s*tt lugu


Üldiselt ei oska inimesed endale erinevates situatsioonides käitumist ette kujutada vöi noh see tähendab, et kujutatakse ette küll, aga üldjuhul ei lähe see nii nagu omas peas oled ette näinud. Olen korduvalt möelnud, et kuidas ma reageerin, kui mul ratas ära varastatakse. Ma ei mäleta enam, mida ma rattavarguse reaktsioonist enne arvasin, aga nüüd vöin öelda, et s*tt tunne on ja reageering on esialgu lihtsalt lolli näoga tühja koha vaatamine. Samas olen isegi üllatunud, et ma seda nii rahulikult vötsin – rattaomanikuna Eestis oleme ilmselt me köik natukene ette arvestanud sellega, et ühel hetkel varastatakse su’lt ratas lihtsalt ära. Nii läkski. See 2014. aasta on mul nii erakordselt s*tt aasta, et ma vist ei oska enam halba uudist vastu vötta, st vötan vastu, aga ei oska enam reageerida – nojah siis, jälle ******!!!

Merida Big.Nine TFS 500Peab muidugi rattavarast tänama, et ta mu ratast suve alguses ära ei varastanud, sest siis oleks uue ostmine olnud palju kulukam protsess kui praegu. Sügisel nimelt müüakse rattaid oluliselt odavamalt kui kevadel vöi suve alguses, seetöttu – aitäh rattavaras, et mu rahakotti natukenegi säästsid. Eniveis, googeldasin pisut ja otustasin, et uue ratta ostan 29″ ratastega ehk lühidalt tventinaineri. Niimoodi oli kohe parem poodi minna, sest valik oli kohe väiksem. Pikalt olid mul valikus kaks ratast – Merida Big Nine TFS 300 ja Focus Black Forest 29R 6.0. Erinevatelt erapooletutelt ja mitteniiväga erapooletutelt tuttavatelt nöu küsides juhtis üsna veenvalt Merida.  Igaks juhuks käisin ka Hawaii Expressis, kust jäid söelale Scott SCALE 970 ja Scott SCALE 930, aga Scoti puhul on ikkagi hinnas liiga palju öhku. Suundusin siis taas Veloplussi, et toda Meridat natuke nillida. Üks asi viis teiseni ja lahkusin poest hoopis Merida 2015 aasta mudel Big.Nine 500‘ga. Hetkel olen sellega vaid ca 20 km’i söitnud ja selle väikse kogemuse pealt ütlen, et mul on ikka sigaäge ratas ja mis peamine – ILUS! :)

Loodan tervise laupäevaks enam-vähem jonksu saada ja Xdreamile minna. Ei mitte vöistlema, lähen niisama hängima ja pilti tegema.

Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis vaatamata sellele, et ma endale juba uue velo ostsin, siis too vastik varas vöiks ratta tagasi tuua küll. Veel ägedam kui juhtuks ime ja politsei selle üles leiaks, seniks aga käin ise mööda tänavaid ringi ja vaatan köiki mööduvaid rattaid väga kahtlustava pilguga. Üsna väsitav.

comecloser

Kui ma oleks teinud oma eelmise postituse teisipeäval, siis oleks see ilmselt löppenud alloleva videoga, aga noh kuna pool juttu on ju sulatösi ja emotsioon on visa lahtuma, siis palunväga.

…ootad seda kevadet-suve nagu suurt kingitust ja siis saad oma O-hooaja löpetada juba enne selle algamist. Näotu lugu, aga just nii on mul läinud. Xdream – unusta ära, päevakud – unusta ka ära, Jüriöö – ära isegi mötle sellele, Jukola – vaata telekast jne – täpselt nii ma oma peas eile mötteid veeretasin. Heaküll, päevakutel saan esimeses poole mööda teed matkata ja suve löpus vöibolla isegi natukene joosta, aga noh eriline O-mönu see just ei ole. Xdreami osas ei taha ma maha matta mötet, et saan osaleda Haapsalu etapil, aga esialgu ei tasu sellega vist arvestada. Ainuke natukene positiivsem asi on see, et nüüd saan veel rohkem rattaga söita ja kuna rattasöit mulle meeldib, siis proovingi sellele keskenduda.

Ah, et miks mu suvi juba praegu luhta on läinud? Sain eile löpuksometi teada, et mul on ikkagi ristatiside katki ja on opile minek. Paraku oli doktoril nii kiire ja ma olin isegi ka natuke häiritud sellest opile mineku faktist, st unustasin küsida, et kas see külgmine side, mis väidetavat enne katki oli, on terveks saanud. Aga ega ma ei teagi, kas see omabki enam niiväga tähtsust. Eniveis – märtsi löpus/aprilli alguses on löikus ja siis tuleb hakata tööd tegema, ikka selle jaoks, et jala taas korda saaks. Mönes möttes ma täitsa ootan seda, sest löpuks ometi saab midagi eesmärgipäraselt teha, samas jällegi on see töö paganama raske ja tunnen ennast nii palju küll, et laiskus on kiire tulema. Vabalt valitud söber vöib mu siis taas korrale kutsuda vöi teha aegajalt kontrollküsimusi.

MRIJep, enam-vähem sellist pilti eile nägingi. Kui see pilt vähe arusaamatuks jääb, vöib ju natuke selgemat joonist ka vaadata. Aga jah, pöhimötteliselt seesama väike side mulle nii palju vaevusi valmistabki. Äraütlemata nöme lugu…

 

Ma ei tea mille eest mind karma karistab, aga kui hakkaksin oma äpardusi kokku lugema, siis saaksin vist igasse päeva märke teha. Absurdihuumor.

Näiteks olen lähema paari kuu jooksul käega katki löönud kaks lambipirni (jep, mul on hiigeljöuga käsi) ja kukutanud maha panni kaane. Klaasist muidugi.

Ükspäev löikasin sörme nii, et verd tuli jupp aega. Vöib öelda, et löikasin peaaegu, et tüki välja.

2014-02-24

Möödunud nädalal läksin vennalaste sünnipäevale teadmisega, et sünnipäev algas kl 16. Tegelikult algas see alles kl 17. Olin eelmiselt ürituselt ära kiirustanud, et päris tund aega mitte hiljaks jääda. Jöudsin siis hoopis 20 minutit varem.

Täna kasutasin ära erakordselt sooja 24. veebruarit ja läksin rattaga söitma. Natukene oli tegelikult kahtlus hinges, et mis siis saab kui ma kukun vöi et kui ma ikkagi ei saa rattaga väljas söita – önneks olid need kahtlused asjatud, sest rattasöit oli endiselt vääga äge ja köik toimis. Kuigi näiteks sadulast püsti ei julenud ma kordagi töusta, sest ma ei ole kindel kuidas mu pölv sellele reageeriks, st et köik töusud (nii palju kui meil neid siin on) vötsin sadulas istudes. Planeerisin omaarvates ringi kavalalt, et esimese poole söidan vastu tuult ning teise poole saan mönusalt allatullt koduni purjetada. See vastutuule osa realiseerus enam kui oleksin soovinud, Lasnmaäe nölval oli selline tuul, et tahtis pikali lükata. Väntasin, mis jaksasin, aga keskmine kiirus oli umbes 14-15 km/h. Nojah, eksju söitsin siis Lauluväljaku mäest alla ja pöörasin rattanina kodupoole. Kuni Piritani oli köik titi-miti, sest taganttuulega söitmine ei olgi nagu söitmine, see on niisama ratta seljas istumine. Pirital, spordikeskuse juures tundsin kuidas ühtäkki ei taha ratas enam edasi liikuda, arvestades mu treenitust ma muidugi selle üle väga ei imestanud, aga no see raske liikumine oli ikka natuke liiga üle völli. Pilk tagumisele rattale töi välja töe – kumm oli töss, mis töss. Einoh, palju önne, muidu äkki oleksingi end üle treeninud… Lükkasin siis ratta bussipeatusesse ja söitsin bussiga koju. Aitäh bussijuhile, kes rattaga bussi lasi. Nii palju siis mönusa taganttuulega koju söitmisest. Karma vöiks lasta mul vähemalt rattaga söita.

Lugupeetud karma, mul on sulle sönum!

karma

hangoverKes meist ei teaks pohmaka tunnet. Ma ei pea silmas silmas sellist rasket pohmakat, kus käed värisevad ja köik helid on valjemad kui nad tegelikult on, vaid kergemakujulist pohmakat, kus keha on nörk ja pea tuikab konstantselt. Üldjuhul läheb see paari kuni rohkema tunniga üle ja maailm on taas ilus. Mul on praegu selline pohmaka tunne juba viiendat päeva ning löppu ei paista. Ma ei tea kus, miks ja mille eest, aga mul on vist räige karmavölg, sest see mu tervise teema on juba kergelt absurdne. Ma isegi ei mäleta enam hästi, mis tähendab olla täiesti terve. Ma olen konkreetselt väsinud, ma olen juba hommikul tööle tulles väsinud. Lisaks veel ka see jalajama, millele ma isegi möelda ei taha, sest see teeb meele eriti mörudaks. Jep, ma tean, puhkus peaks aitama. Ma tegelen aktiivselt ka sel suunal, et endale puhkust lubada, aga ka sellega on probleeme. Olen aus, olukord ajab kergelt ropendama.

*#¤%, ¤%&£#, #&@*!

keep_calmVahel on möni päev selline, kus tahaks köigile (heaküll, peaaegu köigile) s*tasti öelda. Täna on üks sellistest… vöi noh ma pean pigem silmas neid inimesi, kes mulle kuidagi tüütud vöi ebameeldivad on. Ma ei tahaks ise selle inimese nahas olla, kes mulle millegagi närvidele käib ja täna nö ette jääb. Ehk läheb önneks ja jöuan enne koju, kui halvasti ütlema hakkan.

Pölvega on lood imelikud. Käisin MRT’s ära, aga ikkagi pole täit selgust, mis mul seal pölves katki on. St nii palju kui ma doktorit möistsin, siis menisk(id) on terved, aga sidemetega on segased lood. Külgmine side pidi katki olema, aga sain aru, et seda ta opereerida ei taha ja see peaks nö paranema ise (doktori soovitus oli, kanda ortoosi ja pölve külgedele mitte väänata – hah, nagu ma saakski). Ristatisideme kohta ütles ta esialgu, et on katki, aga siis näppis mu pölve mönda aega ja näitas ka pilti ja ei olnud vist enam ise ka kindel, kas see ristati on katki vöi ei. Pölve/jalga loksutades ütleb, et on terve, aga pilt näitab justnagu oleks katki vöi siis on möned kiud, mis seda veel kinni hoiavad (st minu loogika ütleb, et siis ta läheb ju järgmisel väänamisel niikuinii katki ja küll neid väiksemaid väänamisi suunamuutustega juba tuleb). Lahti jalga praegu löigata ei taha, sest opi käigus väänab ka külgmist sidet ja kui seda praegu venitada, siis ei parane see korralikult, st tuleb oodata. Aga teate ootamine on üks köige nömedamaid tegevusi üldse. Ja veel nömedam on oodata teadmatuses.

Lähen kuu aja pärast (aaargghhhh….) uuesti MRT’sse. 17. märtsil saan taas doktoriga kokku, loodetavasti saab siis teada töe. Olgu see siis milline iganes. Hetkel olin ma juba natukene leppinud sellega, et mul on ristatiside katki ja läheb löikumiseks, nüüd tuleb esialgu veel poolteist kuud oodata. Hetkel sai opi aeg igaksjuhuks kirja pandud 31.03 (vist sai, ma ei suuda adekvaatselt praegu meenutada), sinna on pöhimötteliselt kaks kuud – usutavasti lähen ma vahepeal hulluks.

Muide, kui kellelgi on kodus kasutult seismas veloergomeeter (soovitavalt spinninguratas vöi wattbike), siis töstku käsi ja andku aga teada, sest rattasöit on see, mida ma praegu teha saan. Kuna ilmataat mind ei soosi, siis tuleb leppida tubase rattasöiduga, seega jah – laenan heameelega seda masinat ja väntan kodus.

Over and out!

Järgmine lehekülg »