päevak


2018-10-01_Mustam2e_IVMul oli küll räige nohu, aga no öudselt oli tahtmine päevakule minna, sest päevakuhooaeg on läbi saanud ja minusugune päevakusportlane peab ju ikka korra nädalas oma doosi kätte saama. Saingi. Loobusin nohu töttu rattaga minemise plaanist ja söitsin autoga Mustamäele.

Ülejäänud, st raja osas midagi meeldejäävat ei olnudki, tuli lihtsalt minna-ja-minna-ja-minna. Kuskil poole raja peal kippus nii hämaraks ära minema, et punkte polnud enam väga hästi nähagi, panin siis rohkem nagu tunde peale.

Advertisements

Kölan natuke nagu katki läinud grammafon, aga tulin taas tollel neljapäeval töölt koju, vötsin ratta ja väntasin päevakule. Seekord ei pidanud palju söitma, sest Kadriorg pole Kalamajast üleliia kaugel.

2018-09-13_KadriorgKadriorus on alati tore joosta, kuigi see hakkab ka juba pisut pähe jääma, aga samas on see ikkagi Kadriorg. Teate küll, presidendi loss ja KUMU ja park ja muud jutud. Hoopis teistmoodi kui teised linna-o’d vöi muidugimöista ka metsa-o’d. Oma arvates pingutasin päris korralikult, aga ikka sain mönelt konkurendilt, kellele ma väga kaotada ei tahaks, pähe. Ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad… Mitte, et mulle oleks tulemus oluline, st ma ei lase oma emotsioonil sellest langeda, aga eks ma vaatan neid tulmusi ikka. Ja möned asjad jäävad lihtsalt möistetamatuks. Suur kogemustega daamide – O lahendamatu möistatus…

Kuna samal ajal päevakuga löpetas Gerd Kanter Kadrioru staadionil suure pauguga oma tiitliterohket karjääri, siis lasti ka ilutulestikku. Olin tegelikult selleks ajaks küll juba löpetanud, aga tore ju kui hooaja viimase neljapäevaku puhul saluuti lastakse :)

 

Kui ma töölt koju jöudsin, olid taevasse tekkinud kahtlaselt hallid pilved. Pisut sisemonoloogi ja ilmakaartide uurimist, jöudsin otsusele, et tuli siiski minna, mis see väike vihm ikka teeb. Löpuks läks nii, et ilmakaart ei valetanud – vihma jagus ainult öige väikseks ajaks (st selleks ajaks kui ma kohale söitsin) ja joosta sai vihmata.

2018-09-10_TTY_TehnopolVötsin tavapärase punase raja ja hakkasin aga minema. Vaatasin stardis ära, et kuni kuuenda punktini lähevad numbrid 31-16, siis jääb üks vahele ja seejärel taas möned järjest. Kaheksandas oli kerge hämming, et midagi nagu ei klapi, aga ega ma sellele väga tähelepanu ei pööranud, sest erinevalt dinosauruste ajast, kui puntkis pidi kontrollkaarti augustama ja said lennult aru, mitmendat punkti vötma peab, siis selle SI-pulgaga saab ju ainult oma tähelepanelikkusele loota ja kui sellega on jamasti, siis ongi jamasti. Ei, ma ei taha öelda, et ma tahaks teha nii nagu vanasti oli, kindlasti mitte. Igaljuhul, ei juurelnud ma pikalt selle mitteklappimise üle, vaid läksin lihtsalt edasi järgmisse ja järgmisse ja järgmisse…

…kuni 22. punkti minnes jooksin juhuslikult seitsmendast punktist läbi ja märkasin imestusega, et selles punktis ma ju küll käinud ei ole, kuigi oleks justnagu pidanud. Taipasin hetkega, et seekord läks puseriti. Nojah siis. Nii muu seas oli ka 22. punkt vale koha peale pandud, aga kuna kaardi möötkava oli 1:5000, siis oli punktitähis öigest kohast kohe märgatav.

Finišis sai mu kahtlus koheselt kinnitust – seitsmes punkt jäi vötmata. Hea, et jooksuröömu ja rattaga söidu naudingut keegi mu’lt ära vötta ei saa, need jäid :)

Hea, et ma seda metsa-O Harku päevakut vältisin, pooleteise nädala jooksul kaks korda Harku metsa kammida oleks isegi minu jaoks liig olnud.

2018-09-06_HarkuLäksin hommikul rongiga tööle ja töölt rattaga päevakule – 10 minutit väntamist. Idekas noh. Rajale läksin vist pisut mütsiga lööma, sest tegin kohe esimese punktiga elegaantse 5-minuitilise ma-ju-tean-seda-metsa-peast vea. Klassika. Süüdistan Matit, sest ta tuli selja tagant sellise hooga, et mul polnud aega kaarti süveneda, pidin ta’lt eest ära jooksma. Jooksingi, aga täitsa vales suunas. Hirmus piinlik lugu ja tegelikult pole selles köiges Matil üldse süüd. Mötlesin korra, et läheks nulliks pulga ära ja alustaks puhtalt lehelt, aga see ei oleks olnud aus, oma viga tuleb ikka häbiga välja kanda. Edasi oli tavaline Harku, väga ei pidanud kaarti vaatama, tuli lihtsalt minna. Läksingi, üsna rahuldavalt vist.

Pärast väntasin 11 km’i mönusalt koju. Jälle idekas!

 

2018-09-04_Saustin6mmeSaustinömmes läks alguses nii nagu Rebalas, st selgus, et GPS kella aku on tühi ja sellest pole tolku. Et mitte korrata Rebalaga sama viga, siis ravisin oma GPS-kella söltuvust sellega, et panin endomondo tööle ja pistsin telefoni püksi. Lühidalt öeldes – esimene ja teine punkt (eriti teine) olid porr, edasi läks talutavaks ja löpus läks ratta-o’ks ära. Muidu oli enam-vähem. 9-10-11 jooksin reaalselt jalgratturitega vöidu, önneks sattusid olema mitteväga osavad jalgratturid, mis mul seda vöimaldas. Kahtlustan, et see telefoni GPS paneb pisut pange, sest kuidagi ei usu, et ma 5.9 km’sel rajal läbisin koguni 8.35 km’i. Nii palju ju ikka kaari sisse ei jookse.

Kui Sakku oli läinud rongiga, siis kojuminekuks premeerisin end ratatsöiduga – 18.7 km’i otse mööda Männiku teed puhast naudingut. Suve löpu soojad öhtud tuleb ära kasutada.

2018-09-03_MerimetsaHüppasin pärast tööd kodus o-pükstesse ja väntasin Merimetsa päevakule. Poolel teel tuli meelde, et rattalukk jäi koju, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Läksin pisikese riski peale välja, st lootsin jätta ratta korraldajate telki, et ehk keegi sealt seda ära ei varasta. Arvestades minu ratta varguse foobiat, siis see oli ikka keskmisest julgem samm.

Päevak ise oli tore, selline mönusalt hoogne. Rebalaga vörreldes ka palju selgem-O. Tore oli kohe joosta. Ausöna, muud suurt ei mäletagi. Seda mäletan, et viimane punkt oli nagu mingi praht metsa all, o-tähis oli täiesti lörri vajunud. Ei saagi aru, et kuidas ma ära taipasin, et see kilekoti moodi prügi punkt oli. Üleüldse on see punktitähiste vormitus kuidagi kasvav trend ja mu meelest ei ole see üldse äge trend. Igaljuhul juhtisin sellele viimase punkti asjale finišis ka tähelepanu, aga nagu selgus polnud ma ilmselt ainus, keda see pisut häiris, sest keegi olla läinud juba punkti kohendama.

Ratas oli seal, kuhu olin ta enne jätnud, väntasin hea tujuga koju.

Selle Rebala päevakuga hakkas köik juba eos lörri kiskuma. Köigepeal oli see üldse asenduspäevak, sest Tallinna Keskkonnaamet ei lubanud Pirital neljapäevakut korraldada. Pirita jöeorg pidavat olema nii halvas olukorras, et sinna massiüritusi ei lasta, vb ongi nii. Selle töttu aga oli vaja see päevak ju kuskil ära korraldada – tehtigi, Rebalas. Iuuu, see on nii kole koht. Alustades juba sellest, et olenevalt tuule suunast haiseb seal jubedalt ja seal maastikul ei ole midagi loogilist, see on köik üks suur tehismaastik.

2018-08-30_RebalaMulle isiklikult algas köik juba enne starti halvasti. Selgus, et kella aku oli tühjaks saanud ja seekord ei saagi kaardile pärast joont tömmata, et kus ma seiklesin. Sellest väiksest faktist lasin ma end veidral kombel jubedalt häirida, ise ka ei tea miks. Tuleb välja, et kui on olemas GPS-kella söltuvus, siis mul vist on see. Imelik oli kellata metsas olla. Seekord läks kuidagi eriti kümnessse ka sellega, et ma töesi käisin vahepeal ei-tea-kus – ma ei oska seda oma trajektoori ka ise käsitsi kaardile tömmata. Just sellel korral oleks seda GPS’i väga vaja olnud.

Alustasin sellega, et suures jutustamistuhinas jooksin mööda teisest punktist, jep seesama, mis kaardil on maailma köige labasem punkt. Kolmas oli OK, aga neljandaga tömbas jälle vasakule (vöi paremale?) ära. Ma ei tea täpselt, kus ma seal tömblesin, aga olin mingil hetkel selgelt liiga pöhja poole ära läinud, sest olin tee peal, mis on 16’ndast pöhjas. Umbeskaardistasin end paika ja proovisin uuesti punkti rihtida, pikapeale önnestus. Viiendasse läksin igaks juhuks mööda teed ringi, ka kuues oli minu önneks kohe tee ääres. Seitsmes, taas see otseminemise punkt – sellega läks puseriti. Jälgisin oma arvates seda reljeefi ja isegi kompassi vaatasin, aga löpuks olin ikka omadega kaheksandas punktist. Siis sai mul kopp ette, edasi ainult matkasin, st köigepealt seitsmendasse tagasi ja siis uuesti kaheksandasse. Ka üheksandaga ei läinud kohe esimesel korral önneks. Edasi otseselt nii suuri vigu ei teinud, kui enne, aga tuju oli rikutud ja matkasin niisama seal metsa all. Isegi väga joosta ei viitsinud. Mul on halb komme lasta end oma ka väiksematest vigadest niiväga häirida, et kaotan igasuguse motivatsiooni edasi pingutada.

Löpus torisesin midagi Triinale ja önneks oli ka paar o-söpra pärast mind mu’ga üsna nöus. Seal metsas ei klappinud mittemiski. Ainult asimuut oleks vist kohale viinud. Vöib-olla.

Järgmine lehekülg »