tervis


Sama aasta jooksul teist korda opilauale minna ei ole üleliia mönus. Vöi noh vahet ei ole, mitu korda aastas vöi kui harva üldse keegi opilauale jöuab, ei ole see igaljuhul mönus. Kui see aprillikuine pölveop oli selgelt mitteplaneeritud, siis see praegune oli igati plaaniline ning ettekavatsetud tegutsemine, märtsis sain aja ning oktoobris oli löikus. Eesti Vabariigis vöiks selle kohta isegi öelda – töö kiire ja korralik, sest sain kellegi teise opiaja endale, muidu oleks ilmselt kuskil järgmisel aastal alles opile saanud.

k6rvInfomaterjal veebis ütleb lihtsalt: tümpanoplastika – operatsioon kuulmekile ja kuulmeluude ahela terviklikkuse taastamiseks koos haiguslike muutuste kõrvaldamisega (liited, liigliha jt.). Operatsioon teostatakse enamasti kõrvataguse nahalõike kaudu. Lühidalt ning populaarteaduslikult öeldes oli mul krooniline keskkörvapöletik ning “vasakus kuulmekiles oli ilus suur ja kuiv auk” (jep, täpselt nii haigusloos kirjas on, augu asemel on küll söna perforatsioon, aga möte jääb samaks). Nüüd tehti see korda. Körva taha tehti löige, kust vöeti vajalik sidekude ning pandi kuidagi sinna augu katteks. Ma ei saa köiges aru, mis seal haigusloos kirjas on. Igaljuhul köike seda eelpoolöeldut mu’ga ilmselt opi ajal tehti. Ega ma ise ju ei tea, olin unes. Guugeldasind “tympanoplasty” ja ilmselt oli körvas auk umbes selline ja op ise oli midagi sellist. Päris hirmus, hea, et ma enne oppi ei guugeldanud.

Erinevalt aprillikuisest opist, tehti mulle nüüd üldnarkoos. See kuidas üldnarkoos su üle vöimust vötab on isegi natuke naljakas tunne, üks hetk kuuled, kuidas anestesioloog ütleb, et “hakkame pihta”, siis on kergelt karuselli tunne ning näed maski näo kohale tulemas ja siis on black-out. Järgmine hetk ärkad kuskil mingis toas selle peale, et köhatad ning kohe on su juures öde, kes küsib kas köik on ikka korras. A kust ma tean, kas on – ma ju magasin just paar tundi. Igaljuhul möödus veel möni aeg ning hakkasin löpuks pilti ette vötma vöi öigemini oli pildist asi ikka väga kaugel, höljusin kuskil poolune ja ärkveloleku piiril. Kui pea poleks valutanud, oleks ilmselt köik väga kaunis olnud. Nii ma seal vegeteerisin teadmata aja, lihtsalt kannatasin. Köik oli niivördkuivörd OK kuni öhtusöögini – esiteks oli see kohutavalt halva välimusega ning teiseks suutsin sellest ära süüa vaid salati ja seegi ei püsinud mul sees. Esialgu tegelikult püsis, mingi hetk läks süda nii pahaks, et kogu mu päeva mittesöömine (haiglasse tuleb ju minna söömata-joomata) tuli mu’st välja nii nagu see pole ettenähtud. Ja nii kolm korda järjest. Marus*tt tunne. Pöhimötteliselt proovisin koguaeg magada, sest siis ei olnud süda nii paha. Vaatamata sellele, et olin terve päeva maganud, suutsin veel ka öösel magada. Hommikul oli ikka sigahea umbes kell 7 ärgata selle peale, et köht oli tühi. Löpuks ometi! Ainuke miinus oli see, et olin kole nagu öö. Pilti ei hakka ma siia panema, sest see on lihtsalt kole – umbes nagu peaga vastu maad kukkunud joodik, kellel on pea sidemeis ning köige peale on veel tömmatud ka vörk. Kole.

Igaljuhul note to self – kui vähegi vöimalik, siis vöta seljasüst vöi möni muu kohalik tuimestus, sest üldnarkoosist väljatulek on vastik-vastik-vastik. Enamvähem sama halb oli mul 0lla ka pärast esimest pölveoppi, ka siis tehti üldnarkoos.

frankensteinÖnneks ei ole körvaopi järgne olek kodus nii üksluine ja valulik kui pärast pölveoppi, aga samas ei saa öelda, et ka liiga mönus oleks. Körv on paistes nagu kapsaleht, körvas on tropp (meditsiiniliselt on see küll tampoon), mis omakorda tähendab seda, et olen poolkurt, aga vähemalt jalad liiguvad ja ei pea päris abitult niisama vegeteerima. See poolkurt olemine on ka üsna uus ja ei saa öelda, et väga mönus kogemus. Suurema osa helisid pean kinni püüdma parema körvaga, seetöttu kui on mitu heli korraga, siis on väga raske keskenduda vaid ühele. See nöuab päris suurt pingutust. Tuleb välja, et me kasutame kuulamisel vist nö stereoeffekti, st kui on mitu heli, siis üks körv kuula(e)b üht ja teine teist heli ning ilmsel aju siis eristab ära, et mis on mis. Vähemalt oma väikese kogemuse pealt teen selliseid ennatlike järeldusi. Täna näiteks käisin töötukassas ja istusin klaasustega toas, mille seina taga oli selline tavaline kontorimüra, lisaks printis konsultant mulle mingeid materjale ning köige tipuks oli proua ise venelane, st rääkis eesti keelt aktsendiga – ma pidin ikka väga hoolikalt süvenema sellesse, mida ta rääkis. Väsitav. Praeguseks tahaks körva jubedalt sügada – nii körva seest, kui ka körva tagant ömblust. Tölgendan seda kui paranemist :) Ei hakka mainimagi, et pead pesin viimati neljapäeval ning vahepeal oli pea ca 20 tundi sidemetes, sönaga öeldes on mul lausa suurepärane soeng. NOT! Önneks ei vaadata buffi vöi mütsiga käimisele praegusel aastajal väga viltu, ainuke veidrus on see, et ma ei taha buffi/mütsi ka siseruumides ära vötta.

Igaljuhul nüüd jään lootma vaid täielikule valutule paranemisele ning loodetavasti saan järgmisel suvel minagi mönuga pea vee alla panna, ilma valu tundmata. Jubedalt tahaks!

Tunnen endiselt headmeelt selle üle, et mu aastate jooksul makstud sotsiaalmaks on läinud täie ette. Olen seda julgelt ära kasutanud, mitte küll väga vabatahtlikult, kuid siiski. Nüüd võiks tööd ka leida/saada, et ka edaspidi poleks muret erinevate maksude maksmisega. Mitte, et ma plaaniks väga haigekassa teenuseid kasutada, aga kunagi ei tea, mis elu tuua vöib.

Advertisements

Ma alusatsin selle postituse kirjutamist juba kolmapäeval, st mul oli pealkiri valmis kirjutatud (ilma selle 0.5’ta), aga täpselt sel hetkel sain teada uudise, mis mu jututuju minema viis. Lühidalt kokkuvöttes, siis ma peaaegu et vihkan aastat 2014.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada.

Pölvega on lood… eee ma ei teagi kuidas on. Endale tundub, et see paranemine on NII aeglane, et vöiks ju ammu juba täiesti lonkamata käia ja vöiks ju juba mönda aega saada ratast vändata, aga seda kumbagi pole ma saanud teha. St rattasöitu polnud teinud kuni kolmapäevani, aga sinna ma veel jöuan. Lonkmata käia saan siis, kui käin väga aeglaselt, nii kui natukene kiirustama hakkan, hakkan ka lonkama. Internet on selles möttes saatanast, et ikka ju guugeldad ja satud lugema erinevaid nöuandeid pärast oppi tegutsemiseks vöi satud lugema erinevaid blogisid ja no krt vägisi tekib endal tunne, et minu paranemine läheb ikka ERITI aeglaselt. Miks noh, miks? Siis on natukene vahepeal endast kahju ja köik on enamvähem sitasti, aga siis jöuab kätte jälle ülenädala teisipäev, lähen füsio juurde ja too rahustab mu maha. Köik on väidetavalt OK, jalg sirutub (kuigi köndides vöiks üks lihas nats rohkem tööd teha) ja ka köverdub (13.05 oli 116 kraadi) täiesti normaalselt. Saan uued harjutused ja asun taas tööle. Korraks on jälle köik OK :) Selles möttes on kahe nädalane intervall füsio juures käimiseks täpselt paras, pea jöuab napilt just igasugu kahtlusi täis minna ja siis jöuab kätte füsio külastus, kes kahtlused peletab. Nädala vörra pikem paus oleks mu väiksele peale juba liig.

Sain vahepeal ka kaheksa korda magnetravi, mis peaks turset pölves vähendama. Esialgu oli reaktsioon risti vastupidine, pölv läks rohkem valulikuks kui enne ja turse vähenemist küll märgata polnud. Ei saa öelda, et see oleks mu tuju üleliia heaks teinud, kuid taaskord rahustas mind maha füsio, kes selgitas, et magnetravi ajal vöivadki tekkida nö uued valud ja ravi päris möju on näha pooleteise kuni kahe nädala pärast. Selgepilt, jään ootama :)

Nüüd, sel teisipäeval oli eriti äge visiit, sest sain löpuks ometi loa ratta selga istuda. Ma olin seda nii kaua oodanud. Esialgu küll vaid ca 15 minutit ning veloregomeetril, aga no kuulge, küsige kas ma hoolin? 15. minutist vöib aegamööda saada üks tund ning kui end juba 2014-05-13_ratasratta seljas piisavalt kindlalt tunnen, siis vöin ka välja söitma minna. Hell yeah! Läksin proovisin kohe kolmapäeval selle rattasöidu ära ka – tuli välja küll. Lisaks tollele rattasöidule andis füsio veel harjutusi, mis mulle kerge muide näole töid. Näiteks selg vastu seina kükkide tegemine vöi kikivarvule töus vöi ühel jalal (sellel opereeritud jalal) seismine, köik uus on paganama äge. Füsio küsis mu’lt, et noh kuidas on? Ma ei osanud muud teha kui totakalt naeratada ja öelda, et äge :) Töesti äge! Minu kükk on muidugi esialgu vaid ca 10-15 kraadi pölvede köverdamist, aga uskuge – see teeb mind paganama önnelikuks. Vöi näiteks ühel jalal seis, olete proodinud? On ju äge?! :)

Sain loa ka trepist käia nagu “normaalsed inimesed” (jep, nii mulle füsio ütleski) ja seegi on minu jaoks taasavastatud uus. Üles minek on ok, sellega pole probleemi, aga trepist allatulek on nats raskem, sest kuidagi ei tihka oma paremale jalale nii palju toetada, et saaks teise jala alumisele astmele panna. Füsio juurest ära tulles, seisin ajakirjandusmaja trepil ja kaalusin vähemalt pool minutit, et kas ma nüüd ikka astun vaid ühe jalaga trepist alla vöi püüan normaalselt käia. Piidlesin alumist trepiastet tükk aega ja löpuks tulin vanat moodi, st vaid vasakule jalale toetudes. Esialgu valin väikeste astmetega treppe ning eelistan neid kus on käsipuud.

Treppidest köndimisega meenus mul see, et kui mu liikumist filmida, siis ma olen tänaval köndides teiste inimeste vahel nagu slow motion. Minu vaatenurgast nähtuna on teiste inimeste  liikumine tänaval tormamine. Jep, isegi lapsed. Mönest vanainimesest olen vöibolla saanud mööda jalutada. Kindel ei ole muidugi. Eriti slow motioniks läheb asi treppidel, kus ma otsin käsipuud ning vaatan eriti hoolikalt seda, kuhu astun. Minu käsutada on kogu maailma aeg. Näiteks bussi- vöi trammipeatusesse jalutades olen ma juba harjunud sellega, et bussi peale jooksmine ei tule köne allagi. Töden rahumeeli, et näed – selle peale ei jöudnudki, peab järgmist ootama. Vöi fooriga ülekäiguradadel jöuan mina tee teise serva siis, kui roheline juba vilgub vöi on sootuks punaseks läinud. Ega tervena seda ei teakski, et fooritsüklid nii lühikesed on ja autojuhina tunduvad jalakäijate tsüklid üleüldse ajuvabalt pikad. Kui möni tuttav paneb pahaks, et ma teda tänaval köndides ei märka, siis see tuleb sellest, et ma jälgin eriti hoolikalt seda, kuhu ma astun. Mulle tegelikult ei meeldi koguaeg nina maas käia.

Aga üldiselt ma üllatan iseennastki oma visadusega harjutuste tegemisel. Olen käinud sellel nädalal kaks korda jöusaalis, et saaks ratast söita ja teen siis kohe ära ka oma pölveharjutused. Üksinda, seina ääres. Moe pärast näpin paari jöusaalimasinat ka. Poleks uskunudki, et ma nii kannatlik olen. Ah-jaa – kui tahate oma kannatlikkust treenida, siis on vigastusest paranemine selleks ideaalne vahend. Mitte, et ma seda kellelegi sooviks, aga tõesti – mul lihtsalt peab olema meeletult kannatlikkust, sest kiirustamine teeks asja lihtsalt s*temaks. Pean korduvalt endale meelde tuletama, et protsess ongi aeglane ja liigne entusiasm vöib halvasti löppeda.

Unenägudesse sisenes ükspäev jalgpall, st ma ise mängisin ning ükspäev nägin unes, et sörkisin. Töesti kaunis.

kykkAlates tollest neetud 11. jaanuarist olen ma korduvalt unes näinud ennast kükitamas. Tervena ei kujuta ettegi kui mönus see on, et saad kükitada vöi magada looteasendis vöi istuda toolil nii, et jalg on enda alla köverdatud – täiesti hindamatu. Ma annaks praegu pool kuningriiki, kui saaks seda köike teha. Hullupööra tahaks kükitada. Aga ei saa noh, ei saaa!

Jube raske on öelda, kas jalaga mingit progressi ka toimub, sest see ei ole ilmne ja silmaga nähtav, peab lihtsalt jubedalt uskuma, et see, mida ma teen, on köik öige. Peab olema, sest teen nii nagu füsio on öelnud. Jalg köverdub ilmselt iga päevaga natukene rohkem, kuigi see natukene on nii aimatav, et taaskord peab usk appi tulema. Rohkem kui jala köverdumine teeb mulle tegelikult muret jala sirgeks saamine, sest see on ebameeldivalt valulik vöi öigupoolest pole valulik öige söna, pigm on see ebameeldiv. Ja käies päris sirgeks ta ei lähegi, kui ma just jöuga ei suru. Mitte ei oska arvata, kas see on normaalne vöi ei. Äkki ma ootangi lihtsalt mingit imelist paranemist ja tegelikult ongi see paranemisprotsess nii aeglane? Pean lootma sellele, et köik on öige.

Käia püüan nüüd ilma karkudeta, sest korrektse käimise peab selgeks saama. Umbes sama kirglikult kui kükitamist, ootan ka jalutamist. Tean, et jooksmisega läheb veel paar kuud, aga no saaks vähemalt jalutadagi normaalselt. Väiksed röömud.

pildi pätsasin siit

Kodus passimisest vöib reaalselt hulluks minna vöi vähemalt on mul selline tunne. Ma ei tee nädala sees enam päevadel vahet, sest kõik on nii ühtemoodi – ärkad-passid niisama-vaatad mönd seriaali-vöimled. Aaarrrgghhhh… Väljas käin päeval tund kuni poolteist raamatut lugemas, et natukene värsket öhku ka saada. Käiks vöibolla tihedamalt, aga trepid ei ole praegu need, mida ma väga armastaks. Muidu kodus paar sammu saan ka karkudeta teha, aga öue minnes vötan abivahendid ikkagi kaasa, nii imelist paranemist toimunud ei ole ja ega vist pole mötet punnida ka. Esimesed päevad pärast oppi olid selles möttes toredad, et siis oli progress silmaga nähtav, nüüd aga enam päris igapäevaselt edusamme silmaga näha ei ole – pean lihtsalt uskuma, et köik liigub paremuse poole. …ja see on köik alles algus. Niiiii pikk tee on veel minna.

Pölv väliselt tundub täitsa hea. Paistes just ei ole, aga vörreldes terve pölvega ütleks ma tolle opereeritud jala kohta, et see on vorst –  Selline ühtlane vormideta vorst. Ömblused on OK, valu ei tee, köverdub ka natukene – endale ei tundu midagi valesti olevat. Ainult pölveöndlast vaatab vastu “kaunis” sinikas. Teisipäeval lähen füsio ja pölve löiganud doktori juurde, eks siis saan teada karmi töe, st kas köik on hästi vöi on areng nats aeglane olnud.

10 päeva pärast oppi

10 päeva pärast oppi

Ah-jaa, 11 päeva pärast oppi ronisin autorooli. Mingigi liikumisvabadus, kuigi sinna autoni jöudmiseks on jälle need trepid…

Vaatasin just veebist pilte orienteerumisest, ma pole ammu niimoodi metsa saamist igatsenud. Rattasöidust rääkimata. Faaaaak!

Olete proovinud magada ainult selili ning üks jalg pidevalt sirge ja kui te jalga liigutate siis on naturaalselt valus? Ei ole? Ega ma väga ei soovita ka, sest üleliia mönus see ei ole, aga just nii sain magada kaks ööd pärast oppi. Kolmandal ööl enam valus ei olnud, aga külge eriti keerata ikka ei saanud. Täna tundsin öösel röömu sellest, et sain külge keerata – umbes nagu väikelapse ema, kellel laps löpuks ise külge keerab. Väiksed röömud.

2014-04-01_s88kAga heaküll, pöördun tagasi sinna kus oma üle-eelmise postitusega rihtisin. Haiglasse köndisin jala, sest no kes teab, millal taas niimoodi pikalt jalutada saab, seega tuli vöimalust kasutada. Haiglas pandi köigepealt täitma igasugu ankeete, ka näiteks seda ankeeti, mis annab infot anestesioloogile. Muuhulgas küsiti ka vereröhku. Kes teab peast täpselt oma vereröhku? Panin sinna vastuseks “normaalne” – tavaline eestlane noh :) Igaljuhul juhatati mind palatisse, kus üks vanem  vene proua juba vist mitu päeva oli olnud. Jäi selline mulje. Lugesin raamatut ja näppisn telefoni, sest igav oli. Arvestades, et operatsioonieelselt on söömine ja joomine keelatud, siis see hetk, kui provvale süüa toodi väga mönus just ei olnud. Treenisin vaimu ja kannatasin ära. Vahepealt käis mu’ga vestlemas anestesioloog, kes tundis huvi, et kas tahan seljasüsti (st kohalikku tuimesust) või magama panemist (üldnarkoos). Mulle on tehtud mõlemat, panin huupi, et tehku seljasüst. Kohe pärast doktorihärra lahkumist hakkasin muidugi guugeldama, et mis inimesed seljasüsti kohta kirjutavad. Arvamusi oli seinast seina ja need ei olnud alati mitte kõige paremat. Aitäh internet, just seda mul enne oppi vaja oligi…. MITTE!

2014-04-0214:15 lükati mind palatist välja. Opisaalis käis köik justnagu lindil, selles möttes, et ma ei olnud kindlasti esimene patsient, kellele tol päeval vastav op tehti. Peaaegu esimese asjana tehti alaselga süst, seejärel vööbati jalg kaunilt oranžiks, ühele käele pandi kanüül, teisele vereröhuaparaat, rinnale klemmid südame töö kontrollimiseks, jalale žgutt ja kl ca kl 14:30 sisenes doktor. Assistent oli tal parku venelanna, seega ma päris köike ei tea, mida nad seal mu jala kallal toimetasid, aga kuna sain ise ekraani pealt doktori tegevust jälgida, siis vastas doktor üsna meeleldi köikidele mu küsimustele. Mitte, et mul selle teadmisega midagi väga peale hakata oleks, aga tean nüüd milline näeb välja menisk ja ka oma katkist pölvesidet nägin. Ma päris detaliselt ei tea, kuidas see side ikkagi kinnitati, aga nii palju sain aru, et üks ots on kruviga ning teine on mingi aasaga, aga mulle jäi selgusetuks kuhu see aas kinnitatakse. Paberitest loen, et “kinnitus reiel RetroButton ja säärel BioIntrafix kinnitusimpantaadiga“. Googeldamine annab tulemuse nagu näha allpool vasakpoolsel pildid. Küllap siis midagi sellist ongi. Kruvi toksis doktor päris hoolega ja ka keeramist oli kuulda. Veider. ACL_RetroButtonVeider oli ka see, et see kohalik tuimestus oli ikka eriti täpselt välja arvestatud vöi siis ei vötnud mu parem (see katkine) jalg seda väga omaks. Selles möttes, et keset oppi tundsin pölveöndlas veidrat survet, tegin ilmselt selle peale ka veits nägusid, sest koheselt küsiti mu’lt, et kas köik on ikka OK. Nagu oli ja ei olnud ka. Selles möttes, et valus ei olnud, aga jöhker surve oli – pigem väga ebamleediv, kui valus. Doktor väitis, et see on sellest veesurvest, mis pölves oli. Vöibolla oligi, pole kompliment, ei oska kommenteerida. Igaljhul lükati mulle veeni mingi uus rahusti ja nii mitu korda. Opitoast lükati mind välja 15:20. Anestesioloog küsis veel, et kuidas on, kas jalgu tunnen. Vastasin röömsalt “Jaaa, ma saan parema jala varbaid liigutada” (vasaku omad ei liikunud mitte millimeetritki) – härra oli sellest pisut üllatunud. Huvitav, kas see oli hea vöi halb? Igaljuhul lükati mind intensiivravi palatisse (või kuidas seda opijärgset palatit minetatakse), seal polnud küll muud teha kui ainult magada. Nii tegingi. 16:45 aeti mind üles ja lükati oma palatisse. 2 ja pool tundi kogu ajakulu opile. Töö kiire ja korralik.

Kuna ma polnud hommikust saati söönud ja öhtusöögi (vöi ma ei tea, mis söögikord see selline oli) aeg oli just läbi saanud, siis orgunniti ka mulle kiirelt taldrikutäis keedukartuleid vorstikastmega. Eradkorselt maitsetu (vöiks öelda isegi, et halb), aga no kui viimane kohv-ja-vöileib olid mu köhtu rännanud kell 6 hommikul, siis söin isegi seda. Nälja pettis ära küll.

Algas klassikaline haiglahäng. Vötad raamatu kätte, loed paari lehte, tukastad möned minutid ja niimoodi mitmeid kordi järjest.

Öö oli vastik. Valus ja unetu. Lisaks näris mu hinge ka üks saalihokiteema, seega oli magamine eriti piinarikas – iga ärkvel oleku hetk näris hinge saalihoki ja magamise hetkel pidin olema vöimalikult liikumatult, sest muidu ärkan üles ja siis on jälle see saalihoki peas. Surnud ring.

Hommikul ajas üles mind doktor, kes luges sönad peale, käskis enne kojuminemist ära oodata füsio ja kutsus kahe nädala pärast enda juurde. Hängisin edasi, st vötsin raamatu kätte, lugesin paar lehte ja tukastasin. Lisandus veel ka saalihoki ohjuri töö. Tüütu ja närvesööv. Keskpäeval tuli füsio, kes luges sönad peale, kuidas karke kasutada ja öpetas köndima. Löpuks ometi sai koju.

Kodus on möödunud kolm päeva nagu ühtlane unenägu – loen, vaatan filme/seriaale, teen jalale harjutusi ja magan. Mittetmidagitegemine on jube väsitav. Täna lugesin ca 45 minutit raamatut öues, päikese käes. Üle mitme päeva oli päris tore värske öhu kätte saada.

Praeguseks hetkeks ei ole önneks seda vastikut valu, mis oli esimesel kahel päeval, kuigi möned liigutused on endiselt valulikud.

Homme lähen Tartusse! :)

2014-03-29_ratasNüüd on siis see aeg käes. See aeg, mida ma pöhimötteliselt alates jaanuarist juba oodanud olen. Kolme ja poole tunni pärast pean olema haiglas – jep, löpuks ometi tehakse mu pölv korda. See pooletoobine olek on juba päris ära väsitanud ja ajudele käima hakanud. Ühelt poolt on köik justnagu (petlikult) OK, sest köndida saan, isegi sörkida ilmselt saaksin (otseselt jooksmas pole käinud, aga no bussi peale paar sammu olen ikka lipanud) ja rattaga saan söita TÄIESTI normaalselt, aga vaat näiteks kükki teha ei saa ja seetöttu ei saa ka saalihokit mängida. See viimane on praegu, kestva finaalseeria töttu, eriti haiglaselt hinge näriv. Käisin eile öhtul trennis (ei, ma ei teind trenni kaasa, hängisin rohkem niisama) ja kurat – mönus oli. Ka näiteks pühapäevast rattatiiru nautisin igal võimalikul momendil, sest ei oska ju arvata, millal jälle saab. See söit oli umbes nagu sügise viimane söit, kus pead ratta kuuri lükkama, et pärast talve taas kohtuda. Loodan, et mu ratas mind ei unusta, sest mina teda ei unusta :)

Lähitulevik spordi osas on midagi sellist (info siit):

Täisliikuvus põlveliigeses saavutatakse tavapäraselt 2 kuu jooksul.

Kontrollitavad spordialad nagu jooksmine, rattasõit ja ujumine on võimalik ca 3 kuu möödumisel. Kontaktspordialad 6 – 8 kuud peale operatsiooni.

Seega keset suve lähen päevakutele matkama ja suve löpupoole saan ehk ka joosta. Päris äge perspektiiv, eks? Puhas mental toughness.

Kuulmiseni homme-ülehomme…

…ootad seda kevadet-suve nagu suurt kingitust ja siis saad oma O-hooaja löpetada juba enne selle algamist. Näotu lugu, aga just nii on mul läinud. Xdream – unusta ära, päevakud – unusta ka ära, Jüriöö – ära isegi mötle sellele, Jukola – vaata telekast jne – täpselt nii ma oma peas eile mötteid veeretasin. Heaküll, päevakutel saan esimeses poole mööda teed matkata ja suve löpus vöibolla isegi natukene joosta, aga noh eriline O-mönu see just ei ole. Xdreami osas ei taha ma maha matta mötet, et saan osaleda Haapsalu etapil, aga esialgu ei tasu sellega vist arvestada. Ainuke natukene positiivsem asi on see, et nüüd saan veel rohkem rattaga söita ja kuna rattasöit mulle meeldib, siis proovingi sellele keskenduda.

Ah, et miks mu suvi juba praegu luhta on läinud? Sain eile löpuksometi teada, et mul on ikkagi ristatiside katki ja on opile minek. Paraku oli doktoril nii kiire ja ma olin isegi ka natuke häiritud sellest opile mineku faktist, st unustasin küsida, et kas see külgmine side, mis väidetavat enne katki oli, on terveks saanud. Aga ega ma ei teagi, kas see omabki enam niiväga tähtsust. Eniveis – märtsi löpus/aprilli alguses on löikus ja siis tuleb hakata tööd tegema, ikka selle jaoks, et jala taas korda saaks. Mönes möttes ma täitsa ootan seda, sest löpuks ometi saab midagi eesmärgipäraselt teha, samas jällegi on see töö paganama raske ja tunnen ennast nii palju küll, et laiskus on kiire tulema. Vabalt valitud söber vöib mu siis taas korrale kutsuda vöi teha aegajalt kontrollküsimusi.

MRIJep, enam-vähem sellist pilti eile nägingi. Kui see pilt vähe arusaamatuks jääb, vöib ju natuke selgemat joonist ka vaadata. Aga jah, pöhimötteliselt seesama väike side mulle nii palju vaevusi valmistabki. Äraütlemata nöme lugu…

 

Järgmine lehekülg »