matk


Sellest on tegelikult juba üle kuu aja möödas, aga märgin ära ikkagi. Käisin Aerobike poolt korraldataval laternamatkal “Rummu, Nõukogude töölaager ja seda teenindav asum!”. Idee tore, teostus ka, aga minu jaoks jäi siiski arusaamatuks, miks ma pean pimedas matkama. Mihkel, matka juht, rääkis väga huvitavaid lugusid ja vahepeal kölasid ka laused, et “nüüd näete” vöi “taamal paistab”, nagu ikka matkajuhiga matkal eksju. Aga teate – ei näinud ja ei paistnud. Pool matkamise völu on siiski minu jaoks selles, mida ma näen ja kui ikka näed vaid, seda mida latern valgustab, siis ei ole nagu matkast täit mönu. See vöib muidugi olla puhtalt minu isiklik kiiks :)

IMG_2283.JPG

Samas jällegi, nagu öeldud matkajuhi jutt oli väga huvitav ja tegelikult tasub nendele matkadele minna kasvöi ainult selle jutu pärast. Aerobike kodulehel on terve nimekiri matkadest, mida nad korraldavad ja niimönigi tundub täitsa huvitav. Möni näide “Maardu, 90ndate mõrvapealinn” vöi “Seewald ja hullud” jms. Arvan, et ma vist ikkagi lähen veel mönele, saab vähemalt looduses liikuda, abivahendina vötan kaasa pealambi.

Meil on söpradega juba ammu olnud möte minna öömatkale, sest teadupoolest on öös asju. Nüüd, 23. veebruaril, jöudsime löpuks ideest teostuseni. Kuna ühel söpradest on Läänemaal metsamaja (jep, vöite seda rentida ja ise ka matkale minna), siis  see oli meil n-ö baasiks, st sealt alustasime ja seal ka löpetasime. Mul polnud matka ajal aimugi, kus ma olin vöi kuhu poole liikuda tuleb, önneks olid söbrad hulga teadlikumad kui ma ja abiks oli ka tehnika (ehk endomondo). Suund oli Leidissoo rabas olevale Soontaga rändrahnule, seal tegime pisikese pikniku ja tagasi “koju”. Bjuutiful :)

img_2263

Keskööl, kui me oma matkamist alustasime, “heiskasime” ka lipu. Ikkagi 99. sünnipäev!

Meil vedas, et sattusime matkama selge ööga, sest tähistaevas oli ikka s*taks ilus. Minge öösel metsa, maru äge. Kui külma kardate, siis minge mönel ilusal augustiööl. Kuivörd mulle teadupoolest meeldib öine orienteerumine, siis öine matkamine on peaaaegu sama äge. Kuigi, minu jaoks pool matkamise mönust see, mida ümberringi näha on – öösel paraku pole peaaegu midagi näha. Aga tore oli ikka. Teinekord jälle :)

Endomondo ütleb, et käisime kolme tunniga 10 km’i. Öö kohta pole paha. Öösel pilte ma teha ei oska, seega neid ei jaga.

Ma olen juba ammu tahtnud minna jala üle mere mönele saarele vöi tegelikult ei olegi oluline saarele minek, pigem see fakt, et saaks köndida merejääl. 2011, kui oli pikalt häääääästi külm, siis oli mul reaalne plaan minna jala Aegnale. Jep, nii külm oli, et ka Tallinna laht oli nii külmunud, et Viimsi tipust oleks saanud minna üle merejää Aegnale. Paraku oli sel päeval, kui plaanisime teekonna ette vötta maru külm ilm + tuulekülm, seega jäi plaan katki.

Nüüd pakkus loodus taas vöimaluse. Käesoleval aastal ei ole küll väga külm olnud, kuid siiski piisavalt, et teatud kohtades kasvatada jääkihti, mis kannab inimraskust. Önneks ei ole lund, seega jää on igati uisutatav ning könnitav. Talisport ei ole minu teema, st ongi  valikus vaid jala matkama minek. Tösi, nii külm ei ole (taas, önneks), et Aegnale kannataks jala minna, aga väiksemad sopid on jääs, mis jääs.

Igaljuhul – möeldud-tehtud. Söötsin eelmise nädala alguses söpradele idee ette, et lähme jala Pakri(te)le, önneks on nad piisavalt seiklusaltid ja laupäev tegime matka teoks. Reedel heitsime veel viimase pilgu satelliidipildile (ja küsisin nõu ka vähe suurema kogemusega jääuisutajalt), mis kinnitas, et jääkate on piisav – seega minek!

2017-02-18

Jää oli töesti paks, taevas siras päike, +3 kraadi – ainult könni. Kui tuul oleks ka veel väiksem olnud, siis oleks päris priima olnud, aga köike head oleks ka patt korraga soovida. Tuleb tunnistada, et paarist kohast me siiski otse läbi minna ei julenud – pigem karta, kui pärast märgade riietega köleda tuulega paar kilomeetrit kaldale köndida. Jalutasime ca 6.5 km’i mööda merejääd Suurele-Pakrile, tutvusime Suurküla varemetega ja uitasime 10 km’i kerge pöikega Väiksele-Pakrile mööda merejääd tagasi.

Tagasi tulles oli päevane päikesepaiste jääd pisut (no ikka öige pisut) sulatanud ning tuul oli toonud merevett jääle, seega oli meil tagasitee leidmisega pisut raskusi. Önneks oli Elil endomondo lives töös ja saime sealt vaadata, kust täpselt olime tulnud. Polnud midagi teha, tuli jalad märjaks teha. Orienteerujana tean, et kui jalad korra ka märjaks saavad, siis pole sellest suurt lugu, kui kohe kiirelt edasi liigutama hakata, st jalad said küll märjaks, aga kuna meil oli vaja pärast seda veel umbes 3 kilomeetrit mööda merejääd köndida, siis polnud hullu. Soe püsis sees. Kui selline olukord oleks olnud hommikul, jääle minnes, siis oleks vist matk ära jäänud ja sellest oleks ikka paganama kahju olnud.

Ideaalne laupäev, rohkem selliseid laupäevi!

Endomondo näitas löpuks teekonna pikkuseks 19.67 km ja aega kulus selleks 5t:36m:11s

Pildirida

Loosalu_raba_2Olen juba ammu-ammu-ammu tahtnud minna Endla rappa, olen sellest ainult pilte näinud ja need pildid on ikka paganama ilusad, st tuleb ikka ise minna. No plaan oligi sinna minna, aga nagu ikka, siis asjaolud muutuvad ja sinna ma seekord ikkagi ei läinud. Plaanisin korra Kõrvemaa külastamist, aga kuna Kõrvemaal olen ma juba korduvalt käinud, siis see ei tundunud üleliia ahvatlev. Vötsin siis loodusegakoos.ee lahti, valisin maakonnaks Raplamaa ja tegin valiku. Ei oskagi pöhjendada miks, aga valik langes Loosalu-Paluküla loodusrajale (7,7 km). Üks pöhjustest oli muidugi see, et seal ei olnud ma enne käinud. Önneks polnud see ka liiga pika autosöidu kaugusel. Astusin veel ka RMK peamajast läbi, et kaasa haarata matkaraja kaart, aga tuleb välja, et selle raja kohta polegi kaarti. No fain, saan siis ilma hakkama.

Loosalu_raba_1Mingisuguse kaardi ma veebis surfates ikkagi leidsin, paraku ei pööranud ma tähelepanu kaardi möötkavale ja ei seostanud seda ka eelnevalt loetud 7.7 km’ga ning arvasin, et mul önnestub seal nö ring ära teha. Kuni poole rajani arvasin ikka veel, et teen ringi ümber raba, kuigi need vahemaad tundusid kahtlaselt pikad. Löpuks kui taipasin, et krt ringi ikka teha ei önnestu, siis olin hetkeks isegi natukene löödud, sest sinna rabani jöudmiseks pidi pea 4 km’i köndima, aga kuna loodus oli ju ilus ja liigutamine on hea, siis köndisin lihtsalt üle raba ja tagasi. Köik oli kaunis – päike paistis, valitses totaalne vaikus, väiksemad rabajärved olid kerge jääkirme all. On veel midagi paremat vöi?

Loosalu_raba_3Muide, alati ei tasu google’t uskuda. Selles möttes, et guugeldades ei olnud selle matkaraja laudtee kuigi heas korras, önneks osutus tegelik olukord hoopis teistsuguseks – see laudtee oli rohkem nagu raudtee. Lai ja kindel. Eks Oandu-Ikla matkatee matkatee mängib siin oma rolli, müügiartikkel peab ju heas korras olema. Hea on, et ma pärast rabas käiku guugeldasin, mitte enne :) Keset raba Loosalu järve kaldale on RMK näiteks ehitanud lavatsi, kust saab ujuma minna. Umbes nagu Viru rabaski. Tolles Viru rabas olen ma ühel toredal varahommikul ujumas käinud ja see oli täiesti hindamatu, seega otsustasin silmapilkselt, et sinna Loosalu rappa lähen ma igaljuhul suvel tagasi ning siis juba kindla plaaniga ka ujuda ja päris kindlasti lähen ma rattaga, sest siis saan ka selle pikema ringi ära teha. Kes kampa lööb? :)

Kui kedagi peaks huvitama, siis matkasin pea nelja tunniga 13,5 km’i. Ülimalt kordaläinud päev. Ma ei saa aru, miks ma varem ei ole selle peale tulnud, et erinevaid matkaradasid läbi jalutada. Aega mul ju on. Viga!

Sel ajal kui kestab saalihokihooaeg on vabade nädalavahetustega kitsas käes vöi tegelikult ei olegi nii väga kitsas, sest üks nädalavahetuse päevadest on ikka vaba, lihtsalt enda kättevötmisega tihtipeale puseriti. Harv pole juhus kui istun terve päeva kodus ja töttöelda ei kahetse ma üldjuhul ka neid päevi, sest aegajalt on ka selliseid päevi vaja. Samas jällegi tuleb ette neid päevi, kus end löpuks kodunt välja ajan ja ka seda mitte kraadivördki ei kahetse, eriti kümnesse läheb see väljaminek siis, kui öues on päikesepaisteline ilm nagu üle-eelmisel laupäeval ja sellel  pühapäeval.

Möödunud laupäeval tomus juba 10. korda Presidendimatk, mis on on nime saanud nii presidentide Pätsu kui ka Rüütli järgi (keda täpsemalt huvitab klikib eelpool oleval lingil ja loeb ise, eksju). President Rüütel väidetavalt on isiklikult osalenud ka köigil kümnel matkal. Vöib nii olla küll. Küllap osaleks ehk ka Päts, kui vaid saaks, eks.  Perekond on 2013-03-02 presidendimatk_1mul tollel toredal matkal osalenud korduvalt, minust on see kuidagi mööda läinud. Osalt ehk seetöttu, et ilmselt on mul olnud tavaliselt sel ajal mäng vöi siis olen ma lihtsalt püüdnud endale kohaselt suusatamist vältida. Seekord andsin juba kuskil jaanuaris lubaduse, et lähen ka matkale – eriti kannustas mind minema see, et 11-aastased õe- ja vennalapsed olid valmis minema. Ma ei saanud ju kehvem olla. Kokkuvõttes tuli vaid Johanna, aga mulle piisas sellestki. Ses möttes, et esimesel poolel rajast söitis Johanna mul lihtsalt eest ära. See käis pisut mu au pihta, aga samas sporti tegev laps peabki kiirem olema kui ta mitteniisportiv tädi. Raja teisel poolel, kus töuse pöhimötteliselt ei olnud suutsin ka mina söita, sest ma ei salli silmaotsastki mäkke ronimist, st kulgesime koos löpuni. Töttöelda on seal Jänedal maruägedad rajad, mulle hakkas see pea 11 km’i pikk presidendirada täitsa meeldima. Kui see mul kodunt nii kaugel ei oleks, siis läheks ja söidaks äkki möni teinekordki. Igaljuhul ilusam ja mönusam kui Harkus nühkides. Neljapäeval proovisin taaskord ka Harku rada, aga see oli üks katsumusterada, aga eks omajagu rolli mängis ka see, et rada oli igasugu jama (peamiselt puuoksi) täis ja see tegi söitmise maruebamugavaks.

Üldiselt oli see Presidendimatk üks väärt üritus. Keegi ei punninud, keegi ei olnu kellegi peale kuri – inimesed nautisid sporti ja ilusat ilma. Ilm kusjuures oli laupäeval imeline, päeval istusime isa ja Johannaga Nelijärvel päikesepaistel ning nautisime köike seda, mida ühel märtsipäikesel pakkuda on. Hea, et tuisk otsustas öhtuni oodata ja alles siis pööraseks läks, sest tuisus suusatades poleks mälestus kindlasti nii hea jäänud.

Pean tolle Presidendimatka vist ikka traditsiooniks muutma!

Presidendimatk_2013

Täissuuruses pilti vaata http://www.presidendirada.ee

Paar minu pilti Presidendimatkalt ja siin korraldajate pildid.

Sellel pühapäevaga oli aga nii, et mötlesin juba laupäeval Tartust kodupoole söites, et pühapäeva kodus veetmine oleks kindel viga, sest kerge miinus ja päikesepaiste on ju parimad ilmad matkamiseks. Kuna see möte mul väga äkki tuli, siis ei osanud kohe kedagi eriti seltsi ka kaubelda, seega läksin üksi uitama. Enam-vähem kondikava oli mul peas olemas, et kuhupoole minema hakkan, aga edasine söltus juba sellest, kus paremini köndida sai. Eesmärk oli minna Männiku karjääride vahele ja sealt edasi juba vaadata jooksvalt, et 2013-03-10 Raku_karj22rkuhu edasi. Plaan oli rünnata otse Raku poole, aga mitte väga suure ringiga. Pöhimötteliselt nii nagu plaanitud oli, nii läkski. Kui ma suusataks, siis oleks Männiku-Raku karjääride peal ideaalne treenimiskoht – lumekiht ei ole üleliia kohev ja vaba välja suusatamiseks on rohkem kui arvatagi oskaks. Olime kunagi (ca 22-23 aastat tagasi?) perega seal karjääridel kunagi käinud. Sellest ajast on siiani head mälestused ja ka fantastilised fotojäädvustused (kui viitsin siis otsin kodus üles ja esitlen). Mul on ikka maruägedad vanemad, et nad on viitsinud meiega tegeleda. Näiteks meenus mulle seal pühapäeval lonkides, et käisime kunagi ka perega laupäeva/pühapäeva öhtuti mingis spordisaalis aega veetmas – lihtsalt vaid oma pere. Maruäge noh! Spordisaal oli mingi (Silikaadi) tehase oma ja asus kuskil katlamajas vöi mingis sellises kohas, aga see ei olegi oluline, oluline on fakt, et me käisime koos aega veetmas. Ideaalne, eks? :)

2:45:17 ja 15,2 kilomeetrit – absoluutne kvaliteetaeg. Hommikused pannkoogid ja öhtune ölle tegid sellest pühapäevast pöhimötteliselt kvaliteetpühapäeva, ideaalist jäi puudu vaid soe saun. Kahju, et mul pole aimugi, millal taas sellise veeta saan…

ideaalpyhap2ev

Pühapäevane pildiriba.

 

Pärast toda ägedat rattamatka läks nii, et paar päeva ei teinud mittemidagi. Nädalavahetusel oli jällegi peaaegu ideaalilähedane.

Jukolal tuli meil Merliga idee, et vöiks Soome matkama minna, sest see loodus, mis on meist vaid 90 kilomeetri kaugusel on hingematvalt äge. Jaaaa, meie rabad on ka toredad, aga köik on nii paganama sile ja kaljudest ei maksaks undki näha, eksju. Minumeelest on tegemist sulaselge ebaöiglusega – tahan ka sellist metsa oma tagahoovi! Möeldud-tehtud, st panime kuupäevad paika, ostsime laevapiletid, Merli sai oma pöhjanaabritest söpradelt Nuuksio rahvuspargi kaardi, pakkisime seljakotid ja läksime. Kindlam plaan sai paika töö käigus.

Ausalt, poleks arvanudki, et nii äge olema saab. OK, seljakott oli küll paganama raske, aga see oli väike mure, sest see oli ju ette teada. Unustasin kahjuks oma Garmin-kella koju, aga nii enam-vähem umbes arvestades läbisime esimesel päeval (koos Helsingi linna vahel jalutamiseg) ca 20-22 km’i ja  teisel päeval 18-20. Ilm oli SUPER, sest ükski vihmapilv meid ei ähvardanud, kui mitte arvestada neid pilvi, mis välja ilmusid selleks ajaks, kui me laupäeval bussiga linna tagasi söitsime.

Telkimiskoht oli peaaegu sama äge kui Kaukaasia mägedes, st oligi sama äge, ainult, et Pöhjamaa sugemetega – kauni metsajärve kaldal kaljudel, vaatega otse järvele. Bjuutiful! :)

Oleks teadnud, et Endurance Questi seiklussportlased vöistluse käigus pöhimötteliselt üle me telkimiskoha kulgevad, oleks ehk oma matka nädala vörra hilisemaks plaaninud, sest noh oleks äge olnud.

Tollest Nuuksio rahvuspargist olen ära näinud vaid väikse osa, loodetavasti lähme järgmine aasta jälle. Kahe ööbimisega matk oleks maksimum, sest edasi kipub natuke liiga spordiks ära minema – asjast peab ikka mönu tundma. Eks, Merli? :)

O-söpradele möni kaart ka pika jutu iseloomustamiseks. Selle kaardi pealt vaadatuna käisime esimesel päeval läbi Haukankierrose (lisaks veel natuke pöhja poole), Punarinnakierrose ja Nahkiaispolkun – lisaks veel Helsingi linnaköndimine ja niisama luusimist seal radade ääres. Ööbisime Mustalampi kaldal. Teisel päeval tegime köigepealt Korpinkierrose ja sealt läksime erinevaid radu kasutades Högbacka – Pikku-Parikas teele, see oli nats igavavöitu astumine, aga noh heas seltskonnas ei ole ju vahet, kus sa astud (nagu rattasöidu puhulgi). Kaitlampis tegime kerge supluse ja pöördusime inimeste maailma tagasi. O-kaardist arusaajatele on see kaart muidugi oluliselt parem vaatamine – avakaljud, töusud, köik jutud!

Kaljudel veedetud puhkuse pildiriba.