuivörd ma teadsin, et ma vaatan seda filmi kunagi ikka, siis ma väga pöhjalikult pole muidugi arvustusi lugenud (mulle ei meeldi lugeda sisututvustust enne kui ise filmi ära vaatan, pool löbu jääb ju saamata), aga nii palju kui olen piilunud – on seda filmi ikka kiidetud. Nojah eksju… ja ega polnud halb film, oli täitsa hea film, aga mu ootused olid vist körgemad. Samas kui filmis on Scarlett Johansson, siis piisab ka vaid sellest :) Arvestades, et Woody Allen kirjutas rolli just Scarletti silmas pidades, siis see roll sobis talle kui valatult. Lugu oligi lihtne suvefilm – ameeriklased Euroopas, teadgi romantika ning muu sinna juurde kuuluv. Üks mees, neli naist – valikuid igasuguseid :)

Barcelonale ja Katalooniale oli see film muidugi suurepärane reklaam. barcelonaBarcelona pakkus filmitegijatele koguni raha, et film tehtaks ikka nende linnas, mitte mönes USA linnas, mis on natukene hispaaniapärane. Loomulikult haarasid filmi tegijad sellest pakkumisest. Arvan, et arvestades selle filmi edu (Kuldne Gloobus parima muusikali/komöödia arvestuses), teenib Barcelona kulutatud raha mitmekordselt tagasi. Tark otsus.

Aga miks mina seda filmi vaatama läksin oli tegelikult lihtne – ikka see Barcelona. Nagu öeldud, mulle m-e-e-l-d-i-b Barcelona, ma ei oskagi täpselt selgitada mis täpsemalt ja miks mulle see barcelona-ooslinn meeldib, aga midagi seal on. Midagi, seletamatut. Iseenesest mulle meeldib muidugi Hispaania üldse, selline löunamaine tšill. Näiteks sealne liiklus on täiesti kreisi, aga eks see on vist nii köikides löunapoolsetes riikides. Temperament on ülevoolav ja kohati puudub absoluutselt igasugune reeglitepärasus. Kui on ikka vaja ühtäkki esimesest reast kolmandasse ümberreastuda, siis lihtsalt ajad käe aknast välja vehid tsipa ja pressid end aiva vasakule. Loogiline ju – köik teevad nii.

primieroPisut surfates leidsin, et Itaalias on sellel aastal Juunioride MM ja selle körval toimub ka 5-päevane O-võistlus mitte MM-väärilistele ning vanuritele. Kui keegi viitsiks ajada kokku pundi, et minna suvel Itaaliasse sellele O-üritusele, siis oleks ma käpp. Tundub vägagi kütkestav. Noh, keegi ei viitsi vöi? Veneetsiast sinna vöistluskeskusse on ca 3 tundi autosöitu :) Ma ise ei ole eriti osav ööbimiskohtade leidmisel, see on üks paganama tüütu töö. Mulle jääbki arusaamatuks kust meie O-klubi asjapulgad koguaeg neid öömajasid välja völuvad. Uskumatu oskus :) Avaldan tunnustust!

Kui veel 09.09.09 Hispaania – Eesti jalgpall toimuks Barcelonas, siis oleks köik lihtsalt suurepärane :) Samas tunnistan, et silmaringi avardamiseks vöiks hoopis Madridis jalgpalli vaadata. Parim oleks Tenerife (kus see mäng niikuinii ei toimu), sest siis saaks ühtlasi ka Teide peal ära käia :)

Käisin verd andmas. Hemoglobiin 130, pulss 56, vererõhk 133/70 (vöimidagisarnast, st ülemine number oli midagi 130ga ja alumine kuskil seal 70 kandis) – mu tervis on korras! …välja arvatud vasak jalg, aga see on pisidetail :)

Doonoriks on ikka aegajalt kasulik olla, saab teada kas köik on hästi. Arvestades, et mind on korduvalt vereandmiselt tagasi saadetud, sest hemoblobiin on liigmadal, siis on 130 väga hea tulemus – me like it!

Järgmine lehekülg »