söbrad


Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

DSC_0015

Möeldavaid, oleme söpradega juba 10 aastat käinud 1. jaanuaril kl 12 jalgpalli mängimas. Äraütlemata äge traditsioon! Jätkame igaljuhul, sest see jalgpall on juba vaat, et olulisemgi, kui vana-aasta öhtu. Selles möttes, et see seltskond aastavahetuse pidustustel on aja jooksul muutunud ja töttöelda ka väiksemaks jäänud, aga jalgpalliks tullakse ikka kohale. Öudselt ägä!

Meil on söpradega juba ammu olnud möte minna öömatkale, sest teadupoolest on öös asju. Nüüd, 23. veebruaril, jöudsime löpuks ideest teostuseni. Kuna ühel söpradest on Läänemaal metsamaja (jep, vöite seda rentida ja ise ka matkale minna), siis  see oli meil n-ö baasiks, st sealt alustasime ja seal ka löpetasime. Mul polnud matka ajal aimugi, kus ma olin vöi kuhu poole liikuda tuleb, önneks olid söbrad hulga teadlikumad kui ma ja abiks oli ka tehnika (ehk endomondo). Suund oli Leidissoo rabas olevale Soontaga rändrahnule, seal tegime pisikese pikniku ja tagasi “koju”. Bjuutiful :)

img_2263

Keskööl, kui me oma matkamist alustasime, “heiskasime” ka lipu. Ikkagi 99. sünnipäev!

Meil vedas, et sattusime matkama selge ööga, sest tähistaevas oli ikka s*taks ilus. Minge öösel metsa, maru äge. Kui külma kardate, siis minge mönel ilusal augustiööl. Kuivörd mulle teadupoolest meeldib öine orienteerumine, siis öine matkamine on peaaaegu sama äge. Kuigi, minu jaoks pool matkamise mönust see, mida ümberringi näha on – öösel paraku pole peaaegu midagi näha. Aga tore oli ikka. Teinekord jälle :)

Endomondo ütleb, et käisime kolme tunniga 10 km’i. Öö kohta pole paha. Öösel pilte ma teha ei oska, seega neid ei jaga.

Ma olen juba ammu tahtnud minna jala üle mere mönele saarele vöi tegelikult ei olegi oluline saarele minek, pigem see fakt, et saaks köndida merejääl. 2011, kui oli pikalt häääääästi külm, siis oli mul reaalne plaan minna jala Aegnale. Jep, nii külm oli, et ka Tallinna laht oli nii külmunud, et Viimsi tipust oleks saanud minna üle merejää Aegnale. Paraku oli sel päeval, kui plaanisime teekonna ette vötta maru külm ilm + tuulekülm, seega jäi plaan katki.

Nüüd pakkus loodus taas vöimaluse. Käesoleval aastal ei ole küll väga külm olnud, kuid siiski piisavalt, et teatud kohtades kasvatada jääkihti, mis kannab inimraskust. Önneks ei ole lund, seega jää on igati uisutatav ning könnitav. Talisport ei ole minu teema, st ongi  valikus vaid jala matkama minek. Tösi, nii külm ei ole (taas, önneks), et Aegnale kannataks jala minna, aga väiksemad sopid on jääs, mis jääs.

Igaljuhul – möeldud-tehtud. Söötsin eelmise nädala alguses söpradele idee ette, et lähme jala Pakri(te)le, önneks on nad piisavalt seiklusaltid ja laupäev tegime matka teoks. Reedel heitsime veel viimase pilgu satelliidipildile (ja küsisin nõu ka vähe suurema kogemusega jääuisutajalt), mis kinnitas, et jääkate on piisav – seega minek!

2017-02-18

Jää oli töesti paks, taevas siras päike, +3 kraadi – ainult könni. Kui tuul oleks ka veel väiksem olnud, siis oleks päris priima olnud, aga köike head oleks ka patt korraga soovida. Tuleb tunnistada, et paarist kohast me siiski otse läbi minna ei julenud – pigem karta, kui pärast märgade riietega köleda tuulega paar kilomeetrit kaldale köndida. Jalutasime ca 6.5 km’i mööda merejääd Suurele-Pakrile, tutvusime Suurküla varemetega ja uitasime 10 km’i kerge pöikega Väiksele-Pakrile mööda merejääd tagasi.

Tagasi tulles oli päevane päikesepaiste jääd pisut (no ikka öige pisut) sulatanud ning tuul oli toonud merevett jääle, seega oli meil tagasitee leidmisega pisut raskusi. Önneks oli Elil endomondo lives töös ja saime sealt vaadata, kust täpselt olime tulnud. Polnud midagi teha, tuli jalad märjaks teha. Orienteerujana tean, et kui jalad korra ka märjaks saavad, siis pole sellest suurt lugu, kui kohe kiirelt edasi liigutama hakata, st jalad said küll märjaks, aga kuna meil oli vaja pärast seda veel umbes 3 kilomeetrit mööda merejääd köndida, siis polnud hullu. Soe püsis sees. Kui selline olukord oleks olnud hommikul, jääle minnes, siis oleks vist matk ära jäänud ja sellest oleks ikka paganama kahju olnud.

Ideaalne laupäev, rohkem selliseid laupäevi!

Endomondo näitas löpuks teekonna pikkuseks 19.67 km ja aega kulus selleks 5t:36m:11s

Pildirida

Nii ta algas. Nagu alati. Täpselt sellise skooriga, nagu peakirjas mainitud. Naised vöitsid, muidugimöista :)

2017

Luban endale igal aastal, et nüüd hakkan (taas) rohkem kirjutama, sest mulle endale meeldib aegajalt lugeda oma vanu positusi. Möödunud aastast on kuus postitust, maru piinlik, sest noh näiteks kasvöi kinos käisin rohkem kui kuus korda ja oleks vöinud siis vähemalt neist kordadest kirjutada. Vöi vötame metsaskäigud, neistki oleks ju vöinud kirjutada. Vöi möni matk. Oehjah, mis halvasti see uuesti ja paremini, mitte sama halvasti. Ma siis nüüd luban jälle – hakkan kirjutama!

Aasta teine nädal on peaaegu, et löppemas ja mul on endiselt aasta esimene postitus tegemata. Parandan kohe vea. Teadagi on see esimene postitus juba seitse korda olnud samasugune. Teen siis kaheksandagi :)

20160101

DSC_0030

…sest nii on kombeks :)

2014-01-01

…ja niimoodi juba alates 1.jaanuarist 2009. See tund-poolteist söprade ja jalgpalliga on hindamatult hästi veedetud aeg. Head uut aastat!

2012-09-07Aasta tagasi andis preili Peterson ühe lubaduse, mis ootas täitmist. Lubaduse kohaselt pidi (selleks ajaks juba) proua läbima ühel Eesti suurvõistlusel N21E raja. Et ülesanne liiga lihtne ei oleks, siis olid välistatud sprint ja lühirada. Hooaeg läks kuidagi mööda nii, et proua suutis oma kohustusest mööda hiilida, seega oli Suunto Games viimane vöimalus – tuli minna! Tema ebaönneks lubati rajapikkuseks 10 km’i. See viimane fakt kohutas prouat aga niivörd, et ta esialgu püüdis üldse protesti sisse anda, kuna aga lubadus on lubadus ja pealekauba on see ka videomaterjalina olemas, siis ei tulnud protest isegi arutlusele. Küll aga olen ma aegajalt veidralt pehmo ja mul hakkas Merlest hale, seega pakkusin välja, et läbin selle önnetu E-klassi raja koos temaga. Noh, et matkame vöinii. Ma oleks Merle pannud ka teisel päeval E-klassi kirja, aga siinkohal muutusid pehmoks Marlen ja Annelil ning Merle peab neid tänama, et ta teisel päeval C-klassi sai joosta. Kuigi etteruttavalt olgu öeldud, et see oli halb plaan, sest teine päev läks täiega puusse.

N21E, 9939m 25KP (kaart suuremana)

2013-09-28 SG1_N21EMa ei osanud eesolevast rajast midagi arvata, sest ma ei ole eliidi radadesse kunagi isegi süvenenud. Pole nagu pöhjust olnud. Merle pirises igal vöimalikul juhul moe poolest natukene, aga kuna pöörasime selle köik mönusaks huumoriks ja läksime söna otseses matkama, siis täpselt nii eelolevasse suhtusimegi. Jooksime ei kuulunud me plaanidesse, plaan oli läbida rada nii, et jääksime kontrollaja sisse. Paraku feilisme öige napilt selleski. Stardist pani proua muidugi minema sellise hooga, et mul oli juba korraks hirm, et kas nii jääbki. Önneks ei kestnud seda hoogu kauaks. Paar jooksusammu tegi mu usin kaaslane veel ka teise punkti minnes, aga see oli vist ka enam-vähem köik kuni finišispurdini.

Mumeelest oli absoluustelt lahe, et rada korraks ka rappa läks, sest rabas oli paganama ilus. Huvitav, kas O-sportlased ka seda ilu märkasid? Ma igaljuhul tegin pilti, sest nii ilus oli :) SG_1Vaatasin hiljem möne teise klassi rada, et kuidas nad sinna rappa viidi ja peab tunnistama, et N21E (meeste E-rada pole vaadanud) sai sinna rabapunkti vaat, et köige lihtsamalt minna vöi noh kui teised pidid sinna rappa sukelduma otse ja suunaga, siis eliidi naistel oli asi öige lihtsaks tehtud – köigepealt sai pikalt mööda sihti minna ja siis lageda koha pealt lihtsalt vasakule ära. Viienda punkti osas annan kogu krediidi Almale, kes lihtsalt kindlal sammul punkti läks, ma jölkusin niisama sabas ja tegin pilti. Önneks läks me rada etapil 6-7 sisuliselt stardist läbi ja sain nii ka endale kaardi, see Alma sabas niisama köndimine oli pehmelt öeldes igav ja noh ei saanud ju kuidagi Almat kontrollida (ja see kontrollimine oli ikkagi paganama vajalik). Kohe jäi mitu viga tegemata :)

Pöhimötteliselt tegime rajal ühe vea ning kui juba teha, siis ikka korralikult ja ikka köige lühema etapiga. Etappi 9-10 läbisid sportlased ca 1:20-2:30 vms, meie kulutasime sinna 10 minutit kindlasti, kui mitte rohkem. Ma isegi ei oska praegu enam arvata, mida me mötlesime kui nii kaugele uitama läksime, aga noh asja positiivne külg on see, et 14. puntki oli pärast SG_2lihtne minna – me olime seal korra juba käinud :) Kaks pead on ikka kaks pead – tegime kohe kahe eest viga. Etapi 12-13 lasime end ka ühest valest punktist segada, aga see oli pmst ka köik, ülejäänud punktid läbisime puhtalt. Samas ega köndimise pealt väga raske viga teha ei olegi :)

Löpus hakkas törts kiire, sest see lubatud kontrollaja sisse jöudmine sattus ohtu ja etapp 23-24 ei aidanud kiirele liikumisele üldse kaasa, pigem vastupidi. Löpus muidugi tegime köikide ootajate röömuks ka kerge spurdi, millest paraku abi ei olnud, sest minu kella järgi ületasime kontrollaja 17. sekundiga, aga ma panin kella vöibolla möni hetk pärast stardipiikse käima. Pakun ületatud ajaks ca 1-1:30. Napikas ühesönaga.

Mulle see matk meeldis! 3 tundi ja 13.5 km’i – kvaliteetlaupäev

N21C, 2859m 11KP (kaart suuremana)

2013-09-29 SG2_N21CNovotsiis, teisel päeval nii hästi ei läinud kui esimesel. Ei teagi, mis see pöhjuseks vöis olla, aga tahaks ikkagi ära mainida, et erinevalt laupäevast pidin pühapäeval raja läbima kaardita, st Merle sabas jölkudes ja see oli paganama igav. Lisaks sellele, et see oli igav, ei saanud ma ju ka Almat kontrollida ning Alma kasutas kohe vöimalust ja tegi viga. Vist ka eelmise päeva eest. Esimene punkt esimeseks punktiks, aga teise punkti TÄIESTI vale koha pealt otsimine on lihtsalt jabur. Tegelikult ei saa ma aru, miks me sealt soost löuna poolt möödusime ja pärast mööda sihti minnes ikka veel aru ei saanud, et me vale koha peal oleme. Merle – mis sul enda vabanduseks öelda on? :) Viienda punni juures käisime läbi köik selles piirkonnas olevad punktid, neid oli seal muide päris mitu. Merle, mis sul nüüd enda öigustuseks öelda on? Edasi pani proua Alma sellise hooga ajama, et mul oli tegu järele jöudmisega. Ma ei saa aru, mis ma-ei-saa-joosta-juttu ma terve eelmise päeva kuulma olin pidanud. Sellest liikumisest seda küll näha ei olnud. Samas ei muutnud see liikumine enam fakti, et olime enne Alma juhtimisel nii palju viga teinud, et oleksime sarnaselt eelmisele päevale oma klassi viimased olnud. Latti ei tohi körgele tösta :)

Ei, tore nädalavahetus oli. Kui viitsin siis külastan O-vöistlusi äkki tihedamaltki. Muidugi mitte E-klassi. Ja no loodan, et see emotsioon mul ka järgmisel suvel meeles on. Pigem ilmselt mitte…

Tänan köiki asjaosalisi, kes nädalavahetusega seotud olid. Löbus PEAB olema :)

Ah-jaa – Alma, hea töö! Ära mu nokkimist siis südamesse vöta, peamine on see, et lubadus on täidetud!

Pildid rabast ja mujalt.

Mul on söbrad, kes on käinud juba vähemalt neli viimast aastat jaanuaris Åres suusapuhkusel. Ma olen kuulnud lugusid neist reisidest ja möelnud nii mönelgi korral, et no krt, spordiprojektidmiks ma siis siin kodus passin. Tegelikult ma tean küll, miks – mul on detsembrist kuni märtsini tööl nii kiire, et ei ole hoobil ega löögil vahet. Pidev andmine ühesönaga. Mitte, et see aasta oleks olnud erand, kaugeltki mitte, aga mötlesin, et kui jäängi oma tööd puhkusele pidevalt ettekäändeks tooma, siis ei ole asi päris öige. Töö peab vahel ootama. Maksan selle eest nüüd muidugi kuhjaga löivu, sest tööd on kuhjunud enneolematus koguses ja seitsme-kaheksani kestvad tööpäevad ei ole enam erand vaid halb reegel, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :) Peab saama.

Aga aitab tööjutust.

poosetaja

Niisiis läksin söpradega Åresse. Kuna ma paar korda olin Otepääl lumelauda proovinud, siis laenasin varustuse ja olin oma arvates valmis. Olin ma jee…. Esimesel päeval läksin röömsalt mäele. Köik oli maruilus kuni sinnamaani, kus pidin mäest üles saama. Minge metsa, lauaga mäest üles saamine on pöhimötteliselt vöimatu vöi heaküll, mitte vöimatu aga selgelt liiga suurt (vaimu)jöudu nöudev tegevus, et sellest kuidagi mönu saaks tunda. Köigepealt läksin ühest väiksemast künkast jala üles, lootes, et teistsuguse töstukiga on mäest üles saamine kergem. Oli ta jee… umbes viiendiku mäest sain üles ja siis kukkusin ikka maha. F**k! Vötsin siis laua alt ära ja kömpisin mäest üles. Pisarad tikkusid silma, sest endast oli kahju ja samal ajal oli natuke nagu naljakas ka, sest noh kuidas saab nii äpu olla. Lubasin endal, et ma ei anna alla. Arvake, kas ma andsin? Tegin mäeotsas paar poosetamispilti ja kobisin koju ära. Muud ei jäänud üle, kui olukord huumoriks ära pöörata, sest mossitamine ei vii ju kuhugi.

Järgmisel päeval oli önneks ilm marukehv, st sula ja kergelt uduvihmane, st mul polnud vaja vabandust kaugelt otsida – mägi oli jäine ja ma eriti sinna jää peale oma olematute oskustega ei kippunud. Läksin niisama fotokaga hängima. Mulle meeldib selline matkamine palju rohkem. Kahju, et seal rohkem matkaradasid pole. Suusakeskus ikkagi, eks.

Kolmandal päeval vötsin julguse kokku ja proovisin suuski. Olin elus esimest korda slallisuuskadel. Ei saa öelda, et ma end üleliia kindlalt tundnud oleksin, pigem vastupidi. Mul on isegi pildid sellest, kui ma esimest korda (laste) mäest alla tulen – nii suuskkeskendunud olekuga pole ma ammu olnud. Suusatamine tundus palju toredam kui lauatamine ja mis peamine – suuskadega mäest üles minek on lapsemäng. Körge viis suusatamisele lauatamise ees. Mis muidugi ei tähenda, et mulle see oleks väga
meeldinud. Ikkagi krdi raske oli, jalad kiskusid krampi ja hoog läks suureks ja mu fantaasia kukkumiste kohapealt oli liiga lennukas – see köik ei olnud hea kompekt. Paar söitu pidasin vastu, siis pandi önneks mägi kinni :)

Neljandal päeval vötsin südame rindu ja läksin  kohe hommikul suuskadega mäele. Söbrad kutsusid muidugi mindki nendele mägedele, kuhu nad ise läksid, sellistele körgematele ja järsematele, aga ma ei tahtnud neile otseseks piduriks olla ja ega ma eriti ei julenud ka. Endast oli jälle natuke hale, aga vähemalt nii palju jonni mul jagus, et läksin üksi mitmeks tunniks mäele, et see suusatamine selgeks saada. Selgeks ma seda muidugi ei saanud, aga vähemalt ei kukkunud kordagi ja veetsin värskes öhus kolm kasulikku tundi.

88s8oit

Viies päev oli puhkepäev. Möni läks ikkagi öhtul ka söitma ja kasutasin vöimalust, et ööst pilti teha ja pressisin end kaasa, möistagi suuskadeta, pilti tegema, sest öised pildid on toredad. Käisin ka ühe eriti järsu mäe veerel (see on see MK etapi rajaga mägi) ja ma ei saa siiani aru, kuidas sealt on vöimalik suuskadega alla tulla. Käsitlematu.

Kuues päev oli mönele veel viimane vöimalus mäele minna, mina nautisin taaskord jalgsi liiklemist, sest ilm oli piisavalt külm ja niisams tühja mäe peal seista ei olnud kindlasti mötet. Neli tundi kvaliteeti :)

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen puhkusega rahul vöi mitte. Ühest küljest on mittetöötamine ju tore, sest pea puhkab ja seltskond oli väga hea, teisalt, aga kui suusapuhkusele minna, siis vöiks ikka ju tegeleda sellega, milleks sinna mindud. Kuna 6htuka pödemine ja tusatsemine ei vii kokkuvöttes kuhugi ning on täiesti raisatud tegevused, siis olen ikkagi pigem rahul. Öhtud olid köik toredad, no alates sellest kui sai avada esimese löögastusölle :)

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis ma ei saa ikkagi aru, kuidas ma peaksin seda talisporti nautima. Suusatamiseks (ka murdmaasuusatamiseks) peab alati kuhugi minema, selleks on vaja varustust ja suuskade määrimist, mis on kah selline körgem kunst, mida igaüks ei valda – tüütu ju. Jooksmisega on eriti kerge – tömbad tossud jalga ja kukud punuma, vaja on  vaid mugavustsoonist väljumist. Rattaga on vahel ilm segavaks teguriks, aga üldiselt on ka kerge – hooldab ratast paar korda aastas spetsialist, sinu asi on vaid ratas välja lükata ja uhama hakata. Miks ma peaksin talisporti armastama?

Åre pildirada

Järgmine lehekülg »