xDream


Seekord Xdreamile minnes oli üks asi kindel – jooksusamme ma teha ei taha. Polnud nagu päris valmis selleks. Sellise möttega otsisingi endale tiimikaaslasi ja ega see üleliia raske ülesanne ei olnud, sest nii Heidi, Eli kui ka Merle olid pöhimötteliselt kohe kambas. Kaunis. Eriti kaunis oleks olnud, kui seda päikest, mida Heidi lubas oleks näinud rohkem kui umbes 30 sekundit kuskil kolmandal tunnil :) Ja veel kaunim oleks olnud, kui metsa all poleks seda hirmsat jääd olnud. Täielik korraldamatus (nali!). Selle jää peal ukerdamise töttu said jalad hirmus valet koormust, valet selles möttes, et töötasid mingid sellised lihased, mis minul ilmselgelt arenenud pole ja seetöttu olin ma Xdreami järgsel ja ülejärgmisel päeval täiesti lombakas. Ma ei mäletagi, millal viimati mu pölv nii valus oli kui pärast seda jää-Xdreami.

2015-02-22 - WinterXdreamVötsime alustuseks kaks töusupunkti, et edaspidi sellist ronimist vältida – nii suusahüppemägi kui viljaelevaator olid muidugi ägedad kohad, iga päev sellistesse körgustesse ju ei satu. Sellepärast ongi Xdream tore, et satub kohtadesse, kuhu muidu eriti asja pole. Kerget elevust tekitas punkt nr 37, me ei osanud arvata, et jää veel endiselt nii paks on, et üle jää punkti saab. Arvasin, et punkti saab umbes selliselt nagu 2012 aasta Libahundil, aga seekord oli asi hoopis lihtsam. Harku suusaring oli köndimiseks konkreetselt sobimatu, paha meenutadagi. Punkt nr 2o oli natukene selline “koht metsas” punkt ja sellele me pihta ei saanudki, st köndisime omaarust öiges suunas, kui ühtäkki avastasime end parka nurgast – arutasime natuke variantide üle ja otsustasime punkti mitte otsima minna, ega me vöidu peale väljas ei olnud. 23. juures kaalusime pikalt, et kas minna ülevalt vöi siis otse alla ning sealt järgmise punktini – seiklushimu sai vöitu ja läksime ikkagi altkaudu. Pönev peab olema. Kui midagi üldse ette heita, siis  mu meelest on punkt nr 33 märgitud kui köige idapoolse sissepääsu juures olevaks, sinna me targalt läksimegi, aga tühjagi – saime kogu selle tunneli läbi köndida enne kui punktini jöudsime. Kas punktiring kaardil ei oleks pidanud olema siis pigem tolle eelmise sissepääsu juures?

Vaatamata sellele, et mul oli pölv s*taks valus, siis üldiselt olid igati toredad neli tundi meeldivas seltskonnas, kuid järgmisel aastal palun siiski jää metsa alt likvideerida :)

Ah-jaa kuskil kevade- vöi suvepoole peaks need punktid rattaga läbi söitma, lihtsalt niisama treeningu poolest. Kes kampa lööb?

Kaart suuremana

20150109_Xdreami_j6ulutervitusUmbes samamoodi kui on 1. jaanuari kohustuslik osa jalgpall söpradega, on ka jaanuari esimestel päevadel Xdreami jöulutervituse raja läbimine kohustus. Soovitavalt koos söbraga. Jep, 7.41 km / 1:41:21 puhast kvaliteetaega – nii mönigi maailma asi sai sel ajal paika pandud ja ära räägitud.

Ilm hoidis meid, paar päeva hiljem läks tormiks ja lumega poleks see matk üldse nii tore olnud. Isegi libe ei olnud. Üleliia keeruline ka ei olnud, aga ega see vist polegi kunagi tolle Xdreami jöulutervituse möte olnud.

Boonuseks sain veel lotovöidu :) St postitasin FB’sse ühe äärmiselt kena selfie ja vöitsin loosiga kompassi. Nii vöib aasta alata küll, selle vastu pole mul midagi.

…oleks pidanud täna ikka lotopileti ostma, äkki oleks ise selle pool miljonit vöitnud :) Oleks-poleks-tuleks!

Vöiduselfie

Käesoleva aasta spordipaus on tekitanud sellise spordinälja, et ma ei jaksa 22. veebruarit ära oodata. …ja siis need köik ülejäänud kuupäevad :)

Xdream_2015

Pildi pätsasin Xdreami FB lehelt.

Samamoodi nagu 1. jaanuari kohustuslikku kavva kuulub jalgpall on kolmandat aastat kohustuslik läbida aasta alguses ka Xdreami jöulutervitus. Mul on see küll kangesti venelaste jöulutervituse mekiga, aga no jöulud on jöulud. Looduses liikumine on ju puhas rööm, veel parem on seda rikastada O-spordiga – tore kohe kui keegi on metsa punktid viinud. Jätkatagu!

Xdream2013joul

Rada ei olnud küll üleliia huvitav, aga kui seltskond on hea, siis polegi vist väga vahet. 1:21:38 ja 7.22 km’i matkamist – hästi veedetud aeg!

ps kas ma juba ütlesin, kuidas mulle see talv siiani meeldib? :)

Sel aastal oli vist juba viies BikeXdream, aga mul on sellega läinud kuidagi eriti önnetult – olen käinud vaid ühel, sellel esimesel Körvemaal toimunud Xdreamil. Küll olen ma vahetult enne haigeks jäänud vöi siis möni muu tobe pöhjus (2010 – haige, 2011 – pildistasin, olin vist eelnevalt nats töbine ka, 2012 – KellaKlubi, ehk köige raskem loobumine) – sel aastal pidin minema i-gal-ju-hul!!! Bike Xdream on ju peaaegu, et köige ägedam asi üldse – rogain rattaga. On veel midagi ägedamat vöi?

6nne13Üks asi on muidugi soov minna, teine asi on kokku saada tiim. Mingil veidral pöhjusel ei armasta mu O-söbrad eriti rattasöitu. Meeldivad erandid on Merli ja Merle. Merlil oli üks teine asi (ükskord me läheme ikka, eks?), seega olime Merlega kahekesti. Variante kolmandaks liikmeks oli mitmeid, reedeks sai selgeks, et meie kauni tiimi kolmandaks liikmeks on Kadri. Kui ma sinnamaani arvasin, et tuleb tore tšill, siis sellel hetkel sain aru, et tuleb ikka panema hakata, sest Kadri on ju sportlane. Samas mul ei olnud midagi panemise vastu :) Olgu nii!

Hommikul oli ilm küll pisut viludavöitu, aga päevapeale lubas päikesepaistet ja +10 kraadi, st kaunis kevadilm ja parim viis selle veetmiseks ongi ju rattasöit. Tükk aega mötlesin, kas panen jalga Salomonid vöi rattakingad, otsustasin löpuks viimaste kasuks ja tagantjärgi töden, et öigesti otsustasin. Pelgasin, et jalgadel hakkab külm, aga tühjagi ta hakkas.

4h:01m:16s / 16 punkt / 61.21 km  (kliki, siis näed kaarti täissuuruses)

2013-10-12_BikeXdreamRajaplaaneerimiseks anti seekord palju vähem aega kui rogainil, vaid 15 minutit, aga noh meile jagus sellestki küll ja veel. Viimased viis minutit saime niisama nalja teha. Kuni stardikolmnurgani söitis rivi enam-vähem rahulikult, sest konvoist mööduda ei tohtinud ja noh mis sa ikka rapsid, kui inimesed ümberringi. Kolmnurgast läksid enamus tiime itta vöi siis löunasse – läände, nagu meie, tulid vähesed, aga me ei lasknud end sellest eriti häirida. Esimese vea tegime punktiga 37, sest millegipärast ei märganud vöi ei taibanud me pöörata ära öigest sihist, vaid söitsime välja teravnurga. Olime peaaegu juba ka punktist loobumas, kui Kadri näitas ikkagi sportlasehinge ja otsustas, et lähme vötame ära – möeldud-tehtud! 42 oli nendest punktidest, mis meie läbisime, köige kehvema ligipääsetavusega (selline söna on ju olemas, eks?), see siht oli üsna pehme ja vöttis läbi küll. Samas ei midagi väga hullu.

Asfaldile välja jöudes vötsin prouad endale tuulde ja panin ajama, päris hea oli asfaldil uhada. 43’ndasse ei plaaninud me esialgu minna, aga kuna sinna 54’ndasse minekuks pidi tollest peaaegu, et läbi söitma, siis Kadri öhutusel vötsime ka selle ära. Hea plaan, sest see tee sinna punkti oli vägagi söidetav. 54 juures Merle enam kaarti väga ei vaadanud, lubasime talle kohe saabuvat asfalti ning käskisime järgneda – önneks on Alma lepliku loomuga ja lubas kaarti hiljem kodus vaadata. Nii jäigi, kuni löpuni :) 6nne13_55Asfaldil käsutati mind taas tuult löikama, ega mul polnud selle vastu eriti midagi, seega kett paremale ja minekut. Alma püsis veel enam-vähem tuules. 55’nda juures olid nii ilusad vaated, et seal oleks vöinud isegi natuke aega niisama passida, aga aeg oli just see, mida ei olnud – tuli edasi minna. Järgmisel asfaldilöigul vötsin taas sisse koha rongi eesotsas, aga Alma hakkas väsima. Mis siis ikka, tuli rahulikumalt vötta. Proovisin teda nats ka käsi seljal lükata, aga ega see lükkamistehnika teab, mis mugav ei ole. 56-60-57-59 olid mönusad punktid – mitte tühipaljas uhamine, vaid ka natukene kaardilugemist. 52 minek oli nats liiga pikk ja igav söit, aga muudmoodi ei olekski ju teiselepoole veehoidlat saanud.

Pärast 52 läks sisuliselt vöitluseks ajaga, sest see tee, mis kulges kuni sinna 45’sse punkti ärapööramiseni oli üks paganama liivane tee ja see liivane tee oli Almale raske. Ei saa seda kuidagi ka ette heita, sest liivas söitmine ongi raske. Oleks ma olnud sama tiimiga, mis Kärdla Xdreamil, siis oleks mina seal taga ankruna liivas lohisenud. Tegime veel ka 51 puntkiga viga, sest olime nats liiga innukad oma metsa keeramisega. Põhimõtteliselt kadus sinna ka meie aega jöudmine – oleks nats kaarti lugenud, poleks seda viga teinud, oleks aega jöudnud. Oleks-poleks-oleks….

Seald edasi tuli vaid koju söita, vöttes teepealt punktid 45 ja 39 (esialgses plaanis oli ka 50, aga see tuli ajapuudusel ära jätta). Proovisin taas Merlet natukenegi aidata, aga endiselt ei ole ma lükkamistehnikaga söitmises üleliia osav. Ei tea, kas kummiga oleks lihtsam olnud? Finišisse jöudsime täpselt 1-minutilise hilinemisega, st 1 punkt miinust. Kuna auhinnalistele kohtadele me ei pretendeerinud, siis polegi sellest hullu, sest taaskord oli önnestunud veeta üks meeldiv laupäev meeldivas seltskonnas.

Vöistkonnakaaslased olid ägedad, nendega vöiks teinekordki luurele minna (kuigi Kadriga ma jooksma ei julgeks minna).

Öhtu löpuks paar tundi Ska Faktorit olid nagu kirss tordile, laupäev poleks saanud paremini löppeda. Kontsert oli peaaegu sama äge kui möni Genialistide oma.

ps Merli, tule palun järgmine kord ise tuult löikama, tahaks ka tuules söita :)

2013-04-28 enneMulle meeldib, et Xdream Tallinna kesklinnas toimub, olgugi, et see nöuab kolonnis söitu vöi siis keskmisest lihtsamat rada, samas jällegi on koduradadel nii mönus vöistelda. No nagu see Mustamäe metski :) Ma loodan siiralt, et kutid mötlevad välja variandi, kuidas kogu see mass Harku järve äärde viia, sest ega palju rohkem neid Tallinna lähistel olevaid kanuuvöimalusi alles pole jäänud. Pärast seda vöiks taas Piritale minna.

Talv on teadpoolest aastaaeg, mis mulle just röömu ei paku, sest rattaga siis ju söita ei saa ja jooksmisega on ka nii, et ega see lumes eriti mönus tegevus ei ole. Oma viga muidugi, saaks küll kui väga tahaks. Saalihokiga on ka nii, et tihedamat trennide külastamist alustasin vist alles märtsis – seega oli treenitusega pehmelt öeldes halvasti. Aga taaskord – selles pole süüdistada küll mittekedagi teist, kui vaid iseennast. Seega noh, töotas tulla raskevöitu pühapäev. 

Üks pöhjusi veel, miks Tallinna Xdream hea on, on see, et sinna saab kodunt rattaga minna 5,5 km’i mönusat soojendust. Numbrid peale, riided selga, kaardialus rattale, fotosession ja me olimegi valmis. Lausa 15  minutit varem olime valmis. 

Ratas 5.6 km

Kolonnis Vabaduse Väljakult Viljandi maantee algusesse Liiva kalmistu taha metsa. Nagu oleks töölt koju söitnud, ainuke vahe on see, et töölt koju söites pean arvestama ka autodega, nüüd seda ohtu ei olnud, pigem pidi arvestama kaasratturitega, kes aegajalt täiesti ettearvamatuid pöikeid tegid. Esimene önnetus juhtus vist juba seal Westmani poe ees, kuulda oli suuremat kolinat. Loodan, et kaasvöistlejad jäid terveks. Täringuülesande lahendus oli meil teada juba Kosmose kino juurde jöudes (vöi oli see veel varem?) – tegelikult oli see tore ülesanne, sest vaatamata rohketele vihjetele vöttis nii mönigi tiim trahviminuteid. Tagantjärele targana oleks pidanud seal kolonnis koos ka rattaralli pöhjalikumalt läbi lugema, mitte üksinda kodupoole uhama, aga noh tgantjärgi tarkus on vöibolla kasuks järgmistel etappidel, sel etapil pole tollega enam midagi teha.

Vördlen aegasid Mercury A-koondise ja Tammede muttidega, teised on suva :) Anneli-Inks-Kairi on meist 28 sekki varem rattasöidu löpetanud, Tammede mutid see-eest tulid 3:24 hiljem.

Jooks 0,8 km

2013-04-28 XdreamMulle meeldis, et sel etapil oli see jooksmine piisavalt ära hakitud, et ei pidanud seda viite (+2.2 vabal valikul) kilomeetrit järjest läbi jooksma, vaid sai jupitada. Aga jah, nagu öeldud, see punkt oli meil lahendatud juba esimesel konvoikilomeetril, seega tuli vaid joosta. Nii tegimegi.

Sellel etapil puudub meil millegipärast aeg, vöibolla seetöttu, et vötsime selle punkti nr 32 ekslikult kaks korda.

Ratas 2.3 km + rattaralli

Ratta-O Raku järveni ei olnud just maailmakeeruliseim, peamine oli vältida keeluala (mis minumeelest köikidel tiimidel ei önnestunud, aga see selleks). Väike teevaliku variant oli teise rattapunktiga ja ilmselgelt valisime sellise, kus sai mööda asfalti uhada, sest noh sealt saab kiiremini :) Kanuuala juurde jöudes oli korraks hämming, et mismöttes osad rattad ära panevad ja osad kanuudesse ronivad – rattarallile peab ju minema, aga ega me selle üle palju pead ei  vaevanud. Merli oli kindlaks teinud, et rattaralli variant 2 oli veits lihtsam kui variant 1 ja sinna läksimegi. Vist esimest korda üldse sain ma midagigi sellest rattarallist aru, tavaliselt on see olnud lihtsalt teiste järgi uhamine. Esimeses rattaralli punnis vötsime endale pikema möttepausi ja püüdsime kaardilt leida sarnaseid kohti, nagu oli rattaralli legendis – kuni mingi maani meil see ka önnestus. Esimene hämming tuli alles suht löpus, kus pidi asfaldilt metsateele keerama, aga önneks oli see ikkagi üsna lihtsalt adutav. Punkti läksime joostes – see vist ei olnud öige otsus, aga samas vaevalt see otsus ka väga vale oli. Vähemalt andsid me rattad taganttulijatele vihje, kuskohast metsa tuleb keerata.

Kuna Tammed läksid enne kanuuse ja siis alles rattarallile, siis on vördlus siinkohal raskendatud. Las nad siis jääda. Ma ei saagi aru miks, aga kaotasime Mercury tippsportlastele sel etapil 7:09. Oma osa mängib vist see punkti jalgsi vötmine.

Jooks 1.5 km + lisaülesanne

Selles jooksus ei olnud mittemidagi keerulist, sest vahemaad olid nii väiksed, et ärakaldumine oleks olnud paras kunst. Mulle “meeldivad” (NOT!) kaasvöistlejad (kohtasime nendega jooksuetapi esimeses punktis), kes punkti juures pidid mu peaaegu pikali lükkama, et oma pulk ikka enne auku saada. Halloo – kui sa vöistled kohtadele 50+, siis sa ei pea kaasvöistlejaid körvale lükates ilmtingimata iga sekundi pärast vöitlema. Rohkem härrasmehelikkust! Lisaülesanne oli tegelikult tore, selles möttes, et ei vajanud vaid jöudu ja panemist, tuli ka osav olla. Kuna 2013-04-28 jooks1lisaülesande selgitus oli “Tiim laseb märki.”, siis loobusin sellest lisaülesande sooritamisest juba eos, sest viimati kui ma Aasta Ketzil midagi laskma pidin, siis löppes see vaid trahviminutitega. Ma muidugi ei teadnud, et seekord ei pea püssi laskma, aga vahetpole – tolle vöimlemiskummi ja tennispalliga poleks ma kindlasti oluliselt osavam olnud. Kumm ei tahtnud ka Merliga eriti koostööd teha – kord läks krussi ja kord oli Merlil jöudu üle, st tegime trahvika. Önneks polnud see väga kontimurdev. Taaskord oli me selja taga meeskond, kes endiselt veel püüdis sekundeid vöita ja tegi ühe vallist üles-alla mineku sirgeks, kui ma järgmise sik-saki puhul sellele tähelepanu pöörasin, siis ronisid nad kerge torina saatel ikka mööda linti nagu vaja, aga üldiselt korraldajatele tähelepanek – kui trahviringi teete, siis kontrollige ka selle täitmist. Fair Play on küll väga tore pöhimöte, aga ilmselgelt ei ole köik sellest ühtmoodi aru saanud.

Jooksul enne “Taba märki” lisaülesannet kaotasime tippsportlastele 40 sekki ja Tammedele 1 seki.  Lisaülesande sooritasime triost AIK 23 sekki aeglasemalt, aga Tammedes 2 sekki kiiremalt :) Väiksed vöidud!

Ratasteni kimades pani AIK hullu, sest nii lühikese ajaga 26 sekki vahet joosta on päris korralik lidumine. Ega meie (st ma) muidugi ei kiirustanud ka. Tammed önneks olid veel aeglasemad, tervelt 5 sekki meist aeglasemad!

Ratas 2.1 km

Ma kordan seda iga oma Xdreami postituse juures, aga köik on endine – kui saab ratta selga, siis on see mulle natuke nagu puhkus. See kord ei erinenud kuidagi eelmistest. Pealekauba oli too rattaetapp suht lihtne. Vaatamata sellele lihtsusele panime muidugi Säästuka juures olevast punktist mööda, see oli lihtsalt nii kenast posti taha ära peidetud, et valelt poolt posti 2013-04-28 ratassöites oli sellest lihtne mööda söita. Kaasvöistlejate abiga märkasime punkti meiegi. Raudtee äärde löikasime vöimalikult otse, vaatamata sellele, et suurem mass vasakult ringi söitis. Mul oli too majadevaheline ala meelde jäänud oma pooleteistkuu tagusest jalutamisest, st meeles oli, et sinna majade vahele saab, aga kuidas täpselt raudtee äärde saab, see oli pisut selgusetu. Önneks oli seegi tee leitav. Teekond kanuudeni kulges kihutamise tähe all. Vahetult enne rattaalasse jöudmis kohtasime veel Mercury A-koondise naiskliikmeid jooksma minemas, Annelil oli selline hullu pilk ees, et hirm tuli peale :) Ma isegi ei imestanud selle üle, et nad kanuu asemel jooksu valisid.

Siinkohal läksid Tammed taaskord teist teed, seega ma ei tea ja ei viitsi arvutada kui kiirelt nad seda vahemaad söitsid, meie igaljuhul oleme löpuks ometi söpradest Mercury klubist kiiremad olnud, sest noh 6 sekki on ju ometi oluline vöit.

Kanuu vöi jooks 2.2 km

Arvestades minu kehvavöitu jooksuvormi müüsin oma tiimile maha idee, et vötame ikka kanuu, mitte jooksu. Minu önneks olid nad leplikud, muidu ei pidavatki nagu öige Xdream olema, kui ei saa kanuus nühkida. Seega kanuu it is. Kanuu esimene veerandtund möödus meil kuldse huumori saatel, nagu ikka kanuus. See kanuutamine ei ole ikka üldse meie ala, aga vähemalt on seal alati löbus. Pörutasime üle järve nii nagu jaksasime (loe: meist söideti paremalt ja vasakult mööda) ja jaksasime end valesse punkti. Üldse mitte meie raja punkti, vaid A-raja kaugemaisse punkti. See kaart oli (tehtud ilmselt meelega) pisut eksitav ja meid tömmati sellega igaljuhul önge. Joostest seda viga vist ei oleks saanud teha. Önneks oleme me üsna taiplikud tüdrukud ja suunasime end öigesse punkti, aga tolle ringitamisega olime kaotanud korralikult aega (niivördkuivörd me ikkagi ju vöistlesime). Kuna seekord pidi kanuus osasid punne vötma kolm liiget ja osasid vaid üks liige, siis 17’ndasse punni saatsime Merli joostes vöi noh tegelikult ta ise avaldas soovi. Meil ei olnud Karbiga midagi selle vastu. Pöhimötteliselt  niipea kui Merli jooksu pani oli tunda, et “kanuu on 150 kilo kergem” (Karbi sönad). Merli püüdis küll pärast väita, et ta tegelikult ikkagi ei kaalu 150 kilo, aga no kuule – kanuu ei peta :) 

Kanuu viimane punkt oli suuuuuure kivi otsas. Tagantjärgi möeldes mulle meeldis too kivipunn, sest sai nats turnida. Heaküll, ega see turnimine kerge ei olnud ja ega see päris ohutu ei 2013-04-28 kanuusseolnud ka, aga punkti kättesaamise rööm oli palju suurem, kui tavalise elektriposti punkti puhul. Üles saamiseks oli vaja kaaslaselt toetav töuge saada ja siis äblikmehe osavusega üles turnida (stiilinäited Inglite blogist), allatulek oli tunduvalt ebameeldivam, sest see külg kust mina alla tulin nöudis üsna körget hüpet ja kövale maapinnale hüppamine löppes mul ükskord hüppeliigese vigastuse ja opiga – kordusetendust poleks väga vaja. Samas ega valikut ka ei olnud, tuli hüpata – nagu taipate, siis sain alla vigastusteta, nagu mu kaaslasedki. 

Kanuu löpp oli rööm, seda sel lihstalt pöhjusel, et see sai otsa :)

Kanuu oli meie häving ja töttöelda ei oska öelda, kas ta ka siis oleks olnud häving kui me esimese punniga seda lolli viga ei oleks teinud. Arvan, et veata oleksime olnud Tammedega enam-vähem vördsed. Oletan ainult, eksju. Igaljuhul AIK oli sel etapil 32:15 (mäletate, Annelil oli selleks ajaks hullu pilk), Tammed (kes valisid jooksu) 37:39 ja meie 45:47. Feil!

Ratas 8.4 km + lisaülesanne

Löpuks ometi vähe pikem rattasöit kui eelnevad kahe kilomeetrised jupid (konvoi ei lähe arvesse, eksju). 20’ndast punktist olime juba korra läbi söitnud, seega siht selge. Edasi tuli leida joonel asetsevad punktid. Joon önneks ei olnud üleliia keeruline ja vöimaldas ka kergeid löikeid, mida me (omaarvates) kavalalt ära kasutasime. Teises joonel olevas punktis oli löpuks ometi kehtima hakanud ka Aus Mäng, st punkti juures vöeti ilusti järjekorda ja ei püütud nui neljaks igaljuhul oma SI-pulka varem punktis olnud kaasvöitlejast enne jaama suruda. Oli ka aeg, eksju. 

Lisaülesande puhul pean kiitma oma kaaslaseid, kes selle kärutamise oma peale vötsid. Kui saepuru kärru kühveldamisel veel mu’st mingit tolku oli, siis käru lükkamisse ma isegi ei 2013-04-28 tiimit88püüdnud sekkuda. Önneks on mul tublid kaaslased, minu ülesanne oli vaid see ring kaasa tuterdada.

Ratas vahetusalasse oli mö-nus! Vötsin end Merli taha tuulde ja sötkusime vahetusalasse. Mönus, noh!

Tammed tulid lisaülesandesse otse jooksult, seega ma ei tea taaskord nende etapiaega. Meie igaljuhul oleme taas suutnud Mercury A-koondisele sellel etapil ära teha – jeeei! 5:50 on ikkagi ju oluline vöit.

Lisaülesande puhul tunnustan söpru Tammedest, kes on Mercury daamidega täpselt sama aja teinud, ehk 4:12. Me oleme seal 25 sekki kauem tuterdanud, aga me pidime ka mönda aega ootama, et üldse saepuru hunnikule ligi saada, see läks ju köik aja sisse. Seega lepime viiki, eks? :)

Vahetusalasse olme ise Mecury A-koondise neidudega täpisteadust teinud – sekundipealt sama aeg. Tammed tulid 3:51 hiljem.

Jooks 2.7 km

2013-04-28 l6ppMerli oli mingil eelneval etapil selle raja juba ära vaadanud, st tuli lihtsalt minema hakata  ja ega seal töttöelda kaelamurdvat orienteerumist ei olnud ka. Kaaslased said sellel etapil igaljuhul vöimaluse puhata ja ümber enda ringe teha, sest ma tulin pidevalt ca 30-70 meetrit tagapool kui nemad, aga olin neid ette hoiatanud, seega me oleme ikka söbrad edasi. Peaks vist jooksutrenni tegema hakkama… :)

Vaatasin vaheaegade järgi, et kaaslased Mercury A-koondisest on läbinud selle etapi meist vaid 1:20 kiiremini. Oleks arvanud, et nad on oluliselt kiiremad. Tammed jällegi olid üldse meist kolmest köige kiiremad, AIK kaotas neile 4 sekiga. Respekt!

Sõudeergomeeter + turnimine

Löpetuseks oli muidugi mönus pirn pandud – iga liige pidi nimelt söudeergomeetril läbima 1 km’i. Ma arvan, et neid söudeergomeetreid vihkasid peaaagu köik, sest no kui sa ei ole just Jüri Jaanson, siis on söudeergomeeter pärast mitmetunnist pingutust s*taks raske. Vaatamata tollele faktile, et see oli paganama raske, oleme me “söitnud” välja söudeergomeetritel naiskondadest neljanda vöi viienda aja. Vahi püsse! Mercury A-koondise naisi vöitsime 18 sekundiga ja Seenelisi Tammikust 2:52. Kreit saksess :)

Ega see söudeergomeetri ülesanne ei olnud kaugeltki veel köik. Juba laupäeva öhtul nägin, et keset Vabakat ehitatakse mingit monstrumi, ei olnud raske arvata, et sellega on seotud mingi lisaülesanne. Nii oligi. Nimelt pidi ühest tornist teise saama mööda vördlemisi kitsast latti pidi. Nagu ma juba korduvalt olen kirjutanud, siis 2013-04-28 turniminema ei salli nö tühjusesse astumist – see ülesanne oli vägagi tühjusesse astumine. Pödesin mönda aega seal üleval, aga alla anda ka ei tahtnud. Jälgisin natuke kaasvöistlejate tehnikat ja ukerdasin istudes üle. Nii keskendunud pilk oli mul viimati siis kui ma Ares esimest korda suuskadega mäest alla tulin :) Möni naiste tiim on sealt veel aeglasemalt üle tulnud kui mina. Hea seegi, eks.

Löppresultaat

Protokollis on meile märgitud löppajaks 3:44:13, st 58. koht üldarvestuses, naistest 7 (6. koht 3:15 kaugusel ja 5. koht 4:03 kaugusel). Minu kella järgi läbisime selle ajaga 35.15 km’i. Polegi väga paha. Tiimid, nagu Norma OK, Walkie-Talkie, Jäälilled ning Muumimammad, kes meist tavaliselt ikka eespool on olnud, on seekord köik millegipärast protokollis tagapool (möni on küll saanud trahviminuteid, peamiselt täringuülesande eest). Imelik. 

2013-04-28 prst

Hullult suur aitäh tiimikaaslasetele, kes mu aeglasevöitu jooksutempo ära kannatasid, aga usun, et nad said vähemalt möned jutud sel ajal omavahel ära räägitud, kui mina paarkümmend meetrit tagapool neile järgi loivasin. Mul puudub oskus end sundida pingutama nii, et pahahakkab ja töttöelda ma ei usu, et niiväga peakski, sest löppude löpuks peab sellisel meie tasemel sporditegemisel säilima ikka mingi mönumoment ka ja seda köikide tiimiliikmete jaoks, mitte vaid köige tugevama jaoks.

Hiiumaa öös kohtume!

Nv kestis põhimõtteliselt neli päeva ja kolmapäeval tööle tulles oli nii hea välja puhanud tunne, nagu oleks puhkuselt tulnud, sest keskendumisvöime oli sarnane nagu tavaliselt pärast paarinädalast puhkust, st suht olematu. Pöhilised nv mönupakkujad olid muidugi Xdream ja XT öö rogain.

Xdreami eelsel nädalal juhtus see, mis on korduvalt ennegi juhtunud, st veel 5 päeva enne polnud vöistkondki koos, aga nagu alati lahenevad asjad iseenesest (väikese taganttöukega). Seekord oli päästjaks Anneli kolleeg Kärt, kes ostutus väga super vöistkonnakaaslaseks, sest ma ei kuulnud teda kordagi kurtmas ja loodan, et tal meiega igav ei olnud :)

Nuhk Albertid olid enne käesoleva aasta Xdreami kindaks teinud, et kui avaliku ürituse loa peal on kirjas Pöhja-Tallinn, siis suundub etapp omadega Koplisse, Stromkale ja Paljassaarde. Nuhid ei eksinud. Mul isiklikult on nats kahju, et Koplisse liinide vahele seiklema ei saanud, aga samas on see B-raja mass nii suur ja kohati köiki reegleid eirav mass, et ega seda 500-pealist massi ei saagi tänavatele arutult seiklema lasta.

Jooks – valik ja suund

Ega me vist stardis öigeaegselt seda “Vöite kaarte vaadata” hüüet ei kuulnud, sest mu meelest oli see kaardivaatamise ja stardipaugu vaheline aeg maks 30 sekundit ja seetöttu ei saanud ma stardipaugu kölades ikka veel midagi aru. Start nagu oli ja punktid olid ka, aga ühendust polnud. Vöttis jupp aega, kui taipasin, et peabki ise ära aduma, kus need punnid täpselt on. 4’st KP’st tuli vötta 1, kuna punkt nr 33 oli ainus, millest ma KOHE aru sain, siis mötlesin esialgu sinna minna, aga 34 jällegi oli tollele Paksule Margaretale köige lähemal, seega tundus see loogilisem. Pean tunnistama, et eelmisel nädalal pärast Xdreami juhendi lugemist, läksin löunasele jalutuskäigule ja jöudsin üsna ühesele järeldusele, et ega Lennusadama juurde muud moodi ei saa, kui mööda Kultuurikilomeetrit. Valikuid teeületuseks just üleliia palju ei olnud, st kas Pikk tänav (Paks Margareta) vöi siis Suurtüki tänav, Pikk tänav tundus loogilisem. Nii oligi. Sellest oma nutikast järeldusest ajendatuna olin selle maa ka läbi jalutanud – valik saigi olla punkt nr 34. Paraku aga läks nii, et see 34 oli enamuse valik ja teate, see mis seal 34’nda juures toimus oli pehmelt öeldes piinlik. Eelmise aasta Raekoja plats oli selle körval lapselalin. Kui Raekoja platsi punkt oli nö tühjal kohal, st läheneda sai mitmest küljest, siis see KP nr 34 oli vastu seina ja see tähendas seda, et seina äärde vöisid ju saada, aga ega sealt enam ära ei saanud ning see omakorda tähendas seda, et seal toimus enneolematu rüselus. Ise ka imestan kuidas, aga mingil hetkel önnestus mul sellest SI-jaama küljes olevast rattalukust kinni saada, rebisin siis SI-jaama endale lähemale ning peale möningast kaaslaste höikamist saime punni vöetud. Kergendus oli töeline ja siiras. Edasi tuli lihtsalt Lennusadamasse joosta.

Ratas 11.5 km

Apsaluutselt igakord kui saab ratta selga on mul hea meel, isegi siis kui ma väga ei jaksa, sest rattasöit on parem ikka kui jooksmine ju.

Xdreami foorumis kirjutab keegi Raimo “Ratta algus oli jabur. Suruda 500 ratturit meetr laiusele rajale raudtee serva rongkäiku ei ole võistluse alguses kõige nutikam lahendus. Sellised rivid teevad võistluse igavamaks. ” ja ega ta just valesti ei kirjuta, samas ma möistan täielikult korraldajaid. Ühelt poolt tahaks nagu korraldada Xdreami Tallinna kesklinnas, teiselt poolt tahaks nagu seiklust ka pakkuda – mingi kompromissi peab tegema ja see 500 ratturi meetri laiusele ribale surumine oligi see kompromiss. Mulle ka see mööda nööri minek väga ei meeldinud, aga tühja kah, sest pärast poole sai uhada küll ja kes oskas sai ka viga teha.

Kuuendasse punni mötlesin korra minna vasakult ringi, mööda seda “muuli”, aga kuna sinna saamine oli piisavalt tülikaks tehtud, siis kimasime massiga kaasa. Önneks püsisin ka kaardis, mida Anneli vist ei teinud, sest ta küsis pidevalt, et kas ma ikka tean, kus ma olen ja saanud jaatava vastuse, tödes “väga hea, sest mul ei ole aimugi”. See ongi Xdreami völu, kui ise kaardilt kadunud oled, siis on vähemalt vöimalus, et kaaslane on suutnud järge pidada. Patareis kaotasime muidugi mölemad järje, aga sellest hiljem.

Etappi 7-8 plaanisin taakord korraks otse läbi metsa rünnata vöi siis minna enne kaheksandasse, jätta rattad sinna ning käia jala ära seitsmendas. Tagantjärgi on mul väga hea meel, et jätsime rattad kaheksanda lähedale aasale, käisime punnis jala ja söitsime ringiga seitsmendasse, sest läbi metsa minek oleks olnud ikka röve rassimine. Kaheksanda juures läksime muidugi ka massipsühoosi önge (see on Xdreami B-rajal nii tavaline), st käsutasin Anneli natuke liiga vara ratta pealt maha punkti 8C vötma. Anneli tormaski minema, kaardita ja umbes – selgus, et  nii ei ole vöimalik punkti leida, eriti kui oled natuke liiga vara seda otsima läinud. Kohusetundliku tüdrukuna tuli Anneli ratta juurde tagasi, vöttis kaardi ja sooritas ülesande eeskujulikult. See köik vöttsi tal piisavalt aega, ma jöudsin vahapeal Kärdi öigesse punkti juhendada, ise punktis ära käia ning saime veel Kärdiga eelolevale rajale pilgu peale visata.

Etappi 9-10 olevat möned tiimid (ntks Walkie-Talkie) mööda mere äärt läinud, sest see sirge tamm tundus olevat punaste joontega ja punased jooned on ju teadupoolest keelujooned (noh tegelikult ei olnud muidugi mingeid punaseid jooni ja mööda tammi söit oli selge ajavöit). Sealt otse muide oli olnud täitsa läbitav, ainult et natuke aeglasevöitu, sest Walkie-Talkie on läbinud seda etappi 18:19, meie aga 11:31. Pean tunnistama, et nii eelmise nädala luure kui ka poolteist aastat Koplis elamist aitasid natuke kaasa – olin seal hulkunud ja teadsin, kust ja kuhu söita.

Linnupunkt oli korraldajate poolt päris hea petukas. Pean silmas seda, et seal Valges tornis käis kibekiire linnunimede kaardile kirjutamine (ikka igas keeles, st eesti, soome ja ladina). Ise veel viskasime nalja, et kui nüüd ainult linnupilte näidatakse, siis on küll nats jamasti. Nii oligi, sest 10. punktis vaatasime linnupilte üsna juhmi näoga. Nagu mitmel eelnevalgi korral on nii, et mingit eriteadmist vajamaineva lisaülesande puhul pole eriti mötet jääda proovima neid välja mötlema, sest kui ikka ei tea, siis ei tea, umbropsu tavaliselt pihta ei pane. Panime kolm numbrit paberile kirja ja feilisime täiega. Kolm jöülesannet ei olnud önneks teab mis raske sooritada. Poomiharjutus mulle meeldis, Annelile ka, Kärdile vist väga mitte, aga hellalt kätt hoides saime sellegi tehtud. Tagasi Lennusadamasse pörutasime juba uhkes üksinduses, ma ei pea vist mainima, et ma oleks vöinud veel paar kuni kümme km’i söita…

Patarei vangla – O

See oli raudselt köikide Xdreamide köige lahedam orienteerumine. Haiglaselt keerukas, aga krdima lahe. Esimese asjana meenus meile vangla väravas, et meil Anneliga jäid lambid maha – önneks oli Kärt lambi juba stardis kaela pannud ja seega me päris pimeduses ei kobanud. Esimesed kaks punkti läksid meil täitsa OK’lt, isegi 17. ja 18. punkt tulid suht valutult, olgugi, et ma ei saanud midagi vahepeal aru, siinkohal aga oli just Anneli see, kes aru sai ja mööda maja spurtis nii nagu läbiks 100 meetrit. Kärt ei saanud niikuinii vist kordagi midagi aru. Sealjuures mönda koridori läbisime küll nii mitu korda, et ma tean üsna kindlalt, kus on aste, kus on maas mingid rennid (?) ja millises koridoris ripub laest juhe. Meie kirstunaelaks ostus aga 19. punkt (nr 67), ajatrahve vaadates jäi see nii mönelegi vöistkonnale vist lahendamata puzzleks. Läbisime seda etappi 28 minutit, sellest vähemalt 10 minutit lihtsalt istudes ja kaarti vaadates. Nagu Karin tabavalt ütles, et kui me könest välja arvata ropud sönad, siis valitses sügav vaikus, sest me töesti ei saanud mittemidagi aru. Kärt ei osanud muud moodi abiks olla, kui söötis meid vaikselt kaasavöetud müsliga, oli abiks küll. Ma ausaltöedes ei teagi kuidas, aga löpuks önnestus mingi ime läbi meil see punkt kätte saada. Rööm oli vaatamata koledale ümbrusele piiritu.

Patarei vangla löbusam hetk oli see, kui kuskil teisel korrusel kahe hambatohtriga kaarti uurides üks mööduv daam oma vöistkonnale köva hääle teatas, et “siin on hambaarstikabinet”. Hekt vaikust, omavaheline pilkudevahetus ja naerupahvak sobisid tollesse hetke liiga hästi.

Ma tahaks sinna vanglasse nüüd uuesti minna ja niimoodi, et oleks aega uudistada ka.

Lisaülesanne

Lisaülesanne oli tore, aga mul on mingi foobia selle ees, et mu all on tühjus. See vörgule laskumine oli nats hirmus, samuti nagu 9. punkti juures see betoonjurakate vahel kölkuminegi. Puhtalt minu viga.

Kanuu 2,4 km

Laupäeval söitsin rattaga Nömmelt Maarjamäele ja tagasi. Maarjamäele minekul polnud viga midagi, sest taganttuul oli selline, et poleks olnud vaja pedaalidagi, kojutulekul see-eest oleks tuul tahtnud ratta koos minuga lihtsalt pikali lükata, sest tuul oli eriti rövedalt suur. Lootsin siiralt, et pühapäevaks on tuul oma puhumised löpetanud, önneks nii oligi. Kui me Anneliga eelmisel pühapäeval tollel luureretkel käisime, siis mötlesime kanuuetapiks ikka igasugu variante välja, aga ükski ei tundunud küllaltki ahvatlev ja löppkokkuvöttes tolle Lennusadama peale me ei tulnudki. Töttöelda välistasin ma selle poole Paljassaare poolsaarest, sest see laine, mida tekitavad mööduvad suured laevad oleks kanuus istudes päris ebameeldiv. Ega me välja ei möelnudki, kus see möistlik kanuu rada oleks kulgenud – tulgu, mis tuleb.

Kanuuetapi raskeim osa oli minumeelest kanuu vette laskmine ja kanuu tassimine. Vette laskmisel ei suutnud me seda kanuud, mis on paganama lai jurakas, kuidagi piisavalt üle kai serva saada, et see vette lasta. Koguaeg oli tunne, et kanuu läheb lihtsalt kummuli. Löpuks oli üks härra kollase vestiga nii armulik ja andis meile natukene head nöu. Rada – noh, rada oli tore, sest midagi keerukat selles ju polnud. Kuna see kanu vette saamine oli meil üsna vaevaliselt möödunud, siis kanuu veest välja töstmine tundus täiesti ületamatu ülesanne, eriti veel arvestades seda, et Annelit olid tabanud krambid, st me oleksime pidanud Kärdiga kahekesti kanuu välja vedama. Anneli ronis kanuust välja ja viskas kaile pikali, Kärt jäi teda pisut nöutu näoga vaatama, ma ei osanud ka midagi muud teha, kui sikutasin kanuu üksi veest välja. Ah, mis nii kerge oligi vöi? :) Pärast seda jöunumbrit tuli aga veel ajuvabam hetk – teisi vöistkondi täis kail kölkus meie kanuu pooleldi risti kail ja pooleldi öhus vee kohal, Anneli pikutas selili maas ja meie Kärdiga masseerisime ta jalgu. Ime, et see kanuu uuesti vette ei kukkunud. Mingi ime läbi tassisime Kärdiga kahekesti selle kanuu ka ära, kuigi mu meelest ei ole see kanuu tassimine üldse daamilik lisaülesanne.

Jooks finišisse

Minu önneks olid Annelil krambid ja see tähendas seda, et ma ei pidanudki terve jooksuetapi kahe hambatohtri selga passima. Linnahalli katuse punktiga meil vedas, selles möttes, et sattusime täpselt öiged trepid valima ja öigesse suunda pöörama, seal oleks vöinud vabalt ka täiesti vales suunas punuma panna. Pärlendava (naised ei higista, naised pärlendavad) ja pisut mudasena turistidest kihavas vanalinnas finiši poole lonkimine oli huvitav – arvan, et oleme nüüd üsna mitmes perekonnaalbumis :)

Lisaülesanne – puuduta ära tennispall

Ma ei tea, kas oli ka nii, et nendel erinevatel kummidel oli vahe sees (st kui pingule kuskil kummid tömmati) vöi ei, aga meil ei önnestunud kordagi pallini jöuda. Väidetavalt olla möned kummid nii pingul olnud, et seda tennispalli oleks vöinud ka naba vöi seljaga puutuda. Ja väidetavalt olla saanud möned vahetada kohta, kus ülesannet sooritada. Meile seda vöimalust ei pakutud. Tühja kah, läks nagu läks.

Lisaülesanne – seinaületus

See oli selline tarmopöörilik ülesanne, Tarc oleks sealt ilmselt abivahendideta üles roninud, nagu tuletörjujale kombeks. Proovisin alustuseks lihtsalt paari sölmega köiest üles ronida – ei önnestunud. Önneks oli keegi tarkpea kaks köit omavahel kokku sölminud ja nii olid tekkinud “aasad”, mida mööda seinale ronimine kaaslaste abiga natukenegi teostatav oli, kuid kaugel sellest, et see kerge oli. Kasutasime ära taganttöuke-, tömbe ja kombo lükke- ning tömbetehnikast. Hambatohtritel on önneks tugevad käed ja üles nad mu sealt vinnasid, olgugi, et ühel hetkel olin tavalises freeze seisus, sest kramp tabas nagu tavalisel köige ebasobivamal momendil :) Taaskord lisaülesanne, mida meestel on kordades kergem sooritada, aga noh samas on köik naiskonnad ju vördses seisus.

101. koht, naistest 10. Aeg 4:26.47, + 15 minutit trahvi

Kui seal Patareis Kopli-muti kombel une pealt liikunud oleks, siis oleks tulemus kah parem olnud, aga oleks-poleks-tuleks on ühed tüütud tegelased.

Loodan, et Xdreami korraldajad suudavad ka järgmiseks aastaks välja möelda koha, kus pealinna lähistel kanuutada annab, sest see Tallinna etapp on tegelikult marulahe.

Järgmine lehekülg »