saalihoki


Olen völgu ühe olulise infokillu. Mitte, et ma ise seda kunagi unustaksin, aga ikkagi :)

Naiskond_2018

Rööm on piiritu. Töesti pii-ri-tu!

Sellele eelnes tegelikult ka poolfinaalseeria, mis mängiti kolme vöiduni kodus-vöörsil süsteemis. Köik kodumängud vöitsime ühe väravaga, vöörsil kaotasime suuremalt. Kodu loeb! Otsustava poolfinaalmängu vöiduvärava löime lisaajal – enam magusamat vöitu ei ole olemas. Me happy!

Kui te kunagi saalihokit plaanisite vaadata, siis just nüüd on see aeg. Täna hakkavad Eesti saalihokinaised on oma parimas koosseisus MM’i kvalifikatsiooniturniiril püüdma kohta MM’l. Liikuv pilt tuuakse koju kätte, st köik mängud on nähtavad otse juutjuubist – https://www.youtube.com/user/IFFLive

Mängude ajad:
1.02 kl 14:00 Šveits-Eesti
2.02 kl 14:00 Eesti-Saksamaa
4.02 kl 16:30 Holland-Eesti
5.02 kl 9:30 Eesti-Austria

Ja mis pöhline – mul on väga hea söber, kes on koondise kapten! Uhke värk! Pöidlad pihku, pöialpoisid.

Muidu on mul selle koondisega väga kahetised tunded. Ma olen siiralt Eesti edu poolt ja ma olen veel siiramalt oma söprade poolt (ca 4 mängijat), aga kogu see koondise komplekt on mulle nii ebasümpaatne. Sellel on väga sügavad isiklikud pöhjused, parem on kui ma neid siin lahkama ei hakka. Jube raske on niimoodi mänge vaadata ja kaasa elada – ühelt poolt tahaks, et köik läheks hästi, aga no paar pipratera rikuvad ikka meepoti nii ära. Oeh, ikaldus…. Kokkuvöttes eks ikka peab vöitma hea emotsioon. Lihtsalt peab, surun köik muud emotsioonid alla.

H6be_2014

Saalihoki Eesti MV höbe – Sparta saalihokinaiskond!

Jep, ma arvan, et ma olen köike neid postituse pealkirjas mainitud “emotsioone” sel hooajal tundnud. Üksikasjadesse laskumata, aga jep – ka pisaraid. Önneks on siiski positiivsed emotsioonid ülekaalus. Näääh, nüüd tulid jälle köik emotsioonid meelde ja ma löpetan parem enne kui liiga mitte-eestlaslikuks läheb.

Ohjur on uhke ning rahulolev :)

2014-03-08 pingelangus
Mul on taaskord pöhjust olla maru uhke! Mu naiskond on tunnistanud sel aastal vaid võite ja sammus sirgel seljal finaali – ohjuri on rahul, nädalavahetuse vöib kordaläinuks lugeda.

Märts on saalihoki möttes tore kuu, nädalavahetusel (loeme reede öhtu ka juba nv’ks) vöib pöhimötteliselt ära vaadata 4-5 ülipönevat mängu. Mis saaks veel parem olla?

Novembri löpus-detsembri alguses  hankisin endale kuskilt meeletu köha. Proovisin seda paar päeva iseseisvalt ravida, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, st doktori juurde minek. Tulemuseks lisaks ägedale köhale (mida ma ise juba teadsin, eks) ka pöskkoopa pöletik ning nädal aega antibiootikume. Enam-vähem sain köhast lahti, sai trenni teha ja puha – köik oli peaaegu ilus.

Möödunud nädala keskel aktiviseerus “vana söber” keskkörvapöletik. Natuke aimasin muidugi selle detsembrinohuga olukorda ette ja panin jaanuarisse endale körvaarsti juurde külastuse kinni. Paraku sai haigus mind enne kätte, kuna körvapöletikku eriti iseseisvalt ei ravi, siis seadsin sammud EMOsse. Info möttes, et körvavaluga ei ole mötet Keskhaigla (st Ida-Tallinna Keskhaigla) EMOsse minna, sest seal lihtsalt ei ole körvaarsti (nagu Mustamäel ei ole silmaarsti), vaid tuleb minna, kas Tõnismäele või 2014-01-11Mustamäele. Valisin esimese. Doktor vaatas mu körva ja määras antibiootikumid. Jess – teist korda ühe kuu jooksul! Vahel kohe veab. Kuna körvapöletik ei sega väga sportimist vöi noh ma ei lasknud end sellest väga segada, siis oli see väike tagasilöök põhimõtteliselt nagu mittemidagi.

See köik oli alles sissejuhatus – jackpot saabus möödunud laupäeval. Olin pikalt oma peas plusse ja miinuseid kaalunud, et kas hakata taas saalihokit mängima. Löpuks oli plusse rohkem kui miinused ja tegin sisuliselt esimese mängu pärast kahe-aastast pausi (paar turniiri on enne vahepeal olnud) ja löpuni ma seda mängu mängida ei saanudki. Teise kolmandiku keskel (ehk enam-vähem täpselt keset mängu) jooksis üks vastane mulle selga ja heitis mu osava vöttega üle väljakupiirde. Tundsin juba kukkumise hetkel, et pölv oli hetkeks mingis veidras asendis. Imelik oli see, et seal pörandal vääneldes ei saanud ise ka aru, et kas mul on valus vöi ei. Natuke vist ikka oli. Lonkasin vahetuspingile (sest kohtunik käskis), viskasin pikali ja panin külma peale. Korraks lootsin isegi, et saan veel edasi mängida. Sain ma jee…. 2014-01-12_p6lvVahetasin riided ja vaatasin kurva pilguga röömsaid sündmusi, st naiskond vöitis tabeliliidrit. Öhtuks oli pölv väga armsalt paistes ja pölve sisekülg ka paganama valus. Vötsin kodus ibuka sisse, panin jääkoti pölvele  ja proovisin uinuda. Niivörd kuivörd see ka önnestus. Tänaseks on pölv endiselt valus ning ka paistes, käia on vähe mugavam kui (üle)eile, aga kaugel sujuvast käimisest. Kolmapäeva hommikul lähen pressin end ortopeedi vastuvötule – loodan siiani parimat, kuid aiman halba. Järgmise nädala jooksul tahaks selgust saada.

Ma ei teagi nüüd, kuidas asjasse suhtuda – vöiks ju murduda, aga mis sellesti kasu oleks?

Vähemalt läheb mu sotsiaalmaks sihtotstarbelisse kasutusse.

Eesti Saalihoki Liit kuulutas eile välja 2013. aasta parimad mängijad. Selle kohta saadeti välja ka pressiteade (tunnistan, et ESL pressiteated on pisut pölve otsas tehtud maiguga). Eile avaldas selle ERR Sport, peasekretäri sönul saatis ta sama teate täna uuesti laiali – praeguseks hetkeks on uudise üles korjanud ka Postimees. EPL, mis on vist sisuliselt sama, kui Delfi, ei ole veel uudise avaldamiseni jöudnud. Samas jällegi on Delfi avaldanud uudise selle kohta, kes olid aasta parimad golfimängijad. Go figure…

Ma saan aru küll, et saalihoki ei ole olümpiaala (see muide määrab Eesti spordis pöhimötteliselt köik) ja harrastajate hulk ei ole ka teab, mis suur, aga no möttetute jalgpalli- ja korvpalliuudiste körval vöiks ju mönest teisest alast ka kirjutada, eriti arvestades, et taustatööd pole sisuliselt vaja teha, on vaja lihtsalt paar lauset uudisesse kopeerida. Ärge saage valesti aru, ma olen vägagi jalgpallifänn, aga see kollane värvus nende uudiste juures on nats tülgastav.27

Öhtulehega on aga hoopis veider lugu. Oma sönade kohaselt parima sporditoimetusega üleriigiline päevaleht, kus sporditoimetuse juhataja kt’ks on mees, kes kirjutab, et ta on pikima staažiga saalihokikohtunik ning ei unusta kunagi mainimast, et ta on kunagi mänginud koondises ja on vist ka kunagi Eesti meistriks tulnud, ei suuda nüüd ühtäkki lehte panna uudisnuppu sellesama ala parimate kohta. Samal ajal on jalgpalli kohta ilmunud tolle kt sulest täna 5 uudist. Väike ülemus vöi mitte, aga kuidagi vöiks ju oma ala populariseerimisele kaasa aidata.

Sönad-sönad-sönad!

Hakkas ikka hea küll, kui sain natukene jälle viriseda.

Aaa muide, teate see aasta parim sai sel aastal ka Ketzi. Ideaalaasta vist? :) Minu lugupidamine ja körge viis!

kollektiiv_1

Kõigepealt tuli moodustada kett

kollektiiv_2

Seejärel tuli pall tasapisi kaldale meelitada

kollektiiv_3

Pall veest välja…

kollektiiv_4

…ja oks järgmiste kordade tarbeks kaldale

Üksinda seda teha poleks saanud, pall oleks vette jäänud, seega kollektiivis peitub jöud!

Kes siis Eesti spordisõpradest ei teaks kuulsat Kaido Kaaberma emotsiooni pealt öeldud lauset “Neljas koht on jama”. Sama võiks ju öelda ka pärast finaalseeriat hõbedat võites, sest hooaeg löpeb kaotusega. Aladel, kus kõik sportlased on samaaegselt võistlustules, höbe võidetakse. Aladel, mis toimivad vöitja selgitamisel play-off süsteemis kaotatakse kuld. Me vöiks ju ka naiskonnaga selliselt möeda ning oma hooaja löpp kurvatooniliseks möelda, kuid ei – me vöitsime selle höbeda! Eestis on ainult üks saalihokinaiskond, kes meist paremad on. ÜKS! Ja seda kulda ei kinkinud me neile kuidagi lihtsalt, sest iga mäng oli öhus pinget, mis oli uus nii meile, kui ka kindlasti vastasele, kes on harjunud mänge vöitma palju kergemalt. Mul ei ole aimugi, kust soomlastel see väljend tuleb, aga “Höbe pole häbi!” (Merli, kust see lause tuleb?). Höbe on vöit! :)

Sparta_h6be

Ma olen endiselt oma vöistkonna üle maruuhke, sest see vöitlus mida finaalseerias näidati väärib kiitust igal vöimalikul viisil. Kuna naiskond ei olnud varem kordagi veel Eestikatel medalikohta saavutanud, siis on höbe hea algus – siit on väga hea minna järgmine aasta veel näljasemalt kulla järele.

Ohjur on uhke ja rahulolev! :)

2013-04-07 emotsioonA miks te teete sporti? Emotsiooni pärast, eks? See emotsioon, mis tuleb önnestumisest on täiesti sönadega kirjeldamatu. Seda tunnet tundsin eile, kui mu naiskond suutis kahel korral välja tulla kaheväravalisest kaotusseisust ja seda valitseva meistri vastu. Viimane värav löödi 13 sekundit enne normaalaja löppu. Ma pole ammu ühegi värava üle niimoodi röömustand – ei mäleta (vöi noh ei registreerinud ära), aga ilmselgelt röökisin ja hüppasin suurest önnest. SELLE EMOTSIOONI pärast ma sporti teengi. Heaküll, ma tegelikult antud juhul ei teinud ise sporti, aga see on minu naiskond, kes näitas sellist vöitlusvaimu ja see tähendab, et pöhimötteliselt oleks ma nagu ise sporti teinud :) Ma olen taaskord äraütlemata uhke!

2013-04-07 PF

Löppude löpuks pidime paraku küll tunnistama vastase paremust, sest bullitiseerias oli neil rohkem önne, aga see ei vähenda kuidagi mu emotsiooni normaalaja ülishefi löpu üle.

Kui sa istusid eile ajavahemikul 13:15-15:30 kodus diivanil, siis oli see valesti veedetud aeg, sest nii pönevat ja tempokat mängu pole Eesti naiste esituses ammu olnud. Arvatavasti oli viimane selline eelmise hooaja viies finaalmäng.

Finaalseeria kestab, köik on vöimalik!

Järgmine lehekülg »