O-sport


TON’i päevakud said läbi, st tuli leppida kolme linna-O’ga.

13.10 – Pelguranna, linna-O. Punane rada 5.3 km

2019-10-13_PelgurannaPüüdsin endale meenutada midagi seoses selle päevakuga, mittemidagi seoses orienteerumisega ei meenu. Kaardi pealt GPS-joont vaadates selgub, et etapil 23-24 olen end sölme jooksnud. Nii juhtub kui hetkeks ei seisata ja mötlen, et vot-nüüd-panen – paningi, lukku. Arvan, et mötlesin ka reeglite rikkumisele, aga hea-mina vöitis. Olen üsna veendunud, et oli päevakulisi, kes tömbasid sealt rahumeeli tökkejooksu tehes otse. Päevakuliste normkäitumine.

Ah-jaa, etapil 25. punkti kohtasin Kairit, keda polnudki peale emakssaamits kohanud, embasime kiirelt ja lippasin edasi. Pöhilised asjad köigepealt, eksju. Mötlen siinkohal önnesoovimist. Sarnaselt önnitlesin kunagi ka Harku metsas Monikat, orienteerujad teevad seda ikka o-rajal :)

20.10 – Pirita TOP, linna-O. Oranž rada 3.7 km

Huvitav, miks ma olen oranži raja valinud, sest üldjuhul lä2019-10-20_PiritaTOPbin nendel linna-O päevakutel ikka punase raja. Ju mul oli siis mingi väga möjuv pöhjus. Ma iseenesest möistan rajameistri soovi panna jooksjaid kaarti lugema ja mitte läbima keelatud alasid (st näiteks hekke), aga päevakul see paraku ei tööta, sest 6. ja 7. punkti juures joosti ikka otse läbi hekkide ja seega ka otse üle haljasala, kust ilmselt oligi rajameistri soov jooksjaid ümber suunata. Ehk, et see ümbersuunamine ei töötanud – pigem oli sellel vastupidine möju, kui punkt on ikka ca 5 meetri kaugusel heki taga, siis ei hakka suurem mass ringi jooksma, et punkti jöuda ja nii tekitatakse haljasalale tahtmatult kahju. Sama käib Pirita kloostri kohta, seal pandi ikka toorelt üle müüride, kuigi ilmselgelt ei ole see lubatud.

Köiki neid ülalkirjeldatud reeglite rikkumisi eirasin täitsa teadlikult, aga nagu pärast finišit selgus, siis olen 16-17 etapil ise otse üle punase viirutuse jooksnud. Miks ma seda tegin, jään vastuse völgu. Palun vabandust.

27.10 – Lehola, linna-O. Punane rada 4.5 km

2019-10-27_LeholaKodunt väljaminek oli rohkem vaimu, kui füüsise proovile panek, sest öues oli maru – vihma kallas vahetpidamata ja selle kokteili veel rammusamaks vingelt puhuv tuul. O-söbra vaim pandi tugevalt proovile. Etteruttavalt olgu öeldud, et kokkuvöttes oli ikka mönus, vihmaga jooksmine mulle ju meeldib. Ma olen nende linna-O päevakutel ikka nagu käinud, aga see Mustamäe rajoon oli mul veel o-kaardiga läbi jooksmata, ilmselt oli see üks pöhjustest, miks ma end välja ajasin. 

Ja-jah – tore oli. Tuleb teinekordki oma möttele kindlaks jääda ja end ikka (o-) jooksma sundida.

September: kaks linna-O’d, kaks TON’i

2.09 – Saue, linna-O. Oranž rada, 4.4 km / 23 kp

2019-09-02_SaueTol hetkel ei olnud Saue veel mu kodulinn, selleni läks veel kask ja pool nädalat aega. Tükk aega mötlesin, kas üldse lähen, sest vihmasadu oli lakkamatu, non-stop sadu ja tugev tuul, normaalne inimene on sellise ilmaga toas ja joob teed, aga tavaline päevakuline ei olegi vist päris normaalne, väike kiiks käib asja juurde. Lakkamatu vihm tegi metsaaluse “meeldivalt” hämaraks, kuna ma prillid jätsin juba targu autosse, siis ei saa öelda, et ma köike ümbritsevat üleliia täpselt oleks näinud. Pigem mitte. Punktid 4-5-6-7-8 olid põhimõtteliselt suvalised kohad Saue vösas disc-golfi raja vahel. Hea, et vihmase ilmaga neid disc-golfareid rajal ei olnud, ei pidanud pidevalt ringi vaatama, et kas tuleb möni ketas vastu pead vöi ei. A mis ma ikka kurdan, ise ma selle valiku ju tegin. Kokkuvöttes oli ikka rahulolu, sest noh olin end sundinud.

5.09 – Laulasmaa, TON. N40:  38-39-42-44-47-52-53-56-57-59-65-64-62-100 / 4.7 km

2019-09-05_LaulasmaaHooaja eelviimane päevak oli meie klubi korraldada, kuna päeval pidin tärkavale noorsoole juhiseid jagama, siis olin n-ö öhtuses vahetuses, mis piltlikult tähendab seda, et lähed kohale, oled pisut aega seltskondlik, siis küsid luba metsa minna (mille ka üldjuhul saab), jooksed ära ja siis ootad kannatamatult päevaku löppu, et hakata telke jms maha vötma. Kambakesti käib see önneks üsna kiirelt. Seejärel oled natuke aega veel seltskondlik ja loed öhtu löppenuks.

Päevakule mitteomaselt oli seekord start keskusest tükk maad eemal, aga see on täitsa OK lahendus, eriti sellise kitsa ribaga kaardi puhul, nagu seda on Laulasmaa. Arvestades seda kui palju on kaardil violetset ala, sai rajameister oma tööga hästi hakkama, ei ole kerge niimoodi osavalt köik rajad ühest pilust läbi juhendada. Jah, see tähendab ka teejooksu, aga on oluline vahe, kas teejooks on olukorrast vöi rajameistri mugavusest sunnitud.

Enda jooksu kohta olen endomondosse kirjutand napilt “enam-vähem” – ju siis oligi nii :)

9.09 – TalTech, linna-O. Oranž rada, 3.5 km / 25 kp

2019-09-09_TalTechPärast tööpäeva teha üks mönus o-jooks on hea päeva stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuna öhtul oli vaja veel vutti vaatama jöuda, siis polnud aega punast rada joosta, pidin keskmisega leppima ja noh ega see Tehnopoli tagune parkla teab, mis pönev koht jooksmiseks ei ole ka :) Punase ja oranži raja vahe tunduski olevat too tagumine suur parkla, sest ülejäänud aja oli üks suur rivisjooksmine. Rajameister (ma ei viitsi vaadata, kes see oli) oli pisut lati alt läbi köndinud, üsna sirge seljaga sealjuures. Alates umbes sealt 15. punktist olid punane ja oranž rada identsed. Mu meelest oli punkte metsas piisavalt, st oleks saanud ju teises järjekorras läbimist rakendada. Igav.

Öhtul kaotas Eesti 0:4 Hollandile, aga no see oli üsna oodatav tulemus. Ei mingit üllatust.

12.09 – Vabaõhumuuseum, TON. N40: 55-46-54-43-40-38-37-59-39-58-41-42-57-35-36-34-33-32-56-47-50-49-48-51-60 / 5.1 km

2019-09-12_Vaba6humuuseumPidin kiirelt lippama, sest kell 19 algas Keilas teater. Ega see kiiruse asi veres ei ole, aga ma vähemalt proovisin. Olulist viga ka ei teinud, lihtsalt kulgesin algusest löpuni. Punkti nr 42 ümber käisin vist kaks ringi ümber pöösa, sest punkt oli nii pöösa sisse ära peidetud, et minu kiiruse juures jäi see kuidagi märkatama. Süüdistaks nägemist, aga ei saa, prillid olid ju ees. Vb ei peaks päevakul niimoodi punkte peitma, aga eks see on see sprindi-O völu, alati pole neid punktitähiseid kuhugi kinnitada ja nii need pöösasügavusse satuvadki.

Keilas käisin Kirssu juures umbes kahe minutiga pesus ja siis teatrisse vöi noh stand-up pole vb päris teater, aga saate aru küll ju. Stand-Upi tegid Kait Kall, Mattias Naan ja Argo Aadli. Ma vist läksin liiga suurte ootustega, aga ei olnud nagu NII naljakas, oli naljakas, aga ma ootasin enamat. Ajaviitena käis kah.

16.09 – Karjamaa, linna-O. Oranž rada, 3.3 km / 20 kp

2019-09-16Ilm ei olnud taaskord maailma mönusaim, vihma tuli vahelduva eduga, kord tugevamalt ja siis oli jälle päikesepaiste. Pidin end taas sundima rohkem kui tavaliselt, aga nagu ikka – löpuks oli mönna.

Kuna päevaku starti oli ca kilomeeter, siis läksin kerge sörgiga sinna, valisin oranži raja ja sörkisin koju tagasi. Punast rada ei hakanud vötma, sest tulenevalt tollest muutlikust ilmast, tegin minekuotsuse köige viimasel minutil ja et säästa korraldajaid (kes niigi külmetasid) enda ootamisest, siis läksin pisut lühemale rajale.

Einoh tore oli, rohkem septembris orienteeruma ei jöudnudki, ju siis oli muud tegemist. Näiteks kolimine…

Saldo: üks linna-O, neli TON’i

1.08 – Loksa, TON. N40: 31-32-36-33-34-35-56-38-57-50-52-54-48-49 / 5.1 km

Pärast Sloveeniat oli see Loksa mets nagu parkmets – tore oli kohe joosta, kui ei pidanud koguaeg mäkke ronima. Rada tundus ka kuidagi lihtsavöitu :) Samal ajal päevakuga toimus ka TOW, kes startisid ühisstardist. Mul önnestus neist viis minutit enne metsa saada. St eesmärki polnud raske sead – tollest kambast vöiks enne välja saada. Nii ma arvasingi, et läks…. seniks kuniks finišis Inksi istumas nägin. Tunduski kuidagi liiga hea möelda, et ma oleks sellest rivis jooksvast kambast kiirem olnud. Aga kus krt nad mu’st mööda said. Selgus, et etapil 56-38, kus ma endale mitteomaselt otsustasin otse minna, olid TOWlased mööda teed ringi pannud ja üsna ilmselgelt liikusid nad ka kiiremini. Imelik, et ma neid isegi seal rannas luidete vahel ei näinud.

Linnavahele jöudnuna tundsin, et pagan, ma ei näe enam kaarti. Pidin lausa seisma jääma ja prillid eest vötma, et täpselt aru saada, kust vöib minna ja kust mitte. Ega see lugemisprillikandmiseiga kerge ei ole :) Seal muidugi panid päevakulised ka toorelt läbi oliivirohelise…

8.08 – Aegna, TON. N40: 31-48-63-65-64-61-59-56-58-53-54-52-50-44-45-40-37-33- 32-100 / 5.3 km

Kuna Tallinna kesklinnas oli taevas tume-tume sinine, siis oli see päevakule minek veel tunnike enne minekut kahtluse all, sest no üldse ei tahtnud märjaks saada. Muidu, autoga minnes ju vöiks, aga no pärast märga jooksu veel paadiga kodupoole söita ja muud jutud ei tundunud üldse tore perspektiiv. Uurisin-puurisin radaripilti ja küsisin lausa Triinalt, et kuidas Aegnal olud ning otsustasime ikka minna. Hea on, et läksime, sest mingit vihma ei tulnud. Otse vastupidi – ainult päikesepaiste.

Raja kohta sama häid sönu ei saa öelda, kui ilma kohta – tuli taaskord tödeda, et “üle 40’sed naised ei ole imbetsillid“. Tahaks orienteeruda ka, mitte ainult raja körvalt punkte vötta. 20’st punktist olid umbes 13-14 lihtsalt mööda teed jooksmine. Kusjuures tee pealt ei tulnud rohkem eemalduda kui maks 50 meetrit. Ainult fakt, et päevak toimub Aegnal (mis on üliäge) ei päästa halba rada.

Önneks sai öhtul pannkooki ja sauna.

12.08 – Raku, linna-O. Punane rada, 4.7 km / 27 kp

GPS-kella unustasin koju, seega pole mul jagada kaarti oma teekonnaga. Rada vöite vaadata linna-O lehelt. Rajast ei mäleta absoluutselt mittemidagi – süüdistan terve aja sadanud vihma. Önneks polnud vähemalt külm ja pärast sai Spartasse sauna.

22.08 – Paldiski, TON. N40: 58-43-32-33-34-35-64-36-61-45-46-47-48-38-39-40-57-62-60 / 4.6 km

Kui oled ikka pärast välismaal käimist lihtsalt luuslanki lasknud trenni tegemise osa, siis on raske loota, et ühtäkki päevakul mööda linnatänavaid jooks oleks mönus ja kerge – tead, ei ole – raske on. Juba vana indiaanlane teab, et kui terve suve pole jooksutrenni teinud, siis joosta ei jaksa. Töestatud, nii on!

Täiesti geniaalse  vea tegin etapil 61-45. Mingil seletamatul pöhjusel tahtsin enne keeluala vasakule keerata, olgugi, et mul polnud pöhjust ka pärast keeluala vasakule minna. Önneks sain sellest veast üsna kiirelt aru, aga see ei takistanud mul siiski pärast seda keeluala ikkagi vasakule keerata ja täiesti teadmata suunas joosta. Miks ma seda tegin jääb siiani möistatuseks, vahel kohe ei ole igale tegutsemisele loogilist seletust. Vöin end vaid lohutada sellega, et ma ei olnud ainus, kes seal keeluala löunapoolsel alal ringi uitas – ma önneks ei jöudnud seal väga palju kammida, tean mönda kellel see arusaamine vähe kauem aega vöttis. Imelik koht.

29.08 – Vasalemma, TON. N40: 31-33-43-46-48-40-32-36-49-55-60-61-51-53-50-62-100 / 4.8 km

Ma ei viitsi praegu välja otsida oma möödunud aasta Vasalemma kaarti, aga huvitav, kas päevakul olid need punktinumbrid sama halvasti loetavad, kui sellel kaardifailil, mis TON’i lehel väljas on. Kui jaa, siis ma ei saa aru, kuidas seal üldse hoo pealt kaarti sai vaadata? Lisatud hiljem: otsisin kaardi välja, önneks oli päebakukaart ikka loetavam, st kvaliteet ei ole teisipäebaku tasemel. Hea seegi. A üldiselt oli seal Vasalemmas mu meelest teist aastat järjest suht sama rada, ainult et ring oli teistpidi. Ega seal muidugi üleliia valikuid ei olegi, aga no siiski… tahan piriseda, eksju.

Öhtul läksime Nömme-Laagri-Saue auto-O’le, mis on algusaastatel oli pönevam, kui nüüd, aga ikkagi tore. Algusaastatel nimelt tuli natuke punktipiirkonnas vaeva näha, et vastuseid leida, aga nüüd on punktide läbimine natuke liiga lihtsaks läinud. Kusjuures mu meelest on see ka tore, kui vastuse saab välja guugeldada, aga punkti läbimiseks peab ikkagi punkti piirkonnas olema. Selliselt on läbimise edukus ka tiimitöö, mitte ainult see, kes-kui kiiresti julheb söita ja liiklusseadust hea tava piirides ületada. Hea, et ma roolis saan olla, sest tagapingil kaarti lugedes läheks mul raudselt süda pahaks.

Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Juuli: üks linna-O, kolm TON’i + Sloveenia

1.07 – Kalamaja, linna-O. Punane rada, 4.5 km / 16 kp

2019-07-01_KalamajaKodukandi-O (mida see tol hetkel veel oli). Pöhilised rajavaliku küsimused olid etapid 4-5, kas alt vöi ülalt, läksin altpoolt, aga hektel kaarti vaadates tundub, et oleks vist pidanud ikka ülevalt poolt minema. Nojah. Ülejäänud oli pmst igapäevane trenn Kalamaja tänaval, ainuke erinevus oli see, et kaart oli pihus ja SI-pulk sörme küljes. Pärast hängisin noore söbraga Lennusadama mänguväljakul, nagu päris puhkus kohe. Oleks veel putkast jätsi ka saanud, siis oleks veel toredam olnud.

Kuna öhtu oli ilus ning kuus ja pool kilomeetrit jooksu tundus kuidagi vähevöitu, siis hängisin pärast veel rattaga Kalamaja ja Pelgulinna tänavatel, sest noh vahel on puhkuse ajal nii, et on vaja lihtsalt aega tappa. Seda tegingi, parimal vöimalikul moel.

4.07 – Pikknömm, TON. N40: 56-43-52-65-42-40-34-44-47-60-46-49-50-54-100 / 4.79 km

2019-07-04_Pikkn6mmPikknömm on tuntud ka kui Ännijärve. Vörreldes möödunud nädalaga sönajalaporriga oli hoopis teine tera. Olgugi, et ma ei ole väga suur Körvemaa fänn (orienteerumise möttes), siis sinna Ännijärve kanti tasub alati minna. Vöi oot, mitte alati – tasub minna siis kui rada viib Pikknömmele, mitte Ännijärevest löuna poole vössa. Käesoleval erilukorra aastal juhtus just nii, et läkitati sinna vössa puid murdma – jube hea, et ma ei läinud :)

Mingil veidral pöhjusel on tollel TON’i lehel oleval kaardil stardikolmnurk puudu, aga noh sealt, kus mu joon algab, sealt kogu see asi alguse sai. Ausöna.

Jooksin just aasta kestnud mäestikulaagrist tulnud Ragnariga sama rada ja kaotasin kalendriga, st 14 minutiga. Tore kohe, kui noorhärra niimoodi oma pikad jalad tööle paneb ja teeb seda, mida oskab – ehk jookseb kiirelt ja täpselt. Tüüp igaljuhul startis minust hiljem, sest köis väikevennaga nöörirajal ja kui ma finišist autoni jöudsin, oli ta juba platsis.

11.07 – Nelijärve, TON. N40: 33-36-48-41-65-31-46-42-39-38-50-52-53-59-61-100 / 5.38 km

2019-07-11_Nelij2rveVahel läheb nii, et teed kohe alguses ühe suure-suure vea, siis on tuju nullis ja kulged kuidagi löpuni. Tollel Neljärve päevakul läks täpselt nii- esimesega, tolle köige lihtsamaga,  tegin umbes 8 minutit viga, siis oli tuju läinud ja edasi kulgesin rahulikult. Siiamaani on arusaamatu, kuidas nii lihtsa punktiga saabnii suure vea teha, aga näed – saab. Samas see tee-kohe-viga-ära töötas, sest suuremaid äpardusi enam ei teinud. …kuni etapini 11-12, sest seal pidin oma soovist vöimalikult otsekat teha, ujuma üle jöe. Tegelt ega ma seda otseselt veaks loegi, sest ma ju lahendasin selle ikkagi otse minnes. Lootsin, et äkki seal on mingi purde moodi asi, sest kaardi peal oli ju tee, aga purret paraku enam ei olnud. Oli vaid näha, et seal oli kunagi mingi purre olnud. Kuna tagasiminek oleks olnud liiga suur ring, niisiis sukeldusin vette. Vesi oli rinnuni, sumpasin läbi. Pärast olin hirmus porine. Önneks oli ilm soe ja see väike märg pole kunagi töelist o-söpra morjendanud, tegigi päeva pönevaks.

18.07 – Körvemaa, TON. N40:  31-55-63-34-57-36-59-38-44-67-51-64-61-53-35-100 / 4.7 km

2019-07-18_K6rvemaaEsimese punktiga tegin taas viga ja loomulikult oli taaskord tegemist peaaegu, et maailma lihtsaima punktiga. Ehe näide sellest, et kui kompassi ikka üldse ei jälgi, siis läheb nii nagu mul läks. Edasi läks (taaskord) täitsa okeilt – ilmselt töötas jälle see, et pärast seda suurt viga oli juba suva ja siis kulgesin rahulikult löpuni. Hakka vöi igakord kohe viga tegema :) Ikka selle nimel, et ülejäänud rada veavabalt läbida.

Ma vist olen Körvemaa suhtes liigkriitiline olnud, sest too rada oli ju täitsa meeldiv. Tahaks öudselt Margust kiita, ta ikka oskab seda radade tegemise asja – möödunud hooaja parima rajameistri tiitel ei ole valesse kohta läinud.

Juuni saldo: kaks linna-O’d, kolm TON’i + Jukola

6.06 – Kodasoo, TON. N40: 32-52-60-49-48-47-46-62-36-61-50-54-56-100 / 5 km

2019-06-06_Kodasoo

Etapi 32-52 lahendamisega jäin hätta, edasi oli rohkem ellujäämine. +29 on küll väga mönus, aga joosta on nats raske, rohkem nagu tiksumine. Aga ma ei kurda, ausöna!

Ma ei tea kuidas, aga kuidagi on see Kodasoo minust mööda läinud, avastasin selle maastiku möned aastad tagasi ja mu meelest on täieliku pärliga, päris üllatav kohe, et meil siinsamas on kaunis männimets selliste toredate töusunukkidega. Tasub (peaaegu) alati minna.

10.06 – Botaanikaaed, linna-o. Punane ehk pikem rada, 4.6 km / 25 kp

Botaanikaaias tuleb lihtsalt joosta nii kiiresti kui jalad vötavad, kui vötavad :) Esimese punktiga keerasin end kiviktaimlas korralikult krussi, muidu jooksingi nii nagu jaksasin. Merlile kaotasin 8 minutit, mida on ilmselgelt palju nii lühikesel rajal, aga pean vist löpetama selle enda tippsportlastega vördlemise. On nagu on. Pöhiline oli see, et rattasöit päevakule ja tagasi oli väga mönna, noore söbraga mänguväljakul oli ka tore – st kordaläinud esmaspäev.

2019-06-10_Botaanikaaed_1   2019-06-10_Botaanikaaed_2

13.06 – Järvi järved, TON. N40: 34-36-53-46-48-51-43-38-58-56-45-33-55-100 / 5 km.

2019-06-13_J2rvij2rved

Nagu käesoleva aasta päevaku info ütles tabavalt, siis “Maastik on…., mille keskseks pärliks on mandrijää servamoodustised ehk maakeeles vahvad männimetsased reljeefipesad” – jep, need reljeefipesad on Järvi järvede pärlid, eriti siis kui neid kuumaga ronima peab. Siis on muidugi need pärlid peamiselt näol ja irduvad kehast tilkadena :) Teate küll, daamid ju ei higista, daamid pärlendavad. Aga Järvi järvede päevaku teeb alati heaks see järvede osa, st saab kohe pärast päevakut ujuma minna. Kas oli möni päevakuline, kes seda vöimalust ei kasutanud? Palun igale päevakule sellist pesemisvöimalust! :)

17.06 – Tallinna loomaaed, linna-O. Punane rada, 5.1 km / 27 kp

2019-06-17_Loomaaed

Kui oled nädalavahetusel jooksnud Jukolat, siis ei tule lommaaias spurtimisest midagi välja. Pealekauba olin tavalise jooksutossuga, mitte o-sussiga ja kuna suur osa rajast oli seal loomaaia väiksed metsatukas, siis ei tahtnud tallad üldse maaga pidamist saada – ühesönaga paha siga, sada viga. Väntasin koju ära…

27.06 – Koitjärve, TON. N40: 34-56-52-55-39-40-57-38-35-36-37-63-62-33-32-100 / 4.9 km

2019-06-27_Koitjarve

Selle päevaku lugu algab teekonnaga päevakule. Käisime Merliga päeval tema suvekodus Kunda kandis ja kuna waze näitas päevakule söiduks tohutult pikka ringisöitu, siis orienteerujatena mötlesime, et löikame. Plaan oli lausa geniaalne, päriselt ka, sest noh milleks söita suur ring, kui saab ka otse läbi Körvemaa. Kuni Järvi järvedeni oli köik titi-miti, siis aga hakkasid waze ja google mapsi teekonnad erinevaid juhiseid andma. Igaljuhul jöudsime korra pöhimötteliselt sohu ja meie kasutuses olnud sportauto ei olnud selleks üldse ette nähtud. Vötsin siis telefoni kontaktidest ette Maidu ja helistasin, suurema sissejuhatuseta küsisin, et kas see tee ja üks sild, mis teele jääb on ikka autoga ületatavad. Mait, teises otsas kogeles midagi. Tundus kuidagi mittemaittõnissonlik ebakindel vastus, löpetasin igaksjuhuks ruttu köne ära. Selgus, et olin helistanud valele Maidule, ühele bussijuhile, kellega aegajalt naiskonnaga Tartus oleme käinud. Tollele vöis mu köne töesti imelik tunduda :) Igaljuhul helistasin siis ka öigele Maidule, tollele Tõnissonile ja sain teada, et jögi on ületatav, st vajutasime pedaali pöhja ja jöudsime päevakule pmst viimasel minutil. St päriselt viimasel minutil. See aga tähendas seda, et metsas ei olnud enam väga inimesi ja möne keset sönajalgu oleva punkti otsimine oli peaaegu vöimatu ülesande. Alla anda ka nagu ei tahtnud ja nii ma seal metsa siis porisesin omaette. Auto juurde jöudes oli mu ainus soov ruttu koju saada, önneks sai.

Jukolal käisin ka, nagu ikka juunikuus, aga paraku pole mul seda kaarti. Peate uskuma, et oli äge – nagu tavaliselt!

 

 

Mai saldo: üks metsa-O, kolm linna-O’d, viis TON’i

1.05 – Hiiu-Janseni, metsa-O

2019-05-01_Hiiu-Janseni

Huvitav, miks see Hiiu asumis jooks metsa-O’ks nimetatud oli? Imelik….

1. mai on teadupoolest vaba päev, st päevast tuleb köik vötta – rattaga söita, jalutada ja kui pakutakse, siis ka o-sporti teha. Tegingi seda köike. Hommikupoole tegelikult osalesin veel ka TeemÄra ettevötmisel. Metsa-O ei vastanud ikka üldse oma nimele, sest paar etappi olid ikka toorelt mööda Hiiu tänavaid jooksmine, aga no ma olen endiselt nii laisk treenija, et niisama enda jooksma sundimine on paras ettevötmine, motivatsioon on hulka suurem, kui keegi on sulle raja ette valmistanud. Eniveis – päev oli igati korda läinud!

2.05 – Saustinõmme, TON

2019-05-02_Saustun6mmeKui praegu (jaanuaris) pakutakse soojakraade vähemalt viis ja sajab midaiganes, siis tundub see täitsa OK ilm, jooksma minnes tuleb mönusalt vähe riideid selga panna. Kui sellist ilma aga pakutakse mai alguses, siis on tegemist maailma köige s*tema ilmaga ja neljarile minek tundub pisut hull möte. Arvesse tasub võtta seda, et aprillis sai juba pea 20-kraadist sooja tunda, selle vördluses on +5 lihtsalt ülirövedalt külm. …aga ma ei andnud alla, läksin ikka. Pisut viga oli minna prillidega, sest taevast allasadav vihm ei teinud nähtavusele teenet, pigem vastupidi. Teise-kolmanda punkti (ehk siis etapp 45-51) vahel pidin prillid eest ära vötma, sest  midagi polnud näha – selle peale tegin kohe vea ja panin vales suunas ajama, hea, et ise oma veast kiirelt aru sain.  Siis olin sunnitud ühe pöösa taga hoolduspeatuse tegema, ehk et tean täpselt kuhu selle Pellole kaotatud minuti kulutasin :) Mitte, et ma väga nendes tulemustes nuhkida viitsiks. Pärast päevakut oli pöhiline kiirelt koju saada, sest hirmus külm oli. Keegi önnetu hing oli parklast välja söitnud sellise hooga, et tulemuseks oli teise autoga liiga lähedalt tuttavaks saamine. Ega see parklasse sisse- ja väljasöit liiga mönusa koha peal olnud ka.

6.05 – Järve mets, linna-O

2019-05-06_J2rvemetsRongiga tööle, rattaga päevakule, o-jooks, rattaga koju – endiselt idekas!

Olen endale endomondosse kirjutanud, et “Nohuga jooksmine ei ole väga mönus, köik muu oli mõnus.” – küllap mul oli siis noh. Imelik, et see nohu niimoodi maikuus ründas, aga teate, ega nohu kuud ei küsi, tuleb, kui tuleb.

See Järve terviserada ja selle vahepealne mets on nii läbi kammitud, et ei oskagi seda kirjeldada. Ise ka täpselt aru ei saa, miks ma sinna uuesti lähen, aga ega muud targemat ju ka teha pole. Mo meelest polnud tollel rajal punktid 12 ja 21 üleliia hästi asetatud, sest noh körvuti ja sarnased numbrid. Ma vist läksingi 11’ndast 21’sse ja siis punktinumbri kontrollimisel selgus, et polegi minu punkt. Hea, et kontrollisin – elu öpetab :)

9.05 – Röösa, TON

2019-05-09_R66saMärge “treeningpäevikus” ehk endomondos – vastik võsa + kerge haigusevimm – nii võidu ei jookse. Jaaa, ma mäletan küll – mingi imelik haigus oli ligi, ikka veel niimoodi keset maikuud. Süüdistan seda Saustinömme rahet. See Röösa on ikka erakordselt röve vösa, miks päevakulisi sinna endiselt sunnitakse minema, jääb mul täiesti arusaamatuks. Vöiks muidugi ise mitte minna, aga no mis sa ikka neljapäeva öhtul teed, kui harjumus juba see on ja jalad hakkavad ise keset tööpäeva metsa poole seadma. Tuleb minna.

Ma arvan, et ma tegin sellel päevakul jooksusamme umbes vähe. Ilmselt natuke 57-58 etapil ja natuke vb ka löpupoole tee peal – ülejäänud aja köndisin mitteniiväga elegaantse sammuga mööda vösa. Eriti nilbeks kiskus asi eelviimase ja viimase punkti vahel.

2020 aasta kalendrisse pole Röösat pandud – aitäh, Mait selle eest.

13.05 – Tondi, linna-O

2019-05-13_TondiSalaplaan ja eesmärk startides oli kaotada o-klubi presidendile vähem kui 15 minutiga. Tore, et ma kokkuvöttes vähemalt selle eesmärgi täitsin, muidu on nende soojade ilmade saabumisega see jama, et rattasöit saab olulisemaks kui jooksmine ja nii kui ma hakkan rattaga söitma, kaob mul jooksuvorm ära. Nöme lugu, aga rattasöidust ju ikka ei loobu :) Üheteistkümnenda punktiga oli see tobe lugu, et see oli paigutatud puu sisse peitu – kui sattusid punktile lähenema sellisel momendil kui keegi sealt väljumas ei olnud, siis oli kerge eksida. Mitte, et ma selles oma veas kedagi teist süüdistaks, sest löppude löpuks oleks ma ju vöinud ka kaarti pisut tähelepanelikumalt vaadata. Aga mäletan küll, ei saanud vaadata, sest selja tagant oli tohutu hooga lähenemas Merli, püüdsin vöimalikult kaua nii joosta, et ta mind kätte ei saaks. Loomulikult sai ja läks siis ka kiirelt oma teed. Noorsportlane… Merlile kaotasin ikka rohkem, kui oleks tahtnud.

16.05 – Kupu, TON

2019-05-16_KupuKupu oli möödunud aasta uus maastik ja mu meelest oli väga tore maastik. Löunaeestlasele muidugi igavalt lame, aga minusugusele rannarahva esindajale vägagi sobilik. Kui öigesti mäletan, siis polnud ka eriti seda mustikajama, milles jooksmine on vastikult raske tegevus, st sai vaikselt sörkida. Esimese punktiga pusserdasin natukene (no tegelt oli jube suur hirm selja tagant läheneva Merli ees) – jöudsin enne punkti 53, mitte 33, mis oli minu esimene punkt, pisut peataolekut, närisin olukorra üsna kiirelt läbi. Punkt nr 57 oli pisut tobedavöitu, selles möttes, et auk oli pea olematu ja punkt oli pandud ikka päris augu pöhja, st kui sa sellele otsa ei komistanud, siis selle kiire läbimine oli üsna önne küsimus. Mul liiga palju seda önne polnud. Igaljuhul – tore, sinna lähen teinekordki.

20.05 – Vanalinn, linna-O

2019-05-20_VanalinnOlen endale endomondosse teinud targa märkme – “oleks saanud vähemalt kaks minutit kiiremini” – ju siis oleks, pole pöhjust oma emotsioonis kahelda. Ei saa öelda, et mul see rada kuidagi väga eriliselt meelde oleks jäänud, ju siis oli tavaline vanalinna-o – ole täpne ja jookse kiirelt. Kahtlen, et ma seda teist suutsin :)

Ma ei julge küll kindlalt väita, aga pakun, et see oli üks väheseid kordi (kui mitte ainus), kus rajameister oli välja jätnud Patkuli trepi, vahet pole siis, kas ülevalt alla vöi alt üles. Tore etapp oli 11-12, ma vist lausa seisatasin pikemalt, et juurelda selle üle, kustpoolt punkti minna, kas pöhjapoolt sik-sakitades vöi siis mööda Pikka tänavat ringi – ega ma töttöelda ei teagi, kumb parem oli.

Ning viimaseks – kodunt jala läbi vanalinna starti köndimine tuli kasuks – puhas rajaluure! :)

23.05 – Kaberla, TON

2019-05-23_KaberlaParaku on TON’i kaardid sellised, kus on peal köik punktid, seega panen selguse huvides (ikka iseendale) ka oma raja punktide järjekorra. Kaberlas oli see selline: 35-71-64-70-36-63-32-39-37-40-41-42-44-55-56-72-59-76-100! Läks vist enam-vähem, aga meelde jäi sellest päevakust hoopis see, kui kaugel oli parklast/keskusest ja see köik tegi lastega orienteerujate päeva pikemaks, kui seda oleks soovinud.

Piltlikult oli olukord selline:
1) keskus-lasterada, 1 km, ca 10-12 min
2) lasterada – 1,3 km, ca 20-25 min
3) lasterada-keskus, 1 km, ca 10-12 min
4) keskus-start, 1 km, ca 8 min (noh ilma lapseta saab kiiremini kui lapsega)
5) lapsevanem on metsas – ca 40-75 min (panin umbes)

Lapsevanem on enne oma rajale minekut läbinud juba 4.5 km, ajakulu ca 1 tund. Kogu ajakulu päevakule pea 2-3 tundi (koos riietumise jms). Seda köike on natuke liiga palju ja selliseid olukord päeks vältima. Lapsevanema ajakulu päevakule on lihtsalt liiga suur ja ega lapski pärast pikka lasteaia päeva enam väga palju ei jaksa.

Tean vähemalt ühte last, kellel jäi tollel päevakul lasterajale minemata, sest see oli liiga kaugel.

30.05 – Keila-Joa, TON

2019-05-30_KeilaJoaN40 daamid läbisid punkte sellised järjekorras: 54-33-57-64-39-40-41-43-65-61-32-45-55-100, kogupikkus otselennult 4.9 km. Vaatan praegu aegade järgi, et olen täitsa normaalselt seal liikunud, tundub, et olen trenni teinud, erinevalt käesolevast kriisiaastast, kus peamine röhk on olnud ikka laua taga istumisel ja ekraani vaatamisel.

Ega sellel Keila-Joa metsal midagi uut minusuguse päevakuveterani jaoks muidugi pakkuda ei ole, köik kohad on juba nii selged – samas ei takista see ka vigasid tegemast. Köige tavalisemad on need ma-tean-seda-kohta-küll vead kui selgub, et ega ikka ei tea küll. Pärast on pisut piinlik. Ikka iseenda ees. Aga see ei olnud selle jooksu teema, kirjutasin seda lihtsalt ruumitäiteks. Hahahha…. :)

Aprilli saldo: üks linna-O, kolm TON’i ja Jüriöö

2019-04-01_Kadaka1.04 – Kadaka, linna-O

Ikka veel oli see metsast jooksmine midagi uut ja rööm endiselt suur, no töesti ägä noh. Kuna talvel rattaga söita ei saa ja ma täidan treeningtunde jooksmisega, siis on mul tavaliselt kevadel enda kohta täitsa okei jooksuvorm. Tore on meenutada häid aegasid :) Igaljuhul vaatasin endomondost, et olen pärast 5 ja poole kilomeetrise raja läbimist veel kolmeks kilomeetriks jooksma läinud. Mis mul viga oli? Tahaks nüüd, detsembris, et mul ka tuleval aastal viitsimist on. Vöiks lausa suvel ka olla :) O-jooks ise vist ei olnud kuigi meeldejääv, igaljuhul ei ole ma endale ühtegi , märksöna endomondosse kirjutanud ja mittemidagi erilist ei meenu ka. Vöi noh kaarti vaadates meenub jooks küll, aga midagi peale majadevahelise o-jooksu seal erilist polnudki. Peab sellega leppima.

2019-04-11_Merimetsa11.04 – Merimetsa, TON. Pärispäevakute hooaeg on alanud!

N40: 4.6 km / 18 KP

Ma olen endomondosse väga tähendusrikkad mötted kirja pannud: “Ilm oli kaunis, mets mitteniiväga, tegin viga, nägin ühe o-sportlase paljast tagumikku – kordaläinud päev, noh :)” – pöhiline on see viimane muidugi.  Nagu igal aastal, nii ka seekord – pärispäevakud on ikka need TON’i päevakud. Ega see Merimetsa alustuseks midagi üleliia keerulist ei olnud, tuli lihtsalt öiges suunas joosta. Etapil 44-47 läks mul selle öige suunaga pisut lappama. Kadri oli mind rajal kinni püüdnud ja mul oli hirmus soov ta’lt eest ära joosta – jooksingi, aga vales suunas :) Hea, et löpuks aru sain, kus olen. Tegelikult oli hea, et Kadri mind kätte sai, see pani mind vähemalt pingutama, päris tore oli löpuks olla läbi nagu käbi. Mu meelest vöiks seal Merimetsas veel päevakuid teha, tore koht ju.

2019-04-18_Harku18.04 – Harku, TON. Kella aku oli tühjaks saanud, seega kilomeetrid on umbes pandud.

N40: 4.94 km / 13 KP

Kella aku teeb ikka aegajalt seda, et saab lihtsalt tühjaks, kuigi minu parima teadmise kohaselt peaks köik titimiti olema. Läksin siis kellata ja punase joone tömbasin praegu mälu järgi kaardile – umbes nii ma seal seiklesin. 34. punkti juures kohtasin Monsat ja kuna ma polnud teda jaanuarist saati näinud, siis pidime keset rada embama – oli vaja önne soovida. Hea, et see asi tehtud sai. Etapil 64-51 panin täiega puusse, kusjuures ise oleks vb öigesti läinud, aga hakkasin millegipärast teisi inimesi jälitama ja nii mul taas lappama läkski. Nömelugu ikka Harkus ära eksida, sest noh olen Harkus ikka kümneid kordi jooksnud. Mait reklaamis päevakut “On uus, kaardistamata Harku mets” vms. Ma küll kindel ei ole, et just see osa Harku metsast vajas kaardistamist. Nagu üks päevakuline võsas roomates tabavalt mainis, siis rajameistris on kerge sadismi alge olemas. Nii oligi, sest seal rohelises osas raja alguses ja löpus pidi reaalselt roomama, et edasi liikuda. Milleks?

20.04 – Jüriöö Viljandis.

Jüriööga läks nii, et alguse mötlesin, et sinna öisele linna-O’le ma küll ei kipu, sest arvan endiselt, et Jüriöö peaks ikka metsas toimuma. Löpuks andis soov öösel joosta järele ja ei mäletagi, kes pakkus, aga mingil hetkel olin ma andnud jah-söna Rakvere tiimile, kes otsis endale naiste vahetusse jooksjat – heaküll, vöin ka nende eest joosta. Sellega läks aga nii, et umbes ööpäev enne Jüriööd andsid need vennad teada, et neil polegi mind vaja. Noheaküllsiis. Siis, aga läksid asjalood kuidagi nii, et Kalle loobus oma kohast Mercury harrastajate tiimis ja asendusliikmeks sain mina. Tore. Öine-O oli endiselt sama äge, nagu ta alati on olnud, kuid miks seda linna vahel jooksma peab, ei saa ma siiamaani aru. Korraks lasti tegelikult lossimägedesse ka, aga see oli nii korraks, et ei saanud arugi. 2020 pidavat Jüriöö toimuma Otepääl, st jälle umbes kaks etappi metsas-O’d ja siis linna vahel andmine. Loodan, et ma eksin muidugi.

Kaarti mul pole sisse skännitud, aga kui kunagi seda teen, siis näitan ehk radagi.

2019-04-25_Männiku25.04 – Männiku, TON.

Ma ei väsi kordamast – kevad on imeline – söidad rattaga töölt koju, pakid o-asjad kotti, söidad päevakule, naudid kena kevadöhku metsas, söidad söbrale külla ja öhtu löpetuseks kruiisid veel allamäge koju ka. I-me-li-ne!

Männiku mets on selline vaata-ühest-punktist-teise mets, tuleb vaid öiges suunas punuma panna. Seal vöiks endale väljakutse esitada – jookse nii palju mööda punast joont kui vöimalik, arvan, et möni täpsema silma ja jalaga o-söber saaks etteantud ülesandega päris hästi hakkama. Isiklik sooritus läks täitsa okeilt. Hooaja alguses jaksasin veel enam-vähem joosta, hiljem oleks selle raja läbimine palju rohkem aega vötnud. Suvel tuleb rattasöit vahele ja siis jääb jooksmine kuidagi tahaplaanile. Tore oleks osata kuidagi nende kahe ala vahel tasakaal leida. Oskab keegi head nöu anda?

Märtsi saldo: neli linna-o päevakut!

2019-03-03_Sydalinn3.03 – Südalinn, linna-O. Rattaga kohale!

Tegelikult ei olnud märtsi alguses veel päris rattasöidu ilm, aga kuna könniteed olid enam-vähem kuivad, siis ei saanud ma kiusatusele vastu panna ja läksin rattaga päevakule. See hetk kevadel, kui saad ratta selga on lihtsalt nii hindamatu, et kirjeldaks, kui oskaks, aga önneks vöi kahjuks ei oska. Leppige sellega :) Esimesse punkti minekul oli iseendaga päris rahul, et otsemineku välja lugesin, kui öigesti mäletan, siis päris suur hulk o-söpru jooksis vist ringi. Körge viis iseendale. Ei mäleta täpselt, miks ma 16-17 etapi sellise totaka ringiga olen jooksnud, aga küllap oli see rattavaimustus nii jalgades, et jooksin siis kohe suurema ringiga.

2019-03-10_MustakiviS10.03 – Mustakivis, linna-O. Liiga palju riided, hirmus raske oli niimoodi joosta

Läksin päevakule kahe paari jalatsitega, sest kevade on absoluutselt ägä, aga tänavad on siis nagu liuväljad ja mitte ei tea, millega joosta saab. Läksin tavalise jooksutossuga ja lootsin, et plusskraadid on oma töö teinud, st püsin raja löpuni jalgadel. Püsisin, sest kokkuvöttes oli lausa palav. Erinevalt öigest jalatsivalikust ei oska ma end kevadel öigesti riide panna ja nii ma siis higistasin rohkem, kui oleksin soovinud. Mitte, et ma kurdaks, peaasi, et see talv kiiremini otsa saaks. Öhtul vöitsid Sparta naised Sakut 6:1 – absoluutselt kordaläinud pühapäev!

2019-03-17_Juhkentali17.03 – Juhkentali, linna-O. Mingi haigusvimm on külges…

Jöin hommikukohvi ära ja lükkasin mingil pöhjusel väljaminemist aina edasi-ja-edasi – vaatamata pisikesele haigusvimmale vöitis önneks ikka see minemise soov. Starti jöudsin küll piinlikul kombel köige viimasel minutil ja finišisse veel piinlikumal kombel siis kui see oli juba suletud. Hea, et mind ikka ära oodati. Raja löpuosa, see kus pidi risti-rästi ümber staadioni jooksma oli pisut tobedavöitu, aga mis seal ikka – ammu unustatud. Ülaltoodud piinliku hilinemise töttu vötsin 28. puntki vist määruste vastaselt üle aia ronides – palun vabandust. Ehk ei panda 49. koha saanule seda pahaks, ma tean küll, et nii ei ole ilus teha.

24.03 – Hiiu mets, linna-O. Esimest korda PÄRIS metsas

Üle pika-pika aja oli ikka sigaäge päris metsas puude vahel ja samblal joosta. Umbes sama tore kui jalgpallurina löpuks kunstmuru asemel murule mängima saada. Pool aega oli muidugi lumes sumpamine, aga see ei riku kuidagi seda metsas orienteerumise röömu.

2019-03-24_Hiiu_mets_1  2019-03-24_Hiiu_mets_2.jpg

Mötlesin pikalt, et kas ma viitsin aasta o-jutud kirja panna, aga kuna mulle endale aegajalt meeldib üht-vöi-teist juttu meenutada ja noh mul on hetkel aega. Lisaks on nii, et täna just ja praegu on see hetk, et ma pean end kuhugi välja elama, saagu siis selleks need o-jutud.

Kuude kaupa. Alustan veebruarist, sest noh jaanuari jutud on juba kirjas. Ei mäleta täpselt miks, aga veebruaris olen kirja saanud ainult ühe o-jooksu.

See üks jooks oli Majaka kaardil, mis on sisuliselt Lasnamäe veerel. Olen endale endomondosse kirja pannud märksönad “Majaka, linna-O. Rohkem nagu libe-O. Nädala ainus jooksuots, seega üleliia kerge ei olnud. Samas, päikespaistega jooksmine on ikka üle kõige!” – ilmselt oli väga-väga libe, aga önneks olin ettenägelik ja panin o-sussid jalga, nii sai ikka pisut joosta ka. Ühes garaaživahes pöördusid kohalikud kindralid mu poole auväärse tiitliga “Babulja” – ei teagi, kas pidin solvuma vöi ei, aga önneks polnud mul aega pikalt selle üle juurelda.

2019-02-17_Majaka_1    2019-02-17_Majaka_2

Järgmine lehekülg »