xDream


Kunagi aprillis ühel hirmus tuulisel päeval läksime perega Xdreami lihavötterajale. Tuul oli selline, et tahtis ära viia. Päris läbi me seda ei köndinudki, piirdusime nelja puntkiga ja tulime tulema. Kuna aga ühes punktis pidi olema mingi n-ö lisaülesanne, ehk et loosis osalemiseks tuli end pildistada ja FB’sse see pilt üles laadida, siis ei saanud ma ju jätta vöimalust kasutamata ja läksin poolteist nädalat hiljem üksi 2017-04-26_Xdreamseda rada jalutama. Vötsin ikka korrektselt ka puntkid 1-4 ära, sest nii oli täismäng. Viies oli veel selles möttes OK punkt, et ei pidanud kuhugi sopa sisse solberdama minema, aga kuuendas oli Xdream on tuntud “headuses”. St otsi punkti nii, et saad natuke sopaseks ka. Ega ma toda punkti üles ei leidnudki, sest väga ei tömmanud sinna maa alla uitama minema. Oleks vöinud ju hoiatada, et ära pane oma köige uuemaid spordijalatseid jalga, sest vöid end pisut ära määrida ja taskulambi vajaduse oleks ka vöinud ära mainida… Seitsmes ja kaheksas olid enam-vähem, kuigi kaheksandas punktis poleks tahtnud kohata seda meest, kes toda punkrit oma elukohaks pidas. Ma ei saa aru, mis teema sellel Xdreamil selle sopa sees püherdamisega on. Mul on tunne, et Xdreami korraldajate / rajameistrite arvates on ainuke öige Xdream see, kus saad ikka poriseks ka. Kui nende lihavötte- ja jöuluradade eesmärk on tuua peresid koos aega veetma, siis miks peab ilmtingimata see rada olema selline, et löpetad sopaste jalgadega vöi siis vähemalt pead osavalt laveerima, et mitte poriseks saada. Miks?

Ka körvaltvaatajana pole see Xdream enam eriti ahvatlev, sest sopajögede ja mülgaste läbimine ei tundu üleliia kütkestav. Mis on saanud mönusatest aju ragistamist nöudvatest o-ülesannetest vöi siis mönevörra tehnilisemast rattasöidust? Miks on alati rada eriti äge siis kui vöistlejad löpetavad ülepea poristena. Imelik.

Aga tulles tagasi tolle lihavötteraja juurde, siis kaheksandast punktist otsustasin otse löpp-punkti sammuda. Olles va kuu aega varem vaadanud Osooni, kus Paljassaares kütiti metssigasid, oli natuke nagu köhe olla ka. Metsseajahi jäljed olid üsna ilmselgelt lumel näha ja natuke pimedaks kiskus ka. Igaljuhul jöudsin terve nahaga välja. Järgmistelt Xdreami pereradadelt loodan vähem jalgade mudaseks tegemist.

Advertisements

Seekord Xdreamile minnes oli üks asi kindel – jooksusamme ma teha ei taha. Polnud nagu päris valmis selleks. Sellise möttega otsisingi endale tiimikaaslasi ja ega see üleliia raske ülesanne ei olnud, sest nii Heidi, Eli kui ka Merle olid pöhimötteliselt kohe kambas. Kaunis. Eriti kaunis oleks olnud, kui seda päikest, mida Heidi lubas oleks näinud rohkem kui umbes 30 sekundit kuskil kolmandal tunnil :) Ja veel kaunim oleks olnud, kui metsa all poleks seda hirmsat jääd olnud. Täielik korraldamatus (nali!). Selle jää peal ukerdamise töttu said jalad hirmus valet koormust, valet selles möttes, et töötasid mingid sellised lihased, mis minul ilmselgelt arenenud pole ja seetöttu olin ma Xdreami järgsel ja ülejärgmisel päeval täiesti lombakas. Ma ei mäletagi, millal viimati mu pölv nii valus oli kui pärast seda jää-Xdreami.

2015-02-22 - WinterXdreamVötsime alustuseks kaks töusupunkti, et edaspidi sellist ronimist vältida – nii suusahüppemägi kui viljaelevaator olid muidugi ägedad kohad, iga päev sellistesse körgustesse ju ei satu. Sellepärast ongi Xdream tore, et satub kohtadesse, kuhu muidu eriti asja pole. Kerget elevust tekitas punkt nr 37, me ei osanud arvata, et jää veel endiselt nii paks on, et üle jää punkti saab. Arvasin, et punkti saab umbes selliselt nagu 2012 aasta Libahundil, aga seekord oli asi hoopis lihtsam. Harku suusaring oli köndimiseks konkreetselt sobimatu, paha meenutadagi. Punkt nr 2o oli natukene selline “koht metsas” punkt ja sellele me pihta ei saanudki, st köndisime omaarust öiges suunas, kui ühtäkki avastasime end parka nurgast – arutasime natuke variantide üle ja otsustasime punkti mitte otsima minna, ega me vöidu peale väljas ei olnud. 23. juures kaalusime pikalt, et kas minna ülevalt vöi siis otse alla ning sealt järgmise punktini – seiklushimu sai vöitu ja läksime ikkagi altkaudu. Pönev peab olema. Kui midagi üldse ette heita, siis  mu meelest on punkt nr 33 märgitud kui köige idapoolse sissepääsu juures olevaks, sinna me targalt läksimegi, aga tühjagi – saime kogu selle tunneli läbi köndida enne kui punktini jöudsime. Kas punktiring kaardil ei oleks pidanud olema siis pigem tolle eelmise sissepääsu juures?

Vaatamata sellele, et mul oli pölv s*taks valus, siis üldiselt olid igati toredad neli tundi meeldivas seltskonnas, kuid järgmisel aastal palun siiski jää metsa alt likvideerida :)

Ah-jaa kuskil kevade- vöi suvepoole peaks need punktid rattaga läbi söitma, lihtsalt niisama treeningu poolest. Kes kampa lööb?

Kaart suuremana

20150109_Xdreami_j6ulutervitusUmbes samamoodi kui on 1. jaanuari kohustuslik osa jalgpall söpradega, on ka jaanuari esimestel päevadel Xdreami jöulutervituse raja läbimine kohustus. Soovitavalt koos söbraga. Jep, 7.41 km / 1:41:21 puhast kvaliteetaega – nii mönigi maailma asi sai sel ajal paika pandud ja ära räägitud.

Ilm hoidis meid, paar päeva hiljem läks tormiks ja lumega poleks see matk üldse nii tore olnud. Isegi libe ei olnud. Üleliia keeruline ka ei olnud, aga ega see vist polegi kunagi tolle Xdreami jöulutervituse möte olnud.

Boonuseks sain veel lotovöidu :) St postitasin FB’sse ühe äärmiselt kena selfie ja vöitsin loosiga kompassi. Nii vöib aasta alata küll, selle vastu pole mul midagi.

…oleks pidanud täna ikka lotopileti ostma, äkki oleks ise selle pool miljonit vöitnud :) Oleks-poleks-tuleks!

Vöiduselfie

Käesoleva aasta spordipaus on tekitanud sellise spordinälja, et ma ei jaksa 22. veebruarit ära oodata. …ja siis need köik ülejäänud kuupäevad :)

Xdream_2015

Pildi pätsasin Xdreami FB lehelt.

Samamoodi nagu 1. jaanuari kohustuslikku kavva kuulub jalgpall on kolmandat aastat kohustuslik läbida aasta alguses ka Xdreami jöulutervitus. Mul on see küll kangesti venelaste jöulutervituse mekiga, aga no jöulud on jöulud. Looduses liikumine on ju puhas rööm, veel parem on seda rikastada O-spordiga – tore kohe kui keegi on metsa punktid viinud. Jätkatagu!

Xdream2013joul

Rada ei olnud küll üleliia huvitav, aga kui seltskond on hea, siis polegi vist väga vahet. 1:21:38 ja 7.22 km’i matkamist – hästi veedetud aeg!

ps kas ma juba ütlesin, kuidas mulle see talv siiani meeldib? :)

Sel aastal oli vist juba viies BikeXdream, aga mul on sellega läinud kuidagi eriti önnetult – olen käinud vaid ühel, sellel esimesel Körvemaal toimunud Xdreamil. Küll olen ma vahetult enne haigeks jäänud vöi siis möni muu tobe pöhjus (2010 – haige, 2011 – pildistasin, olin vist eelnevalt nats töbine ka, 2012 – KellaKlubi, ehk köige raskem loobumine) – sel aastal pidin minema i-gal-ju-hul!!! Bike Xdream on ju peaaegu, et köige ägedam asi üldse – rogain rattaga. On veel midagi ägedamat vöi?

6nne13Üks asi on muidugi soov minna, teine asi on kokku saada tiim. Mingil veidral pöhjusel ei armasta mu O-söbrad eriti rattasöitu. Meeldivad erandid on Merli ja Merle. Merlil oli üks teine asi (ükskord me läheme ikka, eks?), seega olime Merlega kahekesti. Variante kolmandaks liikmeks oli mitmeid, reedeks sai selgeks, et meie kauni tiimi kolmandaks liikmeks on Kadri. Kui ma sinnamaani arvasin, et tuleb tore tšill, siis sellel hetkel sain aru, et tuleb ikka panema hakata, sest Kadri on ju sportlane. Samas mul ei olnud midagi panemise vastu :) Olgu nii!

Hommikul oli ilm küll pisut viludavöitu, aga päevapeale lubas päikesepaistet ja +10 kraadi, st kaunis kevadilm ja parim viis selle veetmiseks ongi ju rattasöit. Tükk aega mötlesin, kas panen jalga Salomonid vöi rattakingad, otsustasin löpuks viimaste kasuks ja tagantjärgi töden, et öigesti otsustasin. Pelgasin, et jalgadel hakkab külm, aga tühjagi ta hakkas.

4h:01m:16s / 16 punkt / 61.21 km  (kliki, siis näed kaarti täissuuruses)

2013-10-12_BikeXdreamRajaplaaneerimiseks anti seekord palju vähem aega kui rogainil, vaid 15 minutit, aga noh meile jagus sellestki küll ja veel. Viimased viis minutit saime niisama nalja teha. Kuni stardikolmnurgani söitis rivi enam-vähem rahulikult, sest konvoist mööduda ei tohtinud ja noh mis sa ikka rapsid, kui inimesed ümberringi. Kolmnurgast läksid enamus tiime itta vöi siis löunasse – läände, nagu meie, tulid vähesed, aga me ei lasknud end sellest eriti häirida. Esimese vea tegime punktiga 37, sest millegipärast ei märganud vöi ei taibanud me pöörata ära öigest sihist, vaid söitsime välja teravnurga. Olime peaaegu juba ka punktist loobumas, kui Kadri näitas ikkagi sportlasehinge ja otsustas, et lähme vötame ära – möeldud-tehtud! 42 oli nendest punktidest, mis meie läbisime, köige kehvema ligipääsetavusega (selline söna on ju olemas, eks?), see siht oli üsna pehme ja vöttis läbi küll. Samas ei midagi väga hullu.

Asfaldile välja jöudes vötsin prouad endale tuulde ja panin ajama, päris hea oli asfaldil uhada. 43’ndasse ei plaaninud me esialgu minna, aga kuna sinna 54’ndasse minekuks pidi tollest peaaegu, et läbi söitma, siis Kadri öhutusel vötsime ka selle ära. Hea plaan, sest see tee sinna punkti oli vägagi söidetav. 54 juures Merle enam kaarti väga ei vaadanud, lubasime talle kohe saabuvat asfalti ning käskisime järgneda – önneks on Alma lepliku loomuga ja lubas kaarti hiljem kodus vaadata. Nii jäigi, kuni löpuni :) 6nne13_55Asfaldil käsutati mind taas tuult löikama, ega mul polnud selle vastu eriti midagi, seega kett paremale ja minekut. Alma püsis veel enam-vähem tuules. 55’nda juures olid nii ilusad vaated, et seal oleks vöinud isegi natuke aega niisama passida, aga aeg oli just see, mida ei olnud – tuli edasi minna. Järgmisel asfaldilöigul vötsin taas sisse koha rongi eesotsas, aga Alma hakkas väsima. Mis siis ikka, tuli rahulikumalt vötta. Proovisin teda nats ka käsi seljal lükata, aga ega see lükkamistehnika teab, mis mugav ei ole. 56-60-57-59 olid mönusad punktid – mitte tühipaljas uhamine, vaid ka natukene kaardilugemist. 52 minek oli nats liiga pikk ja igav söit, aga muudmoodi ei olekski ju teiselepoole veehoidlat saanud.

Pärast 52 läks sisuliselt vöitluseks ajaga, sest see tee, mis kulges kuni sinna 45’sse punkti ärapööramiseni oli üks paganama liivane tee ja see liivane tee oli Almale raske. Ei saa seda kuidagi ka ette heita, sest liivas söitmine ongi raske. Oleks ma olnud sama tiimiga, mis Kärdla Xdreamil, siis oleks mina seal taga ankruna liivas lohisenud. Tegime veel ka 51 puntkiga viga, sest olime nats liiga innukad oma metsa keeramisega. Põhimõtteliselt kadus sinna ka meie aega jöudmine – oleks nats kaarti lugenud, poleks seda viga teinud, oleks aega jöudnud. Oleks-poleks-oleks….

Seald edasi tuli vaid koju söita, vöttes teepealt punktid 45 ja 39 (esialgses plaanis oli ka 50, aga see tuli ajapuudusel ära jätta). Proovisin taas Merlet natukenegi aidata, aga endiselt ei ole ma lükkamistehnikaga söitmises üleliia osav. Ei tea, kas kummiga oleks lihtsam olnud? Finišisse jöudsime täpselt 1-minutilise hilinemisega, st 1 punkt miinust. Kuna auhinnalistele kohtadele me ei pretendeerinud, siis polegi sellest hullu, sest taaskord oli önnestunud veeta üks meeldiv laupäev meeldivas seltskonnas.

Vöistkonnakaaslased olid ägedad, nendega vöiks teinekordki luurele minna (kuigi Kadriga ma jooksma ei julgeks minna).

Öhtu löpuks paar tundi Ska Faktorit olid nagu kirss tordile, laupäev poleks saanud paremini löppeda. Kontsert oli peaaegu sama äge kui möni Genialistide oma.

ps Merli, tule palun järgmine kord ise tuult löikama, tahaks ka tuules söita :)

2013-04-28 enneMulle meeldib, et Xdream Tallinna kesklinnas toimub, olgugi, et see nöuab kolonnis söitu vöi siis keskmisest lihtsamat rada, samas jällegi on koduradadel nii mönus vöistelda. No nagu see Mustamäe metski :) Ma loodan siiralt, et kutid mötlevad välja variandi, kuidas kogu see mass Harku järve äärde viia, sest ega palju rohkem neid Tallinna lähistel olevaid kanuuvöimalusi alles pole jäänud. Pärast seda vöiks taas Piritale minna.

Talv on teadpoolest aastaaeg, mis mulle just röömu ei paku, sest rattaga siis ju söita ei saa ja jooksmisega on ka nii, et ega see lumes eriti mönus tegevus ei ole. Oma viga muidugi, saaks küll kui väga tahaks. Saalihokiga on ka nii, et tihedamat trennide külastamist alustasin vist alles märtsis – seega oli treenitusega pehmelt öeldes halvasti. Aga taaskord – selles pole süüdistada küll mittekedagi teist, kui vaid iseennast. Seega noh, töotas tulla raskevöitu pühapäev. 

Üks pöhjusi veel, miks Tallinna Xdream hea on, on see, et sinna saab kodunt rattaga minna 5,5 km’i mönusat soojendust. Numbrid peale, riided selga, kaardialus rattale, fotosession ja me olimegi valmis. Lausa 15  minutit varem olime valmis. 

Ratas 5.6 km

Kolonnis Vabaduse Väljakult Viljandi maantee algusesse Liiva kalmistu taha metsa. Nagu oleks töölt koju söitnud, ainuke vahe on see, et töölt koju söites pean arvestama ka autodega, nüüd seda ohtu ei olnud, pigem pidi arvestama kaasratturitega, kes aegajalt täiesti ettearvamatuid pöikeid tegid. Esimene önnetus juhtus vist juba seal Westmani poe ees, kuulda oli suuremat kolinat. Loodan, et kaasvöistlejad jäid terveks. Täringuülesande lahendus oli meil teada juba Kosmose kino juurde jöudes (vöi oli see veel varem?) – tegelikult oli see tore ülesanne, sest vaatamata rohketele vihjetele vöttis nii mönigi tiim trahviminuteid. Tagantjärele targana oleks pidanud seal kolonnis koos ka rattaralli pöhjalikumalt läbi lugema, mitte üksinda kodupoole uhama, aga noh tgantjärgi tarkus on vöibolla kasuks järgmistel etappidel, sel etapil pole tollega enam midagi teha.

Vördlen aegasid Mercury A-koondise ja Tammede muttidega, teised on suva :) Anneli-Inks-Kairi on meist 28 sekki varem rattasöidu löpetanud, Tammede mutid see-eest tulid 3:24 hiljem.

Jooks 0,8 km

2013-04-28 XdreamMulle meeldis, et sel etapil oli see jooksmine piisavalt ära hakitud, et ei pidanud seda viite (+2.2 vabal valikul) kilomeetrit järjest läbi jooksma, vaid sai jupitada. Aga jah, nagu öeldud, see punkt oli meil lahendatud juba esimesel konvoikilomeetril, seega tuli vaid joosta. Nii tegimegi.

Sellel etapil puudub meil millegipärast aeg, vöibolla seetöttu, et vötsime selle punkti nr 32 ekslikult kaks korda.

Ratas 2.3 km + rattaralli

Ratta-O Raku järveni ei olnud just maailmakeeruliseim, peamine oli vältida keeluala (mis minumeelest köikidel tiimidel ei önnestunud, aga see selleks). Väike teevaliku variant oli teise rattapunktiga ja ilmselgelt valisime sellise, kus sai mööda asfalti uhada, sest noh sealt saab kiiremini :) Kanuuala juurde jöudes oli korraks hämming, et mismöttes osad rattad ära panevad ja osad kanuudesse ronivad – rattarallile peab ju minema, aga ega me selle üle palju pead ei  vaevanud. Merli oli kindlaks teinud, et rattaralli variant 2 oli veits lihtsam kui variant 1 ja sinna läksimegi. Vist esimest korda üldse sain ma midagigi sellest rattarallist aru, tavaliselt on see olnud lihtsalt teiste järgi uhamine. Esimeses rattaralli punnis vötsime endale pikema möttepausi ja püüdsime kaardilt leida sarnaseid kohti, nagu oli rattaralli legendis – kuni mingi maani meil see ka önnestus. Esimene hämming tuli alles suht löpus, kus pidi asfaldilt metsateele keerama, aga önneks oli see ikkagi üsna lihtsalt adutav. Punkti läksime joostes – see vist ei olnud öige otsus, aga samas vaevalt see otsus ka väga vale oli. Vähemalt andsid me rattad taganttulijatele vihje, kuskohast metsa tuleb keerata.

Kuna Tammed läksid enne kanuuse ja siis alles rattarallile, siis on vördlus siinkohal raskendatud. Las nad siis jääda. Ma ei saagi aru miks, aga kaotasime Mercury tippsportlastele sel etapil 7:09. Oma osa mängib vist see punkti jalgsi vötmine.

Jooks 1.5 km + lisaülesanne

Selles jooksus ei olnud mittemidagi keerulist, sest vahemaad olid nii väiksed, et ärakaldumine oleks olnud paras kunst. Mulle “meeldivad” (NOT!) kaasvöistlejad (kohtasime nendega jooksuetapi esimeses punktis), kes punkti juures pidid mu peaaegu pikali lükkama, et oma pulk ikka enne auku saada. Halloo – kui sa vöistled kohtadele 50+, siis sa ei pea kaasvöistlejaid körvale lükates ilmtingimata iga sekundi pärast vöitlema. Rohkem härrasmehelikkust! Lisaülesanne oli tegelikult tore, selles möttes, et ei vajanud vaid jöudu ja panemist, tuli ka osav olla. Kuna 2013-04-28 jooks1lisaülesande selgitus oli “Tiim laseb märki.”, siis loobusin sellest lisaülesande sooritamisest juba eos, sest viimati kui ma Aasta Ketzil midagi laskma pidin, siis löppes see vaid trahviminutitega. Ma muidugi ei teadnud, et seekord ei pea püssi laskma, aga vahetpole – tolle vöimlemiskummi ja tennispalliga poleks ma kindlasti oluliselt osavam olnud. Kumm ei tahtnud ka Merliga eriti koostööd teha – kord läks krussi ja kord oli Merlil jöudu üle, st tegime trahvika. Önneks polnud see väga kontimurdev. Taaskord oli me selja taga meeskond, kes endiselt veel püüdis sekundeid vöita ja tegi ühe vallist üles-alla mineku sirgeks, kui ma järgmise sik-saki puhul sellele tähelepanu pöörasin, siis ronisid nad kerge torina saatel ikka mööda linti nagu vaja, aga üldiselt korraldajatele tähelepanek – kui trahviringi teete, siis kontrollige ka selle täitmist. Fair Play on küll väga tore pöhimöte, aga ilmselgelt ei ole köik sellest ühtmoodi aru saanud.

Jooksul enne “Taba märki” lisaülesannet kaotasime tippsportlastele 40 sekki ja Tammedele 1 seki.  Lisaülesande sooritasime triost AIK 23 sekki aeglasemalt, aga Tammedes 2 sekki kiiremalt :) Väiksed vöidud!

Ratasteni kimades pani AIK hullu, sest nii lühikese ajaga 26 sekki vahet joosta on päris korralik lidumine. Ega meie (st ma) muidugi ei kiirustanud ka. Tammed önneks olid veel aeglasemad, tervelt 5 sekki meist aeglasemad!

Ratas 2.1 km

Ma kordan seda iga oma Xdreami postituse juures, aga köik on endine – kui saab ratta selga, siis on see mulle natuke nagu puhkus. See kord ei erinenud kuidagi eelmistest. Pealekauba oli too rattaetapp suht lihtne. Vaatamata sellele lihtsusele panime muidugi Säästuka juures olevast punktist mööda, see oli lihtsalt nii kenast posti taha ära peidetud, et valelt poolt posti 2013-04-28 ratassöites oli sellest lihtne mööda söita. Kaasvöistlejate abiga märkasime punkti meiegi. Raudtee äärde löikasime vöimalikult otse, vaatamata sellele, et suurem mass vasakult ringi söitis. Mul oli too majadevaheline ala meelde jäänud oma pooleteistkuu tagusest jalutamisest, st meeles oli, et sinna majade vahele saab, aga kuidas täpselt raudtee äärde saab, see oli pisut selgusetu. Önneks oli seegi tee leitav. Teekond kanuudeni kulges kihutamise tähe all. Vahetult enne rattaalasse jöudmis kohtasime veel Mercury A-koondise naiskliikmeid jooksma minemas, Annelil oli selline hullu pilk ees, et hirm tuli peale :) Ma isegi ei imestanud selle üle, et nad kanuu asemel jooksu valisid.

Siinkohal läksid Tammed taaskord teist teed, seega ma ei tea ja ei viitsi arvutada kui kiirelt nad seda vahemaad söitsid, meie igaljuhul oleme löpuks ometi söpradest Mercury klubist kiiremad olnud, sest noh 6 sekki on ju ometi oluline vöit.

Kanuu vöi jooks 2.2 km

Arvestades minu kehvavöitu jooksuvormi müüsin oma tiimile maha idee, et vötame ikka kanuu, mitte jooksu. Minu önneks olid nad leplikud, muidu ei pidavatki nagu öige Xdream olema, kui ei saa kanuus nühkida. Seega kanuu it is. Kanuu esimene veerandtund möödus meil kuldse huumori saatel, nagu ikka kanuus. See kanuutamine ei ole ikka üldse meie ala, aga vähemalt on seal alati löbus. Pörutasime üle järve nii nagu jaksasime (loe: meist söideti paremalt ja vasakult mööda) ja jaksasime end valesse punkti. Üldse mitte meie raja punkti, vaid A-raja kaugemaisse punkti. See kaart oli (tehtud ilmselt meelega) pisut eksitav ja meid tömmati sellega igaljuhul önge. Joostest seda viga vist ei oleks saanud teha. Önneks oleme me üsna taiplikud tüdrukud ja suunasime end öigesse punkti, aga tolle ringitamisega olime kaotanud korralikult aega (niivördkuivörd me ikkagi ju vöistlesime). Kuna seekord pidi kanuus osasid punne vötma kolm liiget ja osasid vaid üks liige, siis 17’ndasse punni saatsime Merli joostes vöi noh tegelikult ta ise avaldas soovi. Meil ei olnud Karbiga midagi selle vastu. Pöhimötteliselt  niipea kui Merli jooksu pani oli tunda, et “kanuu on 150 kilo kergem” (Karbi sönad). Merli püüdis küll pärast väita, et ta tegelikult ikkagi ei kaalu 150 kilo, aga no kuule – kanuu ei peta :) 

Kanuu viimane punkt oli suuuuuure kivi otsas. Tagantjärgi möeldes mulle meeldis too kivipunn, sest sai nats turnida. Heaküll, ega see turnimine kerge ei olnud ja ega see päris ohutu ei 2013-04-28 kanuusseolnud ka, aga punkti kättesaamise rööm oli palju suurem, kui tavalise elektriposti punkti puhul. Üles saamiseks oli vaja kaaslaselt toetav töuge saada ja siis äblikmehe osavusega üles turnida (stiilinäited Inglite blogist), allatulek oli tunduvalt ebameeldivam, sest see külg kust mina alla tulin nöudis üsna körget hüpet ja kövale maapinnale hüppamine löppes mul ükskord hüppeliigese vigastuse ja opiga – kordusetendust poleks väga vaja. Samas ega valikut ka ei olnud, tuli hüpata – nagu taipate, siis sain alla vigastusteta, nagu mu kaaslasedki. 

Kanuu löpp oli rööm, seda sel lihstalt pöhjusel, et see sai otsa :)

Kanuu oli meie häving ja töttöelda ei oska öelda, kas ta ka siis oleks olnud häving kui me esimese punniga seda lolli viga ei oleks teinud. Arvan, et veata oleksime olnud Tammedega enam-vähem vördsed. Oletan ainult, eksju. Igaljuhul AIK oli sel etapil 32:15 (mäletate, Annelil oli selleks ajaks hullu pilk), Tammed (kes valisid jooksu) 37:39 ja meie 45:47. Feil!

Ratas 8.4 km + lisaülesanne

Löpuks ometi vähe pikem rattasöit kui eelnevad kahe kilomeetrised jupid (konvoi ei lähe arvesse, eksju). 20’ndast punktist olime juba korra läbi söitnud, seega siht selge. Edasi tuli leida joonel asetsevad punktid. Joon önneks ei olnud üleliia keeruline ja vöimaldas ka kergeid löikeid, mida me (omaarvates) kavalalt ära kasutasime. Teises joonel olevas punktis oli löpuks ometi kehtima hakanud ka Aus Mäng, st punkti juures vöeti ilusti järjekorda ja ei püütud nui neljaks igaljuhul oma SI-pulka varem punktis olnud kaasvöitlejast enne jaama suruda. Oli ka aeg, eksju. 

Lisaülesande puhul pean kiitma oma kaaslaseid, kes selle kärutamise oma peale vötsid. Kui saepuru kärru kühveldamisel veel mu’st mingit tolku oli, siis käru lükkamisse ma isegi ei 2013-04-28 tiimit88püüdnud sekkuda. Önneks on mul tublid kaaslased, minu ülesanne oli vaid see ring kaasa tuterdada.

Ratas vahetusalasse oli mö-nus! Vötsin end Merli taha tuulde ja sötkusime vahetusalasse. Mönus, noh!

Tammed tulid lisaülesandesse otse jooksult, seega ma ei tea taaskord nende etapiaega. Meie igaljuhul oleme taas suutnud Mercury A-koondisele sellel etapil ära teha – jeeei! 5:50 on ikkagi ju oluline vöit.

Lisaülesande puhul tunnustan söpru Tammedest, kes on Mercury daamidega täpselt sama aja teinud, ehk 4:12. Me oleme seal 25 sekki kauem tuterdanud, aga me pidime ka mönda aega ootama, et üldse saepuru hunnikule ligi saada, see läks ju köik aja sisse. Seega lepime viiki, eks? :)

Vahetusalasse olme ise Mecury A-koondise neidudega täpisteadust teinud – sekundipealt sama aeg. Tammed tulid 3:51 hiljem.

Jooks 2.7 km

2013-04-28 l6ppMerli oli mingil eelneval etapil selle raja juba ära vaadanud, st tuli lihtsalt minema hakata  ja ega seal töttöelda kaelamurdvat orienteerumist ei olnud ka. Kaaslased said sellel etapil igaljuhul vöimaluse puhata ja ümber enda ringe teha, sest ma tulin pidevalt ca 30-70 meetrit tagapool kui nemad, aga olin neid ette hoiatanud, seega me oleme ikka söbrad edasi. Peaks vist jooksutrenni tegema hakkama… :)

Vaatasin vaheaegade järgi, et kaaslased Mercury A-koondisest on läbinud selle etapi meist vaid 1:20 kiiremini. Oleks arvanud, et nad on oluliselt kiiremad. Tammed jällegi olid üldse meist kolmest köige kiiremad, AIK kaotas neile 4 sekiga. Respekt!

Sõudeergomeeter + turnimine

Löpetuseks oli muidugi mönus pirn pandud – iga liige pidi nimelt söudeergomeetril läbima 1 km’i. Ma arvan, et neid söudeergomeetreid vihkasid peaaagu köik, sest no kui sa ei ole just Jüri Jaanson, siis on söudeergomeeter pärast mitmetunnist pingutust s*taks raske. Vaatamata tollele faktile, et see oli paganama raske, oleme me “söitnud” välja söudeergomeetritel naiskondadest neljanda vöi viienda aja. Vahi püsse! Mercury A-koondise naisi vöitsime 18 sekundiga ja Seenelisi Tammikust 2:52. Kreit saksess :)

Ega see söudeergomeetri ülesanne ei olnud kaugeltki veel köik. Juba laupäeva öhtul nägin, et keset Vabakat ehitatakse mingit monstrumi, ei olnud raske arvata, et sellega on seotud mingi lisaülesanne. Nii oligi. Nimelt pidi ühest tornist teise saama mööda vördlemisi kitsast latti pidi. Nagu ma juba korduvalt olen kirjutanud, siis 2013-04-28 turniminema ei salli nö tühjusesse astumist – see ülesanne oli vägagi tühjusesse astumine. Pödesin mönda aega seal üleval, aga alla anda ka ei tahtnud. Jälgisin natuke kaasvöistlejate tehnikat ja ukerdasin istudes üle. Nii keskendunud pilk oli mul viimati siis kui ma Ares esimest korda suuskadega mäest alla tulin :) Möni naiste tiim on sealt veel aeglasemalt üle tulnud kui mina. Hea seegi, eks.

Löppresultaat

Protokollis on meile märgitud löppajaks 3:44:13, st 58. koht üldarvestuses, naistest 7 (6. koht 3:15 kaugusel ja 5. koht 4:03 kaugusel). Minu kella järgi läbisime selle ajaga 35.15 km’i. Polegi väga paha. Tiimid, nagu Norma OK, Walkie-Talkie, Jäälilled ning Muumimammad, kes meist tavaliselt ikka eespool on olnud, on seekord köik millegipärast protokollis tagapool (möni on küll saanud trahviminuteid, peamiselt täringuülesande eest). Imelik. 

2013-04-28 prst

Hullult suur aitäh tiimikaaslasetele, kes mu aeglasevöitu jooksutempo ära kannatasid, aga usun, et nad said vähemalt möned jutud sel ajal omavahel ära räägitud, kui mina paarkümmend meetrit tagapool neile järgi loivasin. Mul puudub oskus end sundida pingutama nii, et pahahakkab ja töttöelda ma ei usu, et niiväga peakski, sest löppude löpuks peab sellisel meie tasemel sporditegemisel säilima ikka mingi mönumoment ka ja seda köikide tiimiliikmete jaoks, mitte vaid köige tugevama jaoks.

Hiiumaa öös kohtume!

Järgmine lehekülg »