wikipedia


BaywatchMerli käis kinos Baywatchi (imdb, wiki) vaatamas ja ütles, et pean minema. Ei saa ju hea söbra soovitust eirata, läksingi. Önneks oli ta mind ka ette hoiatanud, et tegemist on erakordselt halva filmiga. Halva filmi puhul on eriti halb see, kui tegijad arvavad, et nad teevad körget kunsti, selle filmi puhul önneks seda ohtu ei olnud, sest oli selgelt aru saada, et ka tegijad ise teavad, et tulemus pole vist köige parem. No ei olnudki. Umbes nagu Mamma Mia, aga Mamma Mia puhul oli veel rohkem aru saada seda, et näitlejad vötavadki köike mönuga ja oleks nagu kergel Vahemere puhkusel. Baywatchi puhul saad aru küll, et tegijad nagu teavad, et head nahka sellest filmis ei tule, samas jällegi punnitati midagi “nagu päris” teha. Filmi oli ju omajagu kasvatuslikkugi sisse pöimitud. Vötteplatsil oli neil kindlasti köigil väga löbus. Välja kukkus neil köik hirmus halvasti, aga kuna Baywatch on ikkagi peaaegu kultussari, siis olen üsna veendunud, et ega film omadega miinustesse ei jäänud, sest küllap mindi ikka kinno paljast ihu vaatama. Seda viimast paraku muidugi väga ei näinud.

Ah, mis ma ikka jauran. Leidsin ühe arvutuse, kus on mu mötted päris hästi kirjas. Lugege parem seda ja siis vaadake film ära, aga teadke, et üsna halb film on :)

Advertisements

Mingil põhjusel Hidden Figures (imdb, wiki) Eesti kinolevisse ei jõudnud. Mulle meeldib lugeda filmide kohta arvustusi, et noh mida teised on filmist arvanud, aga kuna inglise keeles hetkel ei viitsi ja eesti keeles pole, siis on natuke kahju :) Leidsin ainult ühe väga veidra postituse:

Teemakeskne, ühekülgne ja sinisilmne ent temaatiliselt oluline film ei hiilga ei visuaalset ega narratiivselt, aga on sellegi poolest toonilt sümpaatne ja terviklik ajaloo rekonstruktsioon. Film on oma sõnumilt humaanne, positiivne ja neutraalne ning filmikeelelt keskpäraselt konservatiivne, mis teeb sellest pisut liiga ambitsioonitu, vaatajasõbraliku, pealiskaudse ja kergesti ununeva teose.

Kui ma otsiks enne filmi vaatamist mingit infot filmi kohta, siis selle postituse läbi lugemise järel küsiks küll ainult, et “oot, misasja?”. Saite midagi teada vöi?’

HiddenFiguresLühidalt öeldes räägib film kolmest mustanahalisest naisest, kes töötasid aastal 1961 NASA’s. Tõestisündinud lugu. Teadupoolest ei olnud 60’ndatel mustanahalistel teab, mis suuri õigusi. Inimõiguste eest võitlus sai alguse viiekümnendatel ja kuuekümnendate alguseks, nagu selles filmis, ei oldud veel väga kaugele jöutud. Film püüabki esile tuua seda, et geeniuseks olemine ei küsi rassi vöi sugu, paraku aga on need kitsaskohad päris hästi välja toodud. Veider tundub tänapäeval möelda, et näiteks tualetid olid eraldi valgetele ja mustadele vöi kohvikann oli eraldi valgetele / mustadele. Valgete koolidesse mustad ei sattunud. Vöi et oli töökohti, mis olid iseenesestmöistetavalt meeste pärusmaa. Seda köike on nii ängistav vaadata. Eriti arvestades, et tolles filmis olid kolm peaosatäitjat geeniused, erakordsed naised. Aga kuna nad olid mustanahalised, siis pidid nad taluma täiesti arusaamatut diskrimineerimist ja hämmastav on see, et see tundus köigile nii loogiline. Ma siiralt loodan, et köikidel nendel ameeriklastel, kes praegu köva häälega inimöigustest räägivad (sh Hollywood) on piinlik. Samas jällegi, miks neil peaks, sest see on ajalugu, mida ju kuidagi muuta ei saa. Tahaks vaid loota, et sellist alandamist ei tule enam tulevikus taluda. Selliseid filme vaadates saad aru, et lähtuda tuleb inimesest, mitte nahavärvist vöi soost vöi mönest muus sättumusest. EKRE poisid – tasub vaadata!

Aga film oli hea, vaadake. Ja ma ei saa ikkagi aru, miks seda Eesti kinolevisse ei toodud. Halb otsus.

Mul on mingi kiiks erinevate söjafilmidega, mulle lihtsalt meeldivad need. Paraku muidugi on enamus ameeriklaste tehtud ja seetöttu nöretavad need ka ameerikalikust patriotistmist, aga no mis sa teed, kui teised ei tee söjafilme. Enamus söjafilme on ju ikka, kas teisest maailmasöjast, millest ilmselt vöibki jääda filme tegema, Vietnami söjast vöi siis juba pisut tänapäevasemast Afganistaani ja Iraagi missioonidest. Kuna nende köikide üks osapool on US and A, siis peabki parku seda patriotismi taluma. Teise maailamsöja puhul on aegajalt tegu ka inglaste osalusega, aga see on harv juhus.

MeganLeavey

Igaljuhul. Vaatasin ära sellise filmi nagu Megan Leavey (imdb, wiki). Ei mäleta üldse, mis pöhjusel mul see film üldse olemas oli. Ilmselt on pöhjuseks ikka see söjafilmiks olemine ja ka see, et tegu on filmiga, mis on tehtud töestisündinud loo ainetel. St ongi olemas naine, kelle nimi on Megan Leavey ja tema lugu on selline, millest ilmselt järelikult pidi filmi tegema. Megan on üks pisut elule käega löönud noor daam, kes nägi tänaval kuulutust, et tule ja liitu US Navyga. Megan läkski ja leidis sealt enda kutsumuse ning hakkas koerajuhiks. Täpsemalt pommikoera. Edasi on lugu juba selles kuidas tüdruku ja koera vahel tekib side ja see löpp ei tundu vahepeal üleliia önnelik olevat, kuid kuna tegu on ikkagi US and A filmiga, siis löpp on äärmiselt önnelik ja äärmiselt patriootlik.

Mis mulle aga tegelikult hullult meeldis selle filmi puhul oli see Megani ja Rexi (koera noh) vahel tekkinud side. Üha enam tekib mul möte, et peaks endale ka ikka koera vötma. Vähemalt oleks keegi, kes mind alati koju ootab :)

Vahel on nii, et tahaks minna kinno meelelahutuse pärast, mitte maailmavalu tundma. St et pärast kino on tunne nagu oleks midagi löbusat näinud. Täpselt seda Going In Style GoingInStyle(imdb, wiki) oligi. Kui peaosas on kolm vanahärrat (Morgan Freeman, Michael Caine ja Alan Arkin), kellel kodus köigil kaminasimsil kuldne mehike, siis ei saa ju päris jama olla. Tore on kohe vaadata filmi, kui saad aru, et ka näitlejatel endal on seda tehes löbus olnud. Ja just löbusus kumab läbi, mitte see “ah-me-teeme-nii-halba-filmi-et-on-juba-natuke-naljakas”, sest see ei olnud ju halb film. Vastupidi, lausa pönev oli :)

Filmi sisu lühidalt kokkuvöttes – vanahärradele teeb pank tünga ja nende kogutud pension lendab pehmelt öeldes vastu taevast, aga kuna raha on ju vaja, siis otsustavad härrad panka röövida. Sealt edasi hakkab lugu kulgema. Päris hästi kulgeb. Plaan on neil perfektne, alibid on olemas, isegi trenni teevad köik koos – 96 minutit puhast meelelahutust. Vöta videolaenutusest ja naudi head seltskonda!

Sain täna teada, et sama film on tehtud juba ka 1979 aastal. Vaatan selle ka kindlasti ära.

 

Möödunud nädalal andis Wayne Rooney teada, et Inglismaa koondist ta enam ei esinda. Kahju, aga no mis sa teed, kui noored täkud peale tulevad. Siiski, on Rooney mu meelest ägä – pisut äkilise loomuga tavaline inglise poiss, aga paganama osav poiss. Kel vaja aega tappa soovitan ära vaadata film “Rooney, The Man Behind the Goals”. Fenomenaalne väravavaistuga ründaja.

 

Lisaks lugege läbi ka soccerneti artikkel “Kassikuldse põlvkonna viimane patuoinas” – see on see Inglise koondis kellele ma hakkasin kaasa elama. Elan siiamaani, aga seal ei ole enam selliseid karakteritega mängijaid. Raha muudab ikka maailma liiga palju, nii ka mängijaid.

Kui kinos presenteeritakse parima filmi Oscari vöitnud filmi, siis on minusugusel filmihuvilisel kohustus seda ka vaatama minna. Ma muidugi n-ö öigel ajal ei läinud, läksin alles siis kui see oli juba Oscari vöitnud ning toodi uuesti kinodesse tagasi. Hea oli, et läksin.

moonlightPean tunnistama, et see kinoskäik oli nii ammu, et ma paraku ei mäleta sellest filmist enam suurt midagi. Oscari vöitnud filmist siiski vöiks ju. Kahjuks on aga nii, et see Oscarite jagamine läheb aasta aasalt üha enam maailmavaateliste auhindade jagamiseks kui filminduse hindamiseks. Kui sul on ikka filmis mustanahalised või juudid või geid, siis on selgesee, et saad Oscari. Ja ma ei taha kuidagi nende sihtrühmade probleeme halvustadaa, aga paraku on nii, et kui möni nendest teemadest on esindatud, siis vöib üsna rahuliku südamega veebruaris auhinnatseremooniale minna – möni kuldne mehike ikka sülle langeb. Ebaaus ju.

Mitte, et see Moonlight (imdb, wiki) halb oleks olnud, kaugel sellest, aga vaadatud Oscari nominatsioonidest meeldis mulle La La Land rohkem, see segadus seal Oscarite jagamise löpus oleks vöinud jääda olemata. Mis välja öeldud, see välja öeldud. Ah-jaa filmist, no üldse ei mäleta. Oli poiss, oli probleem, lahendust polnud, oligi üks suur fucked up elu. Lugesin Sirbist filmiarvustust – ma ei suudaks ja oskaks kunagi midagi sellist filmi kohta kirja panna, see on lihtsalt nii diip jutt.  Lugege läbi ja siis vaadake film ka ära, ma arvan, et teile pigem meeldib.

Pean ikka hakkama kohe pärast filmi vaatamist emotsioone kirja panema, sest muidu ei mäleta enam mittemidagi ja postituse sisu ongi vaid tödemus, et käisin kinos. Lihtne elu!

Mulle meeldib minna filme vaatama nii, et ma väga filmiarvustusi ei loe, sest tihtipeale on nendes filmi kohta liiga palju kirjas ning see vöib filmielamuse ära rikkuda vöi siis tekitab see filmi osas liiga suuri ootusi. Üldjuhul olen siiski treilerit näinud, kuid mitte jackiealati. Nii läksingi mitu head aega tagasi vaatama Jackiet (imbd, wiki). Pean tunnistama, et natukene oli see viga, lootsin millegipärast, et film on Jackie Kennedy elust ning tema saamisest USA esileediks. Eksisin. Lugu oli hoopis vastupidine – lugu oli selles, kuidas Jackie ei olnud enam üks hetk esileedi. Einoh, mis seal ikka, mulle sobis ka see, aga siiski olin nagu isegi natukene pettunud. Samas jällegi, film oli väga hea, Natalie Portman oli ikka väga-väga hea. Kuigi pean tunnistama, et kinost väljudes oli selline ängistav tunne, sest see köik oli nii valus ja vastik.

Kes meist ei teaks, kuidas John F. Kennedy mõrvati. Arvan, et see on üks kuulsamaid mõrvalugusid maailmas, kui nii võib öelda. Selles filmis on aga sündumused Jackie silmade läbi, täpsemalt see kõik, mis juhtus atendaadi ning matuste vahel. Wikipedia ütleb nii “The film’s script, written by Noah Oppenheim, was originally conceived as an HBO miniseries, covering the “four days between John F. Kennedy’s assassination and his burial, showing Jackie at both her most vulnerable and her most graceful”“. Ma pole viitsinud uurida, et miks see film tehti. Mis selle möte täpsemalt olema peaks. Imelik film, aga samas väga hea.

Signe Kivi vestlus Ringvaates tolle film teemal on päris hea. Tasub vaatamist ja samuti tasub vaatamist ka film. Dialoogid on head ja nagu öeldud, siis Natalie Portman on väga hea, kogu see leinava abikaasa äng ning samas ka organiseeritus on toodud ekraanile ikka väga hästi. Vaadake!

Järgmine lehekülg »