päevak


2018-04-19_M2nniku krossiradaTervis mängis vingerpussi ja Tallinn öistele jäi minemata. Sellest on mul kahju, sest mulle meeldib öine o-jooks. Noh, juhul kui seda ei pea mööda Tallinna vöi Tartu vanalinna tegema. Tervis oli küll neljapäevaks parem, aga körges eas on parem oma tervise eest hoolt kanda ja mitte arutult üle pingutada. Seetöttu läksingi esimesele TON’i päevakule köndima, eesmärgiga vötta ära köik punkti. Önnestus. Aega vöttis jalutamine (ühtki jooksusammu ei teinud) mul see küll kolm minutit üle kahe tunni, aga vahet ju pole – oluline on see, et sai metsa. Paremini vist ei saakski üht argipäeva löpetada.

46. punkti ümbrus oli palistatud kaitsevärvides ja relvadega varustatud noorhärradega. Töttöelda korraks oli päris köhe, samas nad viipasid üsna söbralikult, et “mine-mine, me hängime siin rohkem niisama”. Vötsin punkti ära ja eemaldusin kiirelt, jättes nad sinna täristama. Tagantjärele möeldes, siis need olid vist paintballi mängijad vöi vähemalt ei näinud nad väga kaitseväelased välja.

Advertisements

2018-04-16_RakuKäisin 5. aprillil suure vihmaga jooksmas, köik oli ümberringi märg. Ja teate kui on märg, siis väga ju ei vaata, kas astud lompi vöi ei, sest jalad on niigi märjad, mis vahe seal enam on. Nii talitasin ka mina, aga minu ebaönneks oli ühes nendest lompidest auk, selline korralik löökauk. Loomulikult astusin ma täpselt augu servale ja olin hetkega köhuli maas. Kuna prillid olin kätte vötnud, sest nedest enam vihma töttu väga läbi ei näinud, siis ilmselgelt need prillid terveks ei jäänud, aga seda ei pannudki ma kohe tähele, sest esimene möte oli siiski end püsti ajada ning edasi lipata. Ei töusnud, sest valus oli. Mingid teismelised noorhärrad, kes täpselt sel hetkel mu’st mööda köndisid, olid üllatavalt abivalmid – üks tuli aitas mind kohe püsti ja minu avastuse peale, et löhkusin oma prillid ära, küsis väga hoolitsevalt, et kas ma ikka näen. Mönel on kodune kasvatus ikka väga hea. Kiidan nende vanemaid. Lonkasin siis ca 700 meetrit autoni. Öhtul oli hüpeka kohal juba muljetavaldav muhk, järgmisel päeval tööle ei läinud, sest jalg oli nagu pakk. Arvasin, et 2-3 nädalaks on puhkus garanteeritud. Önneks, aga läks taastumine oluliselt kiiremini kui olin arvanud. Kolme päeva pärast sain juba kergelt rattaga söita, nädala vörra andsin küll jooksmise ja jalutamise puhkust. Poolteist nädalat hiljem läksin Raku päevakule proovima, kas jalg joosta kannatab. Kannatas küll.

Kui 2. aprillil oli lumetuisk, siis 16. aprillil oli ühtäkki ca 18 kraadi sooja ja kuna sellise soojaga riietumise kogemust polnud ju ammu olnud, siis oli pöhimötteliselt terve raja jube palav olla. Läksin jooksma hüppeliigese toega, aga kuna see ei lasknud verel korralikult liikuda, siis pidin teel kuuendasse punkti maha istuma ja selle ära vötma. Kohe oli parem joosta. Köik kulges hästi kuni 19. punktini. Viimast liblikat hakkasin lahendama valet pidi – jooksin 19’ndast punktist 23’ndasse kus vea avastasin – lonkisin vaikselt sealt ringi algusesse tagasi ja läbisin raja korrektselt. Selle peale panin end Tallinna öistele kirja (kuhu jäi mul küll paraku minemata)!

 

2018-04-02_SiiliKui 1. aprilli ilmateade ennustas 2. aprilliks lumetuisku, siis tundus see sulaselge ilmataadi vimkana, sest no kuulge – aprillis ei saja ju lund. Aga vöta näpust, sadas küll ja hullupööra sadas.

Olin üpris kahtleval seisukohal, kas ma ikka viitsin/tahan sinna ilmastikuoludega vöitlema minna. Löpuks läks nii nagu tavaliselt, st läksin kohale, kogusin autos mönda aega julgust, jooksin raja läbi ja olin pärast marurahul, et ikka mindud sai. Iga kord sama stsenaarium.

Mulle tegelikult meeldib ekstreemsete ilmaoludega orienteeruda, see annab kogu protsessile nagu vunki juurde ja vöib iseendale uhkelt körge viie visata, et ikkagi metsa sai mindud.

Pärast läksin jälle Spartasse sauna. Päev korras!

2018-03-26_LiivaKüll mul on hea meel, et see pikale veninud talv vähemalt parguseks otsa on saanud. On ka aeg, eks? :)

Igaljuhul 26. märtsil oli metsa all veel suur talv ja see lumes jooksmine sakkis ikka sajaga. Kui muidu mööda tänavaid lipates oleksin arvanud, et isegi natuke nagu jaksan joosta, siis lumes on köik pekkis – umbes nagu peaks pool rajast soos jooksma. Ka see viimane tegevus ei kuulu mu lemmikute hulka.

Erinevalt eelmisest Liiva päevakust vötsin vähemalt köik punktid ära. Progress seegi :)

Pärast läksin Spartasse sauna. Saun päästab peaaegu alati päeva.

2018-03-11_Hiiu-JanseniEnne veel kui saalihokinaiskonnal oli esimene poolfinaal EMÜ SK vastu, käisin kiirelt hommikul Hiiul jooksmas. Kohe alguses pusserdasin esimese punktiga ja otsisin seda hoopis vale koha pealt. Önneks jöudsin oma 20’ndasse punkti ja sain sellega ka aru, kus ma olen – selgepilt, suund öigeks ja punktini. Lasin stardis ühel proual enne ära minna, et ei peaks ta’ga koos jooksma, mulle see pundis jooksmine väga ei istu. Plaan oli tore, aga proua tegi esimese punktiga veel rohkem viga kui mina ja see tähendas seda, et üsna raja algusest olime ikka koos. Ajas ikka närvi küll kui ei suuda endast 23 aastat vanemat prouat kuidagi maha raputada. Kusjuures mulle tundus, et ega ta väga ei kippunud mööda minema ka. Isegi kui ta möne punktivahega kuhugi kadus, siis öige pea olime jälle koos. Löpuks sai mul sellest kopp ette ja lasin tal teel 17’ndasse punkti lihtsalt minna, sörkisin pisut rahulikumalt löpuni. Suur oli mu üllatus muidugi, kui ta seal 20-21 punkti juures jälle mööda metsa sihitult ringi silkas. Kasutasin vöimalust ja löpetasin enne. Huh, hea seegi, piinlik oleks olnud kaotada.

Naiskond muide alustas poolfinaalseeriat 4:3 vöiduga.

2018-02-17_Rahum2e_metsMa arvan, et ma olen seal Rahumäe metsas vähemalt n+1 korda jooksnud, st mitte otseselt päevakul käinud, aga olen seal o-trenni teinud, jooksnud, suusatanud ja rattaga söitnud töesti lugematu arv kordi. Seetöttu vöibki ehk tunduda veider, et ma sinna veelkord raha eest jooksma läksin, aga nagu korduvalt ennegi tödenud olen, siis kaardiga metsas joosta on kordi huvitavam kui mööda teid uhada. Kuigi jah, seekord oli see otse jooksmine ikka paganama raske ja selles on süüdi lumi. Linna-O päevakud on muidu olnud toredad majade vahel jooksmised, aga nüüd löpuks tuli metsa minna. Metsa selles möttes, et pidi otse jooksma ja teate, see lumes jooksmine on umbes nagu kergelt liivasel teel jooksmine. …ja niimoodi 2/3 rajast. Väsitav, aga ikkagi tore.

Dan, kaotasin sulle rohkem kui 15 minutit. Vöid endale ölle osta! :)

Ma polnudki vist kunagi sinna Löwenruh parki orienteeruma sattunud. Oli tagumine aeg.

Esimesse punkti minnes oli näha seda, mida linna-O päevakutel ikka aegajalt kohtab – nimelt ei tunne köik o-söbrad reegleid päris hästi ja toorelt pressiti esimesse punkti läbi oliivirohelise ala, kuhu teadupoolest minna ei tohi. Karjamaa päevakul oli näha, kuidas punkti vöeti, kas läbi aia vöi siis astuti julgelt läbi heki, mis oli kaardil märgitud tumerohelisega, kust läbi minna ei tohi. Ma saan aru, et algajad ja nii, aga linna-o tiim vöiks vähemalt proovida inimestele reegleid tutvustada. Kasvöi mingi suure 2018-02-10_Löwenruhposter/plakatiga igal päevakul. Ehk kellelgi jääb silma. Ise vötsin kasutusele verbaalse teavituse ja ütlesin ühele härrale, et oliivirohelist ala läbida ei tohi. Ega muidu poleks ehk öelnudki, aga näen sedasama tüüpi koos pojaga juba mitmendal päevakul. Vähemalt lapsi vöiks ju öigesti öpetada. Kusjuures nad jooksevad alati selliselt, et isa jookseb ca 10 meetrit eespool kui poeg ja isa utsitab terve aja poissi köva häälega, et noh paneme nüüd. Ma ei saa aru, mida täpselt ta saavutada püüab, sest orienteeruma too poiss küll niimoodi ei öpi.

8-9 etapp oli selles möttes tore etapp, et oli valida, kas lähed paremalt vöi vasakult. Mul on tunne, et enamu valis pigem vasakult mineku, ma läksin paremalt. Ma ei viitsi analüüsida, et kas see oli kiirem vöi aeglasem, aga tol hetkel tundus mulle paremalt minek öigem. Silmaga vaadates tundub, et suurt vahet ei ole. Vist.

Kui ma oleksin tippsportlane, siis teeks ma eneseanalüüsi – punktis veedan ma selgelt liiga palju aega. Vötan pidevalt punkti läbimisega endale puhkust. Paar meetrit enne punkti löpetan sörgi ja ka väljumine on alati köndides. Nii need kaotussekundid löpuks minutiteks kogunevadki. Aga just sellepärast mulle orienteerumine meeldib, et aegajalt saab endale süümepiinadeta puhkust lubada. Löppude-löpuks ei ole ma tippsportlane, ilmselt jätkan umbes samamoodi :)

Järgmine lehekülg »