reis


Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Mul on söbrad, kes on käinud juba vähemalt neli viimast aastat jaanuaris Åres suusapuhkusel. Ma olen kuulnud lugusid neist reisidest ja möelnud nii mönelgi korral, et no krt, spordiprojektidmiks ma siis siin kodus passin. Tegelikult ma tean küll, miks – mul on detsembrist kuni märtsini tööl nii kiire, et ei ole hoobil ega löögil vahet. Pidev andmine ühesönaga. Mitte, et see aasta oleks olnud erand, kaugeltki mitte, aga mötlesin, et kui jäängi oma tööd puhkusele pidevalt ettekäändeks tooma, siis ei ole asi päris öige. Töö peab vahel ootama. Maksan selle eest nüüd muidugi kuhjaga löivu, sest tööd on kuhjunud enneolematus koguses ja seitsme-kaheksani kestvad tööpäevad ei ole enam erand vaid halb reegel, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :) Peab saama.

Aga aitab tööjutust.

poosetaja

Niisiis läksin söpradega Åresse. Kuna ma paar korda olin Otepääl lumelauda proovinud, siis laenasin varustuse ja olin oma arvates valmis. Olin ma jee…. Esimesel päeval läksin röömsalt mäele. Köik oli maruilus kuni sinnamaani, kus pidin mäest üles saama. Minge metsa, lauaga mäest üles saamine on pöhimötteliselt vöimatu vöi heaküll, mitte vöimatu aga selgelt liiga suurt (vaimu)jöudu nöudev tegevus, et sellest kuidagi mönu saaks tunda. Köigepealt läksin ühest väiksemast künkast jala üles, lootes, et teistsuguse töstukiga on mäest üles saamine kergem. Oli ta jee… umbes viiendiku mäest sain üles ja siis kukkusin ikka maha. F**k! Vötsin siis laua alt ära ja kömpisin mäest üles. Pisarad tikkusid silma, sest endast oli kahju ja samal ajal oli natuke nagu naljakas ka, sest noh kuidas saab nii äpu olla. Lubasin endal, et ma ei anna alla. Arvake, kas ma andsin? Tegin mäeotsas paar poosetamispilti ja kobisin koju ära. Muud ei jäänud üle, kui olukord huumoriks ära pöörata, sest mossitamine ei vii ju kuhugi.

Järgmisel päeval oli önneks ilm marukehv, st sula ja kergelt uduvihmane, st mul polnud vaja vabandust kaugelt otsida – mägi oli jäine ja ma eriti sinna jää peale oma olematute oskustega ei kippunud. Läksin niisama fotokaga hängima. Mulle meeldib selline matkamine palju rohkem. Kahju, et seal rohkem matkaradasid pole. Suusakeskus ikkagi, eks.

Kolmandal päeval vötsin julguse kokku ja proovisin suuski. Olin elus esimest korda slallisuuskadel. Ei saa öelda, et ma end üleliia kindlalt tundnud oleksin, pigem vastupidi. Mul on isegi pildid sellest, kui ma esimest korda (laste) mäest alla tulen – nii suuskkeskendunud olekuga pole ma ammu olnud. Suusatamine tundus palju toredam kui lauatamine ja mis peamine – suuskadega mäest üles minek on lapsemäng. Körge viis suusatamisele lauatamise ees. Mis muidugi ei tähenda, et mulle see oleks väga
meeldinud. Ikkagi krdi raske oli, jalad kiskusid krampi ja hoog läks suureks ja mu fantaasia kukkumiste kohapealt oli liiga lennukas – see köik ei olnud hea kompekt. Paar söitu pidasin vastu, siis pandi önneks mägi kinni :)

Neljandal päeval vötsin südame rindu ja läksin  kohe hommikul suuskadega mäele. Söbrad kutsusid muidugi mindki nendele mägedele, kuhu nad ise läksid, sellistele körgematele ja järsematele, aga ma ei tahtnud neile otseseks piduriks olla ja ega ma eriti ei julenud ka. Endast oli jälle natuke hale, aga vähemalt nii palju jonni mul jagus, et läksin üksi mitmeks tunniks mäele, et see suusatamine selgeks saada. Selgeks ma seda muidugi ei saanud, aga vähemalt ei kukkunud kordagi ja veetsin värskes öhus kolm kasulikku tundi.

88s8oit

Viies päev oli puhkepäev. Möni läks ikkagi öhtul ka söitma ja kasutasin vöimalust, et ööst pilti teha ja pressisin end kaasa, möistagi suuskadeta, pilti tegema, sest öised pildid on toredad. Käisin ka ühe eriti järsu mäe veerel (see on see MK etapi rajaga mägi) ja ma ei saa siiani aru, kuidas sealt on vöimalik suuskadega alla tulla. Käsitlematu.

Kuues päev oli mönele veel viimane vöimalus mäele minna, mina nautisin taaskord jalgsi liiklemist, sest ilm oli piisavalt külm ja niisams tühja mäe peal seista ei olnud kindlasti mötet. Neli tundi kvaliteeti :)

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen puhkusega rahul vöi mitte. Ühest küljest on mittetöötamine ju tore, sest pea puhkab ja seltskond oli väga hea, teisalt, aga kui suusapuhkusele minna, siis vöiks ikka ju tegeleda sellega, milleks sinna mindud. Kuna 6htuka pödemine ja tusatsemine ei vii kokkuvöttes kuhugi ning on täiesti raisatud tegevused, siis olen ikkagi pigem rahul. Öhtud olid köik toredad, no alates sellest kui sai avada esimese löögastusölle :)

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis ma ei saa ikkagi aru, kuidas ma peaksin seda talisporti nautima. Suusatamiseks (ka murdmaasuusatamiseks) peab alati kuhugi minema, selleks on vaja varustust ja suuskade määrimist, mis on kah selline körgem kunst, mida igaüks ei valda – tüütu ju. Jooksmisega on eriti kerge – tömbad tossud jalga ja kukud punuma, vaja on  vaid mugavustsoonist väljumist. Rattaga on vahel ilm segavaks teguriks, aga üldiselt on ka kerge – hooldab ratast paar korda aastas spetsialist, sinu asi on vaid ratas välja lükata ja uhama hakata. Miks ma peaksin talisporti armastama?

Åre pildirada

Estonian Airil oli suvel kampaania nimega Spontaansus rokib vms, st äkki ikka ei rokkinud, äkki tegi midagi muud – ei mäleta praegu. Mötlesin, et väljun rutiinist ja olen ka endale mitteomaselt spontaanne ja lähen söidan mönda kaunisse Euroopa suurlinna. Valikus oli erinevaid (kindlasti) kauneid kohti, aga mu löplikuks valikuks jäid Viin ja Veneetsia. Pärast möningast arutlemist vanema öega valisin Viini. Ausöna, ise ka ei tea miks. Eks sinna Veneetsiasse saab teine kord minna. Eniveis, see kampaania oli marulühike ja ma jäin oma otsustamisega nii hilja peale, et mul oli aega umbes 8 minutit, st otsustama pidi sisuliselt kohe. Kuna mul augustis kenasti puhkust veel oli ja olin ammu plaaninud, et vöiks ju kasutada erinevaid sooduspakkumisi maailmaga tutvumiseks just nädalavahetuse jagu päevaega, siis Viin  tundus alustuseks hea valik. Selgepilt, ostsin pileti :) Köik oli maruäge kuni sinnani, kui pileti välja trükkisin ja seda täpsemalt uurima hakkasin – ilmselgelt liigspontaanne olles ostnud pileti Vilniusesse. See tegi mind veits murelikuks ja nöutuks, sest Vilnius ei olnud see Euroopa pealinn, kuhu minna olin plaaninud. Vötsin kiirelt Estonian Airi klienditoega ühendust ja kurtsin oma siirast muret, hääletoonist oli aimata, et see mure tegi tütarlapsele teises toru otsas pisut nalja (no eks see oligi selline dragikoomiline olukord), aga önneks oli tütarlaps väga koostöö aldis – tegi mu reisiplaanides väiksed muudatused ja nii ma siis saingi ikkagi Vilniuse asemel Viini minna. Sealjuures oli Viini pilet tegelikult 4 eurot odavam, kui see ostetud ja makstud Vilniuse pilet, aga kuna ma olin nii önnelik üldse selle üle, et mul önnestus see önnetu pilet ümber vahetada, siis sponsoreerisin seda pankroti äärel olevat lennufirmat tervelt 4 euroga. Loodan, et Tero Taskila röömustab, sest kuskilt peab see 30 000 eurone kuupalk tulema :) 7 500 minusugust tuulepead ja ongi ühe kuu palk käes. Lihtne.

Ilmselgelt on selle reisijutu sissejuhatus liiga pikk olnud, aga ehk ei panda pahaks, sest noh nii tobedat eksimust annab teha vaid liigspontaanne olles :)

Aga Viin ise. Viin on nagu suur Praha, selles mõttes, et sõda on sealt kuidagi mööda läinud ja on säilinud vanad majad, st vanalinn ei ole vaid vanalinn, vaid Viin ongi Vana Linn. Prahas on täpselt sama seis ja Praha mulle meeldib. Viinis on pöhimötteliselt vist köik majad nagu lossid, turist vöib end lihtsalt oimetuks pildistada. Samas enamus pilte on sellised “oh-see-on-nii-äge-maja” pildid, mis pildistamishetkel tunduvad maruägedad – hiljem üle vaadates ei saa isegi enam täpselt aru, mida pildistada olen soovinud.

Läksin Viini nii, et ma peaaegu, et ei teadnudki, mida ma seal väga tegema hakkan. Nii palju teadsin, et seal on Schönbrunni loss, kuulus ooperiteater, kahe torniga kirik  ja noh palju Mozartit – köik need teadmised vastasid töele :)

Schönbrunni lossiaias veetsin põhimõtteliselt terve päeva ja ma ei külastanud lossi ennast ning sellest aiastki köndisin läbi suht väikese osa – selle ilusama ikka :)

Ooperiteatris käisin ekskursioonil, sest kontertipilet sinna maksis umbes 50 eurot ja pidasin seda mönevörra kalliks. Kulla ja karraga pole seal majas kokku hoitud ja hinnatase on maailmaklass. Viini Ooperi Balli odavamaid piletid maksavad ca 250 eurot ja kui tahad eraldi boxi, siis peab välja käima umbes 16 00 eurot. Tundub möistlik investeering, eks? Selle Ooperi Balli ajal pidi olema tavaline vaade, et öhtukleitides daamid ja frakkides mehed söövad teatri körval hot dogi, sest teatris sees on köik nii kallis, et seda ei kipu pärast üüratult kalli pileti ostmist enam eriti ostma.

Kahe torniga kirikus käisin, käisin ka Viini suurimas surnuaias, kuhu on väga käepäraselt ühte kohta maetud nii Beethoven kui ka Mozart, ei pidanud pikalt otsima. Kohtasin seal ühte Jaapani poissi, kes palus mul endast oma iPhonega pilti teha, ise kordas muudkui “this is so exciting and this so special to me” – mul oli kohe hea meel ta üle :) Tollest surnuaiast käisin ma veel vähem läbi kui Schönbrunni aiast, sest noh see oli üüratu ja mul oli kiire. Kiirustasin nimelt kontserdile, ühele sellistest, mida seal Viinis ilmselt igal õhtul kümneid on, selline turistidele mõeldud, sest dresscode oli casual ja see tähendas seda, et vöis minna tavalises turistiriietes. Läksingi ja oli täitsa ilus, sest klassikalise muusika hitid ongi ilusad. Väike stiilinäide telefoniga filmituna :)


Hotelliks oli mingi suvaline guugeldades leitud öömaja nimega Hotel Arpi. Olles päris aus, siis teistele ma seda ei soovitaks. Põhimõtteliselt sain magatud, polnud hullu midagi, aga noh oleks tahtnud ikkagi natuke rohkemat, st mugavamat voodit. Ikkagi väidetavalt kolm tärni. Piltidelt vaadatuna tundub, et kahestes tubades on ikka normaalsed voodid, selles üheses, kus mina olin, oli voodiks pigem mingi diivan, mis on paganama ebamugav. Magasin ühe öö pöhimötteliselt pörandal, sest teate – seal oli mugavam. Päriselt ka! :)

Pika ja ilmselgelt ka üsna segase jutu kokkuvötteks soovitan teilgi korra Viinis ära käia, sest seal on ilus. Lihtsalt ilus. Estonian Airil on hetkel ka kampaania Viinikuu ehk, et vötke plaani ja olge spontaansed.

Viini pildiriba

image

Siin on köik majad lossid, turistielu ei ole kerge… +31 ei tee elu sugugi lihtsamaks :)
Mitte, et ma kurdaks.

Selle saunaga, mis me iirlastele kütma pidime läks nüüd nii, et ungarlasest saunamees viskas puid vale kerise alla ja “saunamönusid” saime nautida hoopis meie. Vähemalt, siin, 0-kraadises Tallinnas küll. Dublinis polnudki nii hull lugu – ungarlase asemele oli hollandlane väljakule lippama pandud ja tuleb tunnistada, et ta oli kordades parem kui ta madjarist ametivend. Kas keegi üldse mäletab kohtunikku tollest Iiri-Eesti mängust? Eriti mitte, eks? Parandan end – ma paari korda mäletan ja neil kordadel mötlesin ka, et Kassai oleks küll sellest olukorrast kaardi andnud, hollandlane, aga ei peatanud mängugi. Ideaalne kohtunik :)

Üldiselt mulle ei meeldi eriti pärast mängu kohtunikku süüdistada, sest löppude löpuks ei löö ju kohtunik nelja väravat – väravad löövad ikka tugevamad ja kaotajad on teinud lubamatuid eksimusi. Nii oli ka tolles Eesti-Iiri mängus. Oli selge, et iirlased olid tugevamad kui eestlased – oli selge, et iirlased olid nii tähtsaks mänguks oluliselt paremini valmis kui eestlased – oli selge, et Eesti kaitse eksis olulistes kohtades ja Iiri ründajad suutsid just need kohad ära kasutada. Köik oli selge – iirlased olid tugevamad ja pididki vöitma, AGA öiglane kaotus oleks olnud 0:2. Paraku tegi härra Kassai väljakul üht oma elu viletsamat vilepartiid ja jooksis pösed punnis mööda väljakut ringi ning reageeris iga kord kui Robbie Keane sattus talle käsi laiutades oma kurbade silmadega otsa vaatama. Kui Kassai vöi teiste kellegi teise pöhejndus (mis kindlasti kuskil olemas on) on see, et ta kohtunik vöttiski mängus nö karmi hoiaku, siis see paraku ei päde, sest iirlased ei saanud mängus mitteühtki kaarti. Töesti noh, mitteühtki. Ma ei eita, et eestlased tegid vigasid – jah, tegid küll – aga krtvötaks need ei olnud köik kaarti väärt vead.

Aga nagu öeldud, mis seal vahet, sest oli üsna ilmselge, et iirlased olid eestlastest paremad ja tugevamad vöitsid. Nats s*ta maitsega vöit lihtsalt.

Tulenevalt tolles kodusest 0:4 kaotusest oli pääs EM’le sisuliselt otsustatud. Olin enne mängu lootnud, et vöörsilmänguks säiliks siiski mingigi öhkörn edasipääsulootus (näiteks 0:2 oleks seda olnud), et Dublinis toimuv mäng ei oleks lihtsalt iirlaste röömupidu, paraku läks nii nagu ma ei olnud lootnud – ainuke (uus)  lootus oli, et eestlased vähemalt ühe (au)värava lööks. Vähemalt selles osas mu lootusi ei petetud ja iReis tasus end igati ära.

Kuivörd EJL müüs  tšarterlendusid ajuvabalt kalli hinnaga, siis ei jäänud muud üle, kui tuli leida ise alternatiive. Variante oli erinevaid – sai söita läbi Riia, Stockholmi, Oslo, Helsingi, Londoni vöi milleiganes – vaja oli vaid pealehakkamist ja rohkelt hiireklikke. Pärast pikki otsinguid ja ümber- ning ülemötlemisi sai plaan järgmine – Tallinn-Bergamo-Dublin-Riia-Tallin – ühtekokku ca 200 eurot. Kuivörd Bergamosse jöudsime pühapäeval ja lahkusime teisipäeva hommikul, siis boonuslinnana tuli Milano, mis asub Bergamost tunnise rongisöidu kaugusel.

Itaalia oli tore, aga arvan, et Milano ei ole köige vaatamisväärsem linn, kindlasti leiaks paremaid. Kerge guugeldamine kinnitas mu kahtlusi. Vaatasime peamise vaatamisväärsuse ehk Milano toomkiriku ära, nautisime köike kaasnevat ja kulgesime tagasi Bergamosse, mille peamine turismiobjekt on Citta Alta. Kuivörd päeva plaan oli olla turist, siis vallutasime mäe, mille otsas too Citta Alta on – kui muud ei saanud, siis sai sammulugeja tööd ning paar head vaadet linnale. Tore, aga itaaliasse pean ikkagi uuesti minema ja seekord soovitavalt mönda teise linna :)

Dublinist tean aga paraku veel vähem kui Itaaliast, sest jöudsime Dublinisse kell 12, kesklinna kell 14 – hotellitoimingud, köhukinnitamine ja kerge shoping vötsid täpselt nii kaua aega, et hämarus oli maale langenud ning pildistada enam midagi väga ei olnud (see minu pöhitegevus turistina) ja aeg hakkas otsa saama, st seadsime sammud staadioni poole. Enne veel, kui staadionile jöudsime, otsustasime pubis (mida seal Dublinis on töesti loendamatu arv) ühe mängueelse ölle teha. Möeldud-tehtud! Avasime väikse pubi ukse ja vaade, mis avanes oli üsna roheline. No ikka täiesti roheline. Otsida me enam ei viitsinud, seega istusime ainukesse vabasse lauda maha ja lasime öllel-siidril heamaitsta. Olime pubis raudselt ainsad sinisärgid ja töenäoliselt oli peale meie nelja seal veel ühe käe näppudel kokkuloetav arv naisi, st köik mehed ja köik rohelised. Önneks on iiri fännid söbralikud ning mingit probleemi meist küll kellelegi ei olnud, eks see esimese mängu 0:4 kaotus muidugi lisas suure annuse söbralikkust.

See, milline rahvamass oli vahetult enne staadionit pubides on sönadega kirjeldamatu, sest seda massi oli lihtsalt nii palju. Ikka köik mingigi Iiri sümboolikaga ja köik klaasi Guinessiga – mulle selline pubi- ja jalgpallikultuur meeldib.

Staadion. Käisin 2007 aasta oktoobris 90 000 pealtvaatajat mahutaval Wembley’l, kui Eesti mängis Inglismaaga, seega see Aviva mu’s oma suurusega erilist vau-effekti ei tekitanud aga seeeest oli Aviva väljast küll väga ilus. Sisemuse kohta ei oska midagi eriti öelda, sest omaenda rumalusest ei läinud ma kahe poolaja vahel staadionile uitama – ei teagi, mis mul möttes oli.

Mäng oli nagu ta oli, iirlastel ei olnud väga vaja ja eestlased olid selle mittetäiegamängiva Iiri koondise vastu tublid. Önneks tegi Vassiljev seda, mida ta’lt oodati ja Eesti poolehoidjad said fännisektoris hüpata nii nagu oleks just hetk tagasi maailmameistriks tuldud. Nii vähe on ikka önneks vaja. Mu isiklik sümpaatia tollest mängust kuulub Jäägerile, Tenistele ja Klavanile – tubli töö.  Tänada tahaks veel tervet koondist (koos köikide asjapulkadega) selle eest, et vaevuti pärast mängu fänne tänama tulema. Tavaliselt tulevad teevad löpetavad 11 meest plaks-plaks ja läinud nad ongi, treener-abitreenerid-füsiod tavaliselt end tolle plaksutamise ja tänamisega ei vaeva. Seekord teistmoodi, aga eks neil oli ka pöhjust fänne (kes neid igas vöimalikus olukorras toetanud on) tänada.

Öhtu üllatuslik hetk oli aga ühes pubis, millesse jalga puhkama läksime. Oli täpselt selline pubi, et kui ma ütlen Iiri pubi, siis te täpselt seda endale ette kujutategi. Noh olime siis seal ja ühtäkki hakkasid üks poiss ja tüdruk esinema – hakkasid nimelt toda iiri tantsu tantsima. Teate küll, see mida Riverdance teeb. See, kui kiiresti nende tantsijate jalad käisid oli ulme. Filmisin neid ka fotokaga, pärast panen ehk video üles ka.

Reisi löpp oli särata, sest lennuk Riia poole väljus kell 6:45, st lennujaamas pidime olema juba enne kuute ja arvestades, et magama ei läinud me mitte kell 9 öhtul, siis oli pisut närtsinud olla. Terve päev oli selline närtsinud tunne, samas sai palju magada – nii lennukis, kui ka bussis Riiast Tallinna.

Ma ei kahetse teragi, et ma selle reisi ette vötsin, sest äge oli, aga Dublinisse (ehk Iirimaale) pean küll uuesti minema, sest see linn tundus tore olevat ja mis pöhiline – Guinessi storehouses jäi käimata.

Itaaia-Iiri pildiriba

Tähelepanelik televiisorivaataja nägi kindlasti Sloveenia-Eesti mängu ajal mind telekast :) Jah, ma olin seal – ma olen nüüd kuulus!

Arvestades Sloveenia väiksust ning rahvaarvu, on nad spordis ikka uskumatult edukad. Tutvunud natukene sealse spordisüsteemiga, peab mainima, et tulemused erinevatel individuaal- ja vöistkonnaaladel ei olegi mingi üllatus – süsteem toimib ja toodab nö vöitjaid. Vöi noh too viimane jalgpall seda küll väga ilmekalt ei iseloomustanud, aga üldiselt on nad ikka edukamad kui meie, eestlased.

Sloveenia, täpsemalt Ljubljana, jättis mulle tsipa niru mulje. Ljubljana väljastpoolt vanalinna on absoluutselt mannetu – Tallinn on ilusam. Vanalinn on aga paraku nii väike, et selle könnib tunniga läbi ja ongi vaatamisväärsustega köik. Vöi noh tegelikult pean täpsustama – ma väga eeltööd ei teinud ja ma ei teadnud, mida ma otsima peaks, seega uimerdasin niisama sihitult mööda tänavaid ringi. Ajaveetmiseks kölbas küll, aga mingi eriline turistilöks ei tundunud see Ljubljana olevat. Kuigi-kuigi Ljubljana kindlus on küll koht, kuhu soovitan minna, sealt saab hea panoraamvaate kogu Ljubljanale. Kaunis :)

Sloveenia söidu peaeesmärk oli muidugimöista jalgpall. Ja krt see oli jalgpallilahing, mis väärib mäletamist. Selles möttes, et sadakond eestlast ja ca 15 500 sloveenlast – juba see on omaette väärt kogemus. Kui lisada veel sellele Eesti 1:2 vöit, siis oli ikka maruuhke olla eetslane. Önneks on sloveenid söbralik rahvas ja keegi pärast mängu tüli norima ei tulnud. Ühtki mängijat ei oska sellest mängust eraldi esile tuua, sest vöistkond vöitles nagu üks löögirusikas ja mis peamine suudeti vaid minutid pärast seda, kui sloveenid olid viigivärava löönud, tulla välja vastase surve alt ja lüüa ise vöiduvärav. Imeline! Emotsioon, mida on raske kirjeldada ja unustada.

Poleks uneski osanud arvata, et sellele järgneb teisipäeval üks veel raskmeini unustatav mäng. Eesti jalgpall on jälle rambivalgusesse töusnud ja sedakorda önneks positiivses vötmes. Mitte üleliia ammu oli see rambivalgus palju ebameeldivamat tooni.

Sloveenia pildiriba

Ma ei ole kuhugi kadunud, ma olin lihtsalt vahepeal nädala vörra väljamaal :) Päris mitmel väljamaal, täpsemalt – Läti, Leedu, Poola ja Tšehhimaal. Sarnaselt eelmisele aastale käisime Czech Openil, tundub, et sellest hakkab saama traditsioon. Poleks üldse halb traditsioon :)

Erinevalt eelmisest aastast käisime seekord väiksema seltskonnaga, nii et mahtusime 9-kohalisse bussi ilusti ära. Buss oli meil küll mönevörra päevinäinud, aga ma nimetaksin seda bussi luksbussiks, sest bussis oli vöimalus ka magamiseks. Mida rohkemat saaks pärast 5-6 tundi roolisolekut tahtam kui vaid seda, et saaks pikali visata ja silma looja lasta. Isegi halva kvaliteediga Poola teedel oli seal kohati päris magus uni.

Aga igast teemast eraldi.

Sport

Arvestades, et söitsime ikkagi saalihokiturniirile, siis sport eelköige eksju :) Läks nii nagu enam-vähem arvasime, vöi öigemini mina arvasin, teiste eest on ju raske rääkida. Praha turniir on selline tore turniir, kus alagrupist saavad edasi köik, st neli mängu on garanteeritud köigile. Meiega aga läks nii, et kui olime oma viimase alagrupimängu ca kella kolme aeg päeval löpetanud, siis pärast suhtlemist korraldajatega oletasime (st teadsime) end olevat alagupi teised ja järgmine mäng pidi toimuma 19:10. Kena, saab süüa ja ühe hea Tšehhi öllegi libis

tada – nii tegimegi. Tüütu ootamise aeg, aga sai üsna kiirelt otsa, sest korraldaja kellega enne olime vestelnud, hakkas ühtäkki ajama hoopis teist juttu – me olla alagrupi neljandad ja me järgmine mäng on 17:00. See, et me 17:00 mängima pidime hakkama saime ainult 4 minutit pärast mängu algust teada. Önneks oli vastane möistev ja andis meile vöimaluse jooksujalu platsile lipata. Soojendus teadupoolest on nörkadele. Tegime siis parima, mis tol hetkel vöimalik ja hopsti, vöit oli meie :) See aga ei tähendanud jälle head, sest see tähendas seda, et järgmine mäng oli 19:30. Ausalt, ma ei jaksanud enam sooja teha, sest  kolm mängu (olgugi, et tegemist on lühikeste mängudega) on ikka liig, mis liig – eriti kui arvestada, et vastased olid noored ja kärmed türukud. 7:1 kaotus näitab täpselt jöudude vahekorda. Hea on, et me ei vöitnud, sest järgmisel hommikul oleks mäng olnud 8:40 eelmise (ja sellegi) aasta vöitja vastu. Meid oleks inetul kombel häbistatud. 1/32 finaal oli meie lagi.

Sport sai selleks korraks otsa, kui mitte arvestada seda, et läksin järgmisel päeval väiksele sörgile ja keerasin ühest kohast valele tänavale ning see tähendas tüütut mäkketöusu – nii palju, siis lödvestavast sörgist :)

Praha

Ma olen juba kordi (kolm, eksju) Prahas käinud, aga Praha on ikka äge. Need vanad majad on lihtsalt fantastilised, iga maja on omamoodi kunstitoes ja jubedalt pildistamisväärne. Oli seda meiegi “kodu” ning vaade koduaknast. Ei mäleta enam täpselt isegi, aga kuidagi jöudsin ööbimiskoha otsimisel sellise kohani nagu Apartments River View Grande. Kui kellelgi on vaja Prahas ööbimist kuni üheksale inimesele, siis julgen seda kohta soovitada küll. Hind on soliidne, kasutada on ka köök ning vöibolla pannakse lähemal ajal töökorda ka pesumasin ja mis peamine, asukoht on peaaegu ideaalne. Jalutuskäik kesklinna kestab ca 10-15 minutit, väike nurgapood on 2-minuti kaugusel, veidi suuremasse poodi tuleb jalutada nii 4-5 minutit ja suur kaubanduskeskus 10 minutit köndimist – ideaalne noh! Kui möni teine asi isegi reisi jooksul vöis puseriti minna, siis see ööbimiskoha valik läks küll kümnesse. Joppas noh :)

…kuigi ainuke miinus on see, et parkimine Praha kesklinnas on, kas väga kallis vöi siis pöhimötteliselt olematu. Me lahendasime selle lihtsalt, viisime bussi vaiksesse körvaltänavasse era- ja kortermajade rajooni ja lasime tal seal nädalakese puhata.

Kui siiani on Praha näidanud meile vaid väga head ilma, siis seekord oli pisut teisiti. St soe oli ikka, selle üle ma ei kurda, aga pisut saime vihma ka. Aga, miks ma üldse ilmast kirjutan on see, et pühapäeva öhtul oli torm, millist ma vist pole enne näinudki. Vesi tuli taevast alla konkreetselt horisontaalselt maaga, tänavatel oli hetkega jögi, terve Praha taevas oli välkudest valge – kui aus olla, siis vaatepilt oli äge, kuigi see torm tegi vist ka üksjagu paha.

Poola

Praha öö

Tšehhi minek on alati tore, eksju, aga bussiga mineku puhul on üks väike ebameeldiv seik ja see on nimelt Poola. Öigupoolest ei olegi see Poola nii väike, vaid pigem vastikult suur lahmakas halbade teedega maad. Okei, isegi Poolas on teeehitus öitsev majandusharu, aga suurem osa teid on piinlikult väiksed ning piinlikult katkised. Kui ei stardi just Eestist öhtul kell 11, siis satub Poola söit just sellele ajale, kui väljas on öö ja öö on ju pime. Poolas söidab loendamatu arv rekkasid ja kitsastel teedel nendest möödasöit on paras ora tagumikus. Pean tunnustama oma kaasautojuhte Merlit ja Beriti, kes pimedasöidu köik endale said. Loodan, et nad pikka viha ei pea :) Ärge saage mu’st valesti aru – Poola on kindlasti tore riik ja seal elab kindlasti suur hulk toredadi inimesi, aga see riik vöiks olla vähemalt poole väiksem.

Kuigi-kuigi Poolas on üks hea asi! Ilmselgelt ei oskaks te arvata mis see olla vöiks :)

Ma ei tea miks (aga tahaksin teada) ei müüda Eestis enam Nestle mitmevilja Cheerioseid. Paar aastat tagasi oli neid Eesti poodides veel täiesti saada, aga nüüd enam ei ole. Eniveis, kuivörd neid Soomes müüakse, siis aitab hädast välja Soome-söber Merli, tuues sealt aegajalt hommikusööki. Järgmine koht, kus neid müüakse on Poola ja seal müüakse neid poole kilostes pakkides, mis saaks olla parem :) Ostsime Merliga riiuli tühjaks, nüüd lööb mönda aega köht hommikuti nurru :)

Järgmine aasta jälle? Ei tea, vöib-olla.

Teisipäev kodus löppes särata. Segaste mötetega peas viskasin end kella 6 aeg öhtul diivanile pikali, et lihtsalt hetkeks puhata… ärkasin kolmapäeva hommikul kell 8 – 14 tundi magusat und, pole paha!

Möned pildid me kuulsusrikkast bussireisist ja Prahast.

Püha püss – 3. juunil on Itaalias kindlasti NII talumatult palav, et pöhjamaalasele on see peaaegu, et väljakannatamatu. Aga eks tuleb kannatada :)

Eile nimelt loositi Eurooa Meistrivõistluste valikgrupi mängde kalender ja vöörsilmäng Itaaliaga toimub 3. juunil 2011. Kuivörd Itaaliasse olen tahtnud juba ammu minna, siis annab see ideaalse vöimaluse ja pöhjuse minemineks. Reisil kohe kindel eesmärk. Palju ägedam oleks olnud kui too mäng Itaaliaga Itaalias oleks oktoobris, siis oleks ideaalne suvepikendus, aga paraku on selles lause esimeses pooles kolm oleksit, st see lause ei tähenda peaaegu mittemidagi :)

3. september 2010 – maiuspala jalgpallisöpradele, st Itaalia koondis Lilleküla staadionil. On pöhjust oodata sügist, aga üldiselt palun ikkagi enne kevadet ja pikka suve.

8. oktoobril  2010 – Serbia – Eesti. Mul pole aimugi, kui kallis sinna Serbiasse reisida on, aga iseenesest tundub täitsa ahvatleva reisisihina. Kindlasti on seal soojem kui meil siin oktoobris. bookinghouse.ee näitab hetkel lennupiletite hinnaks 3880 krooni – peab mötlema.

29. märts 2011 – Eesti – Serbia. Mäng kiviköval ja muruta staadionil.

3. juuni 2011 – Itaalia – Eesti. Eestlastel on lihtne pärast kaotust öelda, et meie mehed lihtsalt ei suutnud selles kuumuses mängida. Nagu suusasprinterid ülteksid, siis lihtsalt ei jöudnud noh, jaks sai otsa. Reisisihina tuleb Itaalia plaanidesse vötta.

7. oktoober 2011 – Põhja-Iirimaa – Eesti. Jälle reisisiht. Iirimaal, pöhjaga vöi ilma, polegi käinud ja kuna tegemist on ikkagi britanniaga, mis on peaaegu nagu Inglismaa, siis tuleb minna. Loodetavasti viib RyanAir kiirelt ja odavalt kohale. Selle aja peale vöiks juba Tallinna Lennujaamast startida saada.

Olgugi, et alagrupp pole väga atraktiivne, siis arvan, et tuleb huvitav jalgaplliaasta/poolteist.

Veider on see, et mängud on teisipäeviti ja reedeti – mis ajast jalgpalli nendel päevadel peetakse? Tavalisel on ikka “suur jalgpallikolmapäev” (see väljend on mulle juba lapsepölvest meelde jäänud) ning laupäev need päevad, mil üle Euroopa/Maailma valikmänge peetakse. Mingi FIFA vöi UEFA suurepärane uuendus?

eplNovot eksju, käisime Sparta nais- ja meeskonnaga Prahas saalihokit mängimas. Juhtus nii, et naiskonnal läks tunduvalt paremini kui olime lootnud. Kuivörd saalihokile keegi niikuinii tähelepanu ei pööra, siis mötlesime, et teeme ise pressiteate ja pommitame erinevaid spordiportaale ja loomulikult ka Eesti Saalihoki Liitu. Hetkel on ESL, Sportnet ja EPL (mis on tegelikult sama, mis Sportnet) uudisnupu üles pannud – jäänud on veel ERR ja Delfi. Mul on tunne, et Õhtuleht ega ka Postimees seda niikuinii ei avaldaks, sest hetkel on nende jaoks ainus uudis, kas Eesti mutta kukkunud korvpall vöi siis kergejöustiku MM.

Aga Tšehhist. Kui bussisöidul ei pea bussis ööbima, siis pole bussisöidul viga suurt midagi. See 12-15 tundi, mis on vaja bussis oleskleda on väljakannatatav ja noh valges saab vähemalt aknast välja vaadata ning raamatut lugeda – öine bussisöit on see, mis bussisöidu alati väga masendavaks teeb, sest öö on öö on öö!

Praha on paganama mönus linn – vanad majad, odavad hinnad ja pea olematu hinnaga ölu – elu on seal ilus :)

Spordi osas läksime oma kokkuklopsitud vöistkonnaga nii umbes nelja mängu peale (st 3 alagrupimängu + play-off), rohkemat oodata oleks olnud natuke palju. Läks aga hoopis paremini. Alagrupis saime küll esimese mängu 10:0 peksa, aga arvestades, et vastas olid meil 071Soome meistriliiga mängijad (ja Merli), siis pole hullu midagi. Paaaalju magusam oli hoopis 3:2 vöit, kus vöiduvärava löime 7 sekundit enne mängu löppu – just niimoodi on mänge köige lahedam vöita :) Esimesele play-offile minnes tegelikult isegi natukene lootsime vöitu, sest vastased olid mingid keskpärased soomlannad – jäime küll 2:0 taha, aga ega me ei last sellest väiksest faktist ennast segada, tulime järgi ja vötsime karistusvisetega oma. Siinkohal peaks muidugi erilist tänu avaldama Mailisele, kes on bullitite törjumises äss!

Laupäevased play-offid ehk 1/16 ja 1/8 finaalid olid meie jaoks juba boonusmängud. Arvestades, et 1/16 finaalis tuli meile vastu ühe teise alagrupi vöitja, siis me väga lootust ei hellitanud – läks aga hoopis teisiti. Läksime 2:0 juhtima, lasime endale veel 1 tagasi lüüa, aga siiski 130vöit oli meie. Seejärel 2 tundi kvaliteetaega mingi Tšehhi spordihoone ees logeledes ja järgmine mäng oli juba hoopis teisest terast. Vastaseks saime mingid noored Rootsi tüdrukud, kes olid nii paganama osavad ja kiired ning neid oli nii krdima palju, et ega meile eriti sönaöigust ei jäetud. Hea, et nulli peale ei jäänud, 7:1 on selline halb aga täiesti jöuvahekordasid iseloomustav tulemus. Kokkuvöttes 9-koht (tegelikult 9-16, aga seda “kuni 16” me lihtsalt ei maini) – pole paha, eks? :) Peale mönda ölut jöudsime lausa oma loogikareegleid järgides, et saime neljanda koha :) Tšehhi ölu teeb imesid.

Turniiri höbedases naiskonnas mängis ka Mervi Kiljuve (tuntud ka Merli Kaljuvena) ja peab tunnistama, et paganama hästi mängis. Nii hästi lausa, et oli naiste turniiri parim väravakütt :) Meile (st Spartalastele) jäi ainult rööm talle kaasa elada, mida igaüks tegi vastavalt oma väsimusastmele – vähemalt finaalmängu alguses kölanud Soome hümni ajal olid köik veel värsked ja Eesti hümn vöis kölada üle Praha Tesla spordihalli :) …edasi läks nii, et osad meist väsisid ära ja saal jäi mönevörra vaiksemaks.

058Ah-jaa ühel mälestusväärsel päeval (pakun, et 14.08) käisime Prahas ka korvpalli vaatamas, sest puhtjuhuslikult mängisid just siis Tšehhi ja Eesti seal oma mittemudaliigasse langemise mängu. Eesti oli nagu hunnik väljalaset (vabandage mu väljendi pärast), aga no krt mittekellelgi ei tulnud midagi välja ja ega ei vöideldud ka, pool aega vaadata niisama teineteisele nöutu näoga otsa ja laiutati käsi – nii ei saa ju rallit söita. Mälestusväärne on ühe “korvpallisöbra” hüütud lause “Kangur pingile!” – teades konteksti, siis naersin päris pikka aega :)

Eestis on spordivöistluste piletid halvaksminevalt kallid, selles möttes, et Tšehhi-Eesti korvpallimängu pilet maksis 50 kohalikku raha, st umbes 30 EEK’u. Täiesti normaalne hind korvpalli vaatamiseks :)

Puhkus Prahas oli öudselt ägä, mu meelest vöiks järgmisel aastal jälle, sest sinna (st Prahasse) minekuks on alati üks pöhjus veel – seal on eranditult alati ilus (loe: kuum) ilm :)

Vöi midagi sellist. Sellest sai nädalavahetusel uus Mercury slogan, sest see on nii ägä :) Ausalt noh!

Ma nüüd ei teagi, mida sellelt hooajalt oodata kui avapauk O-hooajale sai antud Lätis – see saab tähendada vaid head. Mul on kohe selline hea tunne.

2009-03-07-magnets1Laupäeval oli O-jooks sellises kohas nagu Priedaine, kui see kellelegi midagigi ütleb – mulle näiteks ei ütle midagi ja ka maastik oli selline mittemidagiütlev. Tagantjärgi on lausa natukene heameel, et mul reedel alanud köhuviirus endiselt sees oli – vähemalt ei pea ma mingit hädavalet  välja mötlema, et pöhjendada oma eriti halba füüsilist vormi ning ka seda, et kaotasin klubi uusliikmele. See rada oli nimelt nii labane, et lausa kurb hakkas ja vöitja oli ilmselgelt see, kes kiiremini joosta jaksas. Eriti arvestades olukorda, et sel ajal kui mercurlased metsa said, oli sealt juba teatav osa kuuevarbalisi läbi jooksnud ja neist olid mahajäänud muljetavaldavad jalajäljed. Kes oskas öigel hetkel sobiva sisse joostud raja valida, see ka kiiremini punkti jöudis – umbes nagu Jukola kolmanda vahetuse ajal, ole vaid mees ja vali öige loha. Mercury uusliige oli selles radade valimises osav.

Hea, et ma seda rada oma nime all ei jooksnud ja hea, et öhtul parimat Läti ölut ja sauna sai, ilma nendeta oleks päev täitsa mahakandmisele läinud.

Pühapäev jooksime kohas, mida lätlased hüüavad Vecāķi nejūra’ks – noh ilmselt ongi see selle koha nimi. Teine päev metsas oli nii veider, et ma ei oskagi millestki alustada, sest see oli töesti liiga veider. Ma pole vist peale N10 vöi N13 klassis jooksmist nii palju mööda pannud ja mittemidagi arusaanuna metsas uidanud, kui nüüd pühapäeval.

Esimene punkt oli minu rajal eksju punkt nr 49, aga kuskil seal 50nda läheduses kohtasin Inksi ja läksin sellest nii ähmi täis, et läksin vötsin kohe sellegi punkti. Punktis olles kontrollisin igaksjuhuks punktinumbrit (on selline harjumus numbrilaagrist külge jäänud) ja oh imet – ma ei pidanudki seda vötma. Ei hull, enda punkti minek tundus nii lihtne. Tegelikkuses oli aga köik hoopis teistmoodi, st jube segane ja üldse mitte lihtne. Ega ma täpselt ei teagi, kus ma seal metsas uitasin – ühel hetkel kohtasin Monsat, kes ütles, et sinna läände ei maksaks väga minna, seal olla tee. Läksin siis teiselepoole ja äkki eiteakust ilmus välja punkt. Mulle sobis – vötsin ära :)

39ndasse minnes unustasin vist vana kombe kohaselt kompassile pilgu visata ja noh kuivörd olin esimesse minnes Monsa viie minutiga kinni püüdnud, siis olin oma arvates jube hea ja mötlesin, et jooksen Monsal eest ära. Jooksin ma jaaa – punktis saime taas törts juttu puhuda, sest tema köndimistaktika töötas paremini kui pea laiali otsas mööda metsa jooksmine.

43nda poole panin muidugi jälle punuma, et Monsal eest ära joosta ja jooksin ka kuni sinnamaani, et hakkasin teed nägema. Pagan! Ots ringi ja tagasi… ja juba kostuski läbi metsa Monsa hele höige “Liina” – see sai tähendada vaid üht – Mons oli punktis. Halb – ma polnud esimesest kolmest punktist veel ühtki veatult kätte saanud. Milline suurepärane algus :)

2009-03-08-magnets36ndasse jöudsime taas millegipärast Monsaga koos. Ma ei mäleta, vöibolla ma siis ei proovinudki tal eest ära joosta. 47 läks jälle pahasti, sest metsa all ringi vudides kuulsin taas tuttavad heledat höiget – hea, et on söbrad, kes on otsustanud läbida raja köndides ja seeläbi punkti piirkonda minust mönevörra hiljem jöuavad ning siis hädasolevale eksinule abikäe ulatavad. Hindamatu!

45s tundus nii lihte minek, et vot nüüd pidin küll proovima taas eestärajooksu. Sihil olles viskasin ikka vahepeal selja taha pilgu ka, et ega Monsi veel näha pole. Ei olnud – kordagi. …kuni punktini, sest punkti juures saime taas kokku. Monsa oli tulnud läbi metsa otse! See oli juba haiglaselt naljakas. Kas ma jooksen töesti NII aeglaselt vöi siis ma ei teagi teist vöimalust vist ei ole. Suht piinlik lugu igaljuhul.

Nüüd andsin alla ja otsustasin koos Monsaga koos löpuni rännata. Hakkasime koos astuma, ise samal ajal elavalt vesteldes köikidel vöimalikel maailma teemadel ja see löppes sellega, et tegin isikliku rekordi – järgmisse punkti minnes liikusin kiirusega 36:14 min/km, seda pole just kerge järele teha :) Mulle öudselt tundus, et kaart oli selle 46nda ümbruses valesti joonistatud, aga kuivörd mu kogemused kaardijoonistamisel on big fat 0, siis tuleb ikkagi endale kott pähe tömmata. Punkti 37 piirkonnas kohtasime üht lahtist koera (ma olen ju öelnud, et ma jubedalt kardan koeri?) ja see ajas meid nii segadusse, et spurtisime kiirelt mäest üles ja vötsime punkti – ise jube rahul, et vot nüüd läks hästi – otse punkti. See rahulolu kestis täpselt nii kaua, kui Mons avastas, et tohotonti – me ei pidanudki seda punkti vötma. S*tt lugu, eksju :) 38 ja 48 saime nii labaselt kätte, et nagu kohe langesid ansamblist välja ja ei vääri rohkem kommenteerimist.

Selleks ajaks olime mööda metsa uidanud 57 minutit ja kuivörd meie rada oli teiste mercurlaste rajavalikust köige lühem, siis otsustasime natuke veel mööda talvist metsa köndida. 33 tuli lihtsalt, seevastu punktile nr 34 oli aga ilmselt needus peale pandud, sest ei olnud mercurlast, kes poleks selle punktiga viga teinud. Kövemad mehed uhkustasid 15 minutiga. Tömbasin kaardile mingi joone küll, aga mul pole aimugi, kas see ka öigesti sai, sest ma töesti ei tea kus me köndisime – kindel on see, et ühel hetkel olime teele välja jöudnud. 35-31-32 olid lihtsad, isegi viga ei teinud enam.

32-100 oli kogu päeva tähtsaim etapp, selleks olime valmistunud kogu eelneva poolteist tundi, mis me metsas viibinud olime. Laupäeva öhtul saunas oli tehtud kokkuleppe, et pärast raja läbimist vördleme omavahel etapi 10-11 aegasid ja aeglaseim mees teeb välja kiireimale naisele ning aeglaseim naine teeb välja kiireimale mehele – mida täpselt jäi küll selgusetuks, aga see polnudki oluline, sest oluline oli vöistlusmoment. Oluline on veel ära märkida, et ega me keegi ju ei teadnud, milline see 10-11 etapp saab olema ja kuivörd jooksime erinevaid radasid, siis oli ka punktivahe erinev. Meil Monsaga vedas, sest meil oli see 10-11 köige labasem :) Vahel peab ikka önne ka olema.

Niisiis jöudsime sinna punkti 32, harjumusest tahtsin panna kohe SI-pulka jaama – önneks suutis Mons mind oma heleda höiskega takistada. Tegime pisikese puhkuse, lödvestusime (pooleteisetunnisest rännakust), öppisime teekonna pähe ja juba panigi Monsa punuma. Ootasin nii umbes minuti ja spurtisin minagi. Nina oli taevas ja kannad käisid vastu selga, sest eesmärk oli ainult vöit! Sain raja löpuks pulsi ikka korralikult üles :)

Pühapäeva parim osa oligi 10-11 etapiaja vördlus – ma vöitsin-ma vöitsin! Väike päike igas päevas :)

Järgmine lehekülg »