Nii mönelegi oli möödunud aasta tähtsaim vöistlus MM. Mulle ilmselgelt mitte, mul ei olnudki tähtsaimat starti, harrastussportlase privileeg.
Minusuguse harrastussportlase röömuks jäi MM’le kaasaelamine, mis oli väga äge ja osalmine TOW’l, mis 2017 aastal oli rohkem nagu EOW. Alustatagu algusest.
EOW, 1. päev – Tartu
Sellel maastikul tuli kindlalt kasuks saalihokikogemus, sest olen seal EMÜ spordihoone ümber nii mönegi ringi pidanud jooksma. Sisuliselt oli vaja ainult kiireid jalgu, pilk kaardile ja minek. Vähemalt esimesed 10 punkti kindlasti, sealt edasi sattusin paikadesse,
kuhu ma enne sattunud ei olnud, aga see ei teinud asja väga palju keerukamaks, pidi lihtsalt tähelepanelik olema. Sain neli minutit enne mind startinud Heidi kätte kuskil 11 punkti juures vist (või oli see teel 16’ndasse? ei mäleta ju ka enam..) ja olin endaga marurahul, aga see löppes kiirelt, panin hooga 16’ndast punktist mööda, sest seal kuhu ma suundusin oli ka üks punkt. Hea, et punktinumbrit kontrollisin, muidu oleks kohe MP kätte saanud. Igaljuhul vöttis Heidi galaantselt mööda alleed tulles 16. punkti enne mind. Jama, pidin jälle eest ära jooksma hakkama. Niivörd kuivörd sellega kuni löpuni tegelesingi. Neli minutit kaotust Inxile oli selgelt liiga palju.
EOW, 2. päev – Viljandi
Köigepealt olime Viljandis punktikohtunikeks, mis oli natuke naljanumber, aga sellest hilem (vöibolla). Mulle üldse ei meeldi olukord, kus möni konkurent stardib otse minu selja taga, st kõik oma klassi jooksjad on konkurendid, aga enamikest on mul suva. Seekord tuli Heidi 2 minutit pärast mind ja see ajas mind jubedalt närvi. Köik, mis kiiva
kiskuda sai, seda ka tegi. Köigepealt kinnitasin käele stardis vale legendi ja esimese punkti juures jooksin ümber selle önnetu puukuuri nagu pisut opakas, löpuks taipasin ka kaardi pealt punkti numbrit vaadata ja oh imet, olin öige punkti juures tiirutanud. Heidit veel ei paistnud. Teise punktiga, aga panin topelt :) Ma ei saagi aru, kuidas ma seda kaarti täpselt lugesin, aga ma igaljuhul lugesin seda hirmus valesti. Tahtsin vägisi sealt lääne poolt sellele punktile läheneda, aga mingi lollakas aed oli ees. Ja niimoodi mitu korda :) Löpuks tuli taas Heidi oma elegaantse rahuliku sammuga ja pörutas otse punkti. Ajas ikka närvi küll. Vötsin siis ka pea norus punkti ära ja proovisin uuesti eest ära joosta. Nii palju kui seal Viljandi lossimägedes joosta sai muidugi. Neljandale punktile söna otseses mötte komistasin otsa, ta lihtsalt oli seal ühtäkki. 5-6-7 olid OK ja siis kaheksandaga tegin taaskord midagi arusaamatut, st otsisin punkti täiesti valest kohast. Lasin end teistel segada. Asja teeb eriti naeruväärseks see, et tegelikult on ma sealsamas lossivaremetes päeval olnud punktivalvuriks ja oleks ju tunde pealt öigesse punkti pidanud minema. Nojah… Igatahes oli selle pulli peale taas Heidi mulle järele jöudnud. Panin üheksanda poole ajama ja tagantjärgi targana tuleb tödeda, et oleks pidanud jooksma suure ringiga vasakult mööda teed, mitte ukerdama seal töusudel. Viga! 11-12 etapil ei osanud ma välja lugeda seda, et ka kollasel tohib joosta ja panin mööda tänavaid ringi. Kohtasin taas Heidit. Siis polnud enam muud, kui tuli lihtsalt täiega löpupoole punuda. Selle, et 15-16 tuleb otse joosta, mitte ringi üle silla ja mööda tänavat, olin enne juba visuaalse vaatluse pöhjal selgeks teinud. Heidile kaotasin 1:26 ja Inksile pöhimötteliselt kalendriga. Piinlik sooritus.
EOW, 3. päev – Röuge
Linnajooksudega oli nüüd köik, algas päris orienteerumine. Tagantjärgi, noo nii poole aastase hilinemisega ei tundugi see rada ja kaart nii koledad, aga uskuge mind – illge porr oli. Vöi noh, mulle selline rooma-roni-pressi orienteerumine ei meeldi, mulle meeldib kui metsa all saab joosta ka. Seal väga ei saanud. Igaljuhul suundusin Röuge
metsade vahele. Seekord oli önneks klubikaaslastest konkurentidega stardiajad nii palju erinevad, et lootust neid metsas näha oli pea olematu. Veetaset sain tunda kohe etapil 1-2, plaanisin nimelt otse minekut, aga see koht kus ma plaanisin rünnata seda väga ei soosinud – vesi ulatus pisut liiga kõrgele. Ma ei olnud päris kindel ka, et kui kaua see veel kõik sügavamaks läheb ja millal see köik otsa saab, keerasin otsa ringi, proovisin kümmekond meetrit eemalt – sama seis. Selgepilt, tuleb ringi minna, aga aega olin kaotanud juba ilmselgelt liiga palju. Kaotasin Inksile sellel etapil 10 minutit. Pole paha! Edasi kulgesin lihtsalt ettevaatlikult. Tagantjärgi targana vöib öelda, et liiga ettevaatlikult. Oleks vöinud natuke ikka end liigutada ka. Ei mäleta, et see füüsiliselt niiväga raske oleks olnud. Kokkuvöttes endaga üleliia rahul küll ei saa olla.
EOW, 4. päev – Röuge
Nüüd sai päris Röuget tunda, st sai Ööbikuorgu vötta. Nunnu. Vaatan, et mu rada ei ole A4 peale ära mahtunud, st osa on skännimisel kaduma läinud, aga ega seal midagi üleliia huvitavat ei olegi – palju töuse ja palju raskesti läbitavat metsa. Ei, mets ei olnudki niiväga tihe, aga jube risune oli. Päris muljetavaldav oli vaadata, mismoodi maailma tipud seal metsas jooksid. Kuidas nad seda teevad? Ma arvan, et ega ma väga palju
jooksusamme raja alguses ei teinudki, löpus tee peal vähemalt proovisin. Raja pönevam osa oli etapp 5-6. Kui ma öigesti mäletan, siis tahtsin Ööbikuorust läbi minna sealt punasest joonest pisut altpoolt, sest seal tundusid olevad mingid purded, aga läksin sootuks sooriba köige laiemast osast. Ja seal hakkas juhtuma, alguses astusin julge orienteeruja kombel pölvini vette, et mis see vesi ikka teeb. Seejärel kippus olukord pisut ebameeldivamaks, sügavamaks nimelt – hüppasin siis mättalt mättale, kuniks jöudsin kraavini ja seal jäin üsna nöutult seisma, sest nii vöimekas ma ka ei ole, et hoota kaugust töukega mättalt suudaksin paar meetrit hüpata. Seisin siis seal mönda aega ja pidasin sisemonoloogi, et kuidas edasi. Ühtäkki oli mu körval üks Soome härra, kes paistis sama nöutu olevat. Arutasime omavahel olukorda pisut ja otsustasime, et tuleb minna. Läksimegi. Köigepealt hüppas härra plärtsti vette ja vaatas siis minu poole, et tule ka, ma tömban su välja. Sukeldusin kraavi ja olin hetkega rinnuni vees, tegin paar ujumisliigutust ja haarasin abivalmi Soome härra käest, kes mind veest välja sikutas. Sellist orienteerumist nägin küll esimest korda :) Olles läbimärg, kraapisin end sellest tohutult järsust töusust üles, saamata ise üldse aru, kus ma olen. Läksin umbes, suunaga. Nägin mingit punkti ja olin üsna veendunud, et minu punkt see küll ei ole, aga millegipärast läksin ikka punktinumbrit kontrollima – oligi minu punkt. Kae röömu! Edasi sai isegi natuke joosta. Vähemalt neli daami olid mu’st kauem metsa. Hea seegi…
EOW, 5. päev – Vitipalu
Pärast puhkepäeva pääsesime önneks sellest koledast Röuge metsast, kus kuulu järgi pidi olema sel aastal Ilves 3. Ma ei näe ühtki pöhjust, miks ma peaksin sinna uuesti minema.
Kui siis ainult seltskonna pärast. Rada oli jöhkralt tehniline, no ikka raju. Ma ei saa aru, kuidas need tipud suudavad sellelt kiiruselt, mida nad seal metsas aretavad, veel ka ülitäpselt vigadeta orienteeruda. Ulme. Ma teadsin ju küll, et tuleb minna marurahulikult ja lugeda hoolega kaarti – aga kas ma sellest ka öppust vötsin? Tühjagi :) Esimesse punkti läksin 14 minutit. Edasi nagu vist otseselt viga ei teinud, aga liikusin ikka üliaeglaselt ja niimoodi aeglaselt liikudes oli sellest kaardist vöimalik isegi aru saada. Kokkuvöttes, esmakordselt sel nädalal olen isegi Heidit vöitnud. Selge areng ju. Kahju, et see nädal nii kiirelt otsa sai :)
EOW, 6. päev – Vitipalu
No läksin taas teadmisega, et tuleb olla rahulik. Kas ma olin? Loomulikult mitte. Ei mäletagi enam täpselt, et miks ja kuidas, aga nii esimese kui teise punkti ümber olen
veidralt ringi tömmelnud. Eriti arusaamatu on etapi 1-2 rajavalik. Kindlasti oleks veel suurema ringiga saanud. Need poognad igaljuhul tähendasid seda, et 4 minutit hiljem startinud Heidi oli mind taaskord kinni nabinud. Kuni kuuenda punktini isegi vist proovisin ta’lt eest ära joosta, aga siis loobusin, sest ikka ja alati olime punktis koos. Sealt edasi hakkasime koos matkama, jah – päriselt – matkama. Meenusid paremad palad Jukolalt, kus aegajalt ikka daamid grupis seisatavad ja kövahäälselt arutlevad, et kus nad parasjagu on. Tegime sama. Seisatama päris küll ei jäänud, aga erinevad pinnavormid arutlesime omavahel läbi. Niimoodi tasa ja targu me sealt metsas ka välja tulime. Oli tore, aga hea, et läbi sai.
Ah-jaa MM
MM pealtvaatajana – super, töesti super. Orienteerumine on tehtud vägagi telekast vaadatavaks vöi siis kohapeal lives jälgitavaks ja see on o-söbrale ainult üks suur rööm. Ma olen kunagi ca 15 aastat tagasi ühel MM’l käinud ja neid kahte MM’i võrrelda ei saa, aga mulle tundub, et eestlased said selle asjaga (väliselt) väga hästi hakkama.
MM vabatahtlikuna – sellega oli pisut veidralt. Meie klubi sai endale peamiselt rolli Viljandi keskus üles ehitada ning seejärel olla punktivalves. Kõigepealt helistati meile Viljandi etapi eelneval öhtul ja paluti kl 11 üks rekka tühjaks laadida. Emmmm, kuulge meil on siin saun ja teate küll, ölled ja nii. Kuna olin kaine, siis lükati mind rooli. Muidu hästi läbi möeldud plaan korraldajatelt, a mis oleks olnud siis, kui me poleks saanud minna?
Punktivalvega läks ka vähe imelikult – pmst oli nii palju inimesi kokku aetud, et osad meie klubi liikmed mu meelest ei saanudki endale kandvat rolli, olid rohkem niisama pealtvaataja seisuses. Meie seisime punkti juures näiteks kolmekesi. Puhas tööjöuressursi raiskamine. Arvestades, et eelnevalt oli üldse juttu, et me teeme siiski mingit pisut olulisemat tööd kui punktivalve. Mitte, et see oleks vähem olulisem, aga… ah suva.
ps tervitan oma kolmandat püsilugejat Heidit