Mercury


Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Nii mönelegi oli möödunud aasta tähtsaim vöistlus MM. Mulle ilmselgelt mitte, mul ei olnudki tähtsaimat starti, harrastussportlase privileeg.

Minusuguse harrastussportlase röömuks jäi MM’le kaasaelamine, mis oli väga äge ja osalmine TOW’l, mis 2017 aastal oli rohkem nagu EOW. Alustatagu algusest.

EOW, 1. päev – Tartu

Sellel maastikul tuli kindlalt kasuks saalihokikogemus, sest olen seal EMÜ spordihoone ümber nii mönegi ringi pidanud jooksma. Sisuliselt oli vaja ainult kiireid jalgu, pilk kaardile ja minek. Vähemalt esimesed 10 punkti kindlasti, sealt edasi sattusin paikadesse, 2017-07-01_Tartukuhu ma enne sattunud ei olnud, aga see ei teinud asja väga palju keerukamaks, pidi lihtsalt tähelepanelik olema. Sain neli minutit enne mind startinud Heidi kätte kuskil 11 punkti juures vist (või oli see teel 16’ndasse? ei mäleta ju ka enam..) ja olin endaga marurahul, aga see löppes kiirelt, panin hooga 16’ndast punktist mööda, sest seal kuhu ma suundusin oli ka üks punkt. Hea, et punktinumbrit kontrollisin, muidu oleks kohe MP kätte saanud. Igaljuhul vöttis Heidi galaantselt mööda alleed tulles 16. punkti enne mind. Jama, pidin jälle eest ära jooksma hakkama. Niivörd kuivörd sellega kuni löpuni tegelesingi. Neli minutit kaotust Inxile oli selgelt liiga palju.

EOW, 2. päev – Viljandi

Köigepealt olime Viljandis punktikohtunikeks, mis oli natuke naljanumber, aga sellest hilem (vöibolla). Mulle üldse ei meeldi olukord, kus möni konkurent stardib otse minu selja taga, st kõik oma klassi jooksjad on konkurendid, aga enamikest on mul suva. Seekord tuli Heidi 2 minutit pärast mind ja see ajas mind jubedalt närvi. Köik, mis kiiva 2017-07-02_Viljandikiskuda sai, seda ka tegi. Köigepealt kinnitasin käele stardis vale legendi ja esimese punkti juures jooksin ümber selle önnetu puukuuri nagu pisut opakas, löpuks taipasin ka kaardi pealt punkti numbrit vaadata ja oh imet, olin öige punkti juures tiirutanud. Heidit veel ei paistnud. Teise punktiga, aga panin topelt :) Ma ei saagi aru, kuidas ma seda kaarti täpselt lugesin, aga ma igaljuhul lugesin seda hirmus valesti. Tahtsin vägisi sealt lääne poolt sellele punktile läheneda, aga mingi lollakas aed oli ees. Ja niimoodi mitu korda :) Löpuks tuli taas Heidi oma elegaantse rahuliku sammuga ja pörutas otse punkti. Ajas ikka närvi küll. Vötsin siis ka pea norus punkti ära ja proovisin uuesti eest ära joosta. Nii palju kui seal Viljandi lossimägedes joosta sai muidugi. Neljandale punktile söna otseses mötte komistasin otsa, ta lihtsalt oli seal ühtäkki. 5-6-7 olid OK ja siis kaheksandaga tegin taaskord midagi arusaamatut, st otsisin punkti täiesti valest kohast. Lasin end teistel segada. Asja teeb eriti naeruväärseks see, et tegelikult on ma sealsamas lossivaremetes päeval olnud punktivalvuriks ja oleks ju tunde pealt öigesse punkti pidanud minema. Nojah… Igatahes oli selle pulli peale taas Heidi mulle järele jöudnud. Panin üheksanda poole ajama ja tagantjärgi targana tuleb tödeda, et oleks pidanud jooksma suure ringiga vasakult mööda teed, mitte ukerdama seal töusudel. Viga! 11-12 etapil ei osanud ma välja lugeda seda, et ka kollasel tohib joosta ja panin mööda tänavaid ringi. Kohtasin taas Heidit. Siis polnud enam muud, kui tuli lihtsalt täiega löpupoole punuda. Selle, et 15-16 tuleb otse joosta, mitte ringi üle silla ja mööda tänavat, olin enne juba visuaalse vaatluse pöhjal selgeks teinud. Heidile kaotasin 1:26 ja Inksile pöhimötteliselt kalendriga. Piinlik sooritus.

EOW, 3. päev – Röuge

Linnajooksudega oli nüüd köik, algas päris orienteerumine. Tagantjärgi, noo nii poole aastase hilinemisega ei tundugi see rada ja kaart nii koledad, aga uskuge mind – illge porr oli. Vöi noh, mulle selline rooma-roni-pressi orienteerumine ei meeldi, mulle meeldib kui metsa all saab joosta ka. Seal väga ei saanud. Igaljuhul suundusin Röuge 2017-07-04_R6ugemetsade vahele. Seekord oli önneks klubikaaslastest konkurentidega stardiajad nii palju erinevad, et lootust neid metsas näha oli pea olematu. Veetaset sain tunda kohe etapil 1-2, plaanisin nimelt otse minekut, aga see koht kus ma plaanisin rünnata seda väga ei soosinud – vesi ulatus pisut liiga kõrgele. Ma ei olnud päris kindel ka, et kui kaua see veel kõik sügavamaks läheb ja millal see köik otsa saab, keerasin otsa ringi, proovisin kümmekond meetrit eemalt – sama seis. Selgepilt, tuleb ringi minna, aga aega olin kaotanud juba ilmselgelt liiga palju. Kaotasin Inksile sellel etapil 10 minutit. Pole paha! Edasi kulgesin lihtsalt ettevaatlikult. Tagantjärgi targana vöib öelda, et liiga ettevaatlikult. Oleks vöinud natuke ikka end liigutada ka. Ei mäleta, et see füüsiliselt niiväga raske oleks olnud. Kokkuvöttes endaga üleliia rahul küll ei saa olla.

EOW, 4. päev – Röuge

Nüüd sai päris Röuget tunda, st sai Ööbikuorgu vötta. Nunnu. Vaatan, et mu rada ei ole A4 peale ära mahtunud, st osa on skännimisel kaduma läinud, aga ega seal midagi üleliia huvitavat ei olegi – palju töuse ja palju raskesti läbitavat metsa. Ei, mets ei olnudki niiväga tihe, aga jube risune oli. Päris muljetavaldav oli vaadata, mismoodi maailma tipud seal metsas jooksid. Kuidas nad seda teevad? Ma arvan, et ega ma väga palju 2017-07-05_R6ugejooksusamme raja alguses ei teinudki, löpus tee peal vähemalt proovisin. Raja pönevam osa oli etapp 5-6. Kui ma öigesti mäletan, siis tahtsin Ööbikuorust läbi minna sealt punasest joonest pisut altpoolt, sest seal tundusid olevad mingid purded, aga läksin sootuks sooriba köige laiemast osast. Ja seal hakkas juhtuma, alguses astusin julge orienteeruja kombel pölvini vette, et mis see vesi ikka teeb. Seejärel kippus olukord pisut ebameeldivamaks, sügavamaks nimelt – hüppasin siis mättalt mättale, kuniks jöudsin kraavini ja seal jäin üsna nöutult seisma, sest nii vöimekas ma ka ei ole, et hoota kaugust töukega mättalt suudaksin paar meetrit hüpata. Seisin siis seal mönda aega ja pidasin sisemonoloogi, et kuidas edasi. Ühtäkki oli mu körval üks Soome härra, kes paistis sama nöutu olevat. Arutasime omavahel olukorda pisut ja otsustasime, et tuleb minna. Läksimegi. Köigepealt hüppas härra plärtsti vette ja vaatas siis minu poole, et tule ka, ma tömban su välja. Sukeldusin kraavi ja olin hetkega rinnuni vees, tegin paar ujumisliigutust ja haarasin abivalmi Soome härra käest, kes mind veest välja sikutas. Sellist orienteerumist nägin küll esimest korda :) Olles läbimärg, kraapisin end sellest tohutult järsust töusust üles, saamata ise üldse aru, kus ma olen. Läksin umbes, suunaga. Nägin mingit punkti ja olin üsna veendunud, et minu punkt see küll ei ole, aga millegipärast läksin ikka punktinumbrit kontrollima – oligi minu punkt. Kae röömu! Edasi sai isegi natuke joosta. Vähemalt neli daami olid mu’st kauem metsa. Hea seegi…

EOW, 5. päev – Vitipalu

Pärast puhkepäeva pääsesime önneks sellest koledast Röuge metsast, kus kuulu järgi pidi olema sel aastal Ilves 3. Ma ei näe ühtki pöhjust, miks ma peaksin sinna uuesti minema. 2017-07-07_VitipaluKui siis ainult seltskonna pärast. Rada oli jöhkralt tehniline, no ikka raju. Ma ei saa aru, kuidas need tipud suudavad sellelt kiiruselt, mida nad seal metsas aretavad, veel ka ülitäpselt vigadeta orienteeruda. Ulme. Ma teadsin ju küll, et tuleb minna marurahulikult ja lugeda hoolega kaarti – aga kas ma sellest ka öppust vötsin? Tühjagi :) Esimesse punkti läksin 14 minutit. Edasi nagu vist otseselt viga ei teinud, aga liikusin ikka üliaeglaselt ja niimoodi aeglaselt liikudes oli sellest kaardist vöimalik isegi aru saada. Kokkuvöttes, esmakordselt sel nädalal olen isegi Heidit vöitnud. Selge areng ju. Kahju, et see nädal nii kiirelt otsa sai :)

EOW, 6. päev – Vitipalu

No läksin taas teadmisega, et tuleb olla rahulik. Kas ma olin? Loomulikult mitte. Ei mäletagi enam täpselt, et miks ja kuidas, aga nii esimese kui teise punkti ümber olen 2017-07-08_Vitipaluveidralt ringi tömmelnud. Eriti arusaamatu on etapi 1-2 rajavalik. Kindlasti oleks veel suurema ringiga saanud. Need poognad igaljuhul tähendasid seda, et 4 minutit hiljem startinud Heidi oli mind taaskord kinni nabinud. Kuni kuuenda punktini isegi vist proovisin ta’lt eest ära joosta, aga siis loobusin, sest ikka ja alati olime punktis koos. Sealt edasi hakkasime koos matkama, jah – päriselt – matkama. Meenusid paremad palad Jukolalt, kus aegajalt ikka daamid grupis seisatavad ja kövahäälselt arutlevad, et kus nad parasjagu on. Tegime sama. Seisatama päris küll ei jäänud, aga erinevad pinnavormid arutlesime omavahel läbi. Niimoodi tasa ja targu me sealt metsas ka välja tulime. Oli tore, aga hea, et läbi sai.

Ah-jaa MM 

MM pealtvaatajana – super, töesti super. Orienteerumine on tehtud vägagi telekast vaadatavaks vöi siis kohapeal lives jälgitavaks ja see on o-söbrale ainult üks suur rööm. Ma olen kunagi ca 15 aastat tagasi ühel MM’l käinud ja neid kahte MM’i võrrelda ei saa, aga mulle tundub, et eestlased said selle asjaga (väliselt) väga hästi hakkama.

MM vabatahtlikuna – sellega oli pisut veidralt. Meie klubi sai endale peamiselt rolli Viljandi keskus üles ehitada ning seejärel olla punktivalves. Kõigepealt helistati meile Viljandi etapi eelneval öhtul ja paluti kl 11 üks rekka tühjaks laadida. Emmmm, kuulge meil on siin saun ja teate küll, ölled ja nii. Kuna olin kaine, siis lükati mind rooli. Muidu hästi läbi möeldud plaan korraldajatelt, a mis oleks olnud siis, kui me poleks saanud minna?

Punktivalvega läks ka vähe imelikult – pmst oli nii palju inimesi kokku aetud, et osad meie klubi liikmed mu meelest ei saanudki endale kandvat rolli, olid rohkem niisama pealtvaataja seisuses. Meie seisime punkti juures näiteks kolmekesi. Puhas tööjöuressursi raiskamine. Arvestades, et eelnevalt oli üldse juttu, et me teeme siiski mingit pisut olulisemat tööd kui punktivalve. Mitte, et see oleks vähem olulisem, aga… ah suva.

ps tervitan oma kolmandat püsilugejat Heidit

2013-04-28 enneMulle meeldib, et Xdream Tallinna kesklinnas toimub, olgugi, et see nöuab kolonnis söitu vöi siis keskmisest lihtsamat rada, samas jällegi on koduradadel nii mönus vöistelda. No nagu see Mustamäe metski :) Ma loodan siiralt, et kutid mötlevad välja variandi, kuidas kogu see mass Harku järve äärde viia, sest ega palju rohkem neid Tallinna lähistel olevaid kanuuvöimalusi alles pole jäänud. Pärast seda vöiks taas Piritale minna.

Talv on teadpoolest aastaaeg, mis mulle just röömu ei paku, sest rattaga siis ju söita ei saa ja jooksmisega on ka nii, et ega see lumes eriti mönus tegevus ei ole. Oma viga muidugi, saaks küll kui väga tahaks. Saalihokiga on ka nii, et tihedamat trennide külastamist alustasin vist alles märtsis – seega oli treenitusega pehmelt öeldes halvasti. Aga taaskord – selles pole süüdistada küll mittekedagi teist, kui vaid iseennast. Seega noh, töotas tulla raskevöitu pühapäev. 

Üks pöhjusi veel, miks Tallinna Xdream hea on, on see, et sinna saab kodunt rattaga minna 5,5 km’i mönusat soojendust. Numbrid peale, riided selga, kaardialus rattale, fotosession ja me olimegi valmis. Lausa 15  minutit varem olime valmis. 

Ratas 5.6 km

Kolonnis Vabaduse Väljakult Viljandi maantee algusesse Liiva kalmistu taha metsa. Nagu oleks töölt koju söitnud, ainuke vahe on see, et töölt koju söites pean arvestama ka autodega, nüüd seda ohtu ei olnud, pigem pidi arvestama kaasratturitega, kes aegajalt täiesti ettearvamatuid pöikeid tegid. Esimene önnetus juhtus vist juba seal Westmani poe ees, kuulda oli suuremat kolinat. Loodan, et kaasvöistlejad jäid terveks. Täringuülesande lahendus oli meil teada juba Kosmose kino juurde jöudes (vöi oli see veel varem?) – tegelikult oli see tore ülesanne, sest vaatamata rohketele vihjetele vöttis nii mönigi tiim trahviminuteid. Tagantjärele targana oleks pidanud seal kolonnis koos ka rattaralli pöhjalikumalt läbi lugema, mitte üksinda kodupoole uhama, aga noh tgantjärgi tarkus on vöibolla kasuks järgmistel etappidel, sel etapil pole tollega enam midagi teha.

Vördlen aegasid Mercury A-koondise ja Tammede muttidega, teised on suva :) Anneli-Inks-Kairi on meist 28 sekki varem rattasöidu löpetanud, Tammede mutid see-eest tulid 3:24 hiljem.

Jooks 0,8 km

2013-04-28 XdreamMulle meeldis, et sel etapil oli see jooksmine piisavalt ära hakitud, et ei pidanud seda viite (+2.2 vabal valikul) kilomeetrit järjest läbi jooksma, vaid sai jupitada. Aga jah, nagu öeldud, see punkt oli meil lahendatud juba esimesel konvoikilomeetril, seega tuli vaid joosta. Nii tegimegi.

Sellel etapil puudub meil millegipärast aeg, vöibolla seetöttu, et vötsime selle punkti nr 32 ekslikult kaks korda.

Ratas 2.3 km + rattaralli

Ratta-O Raku järveni ei olnud just maailmakeeruliseim, peamine oli vältida keeluala (mis minumeelest köikidel tiimidel ei önnestunud, aga see selleks). Väike teevaliku variant oli teise rattapunktiga ja ilmselgelt valisime sellise, kus sai mööda asfalti uhada, sest noh sealt saab kiiremini :) Kanuuala juurde jöudes oli korraks hämming, et mismöttes osad rattad ära panevad ja osad kanuudesse ronivad – rattarallile peab ju minema, aga ega me selle üle palju pead ei  vaevanud. Merli oli kindlaks teinud, et rattaralli variant 2 oli veits lihtsam kui variant 1 ja sinna läksimegi. Vist esimest korda üldse sain ma midagigi sellest rattarallist aru, tavaliselt on see olnud lihtsalt teiste järgi uhamine. Esimeses rattaralli punnis vötsime endale pikema möttepausi ja püüdsime kaardilt leida sarnaseid kohti, nagu oli rattaralli legendis – kuni mingi maani meil see ka önnestus. Esimene hämming tuli alles suht löpus, kus pidi asfaldilt metsateele keerama, aga önneks oli see ikkagi üsna lihtsalt adutav. Punkti läksime joostes – see vist ei olnud öige otsus, aga samas vaevalt see otsus ka väga vale oli. Vähemalt andsid me rattad taganttulijatele vihje, kuskohast metsa tuleb keerata.

Kuna Tammed läksid enne kanuuse ja siis alles rattarallile, siis on vördlus siinkohal raskendatud. Las nad siis jääda. Ma ei saagi aru miks, aga kaotasime Mercury tippsportlastele sel etapil 7:09. Oma osa mängib vist see punkti jalgsi vötmine.

Jooks 1.5 km + lisaülesanne

Selles jooksus ei olnud mittemidagi keerulist, sest vahemaad olid nii väiksed, et ärakaldumine oleks olnud paras kunst. Mulle “meeldivad” (NOT!) kaasvöistlejad (kohtasime nendega jooksuetapi esimeses punktis), kes punkti juures pidid mu peaaegu pikali lükkama, et oma pulk ikka enne auku saada. Halloo – kui sa vöistled kohtadele 50+, siis sa ei pea kaasvöistlejaid körvale lükates ilmtingimata iga sekundi pärast vöitlema. Rohkem härrasmehelikkust! Lisaülesanne oli tegelikult tore, selles möttes, et ei vajanud vaid jöudu ja panemist, tuli ka osav olla. Kuna 2013-04-28 jooks1lisaülesande selgitus oli “Tiim laseb märki.”, siis loobusin sellest lisaülesande sooritamisest juba eos, sest viimati kui ma Aasta Ketzil midagi laskma pidin, siis löppes see vaid trahviminutitega. Ma muidugi ei teadnud, et seekord ei pea püssi laskma, aga vahetpole – tolle vöimlemiskummi ja tennispalliga poleks ma kindlasti oluliselt osavam olnud. Kumm ei tahtnud ka Merliga eriti koostööd teha – kord läks krussi ja kord oli Merlil jöudu üle, st tegime trahvika. Önneks polnud see väga kontimurdev. Taaskord oli me selja taga meeskond, kes endiselt veel püüdis sekundeid vöita ja tegi ühe vallist üles-alla mineku sirgeks, kui ma järgmise sik-saki puhul sellele tähelepanu pöörasin, siis ronisid nad kerge torina saatel ikka mööda linti nagu vaja, aga üldiselt korraldajatele tähelepanek – kui trahviringi teete, siis kontrollige ka selle täitmist. Fair Play on küll väga tore pöhimöte, aga ilmselgelt ei ole köik sellest ühtmoodi aru saanud.

Jooksul enne “Taba märki” lisaülesannet kaotasime tippsportlastele 40 sekki ja Tammedele 1 seki.  Lisaülesande sooritasime triost AIK 23 sekki aeglasemalt, aga Tammedes 2 sekki kiiremalt :) Väiksed vöidud!

Ratasteni kimades pani AIK hullu, sest nii lühikese ajaga 26 sekki vahet joosta on päris korralik lidumine. Ega meie (st ma) muidugi ei kiirustanud ka. Tammed önneks olid veel aeglasemad, tervelt 5 sekki meist aeglasemad!

Ratas 2.1 km

Ma kordan seda iga oma Xdreami postituse juures, aga köik on endine – kui saab ratta selga, siis on see mulle natuke nagu puhkus. See kord ei erinenud kuidagi eelmistest. Pealekauba oli too rattaetapp suht lihtne. Vaatamata sellele lihtsusele panime muidugi Säästuka juures olevast punktist mööda, see oli lihtsalt nii kenast posti taha ära peidetud, et valelt poolt posti 2013-04-28 ratassöites oli sellest lihtne mööda söita. Kaasvöistlejate abiga märkasime punkti meiegi. Raudtee äärde löikasime vöimalikult otse, vaatamata sellele, et suurem mass vasakult ringi söitis. Mul oli too majadevaheline ala meelde jäänud oma pooleteistkuu tagusest jalutamisest, st meeles oli, et sinna majade vahele saab, aga kuidas täpselt raudtee äärde saab, see oli pisut selgusetu. Önneks oli seegi tee leitav. Teekond kanuudeni kulges kihutamise tähe all. Vahetult enne rattaalasse jöudmis kohtasime veel Mercury A-koondise naiskliikmeid jooksma minemas, Annelil oli selline hullu pilk ees, et hirm tuli peale :) Ma isegi ei imestanud selle üle, et nad kanuu asemel jooksu valisid.

Siinkohal läksid Tammed taaskord teist teed, seega ma ei tea ja ei viitsi arvutada kui kiirelt nad seda vahemaad söitsid, meie igaljuhul oleme löpuks ometi söpradest Mercury klubist kiiremad olnud, sest noh 6 sekki on ju ometi oluline vöit.

Kanuu vöi jooks 2.2 km

Arvestades minu kehvavöitu jooksuvormi müüsin oma tiimile maha idee, et vötame ikka kanuu, mitte jooksu. Minu önneks olid nad leplikud, muidu ei pidavatki nagu öige Xdream olema, kui ei saa kanuus nühkida. Seega kanuu it is. Kanuu esimene veerandtund möödus meil kuldse huumori saatel, nagu ikka kanuus. See kanuutamine ei ole ikka üldse meie ala, aga vähemalt on seal alati löbus. Pörutasime üle järve nii nagu jaksasime (loe: meist söideti paremalt ja vasakult mööda) ja jaksasime end valesse punkti. Üldse mitte meie raja punkti, vaid A-raja kaugemaisse punkti. See kaart oli (tehtud ilmselt meelega) pisut eksitav ja meid tömmati sellega igaljuhul önge. Joostest seda viga vist ei oleks saanud teha. Önneks oleme me üsna taiplikud tüdrukud ja suunasime end öigesse punkti, aga tolle ringitamisega olime kaotanud korralikult aega (niivördkuivörd me ikkagi ju vöistlesime). Kuna seekord pidi kanuus osasid punne vötma kolm liiget ja osasid vaid üks liige, siis 17’ndasse punni saatsime Merli joostes vöi noh tegelikult ta ise avaldas soovi. Meil ei olnud Karbiga midagi selle vastu. Pöhimötteliselt  niipea kui Merli jooksu pani oli tunda, et “kanuu on 150 kilo kergem” (Karbi sönad). Merli püüdis küll pärast väita, et ta tegelikult ikkagi ei kaalu 150 kilo, aga no kuule – kanuu ei peta :) 

Kanuu viimane punkt oli suuuuuure kivi otsas. Tagantjärgi möeldes mulle meeldis too kivipunn, sest sai nats turnida. Heaküll, ega see turnimine kerge ei olnud ja ega see päris ohutu ei 2013-04-28 kanuusseolnud ka, aga punkti kättesaamise rööm oli palju suurem, kui tavalise elektriposti punkti puhul. Üles saamiseks oli vaja kaaslaselt toetav töuge saada ja siis äblikmehe osavusega üles turnida (stiilinäited Inglite blogist), allatulek oli tunduvalt ebameeldivam, sest see külg kust mina alla tulin nöudis üsna körget hüpet ja kövale maapinnale hüppamine löppes mul ükskord hüppeliigese vigastuse ja opiga – kordusetendust poleks väga vaja. Samas ega valikut ka ei olnud, tuli hüpata – nagu taipate, siis sain alla vigastusteta, nagu mu kaaslasedki. 

Kanuu löpp oli rööm, seda sel lihstalt pöhjusel, et see sai otsa :)

Kanuu oli meie häving ja töttöelda ei oska öelda, kas ta ka siis oleks olnud häving kui me esimese punniga seda lolli viga ei oleks teinud. Arvan, et veata oleksime olnud Tammedega enam-vähem vördsed. Oletan ainult, eksju. Igaljuhul AIK oli sel etapil 32:15 (mäletate, Annelil oli selleks ajaks hullu pilk), Tammed (kes valisid jooksu) 37:39 ja meie 45:47. Feil!

Ratas 8.4 km + lisaülesanne

Löpuks ometi vähe pikem rattasöit kui eelnevad kahe kilomeetrised jupid (konvoi ei lähe arvesse, eksju). 20’ndast punktist olime juba korra läbi söitnud, seega siht selge. Edasi tuli leida joonel asetsevad punktid. Joon önneks ei olnud üleliia keeruline ja vöimaldas ka kergeid löikeid, mida me (omaarvates) kavalalt ära kasutasime. Teises joonel olevas punktis oli löpuks ometi kehtima hakanud ka Aus Mäng, st punkti juures vöeti ilusti järjekorda ja ei püütud nui neljaks igaljuhul oma SI-pulka varem punktis olnud kaasvöitlejast enne jaama suruda. Oli ka aeg, eksju. 

Lisaülesande puhul pean kiitma oma kaaslaseid, kes selle kärutamise oma peale vötsid. Kui saepuru kärru kühveldamisel veel mu’st mingit tolku oli, siis käru lükkamisse ma isegi ei 2013-04-28 tiimit88püüdnud sekkuda. Önneks on mul tublid kaaslased, minu ülesanne oli vaid see ring kaasa tuterdada.

Ratas vahetusalasse oli mö-nus! Vötsin end Merli taha tuulde ja sötkusime vahetusalasse. Mönus, noh!

Tammed tulid lisaülesandesse otse jooksult, seega ma ei tea taaskord nende etapiaega. Meie igaljuhul oleme taas suutnud Mercury A-koondisele sellel etapil ära teha – jeeei! 5:50 on ikkagi ju oluline vöit.

Lisaülesande puhul tunnustan söpru Tammedest, kes on Mercury daamidega täpselt sama aja teinud, ehk 4:12. Me oleme seal 25 sekki kauem tuterdanud, aga me pidime ka mönda aega ootama, et üldse saepuru hunnikule ligi saada, see läks ju köik aja sisse. Seega lepime viiki, eks? :)

Vahetusalasse olme ise Mecury A-koondise neidudega täpisteadust teinud – sekundipealt sama aeg. Tammed tulid 3:51 hiljem.

Jooks 2.7 km

2013-04-28 l6ppMerli oli mingil eelneval etapil selle raja juba ära vaadanud, st tuli lihtsalt minema hakata  ja ega seal töttöelda kaelamurdvat orienteerumist ei olnud ka. Kaaslased said sellel etapil igaljuhul vöimaluse puhata ja ümber enda ringe teha, sest ma tulin pidevalt ca 30-70 meetrit tagapool kui nemad, aga olin neid ette hoiatanud, seega me oleme ikka söbrad edasi. Peaks vist jooksutrenni tegema hakkama… :)

Vaatasin vaheaegade järgi, et kaaslased Mercury A-koondisest on läbinud selle etapi meist vaid 1:20 kiiremini. Oleks arvanud, et nad on oluliselt kiiremad. Tammed jällegi olid üldse meist kolmest köige kiiremad, AIK kaotas neile 4 sekiga. Respekt!

Sõudeergomeeter + turnimine

Löpetuseks oli muidugi mönus pirn pandud – iga liige pidi nimelt söudeergomeetril läbima 1 km’i. Ma arvan, et neid söudeergomeetreid vihkasid peaaagu köik, sest no kui sa ei ole just Jüri Jaanson, siis on söudeergomeeter pärast mitmetunnist pingutust s*taks raske. Vaatamata tollele faktile, et see oli paganama raske, oleme me “söitnud” välja söudeergomeetritel naiskondadest neljanda vöi viienda aja. Vahi püsse! Mercury A-koondise naisi vöitsime 18 sekundiga ja Seenelisi Tammikust 2:52. Kreit saksess :)

Ega see söudeergomeetri ülesanne ei olnud kaugeltki veel köik. Juba laupäeva öhtul nägin, et keset Vabakat ehitatakse mingit monstrumi, ei olnud raske arvata, et sellega on seotud mingi lisaülesanne. Nii oligi. Nimelt pidi ühest tornist teise saama mööda vördlemisi kitsast latti pidi. Nagu ma juba korduvalt olen kirjutanud, siis 2013-04-28 turniminema ei salli nö tühjusesse astumist – see ülesanne oli vägagi tühjusesse astumine. Pödesin mönda aega seal üleval, aga alla anda ka ei tahtnud. Jälgisin natuke kaasvöistlejate tehnikat ja ukerdasin istudes üle. Nii keskendunud pilk oli mul viimati siis kui ma Ares esimest korda suuskadega mäest alla tulin :) Möni naiste tiim on sealt veel aeglasemalt üle tulnud kui mina. Hea seegi, eks.

Löppresultaat

Protokollis on meile märgitud löppajaks 3:44:13, st 58. koht üldarvestuses, naistest 7 (6. koht 3:15 kaugusel ja 5. koht 4:03 kaugusel). Minu kella järgi läbisime selle ajaga 35.15 km’i. Polegi väga paha. Tiimid, nagu Norma OK, Walkie-Talkie, Jäälilled ning Muumimammad, kes meist tavaliselt ikka eespool on olnud, on seekord köik millegipärast protokollis tagapool (möni on küll saanud trahviminuteid, peamiselt täringuülesande eest). Imelik. 

2013-04-28 prst

Hullult suur aitäh tiimikaaslasetele, kes mu aeglasevöitu jooksutempo ära kannatasid, aga usun, et nad said vähemalt möned jutud sel ajal omavahel ära räägitud, kui mina paarkümmend meetrit tagapool neile järgi loivasin. Mul puudub oskus end sundida pingutama nii, et pahahakkab ja töttöelda ma ei usu, et niiväga peakski, sest löppude löpuks peab sellisel meie tasemel sporditegemisel säilima ikka mingi mönumoment ka ja seda köikide tiimiliikmete jaoks, mitte vaid köige tugevama jaoks.

Hiiumaa öös kohtume!

Käisin teisipäeval elus esimest korda squashi mängimas ja selle tulemusena oli mu parem jalg konkreetselt “kinni”, st ei olnud valus, aga räigelt ebamugav ja väsind oli olla. Eks see tuli sellest ebatavalisest liigutusest, mida palli järele upitades tegema peab. Selle ja ka vähese jooksutreeningu töttu läheb eilne päevak taaskord raske-O valdkonda. Viimati oli mul nii raske (st kohe stardist alates) eelmise aasta Jöelähtme päevakul.

Punane jooksutrajektoor kaardil näitab üsna täpselt seda, kui aeglaselt ma metsas liikusin, peamiselt sörkisin rahulikult vöi siis köndisin. Nii paganama raske oli. 12’nda punkti august jooksin pöhimötteliselt peaaegu läbi, aga vaatasin vist kahel korral (ühte ja teistpidi august mööda joostes) öigel hetkel teisele poole ja nii ma seal siis natukene edasi-tagasi kulgesingi. 15’ndale punktile lähenedes mäletasin kolme aasta tagant, et see koht on paganama segane koht ja ma olen ennegi seal ideetult tiirutanud. Nii läks ka seekord. Löpp läks juba finishiootuses ja kella jälgides, et ma Heidilt pähe ei saaks :) Olen selle hirmus isegi möne etapiaja parema kui Anneli saanud. Kreit saksess!

Peaks vist jooksutreeninguid tihedamalt harrastama hakkama, siis ehk pole metsas NII raske.

Ah-jaa, sooviksin eraldi tänada ilmataati, kes Mercury korraldatavatel päevakutel ei ole meile selga pööranud, vaid otse vastupidi – oleme alati saanud eriti hea ilma osaliseks. Nii ka seekord. Tänase koerailmaga eriti väljas passida ei viitsiks, isegi kui saab seda telgi kaitsvas varjus teha.

Ühes foorumis arenes eile hommikul selline kirjavehtus. Osalejad anonüümsed, aga sellegipoolest oli löbus lugemine :)

M: Aga , kes homme Tartu Maratonil stardivad-olge siis tublid!
L: .
L: Ega see ilm täna neid suusatajaid ei soosi
E: Pidi olema palju tõuklemist
L: Tsiteerin legendi: “Tere hommikust suusatajaid”
E: Nagu paisu tagant läksid teele
L: Näljased hundid on juba suure massina teele läinud
E: Nägin karu huntide massis
L: NO ACTA
L: Karukaussi jääb veel päris pikk maa minna
E: Nüüd lähevad mehed hanerivis – mingi loomade paraad või?
L: Suur grupp on läinud ribadeks
E: Karukauss on tõeline pudelikael
L: Kõik algab justkui otsast peale
E: Juba 87ndal oli Karukauss ja Harimägi
L: Kohe söidetakse üle ekvaatori
E: Aivari tõuked ei ole enam nii värsked
L: Jah, ise arvad, et oled värske, aga tõusul selgub, et käed ei olegi nii värsked
E: Teisel poolel tõusevad esile spetsmehed
L: Jöuame ikka vöiduka löpuni, Elvasse välja
E: Tundub, et sõidetakse jalutamistempos. Igav.
L: Soola, leiba, kurki.
E: Palu punktist sõidetakse sajaga läbi
L: Vägevad paaristöukemehed on vötnud vöimu enda kätte
E: Mittemidagi pole muutunud. Mehed ei tule, keegi ei taha tulla.
L: Nõrku mehi enam ei ole ja ka vahet ei ole.
E: Hull aeg nõuab hulle tegusid
L: Vedru on vaja natukene rohkem pingule tömmata.
E: Tuleb otsida paremat rada, kus paremini libiseb
L: No mida sa enam üle vaatad, siin pole enam midagi vaadata
E: Mehed on justnagu lingust visatud
L: No, aga Anders ei ole ju lihtne mees.
E: Rezac paneb paremalt
L: Joergen Brink tegi brinki
E: Näe, Aivar tuleb. No ei ole kerge.
L: A mis oleks, kui keeraks Tartu maratoni teispidi
E: Kaod maratonirajal – Aleksander on langenud naiste saagiks
L: Soe ölu meega?
E: Elvas räägitakse paljudes arusaadavates keeltes
L: Vöitja on paaristöugete kuningas, kuningannat ei tutvustatud.
E: Poja tuli finišisse
L: Finišikoridor sellisel ajal tavaliselt tühi ei ole
E: Pole midagi teha, oli Rootsi päev
L: Mehed lähevad aina kövemaks. Interesting.
E: Vana-hea Londi tõrv
L: Otepääl lendleb lumi paralleelselt maaga
E: Puhas suusailm
L: Staarsuusataja Priit Pullerits maksis suuskade määrimise eest 40€. Oluline info.
E: See tuisk ja see lumi. Lagedal on näha, mis toimub.
E: Oli näha võistlejaid, kes kasutasid kõrvalist abi. Olav Osolin pani tule tagant puhuma.
L: Vabandame ülekande tehnilise kvaliteedi pärast!

Ma armastan öist orienteerumist. Päriselt ka! JüriÖÖ on minu must go vöistlus o-hooajal.

Täpselt samamoodi alustasin oma eelmise aasta Jüriöö postitust. Midagi ei ole muutunud, ma armastan endiselt öist orienteerumist. Paraku piirdub mu rööm Jüriööga (kui vöistkonda mahun) ja öise Xdreamiga. Loodan ka edaspidi oma olematute edetabelipunktidega klubi kolmandasse tiimi kvalifikatseeruda. Eks seekord oli see Jüriööle minek nats riskimine, sest pühapäeva hommikul oli ju Xdream, aga kui vöimalus on, siis tuleb köik ära kasutada :)

Mercury III satsi avavahetus, ehk Dan, önneks väga hullu ei pannud ja sain metsa täiesti OK koha peal, kuskil seal 25’ndal kohal vöi midagi sellist.

S-1: Esimese asjana ei saanud ma kaardist mittemidagi aru, pidin peaaegu seisma jääma, et üldse stardikolmnurk üles leida. Lasin end eesläinud naistel segada ja pöörasin hetkeks valesse vahesse sisse, aga önneks tabasin selle üsna kiirelt ja möödusin paarist-kolmest-neljast naisest, kes sinna esimesse vahesse uitama läksin. Nende daamidega olin sunnitud seejärel terve raja koos veetma. Mitte, et ma väga kurdaks :)

1-2: Panin edasi, sealjuures olgu mainitud, et mulle ei meeldi see rivis jooksmine, aga ega valikut ka ei olnud. Tundsin kuidas selja taga naised aina lähenevad, mis neil viga – nad ei pea ju neid väikseid teeotsi nii tähelepanelikult jälgima kui ma. Kogu see mu ees uhamine löppebki sellega, et pörutan löpuks öigest teeotsast mööda. Taganttulevad naised paraku seda ei teinud ja nii nad mu’st mööda läksidki.

2-3: Nüüd pole mul muud teha, kui neid taga ajada ja öigest teeotsast sisse pöörata. Punktis on natuke naljaks juba, sest kolmas punkt, nagu teinegi, on lihtsalt tee peal. Natukene liiga lasterada isegi öise jaoks.

3-4: Kuna mu ees läinud daamidel oli vist teine punkt kui mul, siis olin jälle tollest 2-5 naiselisest kambast mööda saanud ja näitasin neile kaunilt kätte, kus see punktiga lohk täpselt on. Tee körval oli noh.

4-5: Püsisinn veel naisterivi eesotsas ja muutusin hetkega lohakaks, st tegin tavalise vea – mötlesin, et noh siiani on köik nii labane olnud, ega siis edaspidigi väga keerukas olla ei saa. Selle suurejoonelise möttega hüppasin vössi, et see punkt lennult vötta. Lend osutus madalaks, sest peale möningast vösas ragistamist olin suusasilla juures. Natukene kohalikuna (käisin seal eelmisel talvel ikkagi mönel korral suusatamas) taipasin viga kiirelt, st ots ringi ja tagasi. Siit edasi läks juba täiesti ideetuks tuhnimiseks, mille tulemusena ma juhuslikult punkti otsa komistasin. Esimesena sellest naistekambast, kes samal ajal mööda vöpsikut ringi raius.

5-6: Jalad selga ja ajama. Valisime kamba naistega parempoolse tee, kuna see oli lumevaba – tundus parem joosta, kas teate. Päris etapi löpus tegin väikse pöike paremale, et läheneda punktile mööda teed. Ülejäänud naised raiusid vösa. Olin kiirem :)

6-7: See etapivahe oli kohaliselt parim etapiaeg, mille sain, st järelikult läks hästi. Oli teine kah nii lühike, et polnudki midagi erilist. Viienda etapi ülbus oli muidugi veel liiga hästi meeles ja olin vist hoolikam.

7-8: Just siis kui ma tunnen, et vot nüüd on juba päris hea ja vöiks joosta, siis tuli täielik loterii-etapp. Ausalt, ma ei saa aru, miks see punkt oli öisele vöistlusele pandud. Kui raja algus oli natuke liiga lasterada, siis see punkt oli lihtsalt ajuvaba. Ei, mul ei ole paremat ideed välja pakkuda, aga kivi keset vösa öisel orienteerumisel ei ole eriti tore möte. Mitte, et ma teaks, kus ma seal öises vöpsikus olin, aga GPSi pealt on näha, et olin juba napilt punktist mööda pörutamas. Önneks läks mul kokkuvöttes päris hästi, sest keegi naistest leidis punkti ja mul önnestus seda momenti, kui ta noore pödra kombel punktist minema spurtist, näha ja loogikat kasutades aimasin, et seal vist on punkt. Ma ei eksinud. Joppamise küsimus. Köigil vist nii ei jopanud…

8-9: Kiirelt vöpsikust välja ja mööda vutiväljaku äärt punkti. Ees paistis 2-3 lampi ja taga polnud pikalt kedagi näha. Olin üsna üksi jäänud.

9-10: Minu ees läinud naised valisid parempoolse variandi, mis ei tundu mulle üldse äge. Valisin vasakpoolse suusasilla kaudu mineku variandi. Sai kiirem, sest naised ragistasid alles kuskil vösas kui ma juba punkti vötsin.

10-11: Labane, st tuli lihtsalt joosta. Kui aga ikka joosta ei jaksa, siis on ka labane etapp piisavalt raske. Terve etapi pressisin üksi.

11-12: Taganttulevad naised said mind kätte haigla sissesöidu teel, sealt edasi tuleb juba üks pundis pununine.

12-13: Mööda tänavaid täisnurkselt punktini. Kui vahepeal on daamid mu’st mönevörra ette punninud, siis punkti juures on neil önneks peataoleku hetk ja sain naised taas kätte.

13-14: Punktist  väljudes hakkavad needsamad daamid mingil seletamatul pöhjusel üle torude ronima, ma läksin ringi. Tundus kuidagi loogilisem :) Jookseme pundis otse punkti.

14-15: Tütarlaps Orvandi klubist, keda ma juba viiendast punktist alates olin vahelduva eduga kohanud, oli liiga noor ja väle, et tal järel püsida, seeda vötsin eesmärgiks alistada Riina ja Helen Masti, kes must vähemalt möned aastad vanemad on. Önneks kihutasid daamid viimasest punktist mööda, punkti vötsime köik koos.

15-F: Krt möne joonejooksu olen ma talvisel saalihokihooajal ikka teinud, st möödusin daamidest. Päris hea tunne oli :)

Edasi läks Mercury III tiimi paraku nii nagu ta läks eelmiselgi aastal, st Ain ja Anneli teevad täiesti OK tulemuse ja olime Mercury veteranide tiimiga veel täiesti vördses seisus. Tarmo aga tegi Priitu, st jättis SI-pulga nullimata. Kuidas saab teist aastat järjest sama reha otsa astuda? SI-pulga nullimist tuletati enne vöistlust nii korduvalt mööda, et see vöis isegi tüütuks juba muutuda. Samas mis siin enam ikka pödeda, ma sain oma jooksu tehtud ja olen sellega täitsa rahul. Olgugi, et kaotasin klubi esisportlasele rohkem kui 8-minutiga, pole mul pöhjust nuriseda, sest krossijooksu jöuvahekorrad ongi sellised, pluss veel 5. ja 8. punniga tehtud vead (viiendaga rohkem muidugi).

Vaatamata sellele, et rada oli kohati tsipa lastekas, oli ikkagi ägä, sest öösel ongi ägä :) …ja noh ega see Keila Vösa rohkemat eriti vist ei vöimalda ka. Ah-jaa, kas hajutust ei oleks saanud rohkem teha. Naiste rajal oli vist kaks hajutust – esimene ja kolmas punkt.

Jään ootama järgmise aasta Jüriööd, tahaks loota, et siis ei pea järgmisel hommikul Xdreami starti astuma :)

Selle nädala teine pool kiskus pisut ulmeks. Neljapäev käisin eksju Pirital luurel (sellest muide polnudki tolku), reedel käisime Mercurlastega Soomaa niitudel kanuutamas, laupäeva õhtul oli must-go üritus JüriÖÖ ja pühapäeval hooaja esimene Xdream. Hea, et reedene oli puhas nauding ja ajaviide, mitte mingi köva vöistlus ja uhamine, sest sellisel juhul oleksin ma vist koomas – praegu on lihtsalt jalad nats kanged ja uni kipub peale.

Ma polnud Soomaal varem käinud, öigupoolest sai see Soomaa oma üleujutustega populaarseks eelmise aasta lumerohkel talvel ja just sellest ajast alates (tervelt kaks kevadet :P) olen möelnud, et hirmasti tahaks kanuuga Soomaale minna. Natuke on kahju, et eelmisel aastal ei käinud, sest siis oli veetase ikka oluliselt körgem, kui sel aastal, aga noh ega ma ei viitsi ju ise asju ajada – hea kui on klubi aktiiv, kes vaba aja veetmise eest hoolt kannab :) Olgugi, et ka sel aastal jäime nädalav vörra hiljaks, oli veetase ikka marukörge. Tolles majas, mis igal teisel Soomaa üleujutusega seotud pildil on, küll elada ei tahaks. Liiga palju vett.

Minu GPS’i andmetel söitsime 8.95 km’i. Mumeelest oli tore, palju ägedam kui Xdreamil kanuuga aja peale söit.

Möni vaade vesisele Soomaale.

…vöi siis hoopis valik-joon-foto vöi joon-valik-foto vöi joon-foto-valik vöi foto-joon-valik vöi foto-valik joon. Heal lapsel mitu nime, mitte ei oska otsustada, mis see parim olla vöiks ehk et milline O-distsipliin see köige olulisem oli.

Olgugi, et mul on totaalne loominguline kriis ja puhkus käsikäes, siis pean ikkagi lubatu kirja panema, st ülevaade tollest Ketzi O’st.

Eelinfona oli absoluutselt segane jutt nii, et isegi aasta meistersportlane Inks ei saanud midagi aru, seega ma ei hakanud isegi üritama.

Aasta Ketz 2010 radade info.

Formaat= joon+foto-orienteerumine
Start ja finish maja juurest
kaart 1:10 000, seis 1996, parandusteta
kaardil on
1) punktiirjoon, mida mööda tuleb liikuda
2) foto KP asukohast, pildistatud joone pealt (tähis paistab joone pealt)
3) legend koos pildistamise suunaga

Rada M= 5,8km 12KP
Rada N= 3,4km 9KP
Eelstart 2min, sel ajal võib teha kaardile märkmeid

Tulemuste arvestus:
1) kõikide “komposteeritud” punktide summa (31…39=3p; 40…49=4p; 50…59=5p)
2) võrdse punktisumma korral on eespool parem aeg
3) kontrollaeg 1h

Kohapeal ei olnud info oluliselt parem vöi see tähendab, et kindlapeale oli parem, lihtsalt enda tähelepanu oli nats hajutatud. Nüüd tagantjärgi lugedes muidugi on info täiesti arusaadav :) …kuigi-kuigi, see valik osa on välja jäänud, st see osa, mis köige suuremat meelehärmi tekitas.

Seega stardihetkel anti kätte O-kaart, kus oli peal joon, mida mööda liikuda. Lisaks tollele tavalisele O-kaardile oli A3 lehe teisel poolel fotod kohtadest, kus peaks asetsema punktid ning legend punktiasukohaga ja joonelt pildistamise suunaga. Eelstardis oli aega kaks minutit punktiasukohtade väljamötlemiseks. Kuivörd köik meist said aru, et punktid peaks olema järjekorras 31-33-34-jne, siis hakati neid punktikohti mööda joont otsima. Ei saa öelda, et keegi selles väga edukas oleks olnud :) 33 punkt oli vist ainus, mis oli selgelt arusaadavas kohas, ülejäänud oli kristallselge segadus. Aga Ketzil ei lase end keegi sellistest pisiasjadest segada, kaks minutit lolli näoga kaarti vaadanud, pandi aga mööda joont ajama.

Rajameistri poolt tehtud petuskeem seisnes selles, et naisterajal olid kaks esimest punkti just 31 ja 33, st valik-O ei tulnud möttessegi. Segaseks kippus asi minema siis kui leidsin järgmiseks punkti, mis oli 41, hmm…. ainuke asi, mis mulle Priidu jutust oli meelde jäänud see, et punkte ei pea vötma järjekorras – vöib vötta ära näiteks punkti 54 ja tulla seejärel tagasi teisi punne otsima. Vöib öelda, et tegin selle pöhjal alateadlikult järelduse, et punktid siiski on järjekorras ja mööda joont vöib liikuda nii päri- kui ka vastupäeva. Tegelikult aga tähendas see muidugi seda, et 33’le vöiski järgneda 41. Hea on, et tegin tolle veidra kaare läbi, mitte nii nagu meistersportlane, kes pörutas otse selle pikliku sinise olluse juurde 34ndat ostima. Minu viga oli muidugi see, et ma ei närinud ikka veel läbi, et 34 on kuskil hiljem, mitte enne 41’st ja tiirutasin seal ekslevate meesmercurlastega toda 34ndat otsides. Sinna läks mu Ketzi tiitel… Löpuks tuli Virjal röömusönumiga, et punktid ei ole numbrite järjekorras. Pilt kohe selgem! Jagasin röömu Matigagi, kes selle peale end esimesele kohale jooksis.

Edasi oli kulgemine juba mönevörra kergem kui lugeda kergemaks kulgemiseks seda, et mööda joont liikudes pidi pea koguaeg ringi käima nagu öökullil, sest kunagi ei vöinud teada, kus see punkt täpselt on. Kuigi selle 34nda närisin löpuks siiski läbi ja pärast 34nda läbimist närisin läbi ka selle, et ainuke allejäänud veega auk on sihi körval täpselt seal, kus tuleb lagedale keerata. Kusjuures see oli kaval punkt, sest seda sinist auku ei näinud suur osa naisi. Mul oli kohe nii uhke tunne :) 43 ja 50 olid ka juba aimatavad.

Vaatamata sellele, et stardis oli köik nii segane, oli äge O-elamus. Ketz on ägä!

Laupäeval oli hooaja tähtsaim start – Mercury Ketz 2010! Kui muud üritused on sellised kuhu vöib minna, siis Ketzile peab minema. Programm on lihtne, alguses väike jooks, siis väike söök-jook ja siis teadagi mis. …ametlik osa muidugi – mis te siis mötlesite? :)

Jooks

Olgugi, et mu keha oli neljapäevasest Venttist igaltpoolt täiesti haiglaselt valus (isegi need lihased, mida ma omateada kasutanud polnud olid valusad), siis suutsin jooksurajal isegi nagukene joosta. Läbi valu, noh. Kuivörd O-formaat on meil alati Ketzil pisut kiiksuga, et ikka köigil säiliks vähemalt mingigi lootus vöita, siis lootsin, et vahest polegi see jooksukiirus köige olulisem. Ma just väga palju ei eksinud. PriitÖ oli seekord ettevalmistanud valik-foto-joon-O. Selgitustöö jäi pisut segaseks vöi oli meil köigil lihtsalt liiga suur stardiärevus sees, aga kokkuvöttes ei saanud keegi esimese hooga pihta, et valik-O’s ei pea punkte läbi järjekorras 31-32-34-35, vaid oluline on see, et läbitud saaks vöimalikult palju punkte. Kes selle väikse detaili kiiremini läbi näris, see saavutas ka edu. Minu edu oli mulle endalegi üllatuseks, sest ma töesti ei arvanud, et üheksast naisest vaid kaks suudavad köik punktid esimesel katsel läbida. Vahel kohe veab noh :) Kui kaardi sisse saan skännitud siis vöin teile tutvustada uut O-formaati valik-foto-joon – Xdream vöib Priidult litsentsi ära osta :)

Kokkuvöttes auhinnaline teine koht :) Totaalne üllatus mu jaoks, aga samas saigi hooaja eesmärk viimase O-vöistlusega täidetud – Inks (see klubi tippsportlane) sai alistatud :)

Ametlik osa

Ketzi meeldivam osa on alati see, et pöhimötteliselt ei jää vist keegi auhinnast ilma, sest köik on ju suure vaeva nägijad :) Möni eriti suure vaeva nägija muidugi saab mitmekordselt auhinnatud, aga see on ka asja eest.

Nüüd on siis selle hooajaga ühel pool :) Vöib-olla külastan ka mönd Tarmaku-päevakut, aga üldiselt on väike O-puhkus ka tore.

Ah-jaa – ajaloo huvides: 2010 Ketzid on AnneliP ja Mati. Minu lugupidamine!

Möni pilt Ketzist, ööpimeduses toimunu jäägu asjaosaliste teada :)

Minusugusele põhjaeestlasele oli see Ilves-3 päris korralik hardcore-O. Jooksumönu ma sealt väga ei leidnud, kuid orienteerumist oli küll rohkem kui 100 krooni eest päevas.

1. päev – peaaegu hästi

Esimene päev oli täitsa tore, sest Inksile kaotasin ainult 5-sekundiga ja see on päris okei tulemus. Inks muidugi tegi vigasid mönuga – etapiaegadest ongi näha, et need punktivahed, kus Inks viga tegi, olin ma mönevörra kiirem, aga nendel etappidel, kus Inks puhtalt pani, seal oli köik nii nagu loogiliselt olema peabki. 20-kraadine palavus ei teinud metsas vegeteerimist muidugi üldse kergemaks, sest meil siin pealinnas pole nii sooja ilmaga veel önnistatud. Mäed, noh need mäed olid muidugi ebameeldivad, aga önneks oli metsas näha, et ma polnud ilmselgelt ainus, kes nendest köndides üles ronis. GPS’i unustasin enne starti tööle panna, st tegin seda täpselt stardis – seal metsades läks selle signaali leidmisega mönevörra aega ja nii ma pidingi painti kasutades punase joone kaardile vedama. Sai jube ilus :) Esimese päeva löpetuseks olin ma veel suhteliselt optimistlik…

2. päev – tipupäev

Mul oli juba hommikul enne metsa minekut tunne, et sellest päevast midagi head ei tule. Kahjuks mu tunne ei petnud mind.

Ma ei saa ru, mis sellel rajameistril häda oli, et tal köik punktid oli vaja mäe otsa panna – see ei olnud üldse möistlik. Ma saan aru, et mäed on selle kandi au ja uhkus, aga ega see ei tähenda, et orienteerujad peaks need köik ühe korraga läbi käima. Eriti arvestade seda, milline vöpsik seal oli – pahahakkab. Mulle ei sobinud see Ilves-3 teine päev mitteüksraas. Kuni 9’ndani viga pöhimötteliselt ju ei teinud ja oli köik justnagu OK, aga sellise mägironimise peale oleks üks joogipunkt ära kulunud küll. 9->10 etapil sai mul asjast konkreetselt körini ja energia sai otsa – kaalusin korra ka katkestamist, aga kuna ees oli peamiselt finišisse minek, siis otsustasin ikkagi löpuni tiksuda, sest katkestamine on nöme ja kaotada polnud mul niikuinii mittemidagi. 13’nda punkti juures ei saanud ma erinevatest rohelistes, sihtidest, selge taimkatte piiridest üldse aru, lisaks unustasin 1:15 000 möötkava ja nii ma seal oma 8 minutit liiga palju tiirutasingi. Nii minu moodi teha viga just selle puntkiga, kus on punktivahe köige väiksem. Sama olin teinud esimesel päeval.

Küll mul oli hea meel, et see 2. päev löpuks otsa sai, sest see oli lihtsalt ebameeldiv.

Et ikka köik piirkonna körgemadd tipud üle vaadata, käisime öhtul ka Suure Munamäe tornis. Kompenseerisin seda, et Tenerifel El Teide otsa ei saanud – üks riigi körgeim peab ju aastasse jääma :) Ülalt vaadet on see Löuna-Eesti ikka maailma ilusaim riik.

3. päev – löpuks ometi – natukene jooksumönu

Kohe aru saada, et rajameister oli vahetunud, sest enam ei sunnitud köiki kaardile jäävaid körgemaid mägesid läbi kammima, sai koguni ümber mäe joosta, mida ma ka röömuga ära kasutasin. Aitäh, kuulus laskesuusataja (nagu JüriÖÖ spiiker ültes), Elo Saue. Etapil 3->4 tegin täitsa teadlikult pikema teevaliku, sest minu ees jooksis 3 mu enda klassi naist, kes pörutasid kui pöörased ja kuna ma ei salli sellist rivis kappamist, siis vötsin rahulikult ja läksin tiksusin metsas omasoodu – palju ägedam. Mul puudus tol hetkel igasugune sportlik viha ja metsa nautimine tundus palju vastuvöetavam kui hingetu jooksmine. Viienda ja kuuendaga tegin veel vigagi, ilmselgelt ebaönnestunud jooks, aga ma olen ikkagi viimase päevaga köige rohkem rahul, sest mägimatkamine jäägu ikka ülekilomeetristesse mägedesse.

Üldiselt ma arvan, et ma sinna A’sse nüüd enam ei roni, sest sport jäägu sportlastele, rahvasportlastele on B.

Suurel Munamäel

Järgmine lehekülg »