Seda filmi läksin küll ainult seepärast vaatama, et peaosas oli Meryl Streep. Noh Tom Hanks mängis ka oma osa, kuigi Tomi fänn ma väga ei ole.

Meryl Streep on nomineeritud Oscarile 21 korral, võitnud kolm. Kuldse Gloobuse nominatsioone on 31 ja vöitnud on ta neid kaheksa. Seda köike on rohkem kui ühelgi teisel näitlejal ette näidata on. Põhimõtteliselt võiks Meryl Streep vist mängida üksköik, mis osa, emmale-kummale suurematest filmiauhindest kandideeriks ta igaljuhul. No kui see just ei ole Mamma Mia, sest sellega läks ta natuke lati alt. Aga see selleks…

The_Post_2017Salajased paberid (imdb, wiki) on poliitiline draama, mis keerleb ümber selle, mida ja kui palju võib ajakirjandus avaldada. Kas valitsus saab vaba ajakirjandust keelata. Tänasel fake news ajastul on teema eriti aktuaalne. Steven Spielbergil oli filmi tegemisega tösine kiire, väidetavalt alustasti filmimist mais ja löpetati juuli löpus. Löikamine jms sai tehtud kahe nädalaga. Algusest löpuni tehti film valmis üheksa kuuga ja see on suure filmi kohta enneolematu kiirus.

Tulles tagasi Meryl Streepi ja Tom Hanksi juurde, siis mölemad olid väga head. Tasus minna vaatama küll. Eesti keelse tölkega oli hea, sest inlgise keeles oleks mul raudselt nii möngigi seik lihtsalt tölkes kaduma läinud. Vaatasin, et see film kandideerib ka parima filmi Oscarile, ma pole küll näinud köiki parima filmi nominante, aga vaatamata aktuaalsele teemale ja headele näitlejatöödele ei usu mina, et see film kuldse mehikese saab. Töttöelda ei saa ma aru, miks ta üldse kandideerib. Aga kui film tuleb videolaentusse siis vaadake ära ikka, kasvöi ainult Meryl Streebi pärast.

Sönum filmist, mis kindlalt on praegu (eriti USA) meediaturul üliaktuaalne: “In the First Amendment the Founding Fathers gave the free press the protection it must have to fulfill its essential role in our democracy. The press was to serve the governed, not the governors.” – lühidalt oli tölge umbes selline “Ajakirjandus peab teenima valitsevaid, mitte valitsejaid.”. The Washington Posti toimetuses kölas sellepeale kestev aplaus.

Advertisements

Ma polnudki vist kunagi sinna Löwenruh parki orienteeruma sattunud. Oli tagumine aeg.

Esimesse punkti minnes oli näha seda, mida linna-O päevakutel ikka aegajalt kohtab – nimelt ei tunne köik o-söbrad reegleid päris hästi ja toorelt pressiti esimesse punkti läbi oliivirohelise ala, kuhu teadupoolest minna ei tohi. Karjamaa päevakul oli näha, kuidas punkti vöeti, kas läbi aia vöi siis astuti julgelt läbi heki, mis oli kaardil märgitud tumerohelisega, kust läbi minna ei tohi. Ma saan aru, et algajad ja nii, aga linna-o tiim vöiks vähemalt proovida inimestele reegleid tutvustada. Kasvöi mingi suure 2018-02-10_Löwenruhposter/plakatiga igal päevakul. Ehk kellelgi jääb silma. Ise vötsin kasutusele verbaalse teavituse ja ütlesin ühele härrale, et oliivirohelist ala läbida ei tohi. Ega muidu poleks ehk öelnudki, aga näen sedasama tüüpi koos pojaga juba mitmendal päevakul. Vähemalt lapsi vöiks ju öigesti öpetada. Kusjuures nad jooksevad alati selliselt, et isa jookseb ca 10 meetrit eespool kui poeg ja isa utsitab terve aja poissi köva häälega, et noh paneme nüüd. Ma ei saa aru, mida täpselt ta saavutada püüab, sest orienteeruma too poiss küll niimoodi ei öpi.

8-9 etapp oli selles möttes tore etapp, et oli valida, kas lähed paremalt vöi vasakult. Mul on tunne, et enamu valis pigem vasakult mineku, ma läksin paremalt. Ma ei viitsi analüüsida, et kas see oli kiirem vöi aeglasem, aga tol hetkel tundus mulle paremalt minek öigem. Silmaga vaadates tundub, et suurt vahet ei ole. Vist.

Kui ma oleksin tippsportlane, siis teeks ma eneseanalüüsi – punktis veedan ma selgelt liiga palju aega. Vötan pidevalt punkti läbimisega endale puhkust. Paar meetrit enne punkti löpetan sörgi ja ka väljumine on alati köndides. Nii need kaotussekundid löpuks minutiteks kogunevadki. Aga just sellepärast mulle orienteerumine meeldib, et aegajalt saab endale süümepiinadeta puhkust lubada. Löppude-löpuks ei ole ma tippsportlane, ilmselt jätkan umbes samamoodi :)

Kolm reklaamtahvlit linna servas (imdb, wiki) pidavat olema köige töenäolisem Oscari võitja. Kuigi jah, möödunud aastal räägiti sama La La Landi kohta, kes peaaegu vöi täpsemalt, korraks, isegi sai Oscari enda valdusesse :) Nüüd vaevalt seda viga läbi lastakse, ilmselt pannakse seda parima filmi Oscarit kätte andma pädevamad tüübid kui 79-aastane Warren Beatty ja 76-aastane Faye Dunaway. Vötku möni noorem ja teravama silmaga staar. Nagu neid seal Hollywoodis vähe oleks…

Three_Billboards_Outside_Ebbing_Missouri_2017Igaljuhul. Too Kolm reklaamtahvlit… oli super. Kui kinos olles ehk seda köike kohe ei tajugi, siis hiljem järele möeldes ja arvustusi lugedes jöuab kohale, et töesti väga hea film oli. Eriti äge oli see, et siiski kurva loo sisse oli ära peidetud mönus ports absurdihuumorit, tegelaskujud oli ilmselt meelega natuke üle vindi keeratud, samas mitte nii palju, et see oleks segama hakanud. Natuke nagu juba ootasid filmi ajal, et millal taas möni mönus lausekild tuleb, et kogu stseenile absurdne noot anda. Ja neid lausekilde sinna jagus – dialoogid olid eriti vürtsikad ja keelekasutuse osas ei olnud tölkijad end tagasi hoidnud. Natukene meenutasid need dialoogid Tarantino parimaid palasid vöi noh mitte ainult dialoogid, kogu film oli üsnagi tarantinolik, aga see ongi loogiline, sest Martin McDonagh pidavat olema suur Tarantino fänn. Kui sa enne filmi mönda roppu söna veel ei teadnud, siis pärast tead kindlalt :) Samas oli tore, et midagi ei olnud oluliselt ilustatud, vaid tölge oligi selline nagu see originaalis oli.

Kui sel filmil möni miinus oli, siis filmi löpp tuli liiga äkki. Löpplahendust ju kogu lool ei olnudki. Ilmselgelt peab tulema sellele filmile järg :)

Aga selle kinoskäiguga veel üks väike möte. Apollo kinodes on nimelt selline lojaalsusprogramm, et kui oled üheksa piletit ostnud, siis saad kinkepileti 10€ ulatuses. Mulle see sobib. Läksin röömsalt kinokassasse, et see välja lunastada. Selgus, aga, et kinkepilet on ühele piletile või 10€. WTF? Vaatasin, et millal on kinopileti hind 10€, et sellest kinkepiletist ka maksimaalne kasu oleks. Teate, ma ei leidnud ühtegi seanssi, kus oleks piletihind 10€. Köige kallim, mille leidsin oli 8.09€, klubiliikmele 7.29€. Ehk, et Apollo teeb kingituse, mida pöhimötteliselt ei ole vöimalik maksimaalselt ära kasutada. Mina n-ö kinkisin Apollole 2.71€. Palju önne! See, et ma töin kinno ka söbra, ostsin oma konto alt talle pileti ei oma tähtsust. Maksin täiega.

Olen püsikliendina saanud ka teise kinkekaardi, mille maksumus on 5€. See aga kehtib ainult siis kui ost on vähemalt 15€. Jällegi, kui ostan püsikliendina kaks kinopiletit, siis on kogusumma 14.58€ ja st et seda 5€, mille Apollo on mulle suuremeelselt kinkinud, ma ära kasutada ei saa. Tösi, seda 5€ kinkekaarti saan kasutada ka raamatupoes vöi Blenderis, mis natuke pehmendab mu vingumist.

Siiski, lugupeetud Apollo, kas ei oleks mötekas oma kliendiprogramm teha selliseks, millest püsikliendid ka maksimaalselt kasu löikaksid.

Ülivinge, jooksin kodunt pisut üle kilomeetri päevaku starti ja pärast samapalju tagasi. Iga päevak vöiks kodule nii lähedal olla :) Muidu oli tavaline majadevaheline rapsimine. Mul oli kella aku tühjaks saanud ja seega haarasin telefoni kaasa GPS-tracki salvestamiseks. Kui aga endomondos on vaikimisi sätitud nii, et peatudes seiskuks ka aeg, siis on see GPS-joon pisut veidravöitu katkendlik, pidin seda päris korralikult väänama, et enam-vähem pilti ette saada. GKell on ikka orienteerujale parem abivahend kui telefon.

2018-02-03_Karjamaa_12018-02-03_Karjamaa_2

Seda filmi poleks ma raudselt vaadanud, kui seda ei oleks mainitud ühes arvustuses, mille leidsin “Kutsu mind oma nimega” guugeldades. Keerulistest asjadest lihtsalt rääkimise keeruline kunst  vördleb neid kahte filmi, kuigi mu meelest on need piisavalt erinevad. Kui mitte arvestada seda, et mölemad on geifilmid.

Gods_Own_CountryÕnnistatud maa (imdb, wiki) sisututvustus kino.ee lehel ütlebki täpselt ära selle, mis filmis toimuma hakkab. Kordki on köik kohe selge.

Lugedes toda Sirbi arvutust olin esimesel korral pisut segaduses, sest see tekst oli piisavalt pikk ja lohisev. Vöi noh on siiani, aga ära näinud mölemad filmid on see pisut kergemini arusaadavam. Kuigi ma ei saa aru, kelle peas sellised tekstid valmivad, kuidas on vöimalik filmi kohta nii pikalt ja ümber sooja pudrukausi käivat juttu kirjutada. Oskus seegi.

Mulle meedlib sealt eriti üks löik: “Eri moel räägivad identiteedist ja eneseleidmisest ka värskelt kinodesse jõudnud linaloodÕnnistatud maa“ ja „Kutsu mind oma nimega“. Olgu kohe öeldud, et üle keele rulluma kippuv termin „geifilm“ kitsendaks juba eos mõlema haaret. Nagu pole auto geiparkimist ja lõuna geisöömist, ei kanna endas erilist mõistmist ka mõte geiarmastamisest. Nõnda on mõlemad filmid ennekõike karakterikesksed armastuslood selle tunde ning vajaduse kõige universaalsemas ja üldinimlikumas mõistes.” Ilus ju.

Ega ma nüüd filmi kohta vist midagi ei kirjutanudki, ega? Soovitada ka ei oska. Pigem vaadake mönd muud toredat filmi, sest sellest vöib hinge ainult äng jääda. Vöi kui siis tahate väidetavalt uut inglise filmistaari tema karjääri alguses näha, siis vaadake ikka, sest just niimoodi tolle peaosatäitja Josh O’Connori kohta kirjutatakse. Välja näeb tavaline inglane – umbes nagu Wayne Rooney, ainult et rohkem juukseid ja pisut pikem :)

Kui lähed kinno nii, et oled näinud ainult treilerit ja filmi sisututvustust lugenud ei ole, siis vöib juhtuda, et oled kinosaalis pisut üllatunud. Just nii mul tolle Maailma suurima showmehega (imdb, wiki) läks. Kuidagi oli minust täiesti mööda läinud see, et ““Maailma suurim showmees” on kõrgelennuline, emotsioonidest tulvil originaalne muusikal” – ma nimelt ei ole üleliia suur muusikalifilmide fänn. Samas vaadanud ära selle filmi, pole Geatest_Showmanmul üldse kahju sellest, et ma toda muusikali asja enne ei teadnud, sest löppude löpuks oli täitsa tore meelelahutus. On selgelt aru saada, et “This film was a dream project for Hugh Jackman since 2009.” – see vabandab mönevörra ta nigelavöitu esitust Hüljatutes. Vörreldes Hüljatutega oli see film ikka maruäge. Muusikanumbrid olid eeskujulikud, kedagi ei olnud Russell Crow kombel räppimas. Täitsa tore kohe.

Lugesin imdb.com’st sellist fakti “In January 2017, the Ringling Brothers and Barnum & Bailey Circus announced that their doors were closing forever, due to decreased attendance and protests by animal rights activists. Their last shows were in May 2017.” – mu meelest on need loomakaitsjad pisut üle völli läinud. Okei, ma saan aru, kontrolligu kuidagi seda, et loomi ei piinataks, aga löppude löpuks on loomad lastele (ja ka täiskasvanutele) tsirkuses alati meeldinud.

Igaljuhul – tore meelelahutus oli. Parima orginaal palaga “This Is Me” kandideerib see film muide ka Oscarile. Kuulatagu!

Selle päevaku eelinfos andis rajameister teada, et “Reede õhtul oli maastikul seis selline, et lund metsa all ei ole. Radadel jääd ega kinnitallutud lund ei ole. Lund on vaid Nõmme lumepargiterritooriumil. Seega kokkuvõtvalt on tegu varakevadiste oludega. Joosta saab täiskiirusel.” – ma ei tea, kus see rajameister ringi uitas, aga metsa all – eriti kinnitallatud teeradadel – oli ikka rämedalt libe. Lund oli ka paljudes teistes kohtades peale Nõmme Lumepargi, näiteks see Mustamäe nölv, mida nii mönedki korrad vötma pidi oli lumine ja libe. Ma saan aru, et eesmärk oli inimesi metsa meelitada, aga töene info oleks siiski tore. Oleks o-jalatis jalga pannud ja vb paremini jalgel püsinud. Nagu mu isa tavaliselt ülteb, siis korra olin sunnitud ka pölvega pidurdama. Päris valus oli.

2018-01-27_HyppetornO-rada oli tegelikult tore. Seda Mustamäe nölva ei ole muidugi kunagi üleliia äge vötta, samas see ongi tolle Nömme metsa eripära – üks koht Tallinnas, kus tuleb neliveoga mäkke töusta. Arvestades, et ma olen Mustamäe metsas jooksnud kümneid, kui mitte sadu kordi, siis on ikka marupiinlik lugu, et tegin törts viga ka. Töttöelda muidugi ajas möötkava tsipa segadusse, aga see ei vabanda kuidagi seda peata olekut 10 punkti kandis. Hirmus piinlik.

Kaardi paremas servas oli mönevörra ohtlik, sest disc-golfi kettaga vastu pead saada oli täiesti reaalne oht. Samas tunnustan neid disc-golfareid, kel platsinägemine on vist päris hea, sest iga kord kui möni jooksja kuskilt metsa vahelt paistma hakkas, peatati oma mäng ning lasti jooksjal oma asju ajada. Mina isiklikult püüdsin nende rajale vöimalikult väheseks ajaks sattuda. Köik tervisesportlased peavad metsa alla ära mahtuma!