ratas


Napilt nädal enne BikeXdreami rääkis Karin mind ära ja läksin Tammedega Rakverre väntama. Lootsin kerget kulgemist, aga etteruttavalt vöiks öelda, et midagi kerget selles küll ei olnud, sest need Tammed pandid ju hullu.

Igakord kui ma Xdreamile kohale jöuan (önneks/kahjuks on seda viimasel ajal üha vähem) on mul tunne nagu oleks ma väga vales kohas. Köik on ümberringi hirmus sportlased vöi no ma ei tea, kas nad tegelikult ka on, aga vähemalt mulje on küll selline nagu oleks kuhugi profisportlaste kokkutulekule läinud. Ma pole küll aastaid juba Xdreamil käinud, aga see ongi kuidagi väga spordiks ära kiskunud. Algusaastatel oli nagu rohkem seiklust ja orienteerumist, ei olnud sellist (ära)panemist ja rivis jooksmist/rattaga söitmis. Ja ainuke seikluse möödupuu ei olnud see, kui sopasena sa finišisse jöuad. Üldse ei kipu enam Xdreamile tagasi, mitte et ka peaks, eksju :)

Kui mind oleks kutsutud tavalisele Xdreamile, siis oleksin ilmselt viisakalt loobunud, ratta Xdreamil vöin kulgeda küll. Kuigi jah, see kulgemine oli ka löpuks ikka täitsa korralik andmine, mitteniisama rahulik pedaalimine. Selle BikeXdreami viga on ka alati see, et kunagi ei vöi ju teada, kui külm ilm seal septembri löpus/oktoobri alguses on ja külmas söitmist ma pigem väldin.

2018-09-29_BikeXdreamKuivörd Tammed olla olnud möödunud aastal viimased löpetajad, siis eesmärgiks olla seekord vähemalt eelviimane löpetav tiim. Önnestus! Stardis anti kaardi vaatamiseks/raja ettevalmistamiseks vist 15 minutit, meil läks maksimum 5 – ülejäänud aja rääkisime niisama juttu. Algusest jätsime kohe 41 ära, sest seal oleks koos olnud väga suur mass inimesi, st suundusime 42. 38’s olid need esiotsa tiimid meil järel ja pidime ikka koos teistega väikestel metsateedel vöitlema. Önneks sattusid köik väga viisakad olema, seda önne ei ole mitte alati. 37-36 olid juba toredad rivissöidud. Pärast teeületust (no tegelikult söitsime küll tee alt läbi) loobusime kohe 43’st, sest see mägi oli lihtsalt liiga järsk, üldse ei tekkinud mötetki, et tahaks sinna rattaga minna. St kulgesime mönusalt mööda kergliiklusteed 44 poole, sealt 46, siis tee pealt tekkinud plaan minna 45, seejärel 59 ja siis mönna 57. Mönna seepäras, et sinna minek rattaga oli küll päris raske, aga see-eest oli pärast mäest alla söit maruäge. Pärast seda tegime vea – oleksime pidanud minema 60-53-54, aga selle asemel vötsime me 54-60-54 ja söitsime pärast tollest 54’st taas ülilähedalt mööda. Ma isegi ei märganud rajal olles seda paremat varianti. Imelik. Nagu GPS näitab, siis oli see 51 pandud pisut vale koha peale, aga nii vöib nende “rajal” punktidega juhtuda küll. Joogipunktis vötsime rahulikult aega söömiseks-joomiseks.

…ja siis jooksis möte kokku, st läksime ahneks. Oleks pidanud pärast 49 suunduma finishi poole ära ja vötma punkte seal teiselpool suurt teed. Pakun, et oleksime vötnud vähemalt 6 punkti. Oleksime pidanud küll pikalt tühja söitma, aga söit oleks olnud tunduvalt mönusama kulgemisega, kui see, mida meie ründamise. Selle asemel, et finiši poole minna, olime me oma senise söiduga nii rahul, et läksime vötma ka punkte 48 ja 47 (sealt siis loogilise järjena pärast need kuus üle-tee punkti). Lühike tripp 48 kandis metsa vahel andis selge vihje, et sinna minek oli viga. Meie rattavalitsemise ja oskuste juures ei olnud me liikumine üleliia kiire. Önneks taipasime suvalise koha peal metsavahelt paremale keerata ja suurt teed rünnata. Saime vähemalt mööda asfalti söitma. Uhasime nagu jaksasime, sest kell tiksus armutult. Kuue “seal-pool-teed” punkti asemel jöudsime ainult kaks vötta (39-40). Löpetasime minut ja neli sekundit enne kontrollaega ja pärast meid löpetas veel kümneid tiime. Kui aga oleksime kohe finišipoole söitnud oleksime kolme punkti asemel kuus vötnud ja varem öhtule saanud. Oleks-poleks-saanuks!

Rattapessu oli liiga pikk järjekord, märjad riided seljas ei viitsinud väga seal oodata. Tuli porine ratas autole panna. Ratas seisab siiamaani porisena. Kindlasti ei möju see ta tervisele hästi, piinlik küll kui peremees nii laisk on.

Järgmise aasta Xdreami kohti ei ole veel väga avalikustatud, aga üks vist on kuulu järgi pealinnas. Sellel osalemist vöiks isegi kaaluda, teistele etappidele väga ei kipu. Eriti öisesse Körvemaa vössa. Iuuu….

Advertisements

2018-09-04_Saustin6mmeSaustinömmes läks alguses nii nagu Rebalas, st selgus, et GPS kella aku on tühi ja sellest pole tolku. Et mitte korrata Rebalaga sama viga, siis ravisin oma GPS-kella söltuvust sellega, et panin endomondo tööle ja pistsin telefoni püksi. Lühidalt öeldes – esimene ja teine punkt (eriti teine) olid porr, edasi läks talutavaks ja löpus läks ratta-o’ks ära. Muidu oli enam-vähem. 9-10-11 jooksin reaalselt jalgratturitega vöidu, önneks sattusid olema mitteväga osavad jalgratturid, mis mul seda vöimaldas. Kahtlustan, et see telefoni GPS paneb pisut pange, sest kuidagi ei usu, et ma 5.9 km’sel rajal läbisin koguni 8.35 km’i. Nii palju ju ikka kaari sisse ei jookse.

Kui Sakku oli läinud rongiga, siis kojuminekuks premeerisin end ratatsöiduga – 18.7 km’i otse mööda Männiku teed puhast naudingut. Suve löpu soojad öhtud tuleb ära kasutada.

Ratta-O’ga on mul umbes nii nagu massažiga – jube harva käin, aga kui käin, siis naudin täiega ja mötlen, et miks ma seda tihedamalt ei tee. Pöhimötteliselt iga kord! Möni ei öpi ikka ka oma vigadest.

2018-05-29_Liiva-J2rveTulenavalt sellest üliväikesest ratta-o kogemusest ei saanud ma stardist minnes kaardile märgitud ja tegelikult metsas olevatest teedest mittemidagi aru. Pean silmas just teede klassi. Hämmastav, millised väiksed rohtunud teed olid kaardile märgitud laia joonega, aga vb on see ka lihtsalt selle konkreetse kaardi viga. Kes teab… Tiirutasin igaljuhul igalpool mujal kui punkti piirkonnas, ka kaardist väljas käisin hetkeks. Läksin sinna punkti 8 minutit. Nagu puuga oleks pähe saanud, noh. Edasi läks enam-vähem lepse reega ja maastik oli tore, sest töttöelda on seal ennegi korduvalt jooksunud/liigelnud. Mönes kohas polnud kaarti vaja väga vaadatagi. GPS jälje järgi tundub mulle, et 4/24’s punkt oli vist valesti metsa asetatud, aga mis sellest enam.

Pärast läksin veel Raku järve ujuma, kokkuvöttes polnud üldse paha teisipäev.

See, et metsa-O pani oma päevakud teisipäeviti toimuma on körvaltvaatajale enam, kui veider, sest OK Nömme ju teadupoolest tegi juba teisipäeviti päevakuid. Vabandus, et kolmapäev ei saa teha, sest kolmapäeviti on pargijooksud ei ole ju väga pädev vabandust, sest sellel pargijooksul on maksimum 50 osalejat (ja see on selge liialdusega kirja pandud) ja see ei konkureeriks küll ühegi o-päevakuga. Samas jällegi arvestades, et OK Nömme ei panusta väga orienteerumise populariseerimisse ja nende kaardid on enam kui halva kvaliteediga, siis teiselt poolt on see metsa-o käitumine täiesti möistetav. Huvitav kui pikk dialoog sellele köigele eelnes?

Kokkuvöttes küllap ikka orienteerumine vöidab!

vastlad-jaanid-j6ulud

Jep, me like!

Üldiselt ei oska inimesed endale erinevates situatsioonides käitumist ette kujutada vöi noh see tähendab, et kujutatakse ette küll, aga üldjuhul ei lähe see nii nagu omas peas oled ette näinud. Olen korduvalt möelnud, et kuidas ma reageerin, kui mul ratas ära varastatakse. Ma ei mäleta enam, mida ma rattavarguse reaktsioonist enne arvasin, aga nüüd vöin öelda, et s*tt tunne on ja reageering on esialgu lihtsalt lolli näoga tühja koha vaatamine. Samas olen isegi üllatunud, et ma seda nii rahulikult vötsin – rattaomanikuna Eestis oleme ilmselt me köik natukene ette arvestanud sellega, et ühel hetkel varastatakse su’lt ratas lihtsalt ära. Nii läkski. See 2014. aasta on mul nii erakordselt s*tt aasta, et ma vist ei oska enam halba uudist vastu vötta, st vötan vastu, aga ei oska enam reageerida – nojah siis, jälle ******!!!

Merida Big.Nine TFS 500Peab muidugi rattavarast tänama, et ta mu ratast suve alguses ära ei varastanud, sest siis oleks uue ostmine olnud palju kulukam protsess kui praegu. Sügisel nimelt müüakse rattaid oluliselt odavamalt kui kevadel vöi suve alguses, seetöttu – aitäh rattavaras, et mu rahakotti natukenegi säästsid. Eniveis, googeldasin pisut ja otustasin, et uue ratta ostan 29″ ratastega ehk lühidalt tventinaineri. Niimoodi oli kohe parem poodi minna, sest valik oli kohe väiksem. Pikalt olid mul valikus kaks ratast – Merida Big Nine TFS 300 ja Focus Black Forest 29R 6.0. Erinevatelt erapooletutelt ja mitteniiväga erapooletutelt tuttavatelt nöu küsides juhtis üsna veenvalt Merida.  Igaks juhuks käisin ka Hawaii Expressis, kust jäid söelale Scott SCALE 970 ja Scott SCALE 930, aga Scoti puhul on ikkagi hinnas liiga palju öhku. Suundusin siis taas Veloplussi, et toda Meridat natuke nillida. Üks asi viis teiseni ja lahkusin poest hoopis Merida 2015 aasta mudel Big.Nine 500‘ga. Hetkel olen sellega vaid ca 20 km’i söitnud ja selle väikse kogemuse pealt ütlen, et mul on ikka sigaäge ratas ja mis peamine – ILUS! :)

Loodan tervise laupäevaks enam-vähem jonksu saada ja Xdreamile minna. Ei mitte vöistlema, lähen niisama hängima ja pilti tegema.

Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis vaatamata sellele, et ma endale juba uue velo ostsin, siis too vastik varas vöiks ratta tagasi tuua küll. Veel ägedam kui juhtuks ime ja politsei selle üles leiaks, seniks aga käin ise mööda tänavaid ringi ja vaatan köiki mööduvaid rattaid väga kahtlustava pilguga. Üsna väsitav.

Ma ei tea mille eest mind karma karistab, aga kui hakkaksin oma äpardusi kokku lugema, siis saaksin vist igasse päeva märke teha. Absurdihuumor.

Näiteks olen lähema paari kuu jooksul käega katki löönud kaks lambipirni (jep, mul on hiigeljöuga käsi) ja kukutanud maha panni kaane. Klaasist muidugi.

Ükspäev löikasin sörme nii, et verd tuli jupp aega. Vöib öelda, et löikasin peaaegu, et tüki välja.

2014-02-24

Möödunud nädalal läksin vennalaste sünnipäevale teadmisega, et sünnipäev algas kl 16. Tegelikult algas see alles kl 17. Olin eelmiselt ürituselt ära kiirustanud, et päris tund aega mitte hiljaks jääda. Jöudsin siis hoopis 20 minutit varem.

Täna kasutasin ära erakordselt sooja 24. veebruarit ja läksin rattaga söitma. Natukene oli tegelikult kahtlus hinges, et mis siis saab kui ma kukun vöi et kui ma ikkagi ei saa rattaga väljas söita – önneks olid need kahtlused asjatud, sest rattasöit oli endiselt vääga äge ja köik toimis. Kuigi näiteks sadulast püsti ei julenud ma kordagi töusta, sest ma ei ole kindel kuidas mu pölv sellele reageeriks, st et köik töusud (nii palju kui meil neid siin on) vötsin sadulas istudes. Planeerisin omaarvates ringi kavalalt, et esimese poole söidan vastu tuult ning teise poole saan mönusalt allatullt koduni purjetada. See vastutuule osa realiseerus enam kui oleksin soovinud, Lasnmaäe nölval oli selline tuul, et tahtis pikali lükata. Väntasin, mis jaksasin, aga keskmine kiirus oli umbes 14-15 km/h. Nojah, eksju söitsin siis Lauluväljaku mäest alla ja pöörasin rattanina kodupoole. Kuni Piritani oli köik titi-miti, sest taganttuulega söitmine ei olgi nagu söitmine, see on niisama ratta seljas istumine. Pirital, spordikeskuse juures tundsin kuidas ühtäkki ei taha ratas enam edasi liikuda, arvestades mu treenitust ma muidugi selle üle väga ei imestanud, aga no see raske liikumine oli ikka natuke liiga üle völli. Pilk tagumisele rattale töi välja töe – kumm oli töss, mis töss. Einoh, palju önne, muidu äkki oleksingi end üle treeninud… Lükkasin siis ratta bussipeatusesse ja söitsin bussiga koju. Aitäh bussijuhile, kes rattaga bussi lasi. Nii palju siis mönusa taganttuulega koju söitmisest. Karma vöiks lasta mul vähemalt rattaga söita.

Lugupeetud karma, mul on sulle sönum!

karma

Järgmine lehekülg »