treening


jooks

Advertisements

Käisime  eile Merliga Lillepi pargis rulluisutamas. Nöme, et see rada kodunt nii kaugel on, sest mulle see Lillepi rada meeldis. Üks väike töus on kogu raja ebameeldivaim osa, aga nagu öeldud on see väike, kannatab ära. Pean ikka ilmselt tihedamini masinale hääled sisse lööma.

Uisutades ja juttu rääkides möödus poolteist tundi nagu linnulennul. Uisutamine oli ikka äge… kuni selleni, kui uisud jalast ära vötsin. Mitte päris kohe, aga nii pea kui tahtsin jala peal toetada, lõi jalatalda (välisküljele) vastik terav valu – nagu oli kramp, samas nagu ei olnud ka. Venitamine ei aidanud, sest valu ei läinud ära. Täiesti käsitlematu valu, nutt tahtis peale tulla, sest NII valus oli. Hea oli, et Merliga koos uisutamas olin, sest autoga ma ise küll ei olnud võimeline söitma. Ulatasin siis vötmed Merlile ja söitsime kodu poole. Autosöidu ajal, istudes, läks tunne juba päris heaks. Hea oli aga olukord täpselt sinnamaani, kui Järve Selveri juures autost välja astusin ja jalale toetada ei saanud. Mittekuidagi ei saanud, ei saanud välisküljele, ega ka siseküljele, ei kannale, ei päkale – mittekuidagi. Önneks on mul olemas ühed kargud, mis üldiselt tuttava käest tuttava kätte käivad – söitsime siis autoga garaaži juurde, vötsime kargud ja poodi. Poes veetsime aga aega nii piisavalt kaua, et peoskäigu löpetuseks olin suuteline juba karkudeta lonkama, st ca tund vöi isegi poolteist pärast seda, kui jalga müstiline terav valu löi, hakkas see aegamööda kaduma. Tänaseks on päkas tunda, et natuke valus on, aga käimist önneks ei sega.

Müstiline valu, kes oskab seda mulle seletad? Peaksin ehk rohkem vedelikke tarbima (töttöelda oli pühap nii tegevust täis päev, et joomine vöis ununeda küll) vöi oli poolteist tundi uisuliigutust mu jalale liiga võõras tegevus ja jalg otsustas „kövahäälselt“ sellest ka teada anda vöi on mul lampjalad? Müstika.

Ma olen selline aeglase loomuga tüdruk. Olen nimelt uusi rulluiske plaaninud osta vähemalt kaks, kui mitte kolm, aastat. Täna siis löpuks ostsin ära. Sammusin poodi kindla plaaniga, et uiskudeta ma sealt ei lahku ja ei lahkunudki. Kui ma päris aus olen, siis pean tunnistama, et mul pole aimugi, kas tegemist on heade vöi halbade uiskudega, aga seda tundsin kohe, et need on paremad kui mu eelmised uisud. Üks ring parklas ja otsus tehtud – Fila Eve Pro 10 ongi mu uute uiskude täpne nimi. Ma ei tea miks, aga enamus uiskudel pannakse pidur parema jala alla, mina aga ei oska parema jalaga pidurdada, st lasin selle pisivea enne sportimist ära parandada. Pidurdamine tundub siiski olevat eluliselt oluline funktisoon :)

Läksin ja tegin kohe ühe Kakumäe ringi ka. Rulluisutamine on ikka äge :) Eriti ägedaks läks siis, kui Kakumäe ring läbi sai ning otsustasin Tabasalu poole minna, seal on lausa lust söita. Tabasalu mägi aga on allatulemiseks nii järsk, et sealt üles ma ronima ei hakanud. Mööda kergliiklusteed on sealt mäest allatulek rattagagi osavustnõudev tegevus, rullidega ei kujutaks ma seda ettegi. Önneks on muidugi Kakumäelt Tabasallu piisavalt pikk maa, et ma oma esimese rulliringi pikendamiseks rohkem vaeva nägema ei pidanudki. Nüüd jään lootma pikale ja kuivale suve löpule ning sügisele – ratast ja rulluisku peab saama söita!

Ma ei tea, mida ma terve talve teinud olen, trenn see igaljuhul pole olnud. Absoluutselt pole jooksujaksu ja -kiirust. Null noh, null. Või see tähendab, et oma arvates nagu jooksen kah, aga teised on koguaeg oluliselt kiiremad. Okei, ma tean küll, et ma kirjutasin just eelmises postituses, et mul on tulemusest suva – ongi, aga tahaks enda suhtes ikka piisavalt kriitiline olla ja praegu on pöhjust kriitiline olla küll. Natuke teeb see mind nöutuks, aga ega midagi muud ei oska välja möelda ka, et kui tuleb vist jooksutrenni rohkem tegema hakata. Nöme lahendus :)

Ma ei mäleta, kas ma olen enne o-sprindi vöistlusel osalenud. Täna igaljuhul tegin seda. Botaanikaaias toimusid Tallinna MV sprindis. Hullult mönus jooks, nii mulle meeldib – sai koguaeg kaarti jälgida, punktinumbreid kontrollida ja tihedalt punne vötta, sealjuures oli “metsas” nii palju punne, et koguaeg pidigi punktinumbreid kontrollima, sest üsna kerge oli vale pöösa juurest mitte oma punn vötta. Ideaalne-O. Mönus!

Et mu blogi ei muutuks liialt spordiblogiks, siis teen kohe ühe postituse pühendusega Matile :) Paar infokildu kuninglike pulmade kohta kulub ju marjaks ära küll :) Leian video ka kui vaja.

Hullult mönus oli – 32 kilomeetrit puhast naudingut. Loodan, et kaaslased tunnevad sama :) Mönel vabal nv’l läheb üritus kordamisele, aga siis juba uuel rajal, tutvustan teistegi toredaid kohtasid.

Aegajalt ma proovin, kas mulle on äkki meeldima hakanud  kala või sibul või küüsaluk või paprika, üldjuhul ei ole, aga ma annan iseendale ja sellele (paganama) kalale vöi mönele muule ülalnimetatule teise võimaluse, et noh äkki on vahepeal midagi muutunud. Suitsukala on täiesti talutav ja sibula vöin ka hädaga ära süüa, kui ta juba toidu sees on, aga siiski pigem mitte.

Möni inimene on kohe selline, et üldse ei klapi – mitteüldse. Ka nendega teen vahel inimkatseid, et noh äkki oli mul esimesel korral paha tuju lihtsalt, aga esimene mulje on tihtipeale see, mis loeb.

Täna läksin Spartasse spinningusse ja paraku oli juhendajaks treener, kes mul üldse ei meeldi. Esimesest (ja ainsast) korrast mäletan, et ta trenn oli NII igav – põhiliselt koosnes see ühest suurest minutite lugemisest, tänaseks ei olnud midagi muutunud. “Nüüd 3 ja pool minutit maanteesöitu”, “5 minutit töusu, raskus peale, töuseme püsti”, “Trenn on kestnud 26 minutit”, “Pool tunnist on läbi” jnejne – booooring! Ei mingeid tempomuutusi jms asju, lihtsalt nüri väntamine. Kahju on neist inimestest, kes esimest korda satuvad just selle treeneri tundi, sest paraku vöibki nii jääda spinningust halb mulje. Kahju. Mina muidugi tean, et on olemas ka kordades paremaid treenereid ja püüan selle tänase halva kogemuse lihtsat unustada ja enam tolle treeneri tundi ei lähe. Andsin vöimaluse, paraku on tulemus mitteedukas.

Aga tänase spinningu juures oli üks tore asi ka – önneks näidati seina peale Eurosporti ja Eurosport kandis üle sportvöimlemise (on vist nii selle ala nimi) EM’i (http://www.euro2011.org/). See mida need mehed ja naised teevad on ikka nii uskumatu. Mu lemmikud on meeste rõngad (taaskord – on nii selle distsipliini nimi?) ja naiste poomiharjutus. Uskumatu jöud ja uskumatu tasakaal. Seda vöistlust vaadates ei olnud vähemalt ohtu igavusse surra.

Paar toredat näidet sportlvöimlejate arsenalist.


Kutt noogutab publikule mönusalt, ise on samal ajal “rist-asendis” :) Pole paha jöud.


Naiste poomiharjutuse prefektne 10 – teadagi Nadia Comaneci.

Pisut huumorit ka

Teine stiilinäide – http://youtu.be/ry5Ib2fNczQ

Kuivörd too spinning oli na nüri, siis söitsin pärast rattaga Ehitajate tee ja Kakumäe ringi kaudu koju (hommikul läksin trenni ka muidugi rattaga), nats tuuline oli, aga see-eest veetsin ratta seljas mönusad 27 km’i. Kui muud ei saanud, siis töusis vähemalt mu kehas tolle rahvusliku hormooni tase :)

Kas teate, et mul oli hullult äge nädalavahetus ja selle tegin ägedaks ise. Lihtne :)

Laupäeva hommikul läksin Spartasse MaratonSpinni, mis treeningplaani kohaselt peaks kestma 90 minutit, aga millegipärast tegi treener Jarmo Nikolai vaid 75 minutit ja eestlased on juba kord sellised käegalöövad lasminna suhtumisega, et keegi protestima ka ei hakanud, et plaanis lubatu ju 15-minutit pikemat aega – nii see siis 75-minutiline trenn oligi.  Aga see polnudki praegu oluline, oluline on see, et olin entukas ja läksin kohale ca 25 minutit enne, istusin pulti ja hakkasin väntama, ise samal ajal Riho-Bruno Bramanise raamatut lugedes. Täistunnist algas tösisem töö, vöib julgelt öelda, et nautisin iga hetke. Kuivörd trenni löppedes kellal kahte tundi veel ees ei olnud (olin endale kindla eesmärgi vötnud vändata 2 tundi), siis väntasin edasi – telekast tuli tennis ja kuivörd oli päris haarav, siis mötlesin, et vaatan siis löpuni – vaatasingi, kokku tuli 2:22 (71.5 km’i – jah, Spartas on mönel spinningurattal odomeeter peal, täpsemalt sellised rattad on vist). Merlil vöib öigus olla kui ütleb, et mul on mingi kiiks, mis paneb mind niimoodi spinningut nautima – las ta siis olla, sest mulle töesti meeldib :)

Oluliselt ägedam oli aga pühapäev. Kui püsida ise tehtud spordi lainel, siis vöib täie kindlusega öelda, et puhkepäeval jooksmine on kordades ja kordades rohkem naudingut pakkuvam kui pärast tööpäeva löppu Kalamaja-Kopli tänavatele tirima minemine. Naudin puhkepäevadel tehtavaid trenne.

Aga endiselt, see ei ole oluline. Oluline on see, et pühapäeva öhtul toimus Kiilis Saku Fortuna ja EMÜ SK vahel teine finaalmäng. Saalihoki naiste meistriliigat mötlen :) Ma olen küll ise mänginud aastaid Saku Fortunas ja mul on seal nii mönigi väga hea söber, aga mu täielik poolehoid kuulub EMÜ SK. Mul lihtsalt ei ole pöhjust Sakule kui naiskonnale pöialt hoida ja seevastu EMÜ SK on lihtsalt ägä. Usun, et mu söbrad Fortunast möistavad mind ;) Mängisime EMÜ vastu kolm poolfinaali, mille köik kaotasime ja kordagi ei olnud tunda vastaste poolt üleolevat suhtumist, Sakuga oleks seda paraku natukene tunda olnud. Sönaga öeldes, kuivörd too EMÜ SK naiskond lihtsalt on üks väga äge kamp, siis mötlesime oma naiskonnaga, et teeme neile enne teist mängu väikese üllatuse – ehime ära nende riietusruumi. Möeldud-tehtud. Plakat, öhupallid – köik jutud. Söitsime Kiili kohale 2 tundi enne mängu, ründamise riietusruumi, sooritasime kiire röivistu kaunistamise ja kadusime. Päris napilt kadusime, sest buss EMÜ naiskonnaga tuli meile vastu Kiili piiril. Ise olime oma tegevusega marurahul, sest ausalt – head teha on nii mönus.

Tartlased enne mängu vist läbi ei närinud, kes nende üllatuse taga on, kuigi nad olla mind kahtlustanud küll.

Inimesed tehke asju, mis on nö väljaspool kasti, tehke teistele head – tunne on hindamatu :) …mitmeks päevaks! Ja ärge unustage, et löbus peab olema.

Möni pilt Saku-EMÜ 2. finaalmängust.

Järgmine lehekülg »