Terve öö sadas, hea et ei pidanud telgis olema. Hommikul oli veel pisut pilvine, aga vähemalt ei sadanud. See on matkal pöhiline. Kui veel tuule ka saaks väiksemaks keerata, siis vöiks kuni löpmatuseni vändata. Tolle päeva algus oli tore, sest sain söita endale tuttavaid teid, kuigi kohe pärast Metsanurga lökkeplatsi suunas RMK rada konkreetselt rohtukasvanud metsateele. Kuna RMK äpi järgi seda väga pikalt söita ei tulnud ja ringi söitmine oli liiga suur, siis pressisin läbi. Kui sellele järgnes pöhimötteliselt veel teine samasugune, siis söitsin pisut ringiga mööda pölluvaheteid.

Metsanurga lökkeplats on ka täitsa OK koht majutuseks, ka pesta saab end körvaolevas Keila jöes. Ööbitagu.

Jõgisool, kust mul on koju tühised 9 km’i, oli täiesti olematu rajatähistus. Ristmikul, kust tuli Jõgisoo küla vahele pöörata puudus igasugune viidastus, umbes 100 meetri kaugusel paistis küll üks valge-roheline-valge märk postil, aga ma ei saa aru, kuidas nii palju reklaamitud matkateel ei saa ristmikule suunavat viita panna. Veider. Olgu öeldud, et see ei jäänud viimaseks korraks sel päeval – sama kordus Keila pargis, Vasalemmas taga metsas, Padisel ja ka suurel maanteeristil, kus tuli Harju-Ristile keerata. Rääkimata loendamatutes väiksematest metsaristmikest, kus pidi rattaga söitma kahtlustavalt igal ristmikul pead pööritades. RMK, vöta end kokku.

Ohtu lökkeplatsist ei tea ma midagi, sest söitsin mööda suurt teed pisut otsemat trassi pidi. Aga näiteks Ohtu möisa juures pidin peaaegu, et püksi tegema :) Nagu öeldud, ma kardan jubedalt koeri ja tollele kaunile möisale lähendes nägin (st köigeapealt kuulsin), kuidas minu poole tormas neli suurt haukuvat koera. Kangestusin hetkega kivikujuks. Vötsin oma koera-aerosooli kätte ja ei suutnud kuidagi otsustada, et kuidas edasi. Önneks jäid koerda enne aeda seisma. Taganesin ratast endale tökkeks seades. Seisin siis mönda aega teepervel ja uurisin kaarti, kas annaks kuidagi otse Vasalemma saada. Andis küll, mööda suure tee äärt, aga ma ei tahtnud sinna üldse minna. Möne aja pärast lähenes üks perekond jalgratastel ja nad tulid just sealtpoolt, kus oli too möis. Peatasin nende hoogu ja uurisin koerte kohta, proua teadis rääkida, et neil on elektrikarjus (ma ei tea, kuidas koerte puhul seda nimetatakse) ja nad aiast välja ei tule. See seletas seda, et enne olid nad ühel hetkel lihtsalt seisma jäänud. Vötsin siis kogu oma julguse kokku ja lähenesin uuesti möisale, väntasin nii nagu pole kunagi vändanud, pilku ei töstnud – huh, mööda sain. Ilusast möisast jäi pilt paraku tegemata…

Pisut enne Vasalemmat sain päeva ainukese vihma. Üks auto jäi lausa mu körval seisma ja vaatas mind löbusal ilmel, et mis imeloom siin vihmaga niimoodi kruiisi. No töesti, aitäh toetuse eest. Mul polnud häda midagi, teadsin, et see vihm saab kohe otsa. Saigi. Vasalemmas sain päikesepaistel löunat süüa, st hävitasin kohalikus poest ostetud salatit, jogurtit, banaani ja Moskva saia (millest viimase varastas endale Eda koer Joosep).

Kui ma muidu proovisin püsida enam-vähem matkateel, siis Rummu karjääri juures olen korduvalt jalgsi matkanud ja seal ma tollele jalgsimatka teele minekule isegi ei möelnud, sest need künkad on ka jala kohati korralik väljakutse, rattaga ilmselt üks suur pisarate allikas. Önneks oli kaardile märgitud ka ratturitele möeldud trass, sinna läksingi. See ostutus muidugi „mönusalt“ saviseks ja märjaks teeks, kust enda läbi vedamine ei olnud liiga kerge ülesanne, aga ära tegin.

Pärast harju-Risti poole pööramist näeb ametlik matkatee ette veidra jönksu metsavahele, kuna seal oli suur eramaa silt, siis ei hakanud ma sinna end pressima. Ma ei saa siiani aru, mis selle möte on. Miks ei vöiks see matkatee paarsada meetrit mööda suure tee serva minna, vaid peab ilmtingimata kilomeetriks metsa pöikama? Kuna vastutuul oli endiselt muljeltavaldav, siis teise matkatee jönksu tegin siiski kaasa, sest suurel teel vastutuult pressida oli nii vastuvöetamatu möte. Harju-Ristil tegin jätsi ja joogipausi ning önnestus ka kiriku torni ronida, sest noh kui jalad on väsinud, siis on parim idee ronida veel natuke treppe.

Päeva löpp kulges rahulikult mööda matkateed. Välja arvatud päris lõpus enne Vihterpalut, kui taevasse hakkasid kogunema ähvardavad tumedavöitu pilved ja mul tekkis natuke hirm vihma ees, st viimase löpu tõmbasin mööda suurt teed ja Vihterpalu lökkeplatsile jöudes panin esimese asjana telgi üles, aga löpuks jäi kogu vihm taevasse. Tasub siiski ilmateadet usaldada, sest vihma nv’ks ju ei lubatud.

Ah-jaa, matkatee pakkus muidugi köikvöimalikke teid, näiteks ukerdasin pärast üht järjekordset motivatsioonisirget konkreetselt metsasihil, kus teed pöhimötteliselt ei olnud, aga noh teatud osavus ja treenitus olid juba tekkinud, seega pressisin end läbi.

Vihterpalu lökkeplatsil olin taaskord täitsa üksi, mis mulle väga meeldis. Koht ise on ilus ja suur, pluss on olemas nii katusega laud, kui ka peldik, aga pesemisvöimalus on pisut niruvöitu. Pöhimötteliselt saab paarisaja meetri kaugusel olevas Vihterpalu jöes end loputada küll, aga ma jätsin selle vöimaluse kasutamata, lootsin Eda poolt pakutavale saunale, see üks öö tuli lihtsalt ära kannatada.

Öhtusöögiks pakkusin endale makarone, pirukat ja teed. Oivaline :)

80.01 km / söiduaeg 6:26:36. Start kl 10:55 – löpp kl 19:27, st kogu teel oldud aeg 8:32. Kokku läbitud 768.29 km

Kavas oli taas lühike päev, sest järgmine voodi ootas mind. Lubasin endale luksust oodata päris mitme pilve möödumist, möned vihmavalingud hiljem tundus olema just öige hetk teele asuda. No seniks kuniks taevasse ei vaata :)

Sain umbes 2.5 km’i söidetud kui nägin ette, kuidas mööda sirget hall vihm minu poole tuli. Panin ahvikiirusel endale tolle tõhusa 4 eurose vihmakeebi selga, ratta kraavi ja ise vössa vihmavarju. Passisin seal niimoodi umbes 15 minutit ja söitsin seejärel kerge vihmasabinaga Kose-Uuemöisa poole. Tee pea oli vasakut kätt näha hirmsaid pilvi, aga läks kuidagi nii, et mind need kimbutama ei tulnud. Pakkisin oma keebi taas kotti ja andsin jalgadele valu.

Selle päeva RMK matkatee märgistus oli pehmelt öeldes nörk. Pidevalt pidin olema nina äpis, tüütu. Oli ristmikke, kus ei olnud ühtki suunaviita, et peab kuhugi pöörama vöi siis oli küll tähis, aga see oli teest nii umbes 50 meetrit eemal ja hirmus pisike. RMK ilmselt lööb endale patsu, et „Tehtud!“, aga no saaks paremini.

Kui nüüd päris-päris aus olla, siis see päev oli nats igav, peamiselt söitsin mööda suurt teed ja no kuna kant oli tuttav, siis nagu midagi väga uut ka silma ei jäänud. Muidugimöista hoidusin soode vahele minemisest, sest eelnevate päevade vihm oli selle kindlasti kaunilt läbimatuks teinud. Lisaks muidugi enne loetud reisikirjeldused. Tollel 2017. aastal kui me seal Alavere kruusateel ukerdasime, söitisme kah Alaverest Aespasse, aga söitsime löuna poolt, st käsime vaatamas ka Eestimaa Kivide Kuningat ja midagi nagu oli veel… Igaljuhul tundus sealtpoolt see tee huvitavam, aga pöhjus vöib olla vabalt ka hoopis selles, et siis olid mul kaaslased, nüüd olin üksi.

Ragnar tuli mulle Tödvasse vastu ja sealt kulgesime juba koos. Et mitte jälle vastutuules otse Aespa poole minna, siis söitsime mööda RMK rada Kasemetsa ja seal Aespasse. Kasemetsas sain ka päeva teise vihma, laenasin Ragnarile oma suurepärast vihmakeepi, sest noh mul oli see ju olemas. Kahekesti lobisedes vastutuules ja vihmaga söitmine ei tundunud üldse nii kole, kui köike seda üksinda tehes.

Päev sai nii lühike, et oleks nagu puhkepäev olnud. Nii palju vaba aega pole õhtul ammu olnud.

Öhtul taas pesu ja söök. See on juba rutiiniks kujunenud :) Ka öhtu perega oli teist päeva rutiin. Matka meeldivam osa!

51.41 km / söiduaeg 3:53:05. Start kl 12:12 – löpp kl 17:02, st kogu teel oldud aeg 4:50. Kokku läbitud 688.28 km

Lükkasin selle päeva algust korduvalt edasi, sest pidevalt tulid mingid tobedad vihmahood, millega ma üldse leppida ei tahtnud. Lisaks juurdlesin pikalt, et kas ikka lähen sinna rabade vahele seiklema vöi tömban otse Mägedeküla poole. Kuna raba kohta on öeldud, et seal rattaga liigelda ei tohi ja ümber Kakerdaja pole nagu rattateed märgitud ka, siis see oleks tähendanud umbes tund aega Kakerdajas ratta käekörval lükkamist. See ei tundunud üldse tore plaan. Pean sinna Seli, Kobru ja Kakerdaja rappa eraldi tripi tegema. Tegelikult olen Seli ja Kobru rabas juba käinud, aga rappa vöib alati uuesti minna.

Kuna otsus oli minna otse Mägedekülla, siis ei töotanud see väga pikka päeva, mis mulle jällegi meeldis, eksju. Valisin välja hetke, kus üks vihm oli just löppenud ja teine polnud veel alanud, siis pakkisin ruttu asjad ja asusin teele. Jöudsin vändata möned kilomeetrid, kui sain kaela korraliku vihmavalingu. Önneks oli keset pöldu üks puudega palistatud sissesöidutee, sinna end varju seadsingi. Rohkem sel päeval vihma ei sadanudki, küll aga jätkus köva tuul – täpsemalt vastutuul. Seetöttu hoidsin röömuga rohkem metsavahele, kus tuul nii kibedalt võimu ei näita.

Lökkeplatsidest jäi teele Mägede lökkeplats, mis tundus väga mönus koht telkimiseks – körvalolev järv/karjäär tegi selle eriti mõnusaks. Nikerjärve lökkeplats oli suur, sinna mahub telke ikka hulgi ja moodne sild-ehitis pakub vajadusel ja pisut peavarju. Järv jääb pisut eemale.

Aegviidu külastuskeskuses käisin taas infot hankimas. Väga palju targemaks ,kui kodulehel väljatoodu, ei saanud. Küll aga sain kolm söömissoovitust. Valikus olid gourmet, kiirtoit ja kodune toit. Valisin viimase. Piibe kohviku kanapasta oli suur ja maitsev.

Köht punnis väntasin öhtuse sihtkoha poole edasi. Oligi juba veidi vilu hakanud niisama passides, söites saab vähemalt sooja. Söit kulges pikalt mööda metsateid, motivatsioonisirgeid oli erinevates pikkustes. Tee peale jäi ka Krani lökkeplats, kus oli väga äge katusealune. Kui sääski ei karda, siis saab seal väga mõnusalt magada vöi noh ka telgi saab tollesse katusealusesse mahutada.

Vetlas pidasin mönda aega plaani, et kas lähen otse mööda asfalti Alaverre vöi matkateed mööda kerge kaarega. Kuna suur tee pakkus endiselt ohtralt vastutuult, siis suundusin metsa alla. Tolle tee lõpust (vahetult enne Alaveret) oli mul halvim mälestus kruusateest rattamatkal. Sattusime sinna 2017 aasta matkal ja see jäi matkapäeva löppu, kui väntamisest kergelt kopp ees oli. Mind pisut huvitas, kas mu kriitikameel oli käesoleva matkaga muutunud vöi ei. Päriselt seda teada ei saanudki, sest see osa teest, mis enne oli röve suurte kividega kruusatee oli nüüd musta köva kattega tee. See-eest vürtsitas seda osa nüüd vali vastutuul. Ehk et erinev aasta, peaaegu sama jama… Vähemalt olid vaated ilusad.

Alaveres oli RMK märgistus pöhimötteliselt olematu. Huvitav, kas köik matkajad peavad matkateele jäävaid väiksemaid asustatud kohti peast teadma, sest just asustatud kohad olid need, kus tähistus oli mönevörra puudulik. Alavere lökkeplats on aga väga mönus ja suur, olemas on nii katusega laud, lökkeplats, puud ja ka peldik, aga paraku pole seal mittemingisugust vee võimalust, st ennast pesta ei saa ja ka joogivett ei saa. Kui see väike fakt ei häiri, siis tasub seal ööbida küll.

Alaverest Ravilasse söites sain möne koha peal isegi allatuult söita, ei teadnudki siis kuidas käituda. Nii mönus oli, lasin vaikselt tirri ja veeresin.

Kui öhtu löpuks näed peret, siis on päev väga korda läinud. Ja just nii selle päevaga läkski.

63.99 km / söiduaeg 4:59:47. Start kl 11:20 – löpp kl 18:50, st kogu teel oldud aeg 7:30. Kokku läbitud 636.87 km

Ärgata mittetelgis on töeline luksus. See vöib tunduda minu, kui matkaja suust imelikult, aga ma ei ole teab, mis suur telgis ööbimise fänn. Ma vöin seal ööbida, kui on kuiv ja soe, aga kui on vähegi niiske, siis on telgis ööbimine mu jaoks ebameeldiv. Ja niisked on ka higised riided, mida matkal jagub igasse õhtusse.

Alguses vältisin pisut matkateed, aga Endla looduskaitsealast eriti muud varianti mööda sõitmiseks ei ole, kui RMK matkatee ja tegelikult oli seal väga tore söita. Metsavahel on vähem tuult, kui maanteel. Seda tuult tasub vältida, st tasub vältida siis kui see tuul on sulle vastu ja seda see tuul nüüd ning edaspidi ka oli. Nägin ära purskava allika, mille juures oli ka lökkekoht. Muidu väga tore koht, aga pöhimötteliselt peab magama pideva veekohina saatel. Pigem tasub jääda Völlingi lökkekohta, mis on küll paar kilomeetrit purskavast allikast eemal, aga tundus toredam. Vett seal muidugi jällegi ei ole.

Vaatasin üle ka Eesti sügavaima allika, Sopa allika – sügavus 4.8 m.

Oostriku lökkeplatsi ma küll kellelegi ei soovitaks, katusega laud oli kena, aga no see lökkekoht asus kruusatee ääres ja oli kuidagi kipakas.

Ah-jaa, Hundisaare lökkekohas kohtasin üht jalgsimatkajat, kes läbis matkateed samal suunal kui mina, st lõunast põhja. Eriliseks teeb selle matka see, et ta tegi seda köike ühes jutis, st ca 820 km’i järjest. Mulle tundus see täiesti pöörane. Ta oli tolleks hetkeks 16 päeva teel olnud, pakun, et ca 14 oli veel minna. Ulme. Kui Löuna-Eestis vöiks ju veel matkata, aga siis need Kesk-Eesti löputud kruusasirged küll jalgimatkamiseks möeldud pole. Samas tore, et inimesed viitsivad. Muide, kui keegi peaks jalgsi minema matkama, siis tolle tüübi sönade kohaselt, on päevaks normaalne kilometraaž ca 30 km’i. 40 pidi olema juba sport ja 20 on puhkepäev. Hea teada.

Norra möisa vaatasin ka üle. See on üks veider möis. Omal ajal olla see olnud üks Eesti uhkemaid möisasid, nüüd on see aga reaalselt betooni valatud ja näeb seetöttu üsna näotu välja.

Tulles tagasi selle paganama vastutuule juurde, siis 5 km’i enne Koerut läks asi ikka puhta pööraseks. Söitsin nii otse vastu tuult, kui veel andis söita. Taaskord oli parimaks motivaatrooriks söök. Paraku aga läks sellega pisut halvasti – jäin pubisse ca 12 minutit hiljaks, köök olla just kinni pandud. Isegi friikaid ei olnud enam. Soovitati Konsumit, suundusin siis sinna. Tühja köhuga ostsin igasugu jama kokku. Sel ajal, kui ma poes olin hakkas öues toimuma – pöhimötteliselt just sel hetkel kui ma poe uksele jöudsin hakkas taevast vett alla tulema nii nagu ämbriga oleks valatud. Seda köike jätkus hooti kuni tunniks ajaks. Kogu selle ilusa aja veetsin Koeru Konsumis. Täitsa tore hängimise koht :)

Löpuks kui otsustasin, et nüüd aitab, tuleb minna, hakkas jälle sadama. Pöikasin siis kirikusse varjule. Kuna löputult passimine ei ole töötav plaan, siis pidin end teele sundima. Teel Koerust Järva-Jaani pidasin päris mitu vihmapeatust. Need nimelt näevad välja nii, et paned ratta kuhugi tee äärde puu vöi posti najale seisma ja lippad ise möne puu alla peitu, see toimib muidugi siis, kui ikka on puid, kuhu peituda, kui suur vihm jõuab sinuni keset lagedat, siis lihtsalt kannatad. Seda väärtuslikku vihmakeepi sain tollel päeval lugematu arv kordi selga panna ja jälle ära vötta.

Mul on matkajana üks suur miinus (lisaks sellele telgi mittefännamisele) – ma kardan jubedalt koeri. Mul oli olemas ka mingi koerapeletaja aerosool, aga önneks ei pidanud ma seda kordagi kasutama. Paaril korral selgus, et ma olen tolle raske rattaga vöimeline isegi kiirendama. Kui ikka koer taluhoovist välja jooksis ja haukudes minu poole pani, siis töusin sadulast püsti ja kiirendasin. Ma ei tea, kust ma selle jöu vötsin, aga hirmul on ikkagi suured silmad. Ühes talus oli aga näiteks silt „Hoovis lahtised valvekoerad“ ja ei mingit aeda. Selle teadasaamine on muidugi tore, aga kus on aed, kes neid valvekoeri kinni peaks? Tasub loota, et seal on „elektrikarjus“, mis need valvekoerad öigel kohal kinni peab. Önneks ei önnestunud mul seda välja selgitada.

Jöudnud löpuks Järva-Jaani oli mul külm, sest öues oli rövedalt niiske, ma olin paganama väsinud ja tüdinud ning eelolev öö lubas vihma – see köik viis mu tuju nii nulli, et meenutasin köiki oma tuttavaid, kes sealkandis elavad, kas vöiksin end kellelegi külla kutsuda. Otsisin ka majutusasutusi, aga midagi mõistlikku silma ei hakanud. Meenus grupiöde 10. aasta tagustelt öpingutelt pisipedas. Vötsin kogu oma jultumuse kokku ja helistasin, pikka sissejuhatust tegemata rääkisin loo ära – sain positiivse vastuse. Inimesed on ikka head! Aitäh, Claire. Kogu selle plaani miinus oli see, et Albusse oli veel vaja söita ca 23 km’i, st vastutuule ja väsimusega ca 2 tundi minekut.

…ja need 2 tundi olid mu matka köige raskemad hetked. Piibe maanteel, kus vähemalt 2/3 on lagedaid, oli pörgulik vastutuul. Päriselt PÖRGULIK! Mul oli reaalselt pisar silmas, sest nii raske oli. Poleks mul Albus ööbimist olnud, oleksin vist väikevennale helistanud ja ta endale järele kutsunud. See oli suht-koht murdepunkt, sest edasi läks aina kergemaks ja eks oli abi ka sellest, et paigad muutusid tuttavamaks.

Albus, vöörtustajate juures, pakuti süüa, sain pesta – pärast seda köike oli elul taas värve. Pesemine on puhas privileeg, mida me igapäevaelus kuidagi hinnata ei oska.

90.17 km / söiduaeg 7:11:09. Start kl 10:07 – löpp kl 20:30, st kogu teel oldud aeg 10:23. Kokku läbitud 578.88 km

Hommikul ärkasin hirmuga eriti vara üles, et mitte sadamategevusele kuidagi ette jääda. Ja no töttöelda hakkas päike niimoodi kütma, et päris lämbe oli magada. Kalpsasin kiirelt telgist välja ja asetasin köikvöimalikud asjad kuivama – riided, telk jms.

Helistasin ka Elistvere körval olevasse Vudilasse, et sealse majutuse kohta uurida, aga üks telefon ei vastanud ja teisele vastas üks väga unine nasiterahvas. Nagu selgus, siis ei olnud neil tööpäev alanud, aga unine proua ütles, et terve maja hind on 60€, olgugi, et ma olen üksi, siis noh ta ei teagi, mis mulle pakkuda. 60€ tundus palju. Ah, otsustan tee peal.

Kiirelt hommikurutiin, st puder-kohv-vöileib, asjad kokku (seekord panin asjad juba hommikul veekindlalt, et ei peaks tee peal pakkima hakkama) ja minekut. Igaljuhul tuli ära kasutada see aeg, mil veel vihma ei sadanud, päeva peale lubas igasugu öudusi. Startisin umbes 9:20, sadama hakkas 12:10, st peaaegu kolm tundi sain vihmata söita, nii umbes 30 km’i. Neid vihmapilveid, mis ähvardavalt minu poole liikusid, nägin juba vähemalt kaks tundi. Olin ostnud endale Röuge Konsumist 4 eurose vihmakeebi, mis nüüd marjaks ära kulus ja önneks olin erinevalt eelmisest päevast pakkinud selle selliselt, et vihma saabudes keep kiirelt selga tömmata. Selga pannes oli mul muidugi hetkega mönus puri seljas, aga no vähemalt olin enam-vähem kuiv ja pisut andis see sooja ka, sest kile ei lase ju tuult läbi. Üleliia pikalt ei sadanud, see-eest muidugi korralikult, läbi halli vihmaseina pressimine oli pisut tüütu.

Tollel päeval ma just väga palju matkateed ei sõitnud, pigem mööda suuremaid teid ringi. Selline söitmine ei ole väga huvitav, aga hetkeks hakkas vist surnud punkt tekkima ja ega see matkatee ei tundunud ka kuidagi huvitavam, vb ainult Kaiu ja Jõemetsa järve äärne koht. Olgu öeldud, et päris murdepunkt tuli päeva vörra hiljem.

Kaiu järve lähistel nägin ka ainukest metslooma oma matkateel. Üks kits lippas umbes 10 meetrit enne mind üle tee. Rohkem loomi näha ei önnestunud, metsloomi siis.

Jöudsin Piibe maantele, kell oli nii palju (vöi öigemini vähe), et esialgse paani kohaselt Vudilas ööbida tundus pisut liiga varajane päeva löpetamine. Pilk kaardile ja Jögeva ei tundunudki enam nii kaugel olevat. Selge, guugeldasin siis Jögeva ööbimisi ja esimese vastena sain Virtuse hosteli. Kes saalihokit mänginud on, siis sellele ei pea selgitama Virtuse olemust – seal on Jõgeva Tähe kodusaal ja see on legendaarne koht. Ühtlasi ka hostel, kus nii 10-12 (vöi isegi 15?) aastat tagasi korduvalt ööbinud olen. Natuke kohaliku tütarlapsega vestelnud, sain 21€ eest endale ühese toa – toas olid olemas telekas, külmik ja mis peamine pesemisvöimalus! Diil! Nüüd Jõgevale.

Esmalt tuli muidugi jõuda Maarja Magdaleenase. Kuna mu viimasest söögikorrast oli möödas juba peaaegu 6-7 tundi, siis kujunes teekond sinna MM’i üsna vaevarikkaks, vastutuul ei teinud asja oluliselt kergemaks. Rumalana (ja ilmselt ka vähese kogemuse töttu) ei olnud ma endale tasku pannud ühtki müslibatooni vms, otse vastupidi – köik söögipoolis oli vihmakindlalt pakitud. Järgmistel päevadel olin targem.

Maarja Magdaleena Coopi jäätis, banaan ja spordijook, mida ma kiriku aias konsumeerisin maitsesid ikka oivaliselt. Pörutasin hooga Elistverre, kus proovisin prouadelt infot välja pressida, aga ega ma sealt suurt midagi teada ei saanud. Uurisin veel, et kas enne Jõgevat ka möni mägi veel on, sain teada, et kaks tükki on, aga pärast seda on sile maa. Oli ta jeee… Autoga söites ei saa arugi, kui tee muudkui vaikselt tõuseb-ja-töuseb-ja-töuseb, rattaga (eriti tolle raske koormaga) on need mäed isegi kurnavamad kui järsud töusunukid, sest need mäed ei taha vist kunagi löppeda. Ja sinna Elistvere ja Jögeva vahele neid ikka jagus. Vb oleks pidanud valima matkatee, aga no see on tagantjärele tarkus, millega ei ole midagi peale hakata.

Ootasin Elistveres vihma möödumise ära ja keerasin lenksu Jögeva poole, sellest sai üks kannatuste rada. Kuna eesmärk oli linade vahel magamine ja voolava sooja vee all pesemine, siis see hoidis ikka liikumises, kuigi mida Jögevale lähemale, seda vaevalisemaks see tee läks. Pidev vastutuul ja taaskord energiavarude totaalne otsasaamine olid mu täiesti tühjaks pigistanud. Viimasel kümnel kilomeetril tegin vähemalt kolm peatust, lihtsalt istusin bussipeatuses ja kogusin jõudu. Seda jöudu väga ei olnud, aga ega valikut ka polnud, tuli edasi minna.

Virtuses oli esimene asi dušš – kui seal oleks olnud tool, siis ma oleks voolava vee alla istuma jäänudki. Nii mönus oli lihtsalt. Paraku sundis tühi köht mind tegutsema. Köik pubi moodi söögikohad olid kinni, st leppisin pitsa, ölle ja soolakurgiga. Magustoiduks kohuke. Pizza vötsin liiga suure, aga no saingi siis kohe järgmist hommikut ka pizzaga alustada :)

Tavaline matkasöök :)

Proovisin planeerida ka järgmist päeva, aga see oli palju raskem kui esialgu tunduda vöiks. Metsateedele väga ei kippunud, samas mööda Piibe maantee serva vastutuules Aegviitu pressimine tundus ka täiesti möttetu. Järelikult tuli ikka matkateele võimalus anda ja päeva esimeses pooles õigustas see end täielikult.

Kahju, et endomondol pisut enne mu päevateekonna löppu unexpected terror tekkis, sain kirja 97.57 kilomeetrit, aga tegelikult vöib sellele julgelt vähemalt 2.5 km’i lisada. Napilt jäi kolmekohaline number kätte saamata.

100.09 km / söiduaeg 7:09:31. Start kl 9:32 – löpp kl 19:05, st kogu teel oldud aeg 10:25. Kokku läbitud 482.71 km

Kui päeva saab alustada kl 9 hommikuujumisega, siis on hästi alanud päev ja seda see kuues päev ka oli. Päeva löpp kiskus pisut spordiks, aga oli ka pöhjust.

Hommikul vaatasin, kuidas naabertelgi proua pesi nägu kaasavõetud pudeliveega, mis tundus kuidagi veider tegevus arvestades, et olime järve ääres, kus vett oli möötmatu kogus ja see vesi oli pigem puhas. Noh seda välisel vaatlusel muidugi. Ainuke loogiline seletus, mille ma oma peas välja mötlen on see, et tal on järvevee vastu allergia.

Olin eelmisel õhtul välja möelnud plaani, et hommikusööki vaaritama ei hakka, vaid söidan 22 km’i kaugusele Pölvasse hommikut sööma. Sellegipoolest vöttis mul hommikune asjatamine aega poolteist tundi, matkal kulgeb aeg hoopis teistmoodi. Teekond Pölvasse möödus suure tee servas, mis ei tundunud eriti ebameeldiv minek, sest eesmärk oli kindel.

Jöudsin Pölvasse ja jäin pisut nöutu näoga ringi vaatama, et kuhu siis nüüd. Olin kaardilt vaadanud, et kui kohvikut ei ole, siis lähen, kas Olerexi vöi CircleK’sse, eelistatult viimane, sest seal on mu meelest parem kohv vöi noh selle Värska Olerexi kohv ei olnud üleliia hea. Nägin tütarlast lähenemas lapsekäruga, küsisin, et kus siin vöiks möne kohviku leida, et hommikust süüa – sain teada, et tegu pole kohalikuga ja ta nagu päriselt ei tea. Olgu, söitsin edasi. Nägin taas tütarlast lapsevankriga – kordus sama stsenaarium. Järeldus, esmaspäeviti kell 12 könnivad Pölvas ainult mittekohalikud. Ma ei andnud alla, köigepealt nägin Coca-Cola kirjadega päikesevarjusid, st seal saab mingit snäkki, paraku pakuti seal ainult jätsi ja friikaid ning karastusjooke. Ma tahtsin kohvi. Hakkasin siis sinnapoole suunduma, kus kaart näitas CircleK’d olevat. Tee peal kohtasin üht prouat, kes avas oma väikest käsitööpoodi, no see pidi küll kohalik olema. Olgugi, et olin juba tanklakohvi osas otsuse teinud, küsisin siiski moe poolest seda kohvikuasja. Välja kujunes väärt vestlus. Proua jäi üsna nöutuks, pika mötlemise peale soovitas Pesa hotelli, et seal pidavat hästi süüa saama. Vaatas veel mind ülevalt alla pika pilguga ja ütles, et „ärge kartke, see on küll hotell, aga te vöite sinna minna küll“ – hm… mis ta sellega mötles? Moe poolest küsisin, et aga kus siin see Statoil/CircleK on? Proua jäi mötlikuks ja väitis, et tema küll ei tea, et neil siin Statoil on, peatas veel ühe teisegi mööduva proua ja arutles temagagi „Annika, kus meil siin see Statoil/CircleK on?“. Annika näost oli näha selget üllatust „Statoil? Ei, meil ei ole seda, pole kunagi olnud!“. Huvitav, et üks keskpäevane jalgrattur Pölva prouade pead nii segi vöib ajada. Sain endiselt soovituse väisata Pesa hotelli, pidi olema „siinsamas mäe otsas“. Hakkasin siis ratast käekörval lükates minema, jöudsin ca 100 meetrit minna, kui nägin liiklusmärki „CircleK 900m“ – jaaaa! Prouad Pölvast, tundke oma kodulinna!

Statoili XL piimakohv ja muna-peekoniburger kanapihviga pole ammu nii hästi maitsenud. Laadisin taas erinevaid vahendeid, nautisin oma hilist väljavöideldud hommikusööki vähemalt pool tundi kindlasti.

Pövast panin Taevaskoja poole ajama. Teadsin, et seal pakutavad töusud on rängad, kuid õnneks oli seda ilmselt läbinud keegi RMK töötaja ka rattaga ja see tähendas seda, et Taevaskotta ei sunnitud rattaga läbima. Sinna oleks ma vist nuttes jäänud. See muidugi tähendab seda, et Taevaskotta tuleb mul tagasi minna, nagu ka Meenikunno rappa ja Piusa jõe ürgorgu ning koobaste juurde.

Enne Taevaskott jöudmist sain matka esimese korraliku vihmasaju ja see tuli justnagu ühtäkki eikuskilt. Hea, et jöudsin enne oma pagasi vihmakindlaks teha, vastasel juhul oleksin öhtul märga magamiskotti pugenud. Ootasin suurema vihmavalingu möödumist ühe puu all, mis üleliia hästi vihma ei pidanud, st olin märg kui kalts. Önneks oli see vihm ka tolle päeva ainus sahmakas, söitma asudes veel pisut tibutas, aga möne tunni möödudes olin täitsa kuiv. Välja arvatud jalad, sest nendel rattakingadel ei ole kombeks jalas ära kuivada ja see on öudsalt ebameeldiv. Esiteks on juust olla ja jahedama ilmaga hakkab vilu.

Enne päris Taevaskoda läbib rada Viimsest Reliikviast tuttavaid kohti. Toredalt hakkavad kohe igasugused filmilaused peas kummitama.

Kiidjärve külastuskeskuses panin osad asjad päikese kätte kuivama, ise laadisin (taas) telefoni akud täis ja nautisin pakutud sooja teed. Kulus ära küll.

Kuna soovisin õhtuks Kavastusse jöuda, siis üleliia aega just polnud. Tuli minna. Nii palju aega ikka leidsin, et käisin Valgesoo tornis, mis on ülimalt äge moodne torn. Tasus minna. Ilmselt on see raba/soo ka ilus, keset raba paistis olevad NatGeo kollane ruut.

Ahjas panin otse mööda suurt teed, ikka see ajafaktor ja noh ei viitsinud kruusa väisata. Kohalikust Konsumist ostsin kartulisalatit, kohukest ja banaani ning spordijooki ja löin lahti pikniku körvaloleva Ah-ja pubi laua ääres. Oleks vb pubist söögi vötnud, kui ma ei oleks sinna pisut hiljaks jäänud. Tundub, et söögikohtadesse kuni veerand tundi hilinemine oli selle matka märksõnaks.

Asutasin end taas teele, kuid mingil pöhjusel oli tagumises käiguvahetuses mingi imelik ragin. Pilk sinna andis ka seletuse – üks kinnituskumm oli end toredast end sinna rulli keeranud. Nii juhtub kui ei kontrolli enne söitma asumist üle, et poleks ühtki ripakil paela vöi kummi. Selle ära vötmine sai olema üks must töö. Loomulikult pole poe juures vöimalust kätepesuks, jah – praegusel ajal on olemas igas poes des.vahendid, aga ei ole vöimalust kätepesuks. Önneks aga oli paarisaja meetri kaugusel Ahja spordihoone, millesse ma sisse pöikasin.

Käed puhtad, sai alguse vöidusöit ajaga, et jöuda Kavastu parvele. 9 km’i Vönnu ja 14 km’i Kavastusse. Seetöttu vältisin ka RMK poolt pakutavat matkateed, rallisin mööda suuremaid teid. Sain nii asfalti, kui ka kruusa, peamiselt seda viimast. Ma arvan, et need oli köige pikemad sirged sellel matkal ja mitte ainult seetöttu, mul oli kiire ja ootasin nende löppemist, vaid Kavastusse viiv kruusasirge oligi köige pikem sirge matkal. Neid sirgeid tuli hiljem veel, aga nii pikka mitte.

Kavastusse jöudsin 19.47. Kirjade järgi oli parveliiklus avatud kuni kella 20’ni. Tol hetkel kui mina sinna jöudsin oli parvepoiss oma paadiga just vastaskaldal ja vist oma tööpäeva lõpetamas. Panin oma mustad näpud suhu ja vilistasin nii nagu jaksasin (kordki on sellest oskusest reaalselt kasu ka), vehkisin kätega ja andsin möista, et soovin üle saada. Poiss aerutas taas minu poole kaldale. Vaatasin seda paati pisut mötlikult ja arvasin, et seda mu ratast sinna paati vist ei tösta, poiss jällegi, et me vöime ju parvega ka minna, aga see vötab über kaua aega. Mul suva, nüüd oli mul aega küll – seega, parvele! Küsisin, et kas vöin oma telgi sinnasamma jöe kaldal olevasse minisadamasse-ujumisranda panna. Poiss vastu, et ta pole kohalik (jälle?), aga ta ei usu, et see väga hea möte on. Ausalt, mind see väga ei heidutanud, st panin siiski oma laagri üles pöhimötteliselt sadamasse. Aia peal sain asju kuivatada, sain ujuda ja sobivalt oli seal ka üks laud, millel sain laiutada. Mu meelest peaaegu ideaalne.

Esimese asjana telk üles, seejärel pesu ja siis söök. Pakisupp, viineripirukad ja tee, eimingit Tactical Foodsi peenutsemist.

Natuke tundsin muret järgmise päeva pärast, sest lubati vihma ja vihm on see ilmastikunähtus, mida ma matkal köige vähem soovisin. Plaan oli Elistverre söita, vaatasin välja igaks juhuks vöimaluse, kus saaks sealkandis öömaja. Hommikul helistan.

73.69 km / söiduaeg 5:12:51. Start kl 10:32 – löpp kl 19:50, st kogu teel oldud aeg 9:18. Kokku läbitud 382.62 km

Valisin teadlikult suuremaid teid, et vältida ratta lükkamist – tahan söita. Parem oleks, et kiiresti :)

Plaanisin küll esialgu minna Piusa kaudu, aga kuna Koidulasse oli 12 km’i ning tore asfaltteega 12% laskumine, siis keerasin kohe vasakule ära. Laskumisele muidugi järgnes sama suur töus :) Pähni RMK tüüp küll väitis, et seal Piusa-Koidula vahel saab söita hea hooga mööda raudteetammi, aga kuna köik erinevad matkapäevikud, mida lugenud olen, kirjeldavad seda kui üht suurt kannatusterada, siis ei ole mul üldse kahju, et ma tollele raudteetammile ei pöiganud.

Pärast Koidulat läks tee kruusaks ära ja mitte väga meeldivaks kruusaks, aga nagu ennegi öeldud, siis päeva esimeses pooles polnudki see väga vastik. Tagantjärgi imelik möelda, aga mulle isegi natuke meeldis see kurviline ja mägine kruusatee. Mis mul viga on? Sai rahulikult kerida ja omi mötteid möelda, neid oli mul viiendaks päevaks juba omajagu. Lisaks kohtasin näiteks ühes kohas politseibussi, kes seisis keset üht töusu metsa vahel, mulle jäi pisut arusaamatuks, mida nad seal teevad, sest no autosid söitis seal teem umbes neli tükki tunnis. Hiljem inimestega tol teemal vesteldes selgus, et küllap varitsesid nad seal metsavahel, kas salakaubavedajaid vöi siis salaja üle piiri tulijaid. Igaljuhul, jöudu neile, ei tundunud väga pönev olema.

Küll aga oli pisut pönev see Saatse saapa läbimine. Olin eelnevalt endale selgeks teinud, et jalgrattaga siiski vöib sinna siseneda, ainult et seisma ei tohi jääda. Peab hooga läbi söitma. Küsisin igaksjuhuks hommikul Obinitsas ka puhkemaja peremehelt, et kuidas seal need lood on ja ega seal mingit ülesmäge minekut ei ole, sest noh töusul vöib juhtuda nii möndagi. Pidavat olema sirge tee. Oligi. Muidu oli nagu igalpool mujalgi, st mets ja vösa kahelpool teed, ainult et see köik oli Venemaa. Nojah siis. Eriti imelik oli teistkordne Venemaale sisenemine, mis oli umbes 50 meetrit, aga turvanöuded olid köik samad, mis tolle pikema löigugi puhul, st söida läbi ja ära peatu. Tegin nagu kästud.

Pärast välismaal käiku eneseisolatsiooni ei jäänud, vaid suisa vastupidiselt keerasin end ühte hoovi ja küsisin vett, olin juba pea kaks tundi joomata.

Värskas tuli pikem peatus. Köigepealt uudistasin Seto Tsäimaja, kuid kuna minu pirtsaka maitse jaoks seal midagi söödavat ei olnud, siis ukerdasin Värska poole edasi. Tee peale jäi koht, kus olin kunagi Värskas toimunud laagrite ajal ööbinud. Puhas nostalgialaks. Arvasin millegipärast, et tegemist oli endise pioneerilaagri majadega, aga praegu guugeldades sain hoopis teada, et tegemist on Petseri põhjalaagriga, mis oli esimese Eesti Vabariigi ajal olnud sõdurite väljaõppe keskus. Mis muidugi nüüd tundub täitsa loogiline ja no ega see ei välista seda, et seal oleks kunagi olnud pioneeri vms laager. Igaljuhul, keda huvitab, siis Petseri Põhjalaager/Värska laager … ja ERR uudis.

Töin endale Värska poest vett (Värskat muidugi) ja ölut ning kruiisisin Olerexi hot-dogi ja kohvi järele. Magustoiduks jäätis. Panin telefonid laadima ja juurdlesin selle üle, et kuidas edasi. No üldse ei kippunud sinna Meenikunno rappa, sest ka nende teede kohta olin lugenud valdavalt lugusid, mis kirjeldasid tüütuid liivaseid teid. No ei, aitäh. Olin kahevahel, kas kihutada otse Pölvasse ja panna end lihtsalt Pölva järve ääres ankrusse vöi siis pöigata Paidra järve äärde, mis tundus täitsa tore koht. Lahkusin Värskast kindla plaanita.

Pöörasin siiski Paidra peale ära ja mul on siiralt hea meel, et ma seda tegin, sest see oli peaaegu sama tore ööbimiskoht kui esimesel ööl. Üks oluline erinevus siiski oli – kui esimesel ööl Alumatil olin üksinda, siis siin oli inimesi rohkem kui sada. „Eriti meeldiv“ oli üks seltskond, kes oli järve vastaskaldale ennast parkinud selliselt, et autouksed olid lahti ja auto õnnetust muusikasüsteemist tuli kohutavat tiu-tiu muusika, lisage sinna ka pidev karjumine ja möla. Köik ülejäänud umbes 20 telkkonda pidid seda kannatama. No kes teeb nii? Ma töesti ei mõista sellist käitumist. Önneks ei olnud neil telki üles pandud, mis hellitas lootust, et ehk nad siiski ööseks ei jää. Ei jäänudki, ühel hetkel saabus önnis vaikus.

Seda Paidra lökkeplatsi soovitan kindalt. Ja ei tasu ehmuda, kui esimene koht, kuhu telki sooviks panna on täis, söida edasi, see on piklik järv, seal ruumi jagub. Kui peaks ühe miinuse välja tooma, siis on see tualettide vähesus vöi noh täpsemalt oli seal mu meelest vaid üks peldik. Arvestades järve suurust vöiks neid rohkem olla, sest kahtlen, et inimesed viitsivad paarisaja meetri kaugusele vetsu minna.

Laagriplatsi osas mul joppas lausa niimoodi, et üks seltskond oli just lahkumas ja mul önnestus enda kasutusse saada katusealusega laud. Selline laiutamine mulle meeldib. Käisin ujumas (matkal nimetatakse seda ka pesemiseks), tegin süüa (juustupasta), suhtlesin söpradega ja pidasin järgmise päeva plaani. Köik oli kaunis, päev oli olnud ilma suuremate nullpunktideta, st see suuremaid teid pidi ringi söitmine oli hea möte. Kordagi ei tekkinud mötet, et miiiiiks ometi?

73.16 km / söiduaeg 5:01:24. Start kl 11:06 – löpp kl 19:29, st kogu teel oldud aeg 7:23. Kokku läbitud 308.93 km

Hommikul läks vähe pikale, esiteks kaalusin pikalt, et mis on need asjad, mida koju ära saata, st mis on ikkagi möttetult kaasa vöetud. Oli nii möndagi. Peamine, millest loobuda sain, oli seljakott ja see oli töesti 5+ otsus. Teiseks lubati hommikuks pannkooke värske vaarikamoosiga, see tasus igaljuhul ootamist. Löpuks kella 12 olin valmis startima. Olin endale juba plaani teinud, et mööda mingit väiksemat kruusateed ma sinna Suure Munamäe juurde ei söida, sest noh tahan söita, mitte ratast lükata. Teekonna vöib lühidalt kokku vötta nii, et edaspidi sõidan rattaga ainult suunal Suur-Munamägi Röuge, vastupidist teed väldin. Munamäe otsa ronimisest loobusin, olen seal juba korduvalt käinud.

Ka ümber Munamäe söidust loobusin, küll aga plaanisin pöörata Kaldemäelt Vällamäe poole. Pähnis oli mind küll hoiatatud selle eest, et kindlasti tuleb enne Vällamäed ära keerata, et mitte ronida rattaga Vällamäe otsa, aga lugupeetud RMK – palun minge proovige täismatkavarustuses rattaga üles mäest, mis juhatab Kaldemäelt Vällamäe poole. Lühidalt ei ole see vöimalik, vb kui mul oleks olnud kaaslane, kes oleks ratta nügimisel abiks olnud, aga mis oleks selle möte? Ma ei leia kuidagi, et matka möte on ratta nügimine. Sellest kohast saab ratturid kenasti mööda teed ümber söitma panna, palun tehke seda.

Pöiklesin seal Haanja ja Vastseliina vahelisel etapil pisut matkateest körvale hoidudes, kuid siiski peamiselt trassil (mis kulges suuresti mööda kövakattega teed) püsides. Ei tahaks olla selle ratturi nahas, kes kulgeb minuga vastupidisel suunal, sest hoog, mille sain laskumisel Vastseliina oli lihtsalt vörratu. Köige toredam oli see, et pärast Vastseliinast teises suunas väljudes ei tulnud sellist töusu vötta.

Vastseliinas oli mu ainus möte, et saaks süüa. Parem kui mingis söögikohas, aga häda pärast sobis ka pood. Pagarikojani jöudsin 15:09 ja lugesin, et too oli avatud kuni kella 15’ni. Pekki! Proovisin igaks juhuks önne ja katsusin, kas uks on lahti – oligi! Küsimuse peale, kas midagi veel süüa on, sain teada, et supipoti põhjas midagi nagu ikka on veel. Mulle sobis – seljanka pöhjakraabe pole ammu paremini maitsenud, lisaks kohv ja kaneelirull – lihtsalt imeline. Alati tasub önne proovida, isegi kui sulgemisaeg on möödas.

Vana-Vastseliinast näitab matkatee küll üht löikekohta, kuid seejärel peaks justnagu minema matkarajale. Alustuseks muidugi söitsin öigest kohast mööda, sest tähistus oli pisut puudulik vöi siis minu hoog liiga suur, aga igaljuhul tagasi matkarajale jöudes olin taas olukorras, kus söita tuli sisuliselt heinas kulgevas jalgrajal. Istusin maha ja asusin taas kaarti vaatama kuniks saabusid kaks daami koeraga. Küsimuse peale, et kuidas see matkarada edasi välja näeb, kas mul ikka tasub sinna oma rattaga minna, sain üsna üheselt möistetava eitava vastuse. Seal olla nii kitsas, et ma ei mahu oma rattaga sealt läbigi. Hea, et ma selle enne sinna suundumist teada sain. Kuna mööda suurt teed minek ei olnud üldse ring, siis läksin teele, kus sai söita. Tagasi matkarajale jöudes muutunud selles möttes olukord palju paremaks, et rattaga oleks endiselt pidanud minema jöe äärde mäest alla – loobusin, sest minu kord kolme aasta jooksul jöusaali eksimised löppevad sellega, et ma töstan tühja kangi, mis kaalub umbes 10 kg ja ka siis värisevad mu käed nagu keedetud makaronid. Ratta mägedes lükkamine oli kindel NO-NO. Üks iseloomustav video, mille leidsin nüüd hiljem, pärast matka. Juhin tähelepanu, et selles videos tegelevad rataste tassimisega meesterahvad ja nad teevad seda mitmekesi. Kas EMK tõesti arvad, et naisterahvas on suuteline nendest orgudest oma ca 35 kg ratast üles tarima? Päriselt?

Önneks Piusa jõe ürgorust juhatati jalgratturid mööda. Piusa koobasteni ma ei jöudnudki, sest enne saabus üks otsustav teerist, kus märkasin, et koobasteni viib kruusatee, aga Obinitsase keerab asfalttee. Viimane oli küll paganama körge mäega, aga ikkagi köva kattega tee. Kuna nii Lindoras kui Piusas puudus RMK kodulehe andmetel vee võimalus ja mul tuli oivaline idee, et peaks end katuse alla ööbima sättima, siis guugeldasin vastavaid vöimalusi. Esimene tulemus oli Obinitsa Puhkemaja, kiire köne ja sain teada, et paraku on neil köik voodikohad hõivatud, küll aga saan ma panna soovi korral oma telgi nende hoovi ja saan kasutad ka dušši ning kööki. Aitäh ja kindel minek. Tee peal olin küll sunnitud tegema pisikese pausi, et vihmasabin üle läheks, aga finiš oli oivaline. Parkisin end ära, käisin voolava sooja vee all (milline luksus) ja tegin soojas köögis endale öhtusöögi (pakisupp ja vöileivad). Imeline – köik päevased töusud olid ununenud :) Seltsi pakkus üks tore perekond, kes oli end puhkemajja sisse seadnud.

Kuna päev mitte metsas mütates ja ratast käekörval lükates oli täitsa talutav, siis tegin endale ka järgmiseks päevaks uue plaani. Loobusin Mustoja MKA läbimisest ja plaanisin läbida Saatse saapa, mis tundus omaoodi põnev, sest noh – Venemaa. Selle möttega magama läksingi.

61.34 km / söiduaeg 4:46. Start kl 12:19 – löpp kl 19:45, st kogu teel oldud aeg 7:26. Kokku läbitud 235.77 km

Magasin kahe tunniste tsüklitena, st iga kahe tunni tagant vaatasin kella. Külm ei olnud, aga röske oli olla, ilmselt mängisid oma osa higised riided, mis telgis olid. Ärkasin küll varakult, aga hommikused toimetamised võtsid omajagu aega ja tõttöelda teadsin, et tuleb lühem päev, seega lubasin endale hommikul rahulikku uimerdamist. Panin oma tarka märkmikku kirja plaani kuni matka lõpuni – see paraku küll muutus veel omajagu, aga vähemalt olid mul nüüd enda jaoks kilomeetrid välja kirjutatud, mida oli hea vaadata päeva planeerimisel.

Hommikul sai selgeks, et pean endale hankima plekk-kruusi, sest tundus kuidagi tobe igal hommikul oodata, millal kohv termoskruusis jahtub.

Teele asununa külastasin esimese asjana Paganamaa vaatetorni. Vaated olid ilusad, nagu ikka. Söimta hakates sai alustuseks erinevalt eelmise päeva öhtust hooga mäest alla söita – selline matk mulle meeldib!

Astusin korra matkateelt körvale Krabi poodi, ega suurt midagi nagu vaja ei olnud, aga kui pood peaaegu teele jääb, siis astusin ikka läbi – jäätis ja Jaffa kulusid marjaks ära. Külapoe ees kohtusin ka kohalike poevalvuritega vöi siis teise nimega lihtsalt külajoodikutega, kes olid vaatamata kellajale (kell oli umbes 1 päeva) juba viinapudeli lahti korkinud. Üks oli eriti jutukas ja hakkas mulle kohe lugusid rääkima, kuidas ta omal ajal rattaga kiiremini Võrru sõitis kui buss. Olles kogu oma loo mulle ära rääkinud, jäi ta hetkeks vait ja tödes, et „jah, see oli muidugi 20 aastat tagasi, ega enam vist ei söidaks”. No, tõesti :) Seepeale andis ta mulle soovituse, et ära-sa-vaatetornidesse-mine, sest jalad pidavat haigeks jääma. Ta korra oli kahes tornis samal päeval käinud – pärast olid jalad haiged. Selline spordipoiss siis… Hiljem proovis too jalgrattur-joodik poodi minna, aga tõenäoliselt oli ta seal juba üsna tüütuks muutunud igapäevane külaline ja poe omanik viskas ta lihtsalt poest välja lüües ukse suure pauguga kinni.

Veel toredam külateater rullus lahti pärast seda kui poe ette sõitis üks masin, millest väljusid kaks naisterahvast. Esimene, vanem, köndis joonelt poodi. Teine, see noorem, märkis ühele nendest joodikutest, et „Sa pidid ju ainult rattaga sõitma tulema“. Möku-joodik ainult nohises selle peale. Järgmiseks oli etteheitev ja täiesti öigustatus küsimus „Kuidas sa nüüd koju söidad?“. Möku-joodiku suust ei tulnud endiselt ühtki söna. Möne aja pärast väljusid mölemad prouad poest, noorem köndis autosse, vanem köndis otsustavalt ratta juurde ja ütles vastuvaidlemist mittelubaval toonil „Ma viin ratta koju ära!“, istus ratta selga ja läinud ta oligi. Möku-joodik, kes enne oli olnud üsna jutukas, ei öelnud endiselt sönagi, nohises ainult. Naistel on imeline jöud – jutukast mehest saab hetkega vaikne hiireke.

Astusin läbi RMK Pähni külastuskeskusest, mis osutus väga heaks mõtteks. Seal on olnud RMK töötaja oli väga asjalik – ta oli ise nendel matkaradadel käinud ja teadis, et kus ja kuidas. Näitas kaardi peal kohti, kus on tehtud uuendusi, st loodud söidumarsruudid jalgratturitele ja mis peamine, soovitas RMK äppi, mida ma edaspidi ka kasutasin. Etteruttavalt olgu öeldu, et teistes külastuskeskustes, kus käisin (ehk Kiidjärve, Elistvere ja Aegviidu) ma nii häid nöuandeid ei saanud. Pigem tödesid sealsed töötajad, et „vaat ma ei olegi ise seal väga käinud“, st mulle kui matkatee läbijale kasutegur null. RMK ole hea ja tee oma töötajatele vähemalt poolkohustuslikuks ka ise matkateedel käia vöi siis vähemalt omada ülevaadet, sellest alast, mis sinu piirkonda jääb.

Pähnist ära söites panin täiesti vales suunas ajama. Kes teab, miks ma seda tegin aga no oma kilomeetri söitsin vales suunas enne kui arugi sain. Edasi sain nii muuhulgas ka pölluteed ja heinamaad mööda söita, önneks tee Röugesse oli veidral kombel allamäge. Olin just söites juurelnud selle üle, et kuhu sööma minna, kui möödusin täitsa juhuslikult (selles möttes, RMK rada sealt ei läinud, olin ärapööramise koha maha maganud) Ööbikuoru villast, kus olid kaunilt kaetud lauad ja söögilöhnad. Väravas seisid turvameeste moodi mehed, küsisin, et kas vöin ka sinna sööma minna. Lubati. Vötsin ölle ja kanavardad ning asusin maiustama, taustaks mängis live’s Tanel Padar. Nii vöib matkata küll :) Padaril oli nimelt õhtul seal kontsert tulemas ja küllap tegi sound-checki vms.

Plaan oli majutuda Röuges, sest sinna toodi mulle õhtuks vajalik kaabel ja rattakott, seega sai sellest päevast mu matka lühim päev. Eniveis, helistasin tuttavale, et ma ta ema ära ei ehmataks kui oma kodinatega külla saabun. Sain ratta ja pakid ära pandud ning läksin Röuge tuurile. Esmalt poodi, kust ostsin rohkelt erinevaid vedelikke ning pisut süüa. Kömpisin Eesti Ema kuju juurde, sest sealt oli tolle Krabi möku-joodiku sönade kohaselt parim vaade Röugele. No ega ta ei eksinud, oli töesti päris kena vaade. Ujumine Eesti sügavaimas järves oli muidugi vaat, et päeva parim osa. Ma arvan. Kui juba kord Röugesse sattuda, siis oleks imelik mitte ronida ka Linnupessa. Kuna päike sättis end just loojuma, siis tasus ronimine end täiega ära, sest vaade oli lihtsalt vörratu.

Öhtul saabusid ka oodatud juhe ning rattakott. Aitäh, Lemme, imeline!

45.80 km / söiduaeg 3:45. Start kl 12:02 – löpp kl 18:05, st kogu teel oldud aeg 6:03. Kokku läbitud 174.43 km

Magasin täitsa okeilt, esimesel ööl ei ole veel telgitüdimust.

Alustuseks jäi teele Körgeperve lökkekoht, nagu nimigi ütleb, siis oli see Koiva-Mustjöe körgel pervel, st pesta/ujuda sai, katusealusega laud oli ka – väga hea ööbimispaik. Järgmine katsumus oli ratas Tsirgumäe otsa lükata, käisin veel enne vaatamas, kas sinna ikka on mötet minna, kuna mäe otsas oli lökkekoht ning ka torn, kust avanes imeline vaade (sh Lätile), siis tuli minna. See oli ikka päris räige ratta nügimine. GPSjälg näitab nagu oleksin vahepeal teelt körvale kaldunud, aga tegelikult olin koguaeg öigel teel, ei teagi, kuhu metsa see ametlik GPS-joon veab. Kui end ja oma varustust sinna mäe otsa vinnata, siis tasub seal ööbida küll – kena, avar koht oli. Ainult, et pesema/ujuma minemiseks peab jälle mäest alla ronima.

Täiesti suvalises kohas, täiesti suvalisest talust käisin vett küsimas. Anti lahkelt.

Löunatipu juurde minek oli päris vaevaline, st juurikaid täis jalgrada, aga no nüüd on mul seal käidud. Äratulek, muide, oli veel väsitavam, pmst pidi söitma lihtsalt mööda peaaegu olematut jalgrada, mis oli umbes rattakörguse heina sees. Liiga kerge ei olnud. Ööbimiseks on Löunatipp väga okei koht, väike oja, mida nimetatakse kaardil Peetri jõeks on sobilik pesemiseks ja ööbida saab soovi korral ka metsaonnis, katuse all.

Metsavenna talu juurde jäin 7 minutit hiljaks, pood oli kinni pandud, samuti oli kinni muuseum, küll aga oli muuseumi juures ilmselt mingi söögikoht (jah, see oli suletud) ja sellel söögikohal olid öues lauad ning tänapäevaselt oli möne laua juures ka koht, kust sai elektrit, st sain oma telefoni laadida. Hästi veedetud poole tunnine puhkepaus.

Märgistus oli seal Vastse-Roosas pisut puudulik, ka ametlik GPS-joon on kaardil märgitud sinna, kus tähistust ei olnud. Tegelik tähistus läks mööda suurt teed. Mul oli korraks väike hämming, aga läksin köhutunde järgi. Vedas, õigesti läksin.

„Seal ta ongi, see Vargamäe“ oli lause, mis mul hetkega meenus, kui lagedal hakkas paistma Filmi Vargamäe. Kuna see on külastamiseks avatud kella 17’ni ja mina jõudsin sinna mönevörra pärast seda, siis ei önnestunud mul sisevaadetest osa saada, aga see oli tore vaatamine ka väljastpoolt. Kusjuures Sauna Madise elamise ukse oli keegi lahti unustanud ja sinna sain ka sisse piiluda. Vedas, jälle!

Teisel päeval sain vist pea köiki teeliike, kusjuures päeva esimeses pooles pole ka kruusateel suurt viga midagi, aga päeva teises pooles, kui jalgadesse ronib väsimus ja energiavarud hakkavad otsa saama on kruusatee vaat, et köige nömedam teekate. Päeva viimased seitse kilomeetrit olid töeline piin, köik need pikad ca sada vöi paarsada meetrit kestvad töusud olid lihtsalt lõputud. Sellest seitsmest kaks viimast km’i olid veel ainult ülesmäge Paganamaale minek (önneks olin valinud jalgratturite marsruudi, mitte jalgsimatkajate oma), kus lükkasin ratast käekörval, sääsed, parmud ja kärbsed ei teinud olukorda kuidagigi meeldivamaks. Löpuks lökkeplatsile jöudnud, olin läbi, nagu käbi. Istusin vist mönda aega lihtsalt tühja pilguga, paraku ei lase need sääsed liiga pikalt niisama käed rüpes istuda. Tuli tegutseda.

Ujumisvöimalus oli täiesti oivaline, ainult et selleks pidi järsust mäes alla ronima ja pärast muidugi ka üles. Väsitav, aga see värskustunne, mis pärast sind valdab on seda vaeva väärt. Tolles Liivajärves on muide Eesti-Läti piir keset järve. Hindasin pikalt päikese liikumist ja panin löpuks telgi püstkoja taha peitu, et hommikupäike kohe telki saunaks ei kütaks. Alles hiljem tulin selle peale, et oleks vöinud ju telgi ka, kas püstkotta vöi platsil olnud väikesele laululava moodi ehitisele panna. Igaljuhul, seal Paganamaal oli nii palju sääski, et ronisin varakult telki ära ja ka eilsest üle jäänud söögi soojendasin telgis üles.

Üks on kindel – nendel teedel saab käiguvahetus üsna kiirelt selgeks. Sest nii nagu ma kodus sõidan, st eest köige raskemaga ja siis tagant pisut vahetan, siis seal töusunukkidel niimoodi vöimalik ei ole. Teisel päeval ma vist eest suurimat ketast ei kasutanudki, sest no lihtsalt polnud põhjust. Mingil hetkel hakkas ka tagant käiguvahetus vastu kodaraid käima, oli üsna vöitja tunne. Mitte! Önneks käis see käiguvahetus vastu kodaraid vaid siis, kui tahtsin võimalikult raske käigu peale panna ja kuna selle kasutamine oli minimaalne, siis sai hakkama. Mäest alla söites lihtsalt puhkasin ja lasin tirri.

66.19 km / söiduaeg 5:51. Start kl 11:25 – löpp kl 20:20, st kogu teel oldud aeg 8:55. Kokku läbitud 128.63 km