Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)