wikipedia


Mulle meeldib minna filme vaatama nii, et ma väga filmiarvustusi ei loe, sest tihtipeale on nendes filmi kohta liiga palju kirjas ning see vöib filmielamuse ära rikkuda vöi siis tekitab see filmi osas liiga suuri ootusi. Üldjuhul olen siiski treilerit näinud, kuid mitte jackiealati. Nii läksingi mitu head aega tagasi vaatama Jackiet (imbd, wiki). Pean tunnistama, et natukene oli see viga, lootsin millegipärast, et film on Jackie Kennedy elust ning tema saamisest USA esileediks. Eksisin. Lugu oli hoopis vastupidine – lugu oli selles, kuidas Jackie ei olnud enam üks hetk esileedi. Einoh, mis seal ikka, mulle sobis ka see, aga siiski olin nagu isegi natukene pettunud. Samas jällegi, film oli väga hea, Natalie Portman oli ikka väga-väga hea. Kuigi pean tunnistama, et kinost väljudes oli selline ängistav tunne, sest see köik oli nii valus ja vastik.

Kes meist ei teaks, kuidas John F. Kennedy mõrvati. Arvan, et see on üks kuulsamaid mõrvalugusid maailmas, kui nii võib öelda. Selles filmis on aga sündumused Jackie silmade läbi, täpsemalt see kõik, mis juhtus atendaadi ning matuste vahel. Wikipedia ütleb nii “The film’s script, written by Noah Oppenheim, was originally conceived as an HBO miniseries, covering the “four days between John F. Kennedy’s assassination and his burial, showing Jackie at both her most vulnerable and her most graceful”“. Ma pole viitsinud uurida, et miks see film tehti. Mis selle möte täpsemalt olema peaks. Imelik film, aga samas väga hea.

Signe Kivi vestlus Ringvaates tolle film teemal on päris hea. Tasub vaatamist ja samuti tasub vaatamist ka film. Dialoogid on head ja nagu öeldud, siis Natalie Portman on väga hea, kogu see leinava abikaasa äng ning samas ka organiseeritus on toodud ekraanile ikka väga hästi. Vaadake!

Ma ei väsi kordamast, et oi kuidas mulle meeldivad filmid “based on true story” ehk film on tehtud päriselt juhtunud sündmuste ainetel ja seda see Lion (wiki, imdb) kahtlemata on. Lugu poisist, kes satub viie aastaselt kodunt ca 1500 km’i kaugusele, ihuüksi, oskatamata kohalikku keelt ja teadmata, kust ta ise täpselt pärit on ning kuidas ta 25 aastat hiljem lionhakkab oma päris ema (vahepeal ta lapsendati) otsima. Lihtne ja selge lugu, aga nii hästi esitletud, et hing jäi kinni. Film oli pigem kurb, kuigi n-ö önneliku löpuga, aga siiski valitsev emotsioon oli ikkagi kurb. Ma ei oskagi öelda, mis see köige kurvem oli, kas see, kuidas ta üksi mööda Kalkuta tänavaid uitas vöi see kuidas ilmselgelt ülerahvastatud lastekodus lapsed öösel mingit lastelaulu laulma hakkasid vöi siis see kui peategelane löpuks oma emaga kokku sai. Ma töesti ei tea, tean, et see köik oli nii kurb, aga samas mitte selliselt kurb, et tuled kinost ära valutava südamega, sest löpp oli ikkagi önnelik.

Tabasin end kinos korduvalt möttelt, et “oot, see köik on ju päriselt juhtunud, kuidas see vöimalik on”. Tösijutt, kuidas see vöimalik on on?

Täiskasvanud Sarood (peategelane) mänginud Dav Patel kandideeris ka Oscarile, kuigi kui sellest filmist oleks väga pidanud keegi Oscarile kandideerima, siis mu meelest oleks selleks vöinud olla see väike India poiss, kes mängis 5-aastast Sarood. Ma nüüd ei teagi, kuidas seda öelda, aga ta oli lihtsalt nunnu :) Dav Patel oli löpuks pisut hulluks läinud eneseotsija ja maitea mulle see ei meeldinud. Aga noh mida mina ka filmikunstist tean.

Teate, vaadake kindlasti seda filmi. Juba ainult fakt, et selline lugu on päriselt juhtunud, väärib vaatamist. Kindlasti väärib!

Teate neid DVD’de lette, mis supermarketites on? Üldjuhul on seal valikus animafilmid, möned Eesti filmid, paar heal tasemel filmi ning siis suur hulk filme, millest keegi ei ole kunagi midagi kuulnud. Mul on üks tuttav, kellel on kodus tohutu DVD’de valik – no töesti, tohutu. Ta ostab isegi neid filme, millest keegi kunagi midagi kuulnud ei ole.

Ühel kenal kolmapäeval helistas ta mulle ja kutsus külla, et noh see tuleb ja see tuleb, ajame juttu ja vaatame filmi. Heaküll, läksin siis külla. Juttu ajada oli tore, aga film – teate, see film oli kergelt öeldes kummaline.

Tale_of_Tales.jpgTale of Tales (imdb, wiki). Nagu pealkirigi ütleb, siis tegu oli lugude looga. Muinasjuttude muinasjutt. Iseenesest tore idee, aga miks see köik nii jaburalt esindatud pidi olema? Filmis oli kolm lugu, kolmest kuningriigist, igat neist valitses omamoodi veider valitseja – ühes oli kuninganna, kes tahtis väga emaks saada, teises oli kuningas, kes oli üsnagi tiirane (kergelt öeldes) ning kolmandas oli kuningas, kes oli sisse vöetud ilgest olendist. Köik lood hakkasid omasoodu minema – kuninganna jäi rasedaks vägagi veidral moel. Tiirane kuningas tegutses igal rindel ja armus valesse naisesse. Ilgest olendist sisse vöetud kunn kaotas löpuks oma ilge söbra ja ka tütre (kelle ta küll hiljem tagasi sai). Köik tegelased ja lood olid üle vindi keeratult veidrad. Ma ei saa siiamaani aru, miks. Me vaatasime filmi viiekesi ja vahepeal olid köigil suud ammuli, et WTF?  Oleks poole pealt koju ära tulnud, aga see läks nii veidraks kätte ära, et pidin ikka jöuga löpuni vaatama. Halb filmikogemus.

Ma ei oleks ise mittekunagi sellist filmi vaadanud, isegi “annan vöimaluse” möttes mitte, sest miks ma peaks? Mul on liiga palju häid filme vaatamata, patt on oma aega sellisele jamale raisata. Noh, samas jällegi, kui vahepeal ei vaata töelist kräppi, siis ei oskagi ehk häid filme hinnata. Samas siiski, pigem ma ei  vaataks selliseid filme. Üldse. Mittekunagi.

arrivalMa ei läheks sedasorti filmi kunagi kinno vaatama, no öigupoolest ei käinud ma ka seda filmi kinos vaatamas, vaid vaatasin siis kui kodus haige olin. Ma lihtsalt ei vaata ulmekaid, öudukaid, fantaasiafilme ja maailmalöpufilme – ma ei suuda end kuidagi nendega seostada ja seetöttu jätan ma need pigem vaatamata. Jep, ega mingi politseimäruliga mul ka midagi suurt ühist ei ole, aga vähemalt toimuvad tegevused pärismaailmas. Mitte, et ma ei usuks, et kuskil mujal kui meie planeedil vöiks ka elu olla, ilmselt pigem ongi, aga filmid UFO’dest on nii mitteusutavad. Täielik fantaasiamaailm. Mulle ei meeldi.

Aga see Arrival (imdb, wiki) – kuna tegu on parima filmi kandidaadiga Oscarite jagamisel, siis mötlesin, et annan tollele filmile vöimaluse. Ma ei pidanud pettuma, oma valikutes muidugi, sest minumeelest oli igava filmiga. Ei, igav pole öige söna – see oli lihtsalt selline meh… Mul ei olnud kordagi pönev, pidin löpplahenduse jaoks lugema imdb.com trivia rubriiki. Minumeelest ei saa me ikkagi nende tulnukate keelest sotti ja keelest arusaamine oligi nagu selle filmi point. No maitea, tulnukatefilmie ei ole ikka minu jaoks. Kui teile need meeldivad, siis vaadake, sest millegipärast seda filmi kiidetakse. Olengi lugenud ainult kiitvaid arvustusi.

Meh…

Kui oled kodus haige, siis ei olegi nagu muud teha kui vaadata seriaale või siis filme. Veel parem oleks muidugi lugeda raamatuid, aga ausalt ma isegi ei teeskle, et olen raamatute lugeja. Pigem ikka ei ole. Vöiks küll, aga no mis sa teed, film vöi seriaal tundub palju lihtsam ja ilmselgelt lähen ma lihtsama vastupanu teed.

sullyPlaanisin tegelikult seda Sully’t (imdb, wiki) vaatama minna juba septembris kinno, aga no läks nii, et ei jöudnud. Kuna nüüd oli mul töesti seriaalidest kopp ees ja ühtki Oscari filmi käepärast ei olnud, siis läkski loosi see Sully. Kuigi-kuigi, ka Sully kandideerib Oscarile. Kategooriaks on “best sound editing” – pole ekspert, jätan kommenteerimata (sest filminduses olen ma ju tohutu ekspert!).

Kui filmi lavastaja on Clint Eastwood ning peaosas on Tom Hanks, siis pean tunnistama, et see paneb filmile möningased ootused. Vöibolla liiga körged. Samas jällegi lugu, mis filmis juhtub on ju teada, minule isiklikult ei olnud teada see uurimine, mis ongi tegelikult filmi sisu, aga sellegipoolest ei ole selles filmis tegelikult midagi erakordset. Jep, tore lugu, aga mul ei ole kahju, et ma seda kinos vaatamas ei käinud. Kino poleks filmile mittemidagi juurde andnud.

Mönede näitlejatega juhtub nii, et neile jääb üks roll külge ja sellest lahti saada on ikka pagana raske. Tom Hanksil on minu jaoks selleks rolliks Forrest Gump – Hanks on Forrest ja selleks ta ka jääb. Lennukipiloodina ei olnud ta üleliia usutav. Usutav ei olnud ka see, et kogu see lennukitäis rahvast (155 inimest vist) püsis terve aja nii rahulik – alates sellest kui Hanksi Tom neile ütles, et “olge valmis kokkupörkeks” kuni selleni, mil nad jöest päästeti. On raske uskuda, et inimesed paanikaolukorras nii rahulikuks jääksid. Jep, igasugune rabelemine oleks olnud möttetu, aga kes on surmahirmus rahulik?

Kui teil töesti ei ole midagi teha ja olete kodus haige, nagu mina olin, siis vaadake, aga muidu maitea – noh käis kah. Vb muidugi ameeriklastele meeldib see sangarlikkus rohkem – et ikkagi NY parimad (NY’s finest) ja lennuk ei lennanudki majja ja köik löppes önnelikult. Aga no ikkagi…

Mul on üks tuttav, kes öpib lennujuhiks – talle soovitasin küll vaadata.

Olen jaanuaris ainult korra kinno jöudnud. Kahju tegelt. Öigupoolest on mul vea parandamiseks aega veel neli päeva. Äkki vötangi midagi ette.

LaLaLand.jpegIgaljuhul käisin löpuks vaatamas 7. Kuldgloobuse võitjat ja 14. Oscarile kandideerivat La La Landi (imdb, wiki). Olin selle filmi treilerit näinud kinos korduvalt ja millegipärast ei tekitanud see kuidagi minus soovi kinno minna. Muusikafilm ei tundunud üleliia ahvatlev ja töttöelda tundus see filmi muusika mulle esialgu kummaline. Ei tea miks, aga tundus. Muusika osas vötan sönad tagasi, sest see teemalaul on lihtsalt ilus ja ka ülejäänud lood on head – tasub kuulamist.

Olen lugenud, et hullult ülistatakse just neid Ryan Goslingu ja Emma Stone laulu- ja tantussteene, aga ma sellega päris ei nöustu. Ma pole suurim Ryan Goslingu fänn ja ma pigem ei oleks teda nii palju tantsimas vaadanud. Ilmselt selle Ryani pärast ma seda filmi väga vaatama ei kippunud ka. Lugesin just, et Ryan Gosling olla filmi tarbeks ära öppinud klaverimängu (vöi noh need palad, mida tal oli  vaja esitada) – tubli poiss ju, nii pühenudnult peabki oma tööd tegema.

Küll aga nöustun sellega, et tegemist on nii teistsuguse filmiga ja ilmselt seetöttu ta neid auhindasid saabki, sest kes julgeb tulla tänapäeval välja filmiga, mis on lihtsalt üks suur kahe inimese unistustest jutustav muusikafilm. Ilus ja siiras. Kedagi ei tapeta, kedagi taga ei aeta, kedagi sajas surmapatus ei süüdistata – igav ju :) Vb ma seetöttu ei plaaninudki seda filmi esiti vaatama minna, aga no kui ikka auhindu kukub muudkui, siis midagi peab filmis olema. Ja oligi. Midagi oli. Vähemalt ei tulnud kinost ära halva tujuga ja teemalugu jäi kummitama. Mul sellest viiest eurost kahju küll ei ole ja peale kauba olen ära näinud filmi, millest ilmselt räägitakse veel pikalt.

Jöuan vb kunagi nende filmideni, mida ma aasta alguse poole vaatasin, aga panen praegu värskemad emotsioonid kirja.

captainfantasticVaatasine eelmisel nädalal kinokava jube nöutu näoga, et mida ma nüüd vaatama peaks, eksju. Löpuks vaatasin The Magnificent Seveni’t, mis ei olnud üldse halb, aga kavas jäi ka silma Captain Fantastic (imdb, wiki). Pealkirja järgi välistasin selle filmi kohe, sest see tundus mulle mingi superkangelase filmina ja ma ei ole eriti nende fänn. Jube pealiskaudne minust. Reede hommikul aga kuulsin Terevisioonis filmijutu rubriiki ja seal soovitati just seda filmi kindlasti vaadata. Eeemmm… muigugi ma olin selle filmi treilerit varem näinud ja muidugi ma tahtsin seda filmi vaatama minna – aru ma ei saa, kes sellele filmile nii jabura pealkirja pani :)

Igaljuhul, läksin siis eile kinno. Ja teate – ma arvan, et see on üks ägedamaid filme, mida ma sellel aastal näinud olen. See oli ühtlasi naljakas, armas ja kurb. Mina, kes ma kinos väga ei nuta, lahistasin vahepeal ikka täiega ja see ei olnud väga kurb nutt, see film oli lihtsalt nii südamlik.

Ilmselgelt ei hakka ma filmi sisu ümber jutustama, aga need kuus last, kes seal filmis olid, olid nii vahetud, nende emotsioonid olid nii ehedad. Pikk jutt lühidalt – film on isast, kes kasvatab oma kuute last metsas, oma tehtud kuningriigis. Lapsed on väga atleetlikud, väga haritud ning väga vahetud ja ausad. Paraku ei taha seda köike n-ö pärismaailm aktsepteerida ja sellest tuleb natuke jama. Kurb on ka, aga see kurbus on ilus ja siiras. Lugesin kuskilt arvustust, et see film oli natuke liiga macho, aga nomaitea selle arvustuse oli vist kirjutanud mingi padufeminist, sest ma küll sealt midagi väga machot ei leidnud. Pigem vastupidi – see oli vahepeal nii emotsionaalne ja see oli köik nii ilusti välja mängitud. Lihtsalt armas.

Minge kinno, minge kindlasti!

Järgmine lehekülg »