Tuneesia vs Inglismaa – O

Väntasin taas pärast tööpäeva Piritale suunistama. O-elamusteks oli seekord välja käidud kitsas metsariba Pirita rannas. Kui nii, siis nii. Tegelikult ega seal eriti orienteeruda vaja ei olegi ja önneks on ka suurema vea tegemisel suht lihtne oma viga parandada, sest önneks ei anna väga kaugele ära joosta. Näiteks panin ma kuuendast punktist otse kahekümne esimesse, önneks kontrollisin punkti numbrit ja sain veast aru, mis siis ikka – pörutasin seitsmendasse. Pärast kui pidin tegelikult minema 20>21, siis oli tee juba selge, anna ainult jalgadele valu. 18. punkti juures pusserdasin ka natuke, aga see oli puhas oma viga, oleks vöinud ju kaarti natuke tähelepanelikumalt vaadata, mitte loota sellele, et “ah see on ju linna-O, küll köik punktid ise kätte jooksevad”.

Igaljuhul oli mul pisut kiire, pidin koju tagasi päris kiirelt väntama, sest 18.06.2018 algas vuti MM päriselt – inglased asusid mängima. Töehetk noh. Ei saa öelda, et see mäng midagi väga suurepärast oleks olnud, sest oma vöimaluste realiseerimisega oli inglastel kehvasti, aga önneks oli neil ka kapten, kes löpuks siiski köik enda peale vöttis ja asja ära tegi. Inglaste vöidunumbrid 2-1 (wiki, videokokkuvöte) – mulle sobis! Päev oli korda läinud.

 

Advertisements

 

Vasalemma-O

Ma pidin seal Vasalemmas jooksma juba Tallinna öised MV, aga paraku vedas tervis alt ja jäi minemata, st olin esmakordselt Vasalemmas jooksmas. Seda ei juhtu (nelja)päevakutel just üleliia tihti.

Täitsa tore o-kogemus oli, kuigi nüüd tagantjärele vaadates on see rada ikka marulabane. Punkti vötmine oli sisuliselt lihtsalt teerajalt körvale astumine. Aastaid tagasi ütles ühel Paldiski päevakul üks D40 klassi löpetaja rajameistrile elgaantselt “Üle 40’sed daamid ei ole imbetsillid”, vihjates ilmselgelt raja labasusele. See lause oleks ka Vasalemmas aktuaalne olnud. Ainult etapi 7-8 puhul pidi otse-o’d harrastama. Sealjuures oli see kaheksanda punkti ümbrus kaardistatud pehmelt öeldes loominguliselt, see maastik pakkus palju enamat, kui kaardil näha on. “Vähem on parem” ei ole moto, millega peaks kaarti joonistama. Kodusisustuses kulub see vb marjaks ära, aga kaardil vöiks olla siiski abistavat infot pisut enam, kui üksik pruun V-täht. Aga tolle kaardimeistri puhul pidavat see tavaline olema. Vanakooli värk.

Pärast sai veel Vasalemma karjääri ujuma. Mu meelest täitsa kena öhtupoolik.

 

Mönus sörkjooksu-O

Ei käinud rattaga tööl ja ei läinud rattaga päevakule, rallisin hoopis pärast tööpäeva löppu Keila-Joale metsa-O päevakule. Valikus oli keerukamad pikem ja lühem rada ning lihtsamad lühem ja pikem rada – üldse polnud tunnet, et tahaks hakata tehniliselt mustikate vahel töuse rammima, st läksin lihtsama vastupanu teed ja vötsin mitte nii keeruka raja. Pika lasteraja noh. Mereöhk ja kerge sörk, idekas tööpäeva öhtu ju. Hea, et esimesele punktile sai ülevalt poolt läheneda, sest alt tulles oleks ma niikuinii viga teinud, see oli ju seal kurikuulsas Keila-Joa piirkonnas, kus ma pöhimötteliselt vist alati viga teen. Mulle see tunni kestnud öhtune sörk sobis. Viga ei teinud, nautisin öhtut metsas. Vaatasin hiljem ka neid tehnilisema raja kaarte, no tore ikka kui vahel teed öige otsuse. Harva, aaga siis kümnesse.

Päevakult koju suundudes nägin presidenti. Korras päev!

ps pildi näppasin Metsaorienteerumise FB’st, autor Aldis Toome

 

Vale punkti velo-O

Seekord ei käinud rattaga tööl, käisin autoga. Küll aga söitsin pärast tööd Piritale velo-O’le. Seekord oli asi pisut selgem kui Liival, kuigi raja keskosas, seal teiselpool jöge läks pisut umbes-O’ks kätte ära, aga siiski olu olukord parem kui eelmisel MTBO’l. Teise punkti juures piduradsin nagu algaja esipiduriga suure hoo pealt ja löppes see teadagi millega, käisin kena nipli üle lenksu. Kohe nagu eriti haiget ei saanudki, aga järgmisel päeval oli tunne nagu oleks peksa saanud. Köik kohad olid haiged. Praegu kaarti vaadates ei saa ma aru, miks ma etapi 19-20 söitsin pöhja poolt ringi, löunast oleks ju palju lühem maa olnud. Imelik. Viimase punktiga läks nii, et vötsin ära selle punkti, mis esimesena ette jäi ja justnagu ka öige koha peal oli. Finišis selgus, et vale punkt oli. Eee… nojah siis.

Iseasi on see, kas päevakul peaks punkte nii üksteise lähedusse panema, aga noh samas vöiks vöistleja (ehk siis ma ise) olla pisut tähelepanelikum. Suurem viga on hoopis see, et punkte kiputakse aegajalt rumalal kombel pöösastesse ära peitma. Ma saan aru küll, et varguseoht jms, aga kui ikka seisad punktist paari meetri kaugusel ja ei näe punkti, siis ei ole see päris okei. Erinevalt laialt levinud arusaamast ei ole orienteerumise pöhieemärk ikkagi mitte punktide otsimine, vaid punktide läbimine. Aga see punktide peitmine oleneb ka väga palju rajameistrist ja ilmselt ka rajameistri viitsimisest eeltööd teha.

Pärast päevakut, nagu ikka, väntasin taas koju. Täitsa tore teisipäev!

 

Järve asumi – O

Ikka jälle sama lugu, käisin hommikul rattaga tööl ja öhtul väntasin end päevakule. Kevad, suvi ja sügis (st üksköik, mis peale talve) on ikka ilusad ajad.

Kohtasin päevaku stardis Merlit, kes oli  just löpetanud, st sain endale taas söbra abi kasutades eesmärgi seada. Seekord oli eesmärgiks Merlile kaotada, mitte rohkem kui 5 minutiga. Möeldud-tehtud!

Seal Järve haigla juures pole ma vist kunagi orienteerunud, küll aga olen sealt lapsena läbi kulgenud, et Energia poodi pudeleid viia. Talvel kelguga, köikidel muudel aastaaegadel raskeid kotte käe otsas tassides, sest teadupoolest kaalusid need piimapudelid ju umbes sada. Ega mul töttöelda sealt rajalt midagi väga erilist ei meenugi, ainult see kellaga vöidu jooksmine. Kokkuvöttes önnestus – 9 sekundit jäi varu. Lugesin päeva kordaläinuks ja kerisin koju tagasi :)

 

Öhtuse vahetuse-O

Üle aastate polnudki ma Mercury korraldatud päevakul peakohtunikuks, olin lihtsalt abitööline. Vtasin omale “öhtuse vahetuse” rolli, st jöudsin pärast tööd-jooksin-ja-aitasin asju kokku panna. See on päris hea roll, sest selleks hetkeks kui ma kohale jöudsin tegid Krissu, Inks ja Eli juba usinalt tööd, minu ülesandeks jäi niisama jutu rääkimine ja Krissu poolt pakutud kröpsude söömine. Löpuks läksin siiski metsa. Asjade kokku pakkimisse pisut siiski panustasin. Päevak tehtud!

Rajast ka. Nagu ikka, oli Priit ettevalmistanud hea raja, mulle need Priidu rajad meeldivad. Kui vaid ise ka nii tasemel oleks. Kuni seitsmenda punktini oli köik väga hästi. Kaheksanda juures hakkas juba lappama, önneks taipasin üsna kiirelt, kuhu poole minema peab. Üheteistkümenda juures läks aga arusaamisega vähe pikemalt – suurem osa etapist läks ju ideaalselt, jooksin pöhimötteliselt mööda punast joont, i’le punkti panna paraku ei önnestunud. Kui kamp päevakulisi pöösastesse sukeldus, siis vaatasin mina, et ahhh vale koht ja keerasin paremale. Vale otsus! Jöudnud sihini ja sealt suure teeni, vaatasin lihtsalt, kuidas seesama kamp päevakulisi juba teiselepoole teed kadusid. Vötsin oma punkti ja järgnesin neile – jälle viltu. Vähemalt sain teises punktis selgeks, kus ma olen. Vahetult enne 15’ndat pidin möne aja seisma, et jaamast väljuv rong mööda lasta. Viieteistkümnendasse kahlasin läbi jöe, sest ei lugenud välja, mis pool jöge see punkt olema peaks. Önneks ei olnud vesi külm ja ka sügav mitte.

Ma tean küll tegelikult, millest need rumalad vead tulid. Kohtasin kuskil seal seitsmenda punkti kandis üht oma klassi prouat ja mind jubedalt häirib, kui hakkan oma rumalusest kedagi rajal jälgima, see paneb mind rapsima. Nii me siis jooksime pmst koos, aga vahelduva eduga kuni tolle üheteistkümnendani, seal sai proua liiga suure edumaa sisse. Ja tegelikult oli mul ikka rajal eesmärk ka – teadsin, et Anneli oli raja läbinud 51. minutiga (sekundeid ei mäletanud), st eesmärk oli läbida rada kiiremini kui Anneli. Mida löpupoole, seda pingelisemaks asi läks. Olin sunnitud löpus lausa pingutama. Too viis aga selleni, et kaotasin oskuse kaarti vaadata ja jooksin umbes nagu N10 klassis – st nii pea kui mingit punkti nägin, lippasin kohe sinna. Pagan, vale punkt. Pilk kaardile (löpuks ometi!) ja taipasin viga. Kell tiksus armutult. Löpus pidin veel rohkem pingutama. Aeg 51:14. Önneks olid Annelil sekundeid 56 – väike vöit seegi!

See “öhtune vahetus” oli täitsa tore.

 

Metsa- ja ratta-O Liival

Ratta-O’ga on mul umbes nii nagu massažiga – jube harva käin, aga kui käin, siis naudin täiega ja mötlen, et miks ma seda tihedamalt ei tee. Pöhimötteliselt iga kord! Möni ei öpi ikka ka oma vigadest.

Tulenavalt sellest üliväikesest ratta-o kogemusest ei saanud ma stardist minnes kaardile märgitud ja tegelikult metsas olevatest teedest mittemidagi aru. Pean silmas just teede klassi. Hämmastav, millised väiksed rohtunud teed olid kaardile märgitud laia joonega, aga vb on see ka lihtsalt selle konkreetse kaardi viga. Kes teab… Tiirutasin igaljuhul igalpool mujal kui punkti piirkonnas, ka kaardist väljas käisin hetkeks. Läksin sinna punkti 8 minutit. Nagu puuga oleks pähe saanud, noh. Edasi läks enam-vähem lepse reega ja maastik oli tore, sest töttöelda on seal ennegi korduvalt jooksunud/liigelnud. Mönes kohas polnud kaarti vaja väga vaadatagi. GPS jälje järgi tundub mulle, et 4/24’s punkt oli vist valesti metsa asetatud, aga mis sellest enam.

Pärast läksin veel Raku järve ujuma, kokkuvöttes polnud üldse paha teisipäev.

See, et metsa-O pani oma päevakud teisipäeviti toimuma on körvaltvaatajale enam, kui veider, sest OK Nömme ju teadupoolest tegi juba teisipäeviti päevakuid. Vabandus, et kolmapäev ei saa teha, sest kolmapäeviti on pargijooksud ei ole ju väga pädev vabandust, sest sellel pargijooksul on maksimum 50 osalejat (ja see on selge liialdusega kirja pandud) ja see ei konkureeriks küll ühegi o-päevakuga. Samas jällegi arvestades, et OK Nömme ei panusta väga orienteerumise populariseerimisse ja nende kaardid on enam kui halva kvaliteediga, siis teiselt poolt on see metsa-o käitumine täiesti möistetav. Huvitav kui pikk dialoog sellele köigele eelnes?

Kokkuvöttes küllap ikka orienteerumine vöidab!