Triatloni-O Liival

Olin esmaspäeval rattaga tööl, sel rattahooajal esimest korda. Tööle minek oli hirmus mönus – taganttuulega pole üldse muret. Kojuminek seevastu nii tore ei olnud, sest kui hommikul oli taganttuul, siis ilmselgelt oli pärast tööpäeva vasutuul. Sötkusin vaikselt kodupoole ja mölgutasin mötteid, et kas ma ikka tahan linna-o päevakule minna vöi ei. Aga nagu korduvalt ennegi on juhtunud, tödesin, et ega kodus niisama passimine ka mingi väärt tegevus ei ole – rallisin (autoga, muidugi) Liivale.

Kui lähed jooksma nii, et peas on liiga pealju segavaid mötteid, siis juhtub asju. Köigepealt juhtus kohe esimesse punkti minnes – panin mööda valet teed ajama ja unustasin ära fakti, et kaardi möökava on 1:6000 – köik tuli liiga kiiresti kätte. Önneks hammustasin selle üsna kiirelt läbi. Mis aga juhtus neljanda punkti juures, jääb mulle endale ka pisut arusaamauks. Tean, et kolmandast välja minnes mötlesin veel endamisi, et Liiva jaama juures on punkt, aga miks ma punkti juures seda ära ei vötnud – ei oska arvatagi. Töenäoliselt oli punkt pisut peidus ja mul oli töesti peas umbes sada häirivat mötet, millega tegeleda. Nii vöivad need apsud sisse tulla küll. seda, et mul neljas punn vötmata jäi, sain ma muidugi alles teada finišis. See selleks. Muidu oli selline tavaline linna-o päevak – ei olnud üleliia raske, ega ka kerge. Trenni eest kölbas küll.

Et päev ikka triatloni nimetuse auga välja teeniks, läksin öhtu löpetuseks ujuma. Vesi Raku järves/karjääris on täisa ujutav. Mulle sobib. Ujumine minu möistes on muidugi lihtsalt vees solberdamine, mitte meetrite tagaajamine, sest ma lihtsalt ei oska seda ujumise kunsti.

Tasus minna.

 

 

 

Pärast tööpäeva-O

Mitte, et tavaliselt ei oleks päevak pärast tööpäeva, aga no eilsele päevakule ei ole muud pealkirja panna. Köik oli lihtsalt nii tavaline, aga mitte halvas möttes – köik oli väga tore. Vaatasin just kaart ja ja tödesin, et orienteerumine on ikka nii ägä. Lihsalt äga. Isegi kui väga ei jaksa ikka on äge ja isegi kui metsas on unustamatu padrik, ikka on ägä. Natuke aega olen maailma peale pahane, aga kokkuvöttes on ju tore. Noh, siis kui ei lähe mingit tulemust tooma ja saab endale rahulikult lubada ka köndimist. N-ö nautida protsessi. Niisama jooksmist ma väga ei naudi (see tuleneb ka elukohast, sest kaua sa seal Kalamaja tänavatel ikka tiirutada jaksad, metsas on vähemalt iga kord erinev), aga metsas uitamist küll. See muidugi ei tähenda seda, et ma pärast oma tulemusi teistega ei vördleks, ikka vördlen.

Aga eile, eile oli juba tsipa parem kui esmaspäeval, nüüd lihtsalt oli palav ja palavaga on teadupooles törts raskem. Samas ma ei kurda, mulle meeldib – Eestimaa suvi on nii lühike, et naudin iga hetke, mida pakutakse. Rohkem soojasid ilmasid. Rada oli lihtne ja teada-tuntud krossiradadel ekslemine, nagu ikka Männikul umbes viimased 20 aastat :)

Öhtu löpetuseks väike ujumistripp Raku järve/karjääri kroonis päeva. Muide, vesi oli täitsa ujutav. Jahedavöit, aga ujutav.

 

Maivöikuiraske-O

Vahel on nii, et on jube raske. Mul oli täna see kord. Tahtmist oli jubedalt, aga talumatult raske oli. Ma ei oskagi seda kirjeldada, mis oli raske ja miks oli raske, aga no ei suutnud joosta. Jalad olid nagu talad ja lihtsalt ei suutnud. Ma ei teagi, kas süüdi oli eilne pikem rattasöit vöi siis see, et unustasin täna piisavalt vett juua. Tavalise pooleteise liitri asemel jöin vist ainult pool liitrit. Lubasin endale julgelt jalutamist, poolel teel seisatasin ning lasin pölvikud alla, et sääremarjad natuke liikuda saaks. Tänasega vörreldes, ma möödunud nädalal lausa lendasin :)

Valisin seekord pikema raja, noh, et ikkagi rohkem. Pmst sain juba esimeses punktis aru, et täna ei tule sellest midagi välja. Läbi kannatuste läbisin siiski kogu raja, aga ma ei teagi, miks seda tegelikult vaja oli. Vb oleks olnud targem minna homme Mustamäele päevakule, aga ma olen seal Mustamäe metsas kümneid kordi jooksnud, kuidagi ei kutsu sinna neid ratta-O punkte vötma. Lähen parem rattaga söitma. Hmm, ratta-o?

Rada oli tore vöi noh ma ei tea, kuidas sellele majade vahel tömblemisele hinnangut andma peaks. Huvitav oli vähemalt.

Ma ei anna alla, proovin ikka mönd linna-O päevakut veel, äkki tuleb hea tunne tagasi :)

 

Rajameister kaevas ise augu-O

Eile oli taaskord päevak, mis nöudis natukena vaimujöudu. Nimelt päevakule söites tuli taevast vihma nii, et silmapiir oli hall – no üldse ei tahtnud end autost välja ajada. Önneks sadas Tallinnas oluliselt vähemal määral, sest muidu oleks juba kohalesöit tahtejöu proovile pannud. Nüüd aga polnud pääsu, kui olid juba ca tund aega kohale söitnud, siis oleks olnud äärmiselt narr metsa mitte minna. Igatahes, metsa!

Täitsa üllatav milline motivaator on paar minutit tagapool startiv vanem öde. Ükski teine sama rada jooksev proua ei pane mind niimoodi rajal pingutama, nagu seda teeb öde, sest no kes ikka öele kaotada tahab. Selleks on natuke raske vabandusi leida. Samas jällegi on need mustikataimed nii paganama körged ja mäed on järsud, st vahepeal annan ikka alla ja teen könnisamme ka, sest inimene ei jaksa ju koguaeg joosta. Mulle maitsevad mustikad väga, aga miks nad ei vöiks kasvada madalal nagu pohlad vöi maasikad?

Eniveis, väga mönus oli. Nagu juba mainisin, siis mulle need mäed ei meeldi, aga tuleb tunnistada, et väga mönus rada oli. Paari punktivahe puhul oli vaja ikka süveneda, et mis trajektoor valida. Mönus. Etappi 3-4 lahendasin esialgu nagu jookseks etappi 11-10 – lippasin mööda teed ja ootasin pingsalt, millal see lage tuleb, kui ühtäkki avastasin, et oi halb – ma vaatan ju valet punktivahet. Minu jooksukiiruse juures polnud muidugi ma veel önneks väga kaugele jöudnud :) Viiendast kuuendasse minnes tödesin taaskord, et ma ei saa aru, miks mul see kompass kaasas on, sest ega ma seda väga ei vaata niikuinii. Usaldan rohkem sisetunnet (tuntud ka kui PT), aga nagu ajalugu on näidanud, siis seda mul väga ei ole vöi siis on see väga-väga roostes.

Pöhilise tähelepanu sai eile siiski punkt nr 41, mis oli ilmselt väikseim auk, kuhu kunagi punkt on pandud. Ei olnud vist ühtki löpetajat, kes sellest punktist midagi arvanud ei oleks. Vaatasin juba sinna punkti poole kulgedes, et huvitav, mille järgi ma sellele punkti kätte peaksin saama – puudusid igasugused objektid, mille järgi punkti minna. Tuli taas usaldada sisetunnet (mäletate, mul ju ei ole seda). Uhasin siis seal mustikate vahel kuni jöudsin sihini. Selgepilt, olen möödas – ots ringi ja tagasi, aga krt mis suunas? Vaatepilt oli huvitav, metsas oli reaalselt ca 20 inimest, kes köik otsiva pilguga ringi jooksid, sest auku lihtsalt ei olnud ja ei olnud ka punkti. Ühtäkki nägin üht härrat, kes üsna järsult suunda muutis ja pani viimase punkti poole ajama. Nii, järelikult on seal kuskil auk ja punkt. Aga mida polnud, oli auk. Sama suundamuutvat härrat nägid teisedki ja 20 inimese abiga suudeti mustikaid ikka nii palju laiali tallata, et mingil hetkel hüüatas üks hele hääl – SIIN! Töeline röömupuhang – sest köik need 20 o-söpra spurtisid nagu üks mees hääle suunas. Oligi auk ja oligi punkt. See auk oli enam-vähem täpselt nii suur kui oli punktitähis ja see punktitähis oli augu pöhjas. Lisaks köigele oli see auk just kaevatud – ei tea, kas too külmasaanud Rjabõshkin oli ise selle augu sinna kaevanud. Noh, et kaardil olevat auku ei olnud, suva – teen siis ise. Müstika. Soovitan ikka end soojemalt riidesse panna. Kui möni punkt on loterii, siis see just seda oligi, sest kui sattusid punktipiirkonda tulema, kui seda keegi parajasti vöttis, siis oli köik hästi, aga kui tulid hetkel, mil toimus üleüldine metsakammimine, vöisid seal vähemalt 5 minutit otsivalt ringi tömmelda. Körge viis, rajameiser. MITTE!

 

Linna-O Stroomi rannas

Tegelikult oli päevaku nimi Pelguranna W, aga kui jooksma pidi Stroomi ranna pargis, siis on see nagu rohkem ikka Stromka, eks? :)

Olin päevakule minemise möttest juba loobumas, sest vihm oli eriliselt tihe ja prillikandjana on kahjuks vihm väga mittesoovitud päevakukülaline, sest otse öeldes mittes*ttagi ei näe. Önneks oli vähemalt soe. Tegin ikka südame kövaks, söitsin kodutänava otsast mööda ja läksin päevakule, sest niisama end diivanilt püsti ajada ma ju ei viitsi. Prillid jätsin autosse, st mu nägemisulatus oli pisut piiratud. Näiteks kolmandast punktist jooksin pmst meetri pealt mööda seda märkamata. Tegelikult mu silmanägemine nii nörk muidugi ei ole, punkt oli lihtsalt erakordselt osavalt pöösastesse peidetud ja eks ta oli natuke lössi ka vajunud selle vihmaga. Sinna mu esikoht läkski :) Mitte! Suurem osa punkte olid isegi minusugusele lühinägelikule üsna kaugelt paista, önneks on puntkitähised punased, st mingi punase laigu suudan ma siiski eemalt tuvastada. Ainult jooksmise rööm.

Kokkuvöttes, nagu alati, olen ma tagantjärgi ikka marurahul endaga, et ma läksin, sest pärast on alati mönus. Tänase Nurja-päevaku Jüris jätan siiski vahele, sest see mets on liiga kole. Neljapäeval jälle.

 

Tere juuni-O

Eilne päevak oli tõsine vaimujöu kontroll ja sealjuures vaimujöudu ei pandud proovile mitte niiväga metsas, kui rohkem just sellega, et üldse kohale minna. Istusin minagi pärast tööd autosse ja mötlesin tükk aega, kas ma ikka tahan niiväga sinna Mustla-Nömme poole autot keerata. Keerasin, sest ega kodus passimine ja diivanisse augu istumine väga möistlik tegevus neljapäeva öhtuks ei ole. Pealekauba ei viitsi ma niikuinii niisama end jooksma ajada, tuleb siis vähemalt kasutada vöimalust ja minna kaardiga loodusesse, kui seda vöimalust pakutakse. Auto hoiatas teel päevakule, et ole ettevaatlik, vöid sattuda jäisele teele – eino tere juuni! Taevast tuli köike – rahet, lund ja ka päikesepaistet, mis omakorda töi välja vikerkaare. Ilus :)

End metsajooksuks valmis seades meenus, et ma ei olnud ju Heidile tagasi andnud lillelisi liibukaid, mis ma ta’lt üheks karnevaliks laenanud olin. Selge – ajasin jalga, o-pükste alla. Önneks olin kodunt kaasa haaranud ka klubi dressika – läks selga. Puudust tundsin raja alguses veel ka kinnastest, aga see probleem lahenes pikapeale. Samas oli metsas näha ka lühikeste varrukatega o-sportlasi. Üks neist oli Rjabõshkin, kes on ilmselt oma ajud ära külmetanud, sest ka mingil aprillikuisel sprindivöistlusel, kui normaalsed inimesed käisid jope ja mütsiga, möötis tema kilomeetreid lühikestes pükstes ja särgis. Seda ajude ärakülmetamist töestab ka see, et Rjabõshkin kirjutas viimases Orienteerujas, kuidas orienteerumine ta elu muutis. Muu jama vahel on ka selline lause “Pole olemas ühtki ilusat naisorienteerujat” (sönastus vöis muidugi teine olla, aga möte jääb samaks). Selliste avaldustega noorhärra on ilmselgelt saanud külmakahjustusi.

Aga see metsajooks. Jooks (niivörd kuivörd) oli see vaid alguses, siis läks matkaks ära. See risus rassimine on ikka nii nöme. Ma olen vist pehmoks muutunud, sest tahan ilusat metsa. Rajameister oleks vöinud rohkem ära kasutada selle kaardi ilusamat osa (kaardi pöhja- ja kirdeosas), mitte lükata pikemad rajad niisama sood kündma. Nii nöme. Päris täpselt ei saa ma ka aru, mis oli rajameistri peas kui ta sellise meistriteose N21B rajale ette söötis. B-klassi rada peaks olema siiski kergemapoolne, etapid 7-14 kindlasti seda ei olnud. Önneks olid muidugi lohad, milledest möni ikka punkti viis. Mul on suva, ma vöin seal metsas matkata küll, need B-klassi daamid, kes lootsid saada mitte päris A-klassi kvaliteediga pähklit, pidid ilmselt natukene pettuma. Samas olid ilmselt köik, kes eile metsa läksid ja sealt ka välja tulid vöitjad, sest iseennast olid nad igaljuhul vöitnud.

Aga nüüd palun sooja ilma, sest ei viitsi koguaeg kogu kodus olevat o-varustust päevakule kaasa tarida.

 

O-mai

Mai alguses läks nii, et vasakus hüppeliigeses käis ühel rattasöidul täiesti suvalises olukorras (st ma isegi ei väänanud jalga) läbi mingi kröps ja mul oli pmst hetkega hüppeliiges paistes. Käisin nii igaksjuhuks ka arsti juures, aga ega ma seal suur targemaks ei saanud. “Hoidke jalg üleval-vöimalusel asetage jää peale-andke jalale rahu” – ahah, seda köike tean ma ise ka. Üldiselt läks nii, et vahelduva eduga piinas see vigastus mind terve suve. Ega ma muidugi seda päris välja ka ei ravinud, soov joosta oli liiga suur.

Selle vigastatud hüpeliigese töttu ma maikuu esimesele päevakule ei jöudnudki. Nats on kahju, sest kaart tundub täitsa ägä.

Pirita Jõeorg, esimene jalutuspäevak (kaart)

Kuna toas ei passida ei viitsinud, päev oli olnud mittehea alatooniga ja jalutada nagu enam-vähem sai, siis läksin ikkagi päevakule. N21C tundub täpselt hetke tasemele vastav rada. Ega see Pirita mets mind millegagi üllatada ei suuda, natuke on isegi kahju, et nii lühikese raja vötsin, jalg oleks vast pikematki matka välja kannatanud. Seal C-klassi rajal käivad ikka vist töesti algajad, sest olen kergelt longates saanud seal 20’nda koha, tervelt 28 naist on olnud mu’st kauem metsas. Mis tea seal teete?

Laulasmaa, rattatrenni-O (kaart 1, kaart 2)

Ikka sellesama lolli vigastuse pärast oli mul jäänud käimata Laulasmaa teisipäevakul. Kuna nädalavahetus vajas täitmist ja trenn vajas tegemist, siis laenasin härra Aadlilt teisipäevaku kaardi selle pikema ratta-O rajaga ja läksin söitma. Puhas kvaliteetaeg Laulasmaa mändide all. Etapp 16-17 oli pisut nüridavöitu, aga ilusa ilmaga polnud seegi probleem. Vaatasin praegu GPS’i pealt, et ma ei ole köikides punktides vist päris-päriselt ära käinud, aga tühja kah – trenn on trenn on trenn.

Jüri, anna ainult kuuma ratta-O (kaart 1, kaart 2)

Jüri oli minu jaoks täiesti uus maastik. Vist. Praegu olles selle ära kirjutanud hakkasin mötlema, et äkki ikka oli umbes 20-25 aastat tagasi sealkandis mingi O-kaart. Oli vöi? Mul nagu midagi meenub ühtäkki vöi ajan ma Kiiliga segi?

Seekord olin targem ja valisin meeste raja. 16.57 on täpselt selline paras pikkus, et pedaalid kuumaks ajada. Mulle meeldib see Jüri kaart kolmanda punkti juures – pmst on tegu valge lehega, kuhu on pisut kollast ja pruuni moe pärast lisatud. Taas kord see kvaliteediasi. Kui muidu sai külavahel kihutada, siis täiesti uus ja mulle teadmata koht oli 11’ndasse punkti minek. Möödusin ka kohalikus plääzist. 12’ndast punktist väljudes ei viitsinud tagasisöitu teha, seega vötsin ratta selga ja ründasin vössi – nats ebamugav ja oli, aga huvitavam ikka kui ringi sötimine. Tulemustest selgub, et viimaseks ei jäänud, st kordaläinud päevak :)

Keila, mittemidagieimäleta-O (kaart)

Vaatan praegu seda Keila kaarti ja teate, mittemidagi ei mäleta. Rajast, ma mötlen. Ei teagi arvata, kas see on hea vöi halb. Mäletan ainult, et proovisin teede peal natuke ka joosta, nii palju kui jalg kannatas, väga palju kahjuks ei kannatanud. Ei tea kuidas pikemate radadega oli, aga vaatan, et see C-klassi rada on püsinud kaunilt kaardi valgemas osas. Ei meenugi, et ka Keilas midagi sellist olemas on. Üldjuhul on see Keila üks suur mööda teid jooksmine, sest otse väga ei kannata. Tundub, et oli tore päevak.

Jõelähtme, MTBO-paradiisi-O (kaart)

Ma mäletan küll, see 26. mai oli üks vesine päev ja ma kahtlesin pikalt, et kas ma ikka tahan metsa minna. Küll ma olen rahul, et ma ikka läksin, sest see Jõelähtme on MTBO paradiis.
Ma läbisin teed, mis on 2. ja 5. punkti vahel vähemalt kolm korda ja ma läheks sinna iga kell veelkord söitma. Ma ei oska seletada, mis selles nii ägedat oli ja no kellele rattasöit ei meeldi, see vaataks mind niikuinii nagu pooletoobis, aga suurel kiirusel mönusad väiksed laskumised ja pidev vajadus olla väga tähelepanelik – see on rattasöidu parim osa. 9-10 etapi oleks pidanud läbi kaardi löunaservas olevat asfaltteed pidi, aga tühja kah, sain selle asemel hoopis maastikul mütatata. Puhas kvaliteet! Viimaseks ka ei jäänud, jälle pluss :) Maailmameistrile kaotasin küll rohkem kui tunniga, aga küsige, kas ma hoolin? Kodupoole söites oli ikka nägu täiega naerul!

Vääna-Jõesuu, käru-O (kaart)

Ei, ma ei käinud käru-O’l, kaksikud käisid, aga see väärib eraldi äramärkimist. Minu käru-O oli Paldiskis, aga sellest hiljem.

Olgugi, et see Juku Tasa Tugamanni päevaku rada oli ka omamoodi huvitav, siis tegelikult meeldib mulle ikkagi rada, kus on palju punkte ja seda seal Vääna-Jõesuus oli. Körge viis rajameistrile ka selle eest, et ei sundinud meid mereranda jooksma, sest see rannaliival jooksmine on ikka üks ääretult nöme ettevötmine. Vaatasin tulemustest, et olen Pellole peaaegu kahe minutiga ära teinud, st igaljuhul kordaläinud päevak. Ilmselt jäi see ka ainukeseks korraks sellel O-hooajal.