ratas


Ratta-O’ga on mul umbes nii nagu massažiga – jube harva käin, aga kui käin, siis naudin täiega ja mötlen, et miks ma seda tihedamalt ei tee. Pöhimötteliselt iga kord! Möni ei öpi ikka ka oma vigadest.

2018-05-29_Liiva-J2rveTulenavalt sellest üliväikesest ratta-o kogemusest ei saanud ma stardist minnes kaardile märgitud ja tegelikult metsas olevatest teedest mittemidagi aru. Pean silmas just teede klassi. Hämmastav, millised väiksed rohtunud teed olid kaardile märgitud laia joonega, aga vb on see ka lihtsalt selle konkreetse kaardi viga. Kes teab… Tiirutasin igaljuhul igalpool mujal kui punkti piirkonnas, ka kaardist väljas käisin hetkeks. Läksin sinna punkti 8 minutit. Nagu puuga oleks pähe saanud, noh. Edasi läks enam-vähem lepse reega ja maastik oli tore, sest töttöelda on seal ennegi korduvalt jooksunud/liigelnud. Mönes kohas polnud kaarti vaja väga vaadatagi. GPS jälje järgi tundub mulle, et 4/24’s punkt oli vist valesti metsa asetatud, aga mis sellest enam.

Pärast läksin veel Raku järve ujuma, kokkuvöttes polnud üldse paha teisipäev.

See, et metsa-O pani oma päevakud teisipäeviti toimuma on körvaltvaatajale enam, kui veider, sest OK Nömme ju teadupoolest tegi juba teisipäeviti päevakuid. Vabandus, et kolmapäev ei saa teha, sest kolmapäeviti on pargijooksud ei ole ju väga pädev vabandust, sest sellel pargijooksul on maksimum 50 osalejat (ja see on selge liialdusega kirja pandud) ja see ei konkureeriks küll ühegi o-päevakuga. Samas jällegi arvestades, et OK Nömme ei panusta väga orienteerumise populariseerimisse ja nende kaardid on enam kui halva kvaliteediga, siis teiselt poolt on see metsa-o käitumine täiesti möistetav. Huvitav kui pikk dialoog sellele köigele eelnes?

Kokkuvöttes küllap ikka orienteerumine vöidab!

Advertisements

vastlad-jaanid-j6ulud

Jep, me like!

Üldiselt ei oska inimesed endale erinevates situatsioonides käitumist ette kujutada vöi noh see tähendab, et kujutatakse ette küll, aga üldjuhul ei lähe see nii nagu omas peas oled ette näinud. Olen korduvalt möelnud, et kuidas ma reageerin, kui mul ratas ära varastatakse. Ma ei mäleta enam, mida ma rattavarguse reaktsioonist enne arvasin, aga nüüd vöin öelda, et s*tt tunne on ja reageering on esialgu lihtsalt lolli näoga tühja koha vaatamine. Samas olen isegi üllatunud, et ma seda nii rahulikult vötsin – rattaomanikuna Eestis oleme ilmselt me köik natukene ette arvestanud sellega, et ühel hetkel varastatakse su’lt ratas lihtsalt ära. Nii läkski. See 2014. aasta on mul nii erakordselt s*tt aasta, et ma vist ei oska enam halba uudist vastu vötta, st vötan vastu, aga ei oska enam reageerida – nojah siis, jälle ******!!!

Merida Big.Nine TFS 500Peab muidugi rattavarast tänama, et ta mu ratast suve alguses ära ei varastanud, sest siis oleks uue ostmine olnud palju kulukam protsess kui praegu. Sügisel nimelt müüakse rattaid oluliselt odavamalt kui kevadel vöi suve alguses, seetöttu – aitäh rattavaras, et mu rahakotti natukenegi säästsid. Eniveis, googeldasin pisut ja otustasin, et uue ratta ostan 29″ ratastega ehk lühidalt tventinaineri. Niimoodi oli kohe parem poodi minna, sest valik oli kohe väiksem. Pikalt olid mul valikus kaks ratast – Merida Big Nine TFS 300 ja Focus Black Forest 29R 6.0. Erinevatelt erapooletutelt ja mitteniiväga erapooletutelt tuttavatelt nöu küsides juhtis üsna veenvalt Merida.  Igaks juhuks käisin ka Hawaii Expressis, kust jäid söelale Scott SCALE 970 ja Scott SCALE 930, aga Scoti puhul on ikkagi hinnas liiga palju öhku. Suundusin siis taas Veloplussi, et toda Meridat natuke nillida. Üks asi viis teiseni ja lahkusin poest hoopis Merida 2015 aasta mudel Big.Nine 500‘ga. Hetkel olen sellega vaid ca 20 km’i söitnud ja selle väikse kogemuse pealt ütlen, et mul on ikka sigaäge ratas ja mis peamine – ILUS! :)

Loodan tervise laupäevaks enam-vähem jonksu saada ja Xdreamile minna. Ei mitte vöistlema, lähen niisama hängima ja pilti tegema.

Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis vaatamata sellele, et ma endale juba uue velo ostsin, siis too vastik varas vöiks ratta tagasi tuua küll. Veel ägedam kui juhtuks ime ja politsei selle üles leiaks, seniks aga käin ise mööda tänavaid ringi ja vaatan köiki mööduvaid rattaid väga kahtlustava pilguga. Üsna väsitav.

Ma ei tea mille eest mind karma karistab, aga kui hakkaksin oma äpardusi kokku lugema, siis saaksin vist igasse päeva märke teha. Absurdihuumor.

Näiteks olen lähema paari kuu jooksul käega katki löönud kaks lambipirni (jep, mul on hiigeljöuga käsi) ja kukutanud maha panni kaane. Klaasist muidugi.

Ükspäev löikasin sörme nii, et verd tuli jupp aega. Vöib öelda, et löikasin peaaegu, et tüki välja.

2014-02-24

Möödunud nädalal läksin vennalaste sünnipäevale teadmisega, et sünnipäev algas kl 16. Tegelikult algas see alles kl 17. Olin eelmiselt ürituselt ära kiirustanud, et päris tund aega mitte hiljaks jääda. Jöudsin siis hoopis 20 minutit varem.

Täna kasutasin ära erakordselt sooja 24. veebruarit ja läksin rattaga söitma. Natukene oli tegelikult kahtlus hinges, et mis siis saab kui ma kukun vöi et kui ma ikkagi ei saa rattaga väljas söita – önneks olid need kahtlused asjatud, sest rattasöit oli endiselt vääga äge ja köik toimis. Kuigi näiteks sadulast püsti ei julenud ma kordagi töusta, sest ma ei ole kindel kuidas mu pölv sellele reageeriks, st et köik töusud (nii palju kui meil neid siin on) vötsin sadulas istudes. Planeerisin omaarvates ringi kavalalt, et esimese poole söidan vastu tuult ning teise poole saan mönusalt allatullt koduni purjetada. See vastutuule osa realiseerus enam kui oleksin soovinud, Lasnmaäe nölval oli selline tuul, et tahtis pikali lükata. Väntasin, mis jaksasin, aga keskmine kiirus oli umbes 14-15 km/h. Nojah, eksju söitsin siis Lauluväljaku mäest alla ja pöörasin rattanina kodupoole. Kuni Piritani oli köik titi-miti, sest taganttuulega söitmine ei olgi nagu söitmine, see on niisama ratta seljas istumine. Pirital, spordikeskuse juures tundsin kuidas ühtäkki ei taha ratas enam edasi liikuda, arvestades mu treenitust ma muidugi selle üle väga ei imestanud, aga no see raske liikumine oli ikka natuke liiga üle völli. Pilk tagumisele rattale töi välja töe – kumm oli töss, mis töss. Einoh, palju önne, muidu äkki oleksingi end üle treeninud… Lükkasin siis ratta bussipeatusesse ja söitsin bussiga koju. Aitäh bussijuhile, kes rattaga bussi lasi. Nii palju siis mönusa taganttuulega koju söitmisest. Karma vöiks lasta mul vähemalt rattaga söita.

Lugupeetud karma, mul on sulle sönum!

karma

Käisin üleeile jooksmas ja jube palav hakkas. Kohtasin teepeal mönda jalgratturit, kellel ei tundunud üleliia soe olevat, aga selle pöhjuseks vöis olla ka see, et nad olid end mönusalt sisse pakkinud. Vaatamata tollele veits-jahe-oleku faktile otsustasin, et kui ilm vähegi kannatab (st ei saja), siis tuleb ka ratas kuurist välja ajada.

Möeldud-tehtud!

Eile lükkasin pisut tühjade kummidega pärast BikeXdreami önnetult kuuris seisnud ratta öue ja asusin nautlema. Tösiselt, erinevalt jooksmisest, oli esimesest sekundist alates köik ülimönus! Üliväga. Ma töden juba tuhandemat korda, aga ma ikkagi armastan rattasöitu. Riietumisega oli muidugi raske, sest ca 4-5 kraadiga rattasöit ei ole kaugeltki sama, mis jooksmine ehk et pärast 10.minutit hakkab niikuinii palav. Tagantjärele targana töden, et ega ma millegagi mööda ei pannudki – selles möttes, et söites oli 2013-12-26tuulevaiksetel kohtadel törts isegi palavavöitu, aga kui jöudsin Viimsi kanti ja mere äärde, siis läks päris tuuliseks ja köik selgapandud riided öigustasid end täielikult.  Toetudes eelnevale kogemusele, kartsin köige rohkem oma käte/näppude ja jalgade/varvaste pärast.

Kätega polnud üldse probleemi, Salomoni kindad töötasid nii nagu pidi, kordagi polnud külm. Panin teised kindad igaksjuhuks tasku, juhuks kui külm hakkab, aga need vötsin sama targalt kodus jälle taskust välja.

Jalgadega oli nats teine lugu, sest jalgadel oli mul pmst algusest peale külm, aga önneks mitte talumatult külm, poolteist tundi kannatas ära söita küll. Jalga panin Lorpeni Trekking & Expedition Polartec sokid ja sinna peale veel ühed öhukesed sokid (paksemad lihtsalt poleks mahtunud) ja no ikka oli viludavöitu. Samas ega ma selle üle väga ei imesta ka, sest mul on ka vahel suvel varvastel külm, st lootusetu juhtum. Isegi hea, et nii kaua vastu pidasin.

Lisaks muidugi üleüldisele riietusele buff ja müts ja kiiver (mis muide hoiab jube hästi sooja).

Üldiselt pikk jutt lühidalt – 1:33 ja 26 km’i (jep, kiirus ei ole teab mis suur, aga see ei olnudki eesmärk) puhast kvaliteetaega. Minupoolest vöiks see talv taeva jäädagi.

Sel aastal oli vist juba viies BikeXdream, aga mul on sellega läinud kuidagi eriti önnetult – olen käinud vaid ühel, sellel esimesel Körvemaal toimunud Xdreamil. Küll olen ma vahetult enne haigeks jäänud vöi siis möni muu tobe pöhjus (2010 – haige, 2011 – pildistasin, olin vist eelnevalt nats töbine ka, 2012 – KellaKlubi, ehk köige raskem loobumine) – sel aastal pidin minema i-gal-ju-hul!!! Bike Xdream on ju peaaegu, et köige ägedam asi üldse – rogain rattaga. On veel midagi ägedamat vöi?

6nne13Üks asi on muidugi soov minna, teine asi on kokku saada tiim. Mingil veidral pöhjusel ei armasta mu O-söbrad eriti rattasöitu. Meeldivad erandid on Merli ja Merle. Merlil oli üks teine asi (ükskord me läheme ikka, eks?), seega olime Merlega kahekesti. Variante kolmandaks liikmeks oli mitmeid, reedeks sai selgeks, et meie kauni tiimi kolmandaks liikmeks on Kadri. Kui ma sinnamaani arvasin, et tuleb tore tšill, siis sellel hetkel sain aru, et tuleb ikka panema hakata, sest Kadri on ju sportlane. Samas mul ei olnud midagi panemise vastu :) Olgu nii!

Hommikul oli ilm küll pisut viludavöitu, aga päevapeale lubas päikesepaistet ja +10 kraadi, st kaunis kevadilm ja parim viis selle veetmiseks ongi ju rattasöit. Tükk aega mötlesin, kas panen jalga Salomonid vöi rattakingad, otsustasin löpuks viimaste kasuks ja tagantjärgi töden, et öigesti otsustasin. Pelgasin, et jalgadel hakkab külm, aga tühjagi ta hakkas.

4h:01m:16s / 16 punkt / 61.21 km  (kliki, siis näed kaarti täissuuruses)

2013-10-12_BikeXdreamRajaplaaneerimiseks anti seekord palju vähem aega kui rogainil, vaid 15 minutit, aga noh meile jagus sellestki küll ja veel. Viimased viis minutit saime niisama nalja teha. Kuni stardikolmnurgani söitis rivi enam-vähem rahulikult, sest konvoist mööduda ei tohtinud ja noh mis sa ikka rapsid, kui inimesed ümberringi. Kolmnurgast läksid enamus tiime itta vöi siis löunasse – läände, nagu meie, tulid vähesed, aga me ei lasknud end sellest eriti häirida. Esimese vea tegime punktiga 37, sest millegipärast ei märganud vöi ei taibanud me pöörata ära öigest sihist, vaid söitsime välja teravnurga. Olime peaaegu juba ka punktist loobumas, kui Kadri näitas ikkagi sportlasehinge ja otsustas, et lähme vötame ära – möeldud-tehtud! 42 oli nendest punktidest, mis meie läbisime, köige kehvema ligipääsetavusega (selline söna on ju olemas, eks?), see siht oli üsna pehme ja vöttis läbi küll. Samas ei midagi väga hullu.

Asfaldile välja jöudes vötsin prouad endale tuulde ja panin ajama, päris hea oli asfaldil uhada. 43’ndasse ei plaaninud me esialgu minna, aga kuna sinna 54’ndasse minekuks pidi tollest peaaegu, et läbi söitma, siis Kadri öhutusel vötsime ka selle ära. Hea plaan, sest see tee sinna punkti oli vägagi söidetav. 54 juures Merle enam kaarti väga ei vaadanud, lubasime talle kohe saabuvat asfalti ning käskisime järgneda – önneks on Alma lepliku loomuga ja lubas kaarti hiljem kodus vaadata. Nii jäigi, kuni löpuni :) 6nne13_55Asfaldil käsutati mind taas tuult löikama, ega mul polnud selle vastu eriti midagi, seega kett paremale ja minekut. Alma püsis veel enam-vähem tuules. 55’nda juures olid nii ilusad vaated, et seal oleks vöinud isegi natuke aega niisama passida, aga aeg oli just see, mida ei olnud – tuli edasi minna. Järgmisel asfaldilöigul vötsin taas sisse koha rongi eesotsas, aga Alma hakkas väsima. Mis siis ikka, tuli rahulikumalt vötta. Proovisin teda nats ka käsi seljal lükata, aga ega see lükkamistehnika teab, mis mugav ei ole. 56-60-57-59 olid mönusad punktid – mitte tühipaljas uhamine, vaid ka natukene kaardilugemist. 52 minek oli nats liiga pikk ja igav söit, aga muudmoodi ei olekski ju teiselepoole veehoidlat saanud.

Pärast 52 läks sisuliselt vöitluseks ajaga, sest see tee, mis kulges kuni sinna 45’sse punkti ärapööramiseni oli üks paganama liivane tee ja see liivane tee oli Almale raske. Ei saa seda kuidagi ka ette heita, sest liivas söitmine ongi raske. Oleks ma olnud sama tiimiga, mis Kärdla Xdreamil, siis oleks mina seal taga ankruna liivas lohisenud. Tegime veel ka 51 puntkiga viga, sest olime nats liiga innukad oma metsa keeramisega. Põhimõtteliselt kadus sinna ka meie aega jöudmine – oleks nats kaarti lugenud, poleks seda viga teinud, oleks aega jöudnud. Oleks-poleks-oleks….

Seald edasi tuli vaid koju söita, vöttes teepealt punktid 45 ja 39 (esialgses plaanis oli ka 50, aga see tuli ajapuudusel ära jätta). Proovisin taas Merlet natukenegi aidata, aga endiselt ei ole ma lükkamistehnikaga söitmises üleliia osav. Ei tea, kas kummiga oleks lihtsam olnud? Finišisse jöudsime täpselt 1-minutilise hilinemisega, st 1 punkt miinust. Kuna auhinnalistele kohtadele me ei pretendeerinud, siis polegi sellest hullu, sest taaskord oli önnestunud veeta üks meeldiv laupäev meeldivas seltskonnas.

Vöistkonnakaaslased olid ägedad, nendega vöiks teinekordki luurele minna (kuigi Kadriga ma jooksma ei julgeks minna).

Öhtu löpuks paar tundi Ska Faktorit olid nagu kirss tordile, laupäev poleks saanud paremini löppeda. Kontsert oli peaaegu sama äge kui möni Genialistide oma.

ps Merli, tule palun järgmine kord ise tuult löikama, tahaks ka tuules söita :)

Järgmine lehekülg »