talv


Ma olen juba ammu tahtnud minna jala üle mere mönele saarele vöi tegelikult ei olegi oluline saarele minek, pigem see fakt, et saaks köndida merejääl. 2011, kui oli pikalt häääääästi külm, siis oli mul reaalne plaan minna jala Aegnale. Jep, nii külm oli, et ka Tallinna laht oli nii külmunud, et Viimsi tipust oleks saanud minna üle merejää Aegnale. Paraku oli sel päeval, kui plaanisime teekonna ette vötta maru külm ilm + tuulekülm, seega jäi plaan katki.

Nüüd pakkus loodus taas vöimaluse. Käesoleval aastal ei ole küll väga külm olnud, kuid siiski piisavalt, et teatud kohtades kasvatada jääkihti, mis kannab inimraskust. Önneks ei ole lund, seega jää on igati uisutatav ning könnitav. Talisport ei ole minu teema, st ongi  valikus vaid jala matkama minek. Tösi, nii külm ei ole (taas, önneks), et Aegnale kannataks jala minna, aga väiksemad sopid on jääs, mis jääs.

Igaljuhul – möeldud-tehtud. Söötsin eelmise nädala alguses söpradele idee ette, et lähme jala Pakri(te)le, önneks on nad piisavalt seiklusaltid ja laupäev tegime matka teoks. Reedel heitsime veel viimase pilgu satelliidipildile (ja küsisin nõu ka vähe suurema kogemusega jääuisutajalt), mis kinnitas, et jääkate on piisav – seega minek!

2017-02-18

Jää oli töesti paks, taevas siras päike, +3 kraadi – ainult könni. Kui tuul oleks ka veel väiksem olnud, siis oleks päris priima olnud, aga köike head oleks ka patt korraga soovida. Tuleb tunnistada, et paarist kohast me siiski otse läbi minna ei julenud – pigem karta, kui pärast märgade riietega köleda tuulega paar kilomeetrit kaldale köndida. Jalutasime ca 6.5 km’i mööda merejääd Suurele-Pakrile, tutvusime Suurküla varemetega ja uitasime 10 km’i kerge pöikega Väiksele-Pakrile mööda merejääd tagasi.

Tagasi tulles oli päevane päikesepaiste jääd pisut (no ikka öige pisut) sulatanud ning tuul oli toonud merevett jääle, seega oli meil tagasitee leidmisega pisut raskusi. Önneks oli Elil endomondo lives töös ja saime sealt vaadata, kust täpselt olime tulnud. Polnud midagi teha, tuli jalad märjaks teha. Orienteerujana tean, et kui jalad korra ka märjaks saavad, siis pole sellest suurt lugu, kui kohe kiirelt edasi liigutama hakata, st jalad said küll märjaks, aga kuna meil oli vaja pärast seda veel umbes 3 kilomeetrit mööda merejääd köndida, siis polnud hullu. Soe püsis sees. Kui selline olukord oleks olnud hommikul, jääle minnes, siis oleks vist matk ära jäänud ja sellest oleks ikka paganama kahju olnud.

Ideaalne laupäev, rohkem selliseid laupäevi!

Endomondo näitas löpuks teekonna pikkuseks 19.67 km ja aega kulus selleks 5t:36m:11s

Pildirida

Advertisements

yheksajapoolNii, nagu körvalolevalt pildilt näha, vöib juhtuda, kui satud törts hiljem koju tulema ja öues on miinus seitseteist. Kombo teeb perfektseks see, et elad soojustamata majas. Ega mul ei ole kütmise vastu midagi, aga krt varvastel on külm ja müts peas on kah toas istuda tegelikult nats veider. Jep – mulle kütmine täitsa meeldib, ainult, et mitmeks päevaks kodunt ära minema küll hetkel väga ei kipu.

See pakane vöiks nüüd tagasi tömmata. Olen valmis leppima talvega, aga palun natuke pehmemaid külmakraade.

ps nüüd tund aega hiljem on juba 17.4 kraadi, st tund veel ja juba kannatab elada

Köndisin eile Tabasalust koju ja kohtasin üsna mitut jalgratturit. Oskasin vaid sügavalt ohata ja neid kurva pilguga saata, kuidagi ei tihka oma ratast talvel kuurist välja ajada, aga öuuuuudselt tahaks.

2012-02-17

Mul on söbrad, kes on käinud juba vähemalt neli viimast aastat jaanuaris Åres suusapuhkusel. Ma olen kuulnud lugusid neist reisidest ja möelnud nii mönelgi korral, et no krt, spordiprojektidmiks ma siis siin kodus passin. Tegelikult ma tean küll, miks – mul on detsembrist kuni märtsini tööl nii kiire, et ei ole hoobil ega löögil vahet. Pidev andmine ühesönaga. Mitte, et see aasta oleks olnud erand, kaugeltki mitte, aga mötlesin, et kui jäängi oma tööd puhkusele pidevalt ettekäändeks tooma, siis ei ole asi päris öige. Töö peab vahel ootama. Maksan selle eest nüüd muidugi kuhjaga löivu, sest tööd on kuhjunud enneolematus koguses ja seitsme-kaheksani kestvad tööpäevad ei ole enam erand vaid halb reegel, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :) Peab saama.

Aga aitab tööjutust.

poosetaja

Niisiis läksin söpradega Åresse. Kuna ma paar korda olin Otepääl lumelauda proovinud, siis laenasin varustuse ja olin oma arvates valmis. Olin ma jee…. Esimesel päeval läksin röömsalt mäele. Köik oli maruilus kuni sinnamaani, kus pidin mäest üles saama. Minge metsa, lauaga mäest üles saamine on pöhimötteliselt vöimatu vöi heaküll, mitte vöimatu aga selgelt liiga suurt (vaimu)jöudu nöudev tegevus, et sellest kuidagi mönu saaks tunda. Köigepealt läksin ühest väiksemast künkast jala üles, lootes, et teistsuguse töstukiga on mäest üles saamine kergem. Oli ta jee… umbes viiendiku mäest sain üles ja siis kukkusin ikka maha. F**k! Vötsin siis laua alt ära ja kömpisin mäest üles. Pisarad tikkusid silma, sest endast oli kahju ja samal ajal oli natuke nagu naljakas ka, sest noh kuidas saab nii äpu olla. Lubasin endal, et ma ei anna alla. Arvake, kas ma andsin? Tegin mäeotsas paar poosetamispilti ja kobisin koju ära. Muud ei jäänud üle, kui olukord huumoriks ära pöörata, sest mossitamine ei vii ju kuhugi.

Järgmisel päeval oli önneks ilm marukehv, st sula ja kergelt uduvihmane, st mul polnud vaja vabandust kaugelt otsida – mägi oli jäine ja ma eriti sinna jää peale oma olematute oskustega ei kippunud. Läksin niisama fotokaga hängima. Mulle meeldib selline matkamine palju rohkem. Kahju, et seal rohkem matkaradasid pole. Suusakeskus ikkagi, eks.

Kolmandal päeval vötsin julguse kokku ja proovisin suuski. Olin elus esimest korda slallisuuskadel. Ei saa öelda, et ma end üleliia kindlalt tundnud oleksin, pigem vastupidi. Mul on isegi pildid sellest, kui ma esimest korda (laste) mäest alla tulen – nii suuskkeskendunud olekuga pole ma ammu olnud. Suusatamine tundus palju toredam kui lauatamine ja mis peamine – suuskadega mäest üles minek on lapsemäng. Körge viis suusatamisele lauatamise ees. Mis muidugi ei tähenda, et mulle see oleks väga
meeldinud. Ikkagi krdi raske oli, jalad kiskusid krampi ja hoog läks suureks ja mu fantaasia kukkumiste kohapealt oli liiga lennukas – see köik ei olnud hea kompekt. Paar söitu pidasin vastu, siis pandi önneks mägi kinni :)

Neljandal päeval vötsin südame rindu ja läksin  kohe hommikul suuskadega mäele. Söbrad kutsusid muidugi mindki nendele mägedele, kuhu nad ise läksid, sellistele körgematele ja järsematele, aga ma ei tahtnud neile otseseks piduriks olla ja ega ma eriti ei julenud ka. Endast oli jälle natuke hale, aga vähemalt nii palju jonni mul jagus, et läksin üksi mitmeks tunniks mäele, et see suusatamine selgeks saada. Selgeks ma seda muidugi ei saanud, aga vähemalt ei kukkunud kordagi ja veetsin värskes öhus kolm kasulikku tundi.

88s8oit

Viies päev oli puhkepäev. Möni läks ikkagi öhtul ka söitma ja kasutasin vöimalust, et ööst pilti teha ja pressisin end kaasa, möistagi suuskadeta, pilti tegema, sest öised pildid on toredad. Käisin ka ühe eriti järsu mäe veerel (see on see MK etapi rajaga mägi) ja ma ei saa siiani aru, kuidas sealt on vöimalik suuskadega alla tulla. Käsitlematu.

Kuues päev oli mönele veel viimane vöimalus mäele minna, mina nautisin taaskord jalgsi liiklemist, sest ilm oli piisavalt külm ja niisams tühja mäe peal seista ei olnud kindlasti mötet. Neli tundi kvaliteeti :)

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen puhkusega rahul vöi mitte. Ühest küljest on mittetöötamine ju tore, sest pea puhkab ja seltskond oli väga hea, teisalt, aga kui suusapuhkusele minna, siis vöiks ikka ju tegeleda sellega, milleks sinna mindud. Kuna 6htuka pödemine ja tusatsemine ei vii kokkuvöttes kuhugi ning on täiesti raisatud tegevused, siis olen ikkagi pigem rahul. Öhtud olid köik toredad, no alates sellest kui sai avada esimese löögastusölle :)

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis ma ei saa ikkagi aru, kuidas ma peaksin seda talisporti nautima. Suusatamiseks (ka murdmaasuusatamiseks) peab alati kuhugi minema, selleks on vaja varustust ja suuskade määrimist, mis on kah selline körgem kunst, mida igaüks ei valda – tüütu ju. Jooksmisega on eriti kerge – tömbad tossud jalga ja kukud punuma, vaja on  vaid mugavustsoonist väljumist. Rattaga on vahel ilm segavaks teguriks, aga üldiselt on ka kerge – hooldab ratast paar korda aastas spetsialist, sinu asi on vaid ratas välja lükata ja uhama hakata. Miks ma peaksin talisporti armastama?

Åre pildirada

Teen kohe alustuseks oma esimese uueaastalubaduse – püüan olla hoolikam blogija, kui möödunud aastal! Eks näis, kuidas selle lubaduse pidamisega on.

Põhimõtteliselt pean plaani igal sügisel, et vot kui nüüd lumi maha tuleb, siis saan oma nörkusest vöitu ja hakkan suusatamas käima. Mötteks see tavaliselt jääbki. Esiteks on mul varustus nii vana (eriti need kepid), et sellega söit pole mingi nauding, teiseks on suusatama minek üks paganama tülikas tegu ja kolmandaks, krdi raske on ikkagi, eks… Loll, kes vabandust ei leiaks :)

suusahunt

Kui eelmisel “talvel” ajasin end löpuks ilmataadi kiuste välja 8. aprillil, siis seekord alustasin mönevörra varem. Laupäeval, 29. detsembril, otsustasin, et aitab jamast, kaua ma kodus sellesse diivanisse ikka auku istun – lähen parem öue. Noh ja läksin siis kohe suusatama. Suusad said viimati määritud veeburaris 2010, kui söitsin meeltesegaduse ajel läbi poolmaratoni – seega noh möned ajad tagasi. Suusad liikusid edasi enam-vähem, eriti aga liikusid nad tagasi. Seda sain tunda eriti siis, kui ma oma arvates klassikat söitsin. Päeva saavutuseks jäi see, et sain mööda söita ca 3-4 vanemast prouast – patsutasin endale kohe tunnustuseks ölale. Igaühel omad röömud, eks. Endast möödujaid ei jöudnud kokku lugeda, märkasin vaid, et möni möödus mu’st kaks korda. Olgu neilgi hea päev :)

Eniveis, olenemata sellest, et mul oli paganama raske ja ma olin pärast maruväsinud, arvan, et proovin äkki mönel korral veel seda suusatamise asja, sest löppudelöpuks on see ikkagi etem tegevus, kui toas diivanisse augu istumine. Ainult, et suusamäärimise pöhitödesid oleks vaja, sest noh kaua sa määrdeta suuskadega ikka rapsid.

Vaatamata eelnevale jutule jään siiski ka endale kindlaks – lumi mine ära, ma tahan rattaga söita! :)

Teate, Eestis on üks masin, mis söidab ametlikult ringi nii, et tal ei ole registreerimisnumbrit. Numbri asemel on üks riigi sümbolitest. Teate küll, eks? :)

Novot, tulin täna jala kodu poole ja Pärnu mnt’l jalutades pritsis mind üsna näotul moel soola-lume-löga pasaga üle üks nr 5 bussi juht. Ratturina olen ma nii harjunud sellega, et osad bussijuhid ongi lihtsalt värdjad ja mulle tundub, et nad peavad autoteed enda omaks. Könnitee paraku tihtipeale vördub autoteega.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…. nagu vist ütles üks mees, kes ka tolle registreerimisnumbrita autoga söita sai.

Eniveis, olin just jöudnud bussijuhi peale pahurdamise löpetada ja suurema pasa riietelt maha lükata, kui sain uue litaka. Ikka korralikult – saabastest kuni mütsini. Keerasin end ümber ja hüüdsin üsna ühemötteliselt “Käi *****,….”  Tärnide asemele möelge üks söna, millele ameerika teleshowdes pannakse piiks ja punktite asemele selle institutsiooni nimi, kes selles autos istus. See lause tundus mulle kohe pärast väljaütlemist maruabsurdne ja mida aeg edasi, seda veidramaks see muutub :) Ma püüan kuidagi aru saada, et suvaline jobubussijuht vöi siis idiootautojuht jalakäija pasaga üle pritsib, aga et seda teeb riigipea autojuht on ausalt öeldes sönatuks vöttev. Härra istus ise ilmselgelt ka autos, sest foori taha jäi see auto seisma selliselt, et julgestusmasin blokeeris körvalesöidu. Köik ülejäänud autod, mis teel Spartast koduni mu’st möödusid, said normaalselt söidetud, aga too üks Audi rikkus kogu pildi.

Ei oska kuidagi selle fakti üle, et presidendi auto mind pasaga üle pritsis, önnelik olla. No ei oska noh.

Tahaks loota, et tal on vähemalt natukenegi piinlik.

Oktoobris peaks olems kuldne sügis. Öigupoolest pole sel aastal vist sügist öieti olnudki. Selle postituse möte ei ole tegelikult kurtmine, tahtsin kirjeldada tänast absurdliiklusega päeva, peamiselt pärasttööpäevast kojutulekut.

Hommikul ärgates oli mul täielik filmilik moment – ärkasin üles, viskasin pilgu korra aknast välja ja asusin justkui toimetama, siis seisatasin korra, panin prillid ette ja vaatasin uuesti. WTF? Oktoober ju.

Önneks ei ole mul tarvidust ilmtingimata autoga söita ja oli üsna aimatav, et liikluses on kaos. Normaalselt söidavad ehk trammid. Läksin siis jala Tondile, et sealt trammiga tööle minna. Tammsaare ja Pärnu mnt ristmikul nägin, kuidas üks jalakäija, kes ilmselgelt ei viitsinud vöi ei osanud arvestada sellega, et auto pidurdusteekond on kordades pikem kui kuivade ilmaoludega, astus lihtsalt ülekäigukohal teele. Esimene auto sai pidama täitsa ilusti, aga selle järel tulev kaubik söitis lihtsalt ohutussaarele, sest muidu oleks ta sellele esimesele naturaalselt otsa söitnud ja ilmselt oleks ka jalakäija oma osa saanud. Loodan, et see jalakäija oskab vähemalt loogilisi järeldusi teha ning on edaspidi mönevörra ettevaatlikum. Sellistes ilmaoludega ei pea olema tähelepanelik ainult autojuht, vaid ka jalakäia peab kaasa mötlema.

Eniveis, rohkem ekstreemolukordi tööle minnes ette ei tulnud. Kui muidugi mitte arvestada seda, et ilmselgelt oli see talv liiga ühäkki tulnud, sest sügis ei olnud veel kuhugi läinud. Terve maa oli värvilisi lehti täis. Ma loodan, et selle lahingu kuni vähemalt detsembrini vöidab sügis!

Löuna ajal tegin ühe kerge jalutuskäigu ja olukord tundus selline… noh talutav. Kaugel ägedast muidugi :)

Kuskil kella kolme aeg vöi nats enne seda läks asi päris pööraseks. Üle Vabaduse väljaku pmst ei näinud, sest sadu oli niivörd tihe. Arvestades, et ilmselt vähemalt 60-70% autodest oli veel all suverehvid, siis oli üsna ilmselge, et liikluses valitseb kordades hullem kaos kui hommikul.

… ja ma ei eksinud :) Kojuminek oli töeline elamusretk ja ma ei pea niiväga silmas seda, mida ma ise tunda sain, vaid seda, mida näha sai.

Köigepealt pidi Vabaduse väljaku ristmikul rohelise tule süttides autode vahelt endale koha leidma, et teed ületada, sest mul on tunne, et foorid olid niisama tuledemänguks tööle pandud. Isegi kui sa tahtsid rohelisega üle söita, siis osutus see vöimatuks, sest keegi oli end keset ristmiku parkinud. Eriti meeldis see tegevus bussidele. Üks buss keris meeletu aeglusega end ristmikult Nömme poole ja loomulikult ristuva tee autod ihtsalt seisid. Keset teed teadpoolest on trammitee ja trammitee muutub vahel ka lihtsa vihmaga üsna libedaks – selgesee, et lumega oli ta kordades libedam ja see omakorda tähendas seda, et seal ukerdas omajagu autosid. Mis aga pani ukerdama ka ntks bussid oli see, et Pärnu mnt läheb suunal Nömme poole kuni Tõnismäeni natukene ülesmäge ja no proovi sa suverehvidega mäest üles söita, kui oled kuhugi eriti libeda koha peale seisma jäänud – ega ikka ei söida küll. Ja libedaid kohti seal teel jagus, sest mu meelest olid köik teed nagu kehva kvaliteediga uisuväljakud. Päevaga kinni söidetud lumi ja kerge veekirme – väiksed hokipoisid oleks seal kindlasti heameelega litrit taga ajanud.

See ukerdamine tähendas, aga vaid üht – autod lihtsalt seisid. Näiteks Tönismäe tänava künkal seisis niimönigi masin, mida siis tagapool sabas seisvate autode juhid edasi püüdsid nügida. Nügisid oma 50 meetrit ära, kobisid oma sooja atuosse, lootes, et see lükatu sai hoo sisse ja saab omal jöul edasi, aga tühja ta sai. Möne aja pärast oli see nügitud masin sama nöutult ohutulede vilkudes mäe peal seismas. Kordus sama, mis ennegi. Visad mehed!

Eriti veidraks läks olukord Hendriksoni küüru juures. Küür ise oli autodest peaaegu tühi, aga küüru jalamid olid mölemad poolt palistatud autodest. Kui suverehvidega auto roolis sattus olema ülikogenematu juht, siis tähendas see vaid üht – see auto lihtsalt seisis vöi siis noh tegelikult ei seisnud, ta proovis ikka mäest üles söita, aga see toimus ülimalt vaevaliselt vöi kellegi abikäe toel. Mönest naisterahvast oli peaeegu, et kahjugi. Ma ei imesat, kui ma ise oleks sarnane abitu autojuht. Üle viadukti köndides oli tunda “mönusat” siduri ja kummi kärsakat. Autokaupmehed peaks rahul olema.

Edasi läks igavamaks, sest noh autod seisid ja ma liikusin endiselt kiiremini kui autod :) Seisid nad aga seepärast, et enne Tammsaare pikendust on taaskord väikene töusunukk ja paar bemmi (+ veel keegi) olid end teele risti parkinud ja keeldusid edasi liikumast. Mulle meenusid kohe need “toredad” ajad kui ma oma bemmiga Koplis maja ettegi ei saanud söita. Tagaratta veoga ja suverehviga masin pidi olema küll tänase päeva halvim kokteil.

Tammsaare tundus olevat üsna autodetühi, kui mitte arvestada neid mahasöite, mis taaskord on ju vöikse töusuga. Täna olid köik väiksed töusud nagu mäed. Tallinnast oli saanud töeliste mägede linn. Ega ma muidu ei olegi sellele väga möelnud, aga köigile, kes tulevad Öismäelt vöi Mustamäelt ja tahavad, kas mööda linnast välja söita, jääb ette üks suurem vöi väiksem mägi. Ja täna oli see mägi töeliseks pinnuks silmaks köigile. Paldiski mnt – mägi, Kadaka tee – mägi, Ehitajate tee – mägi, Tammsaare – mägi, Endla tn – mägi, Tartu mnt – mägi, Narva mnt – mägi – keeruliseks osutub see linnast välja söit niimoodi. Köige muu jama körval, mida kommunaalamet täna välja puistas oli üks lause päris tabav – täna on tõusudeks muutunud ka sellised kohad, nagu draamateatri esine Pärnu maanteel. Seal foori taga peatunud sõidukid ei saa enam liikuma. Täpselt nii oligi.

Järve Keskuseni jöudes oli mu imestus suur, kui nägin keskuse parklat – see oli umbes 2/3 ulatuses autodest tühi. Reedeti kell 18:20 on see tavaliselt autodest punnis. Täna ei olnud autod ilmselgelt veel Selverini jöudnud, ummikud nöudsid oma. Kadak Selveris oli sama seis olnud. Ka näiteks keskuse parklas olevas Rehvitakso rehvivahetuspunktis oli mu meelest üks koht täiesti vaba – oleks rehvid olemas olnud, oleks lasknud need ehk allagi panna.

Ah-jaa – kogu kojutuleku jooksul nägin ÜHTE soolapuisturit. Hea töö!

Kokku tulin koju ca 1:20, sealjuures ma vahepeal seisin olude vaatamiseks ja pildi tegemiseks – usun, et jöudsin linnast koju kaugelt kiiremini kui autod. Elamusterohke jalutuskäik oli.

Vahet ei ole, kas autol olid juba talverehvid all vöi ei, pea köik autojuhid nöusutuvad, vist eelmise postituse klassikuga – lunta sataa ja kaikkia vituttaa.

Järgmine lehekülg »