Ratta-O’ga on mul umbes nii nagu massažiga – jube harva käin, aga kui käin, siis naudin täiega ja mötlen, et miks ma seda tihedamalt ei tee. Pöhimötteliselt iga kord! Möni ei öpi ikka ka oma vigadest.

2018-05-29_Liiva-J2rveTulenavalt sellest üliväikesest ratta-o kogemusest ei saanud ma stardist minnes kaardile märgitud ja tegelikult metsas olevatest teedest mittemidagi aru. Pean silmas just teede klassi. Hämmastav, millised väiksed rohtunud teed olid kaardile märgitud laia joonega, aga vb on see ka lihtsalt selle konkreetse kaardi viga. Kes teab… Tiirutasin igaljuhul igalpool mujal kui punkti piirkonnas, ka kaardist väljas käisin hetkeks. Läksin sinna punkti 8 minutit. Nagu puuga oleks pähe saanud, noh. Edasi läks enam-vähem lepse reega ja maastik oli tore, sest töttöelda on seal ennegi korduvalt jooksunud/liigelnud. Mönes kohas polnud kaarti vaja väga vaadatagi. GPS jälje järgi tundub mulle, et 4/24’s punkt oli vist valesti metsa asetatud, aga mis sellest enam.

Pärast läksin veel Raku järve ujuma, kokkuvöttes polnud üldse paha teisipäev.

See, et metsa-O pani oma päevakud teisipäeviti toimuma on körvaltvaatajale enam, kui veider, sest OK Nömme ju teadupoolest tegi juba teisipäeviti päevakuid. Vabandus, et kolmapäev ei saa teha, sest kolmapäeviti on pargijooksud ei ole ju väga pädev vabandust, sest sellel pargijooksul on maksimum 50 osalejat (ja see on selge liialdusega kirja pandud) ja see ei konkureeriks küll ühegi o-päevakuga. Samas jällegi arvestades, et OK Nömme ei panusta väga orienteerumise populariseerimisse ja nende kaardid on enam kui halva kvaliteediga, siis teiselt poolt on see metsa-o käitumine täiesti möistetav. Huvitav kui pikk dialoog sellele köigele eelnes?

Kokkuvöttes küllap ikka orienteerumine vöidab!

Advertisements

Ikka jälle – rattaga tööle, rattaga koju ja rattaga päevakule. Peab meeldima, noh!

2018-05-28_6ism2eSelle jooksuga läks pisut veidralt. Selles möttes, mäletan selgelt, et enne starti kaarti vaadates ignoreerisin täiega esimest punkti, panin peas plaani paika, kuidas minna stardist kohe teise punkti. Pole aimugi, miks. Tegelikkuses läks, aga veel veidramalt. Panin stardist ajama – kaarti jälgisin selliselt nagu läheksin teise punkti, sest nii olin ju plaaninud. Kui aga paremal punkti ümber sebimine paistma hakkas, läksin ja vötsin selle ära. See oli siis esimene punkt, eksju. Kuna ma aga oma peas läksin teise punkti, siis hakkasin kohe kolmanda poole suunistama. Kolmanda punkti juures sain punktinumbreid vörreldes aru, et midagi on puseriti – hetk seisakut ja selgus majas, olin ühe punkti vahele jätnud. Tol hetkel ma ei teadnud veel ise ka, millise – st kas esimese vöi teise. Köik oli liiga segamini. Tagasi ka ei viitsinud minna, sest see ümber tiigi jooksmine oli nii tüütu. Keda see tulemus ikka nii väga huvitab… Sealt edasi panin juba kindlapeale.

Kaheksandasse punkti minnes mainisin ühele prouale, et üle punase viirutuse minek ei ole siiski okei, see on keeluala. Tegemist oli prouaga, kes ei olnud kindlasti esimest korda päevakul ja ta ei olnud ka päris esimeses nooruses – imelik, et inimesed ei pea kaardile märgitud keeluala mittemiskiks, isegi kui sealt läbiminek tundub kedagi mitte segavat, siis keeluala on keeluala. Kuidas nad oma lapsi öpetavad?

Pärast väntasin mönusas kevadöhtus kodupoole. Imeline!

2018-05-24_M2nnikuKrossiradaSöitsin hommikul rattaga tööle – 13.7 km. Vegeteersin tööpäeva ära ja väntasin päevakule – 19.7 km’i. Kindlasti oli vahepeal ka vastutuult, kes seda enam mäletab. Päevakul vötsin oma tavapärase nooremate veteranide raja ja hakkasin minema. Tolle aja peale kevadel, arvasin end juba jaksavat natuke joosta (enda kohta, muidugimöista). Selgus, et kui oled rattaga 20 km’i söitnud, siis ei ole jooksmine nii lihtne, kui tavaliselt. Lisaks muidugi see körgevöitu alustaimestik, milles joostes peab ilmselgelt liiga palju jalgu töstma.

Tagantjärgi targana tean, et esimesse punkti oleks pidanud jooksma punasest joones paremalt mööda teed, mitte metsa all rassima. Kui saab lihtsamalt, siis miks ajada asju keeruliseks. 2. ja 3. punkti piirkonda polnud ma Männiku kaardil vist kunagi sattunud, st tuleb lugeda päevak kordaläinuks – midagi uut, noh. Neljandasse oleks pidanud minema alt mööda suure tee äärt, oleks vähemalt sörkida saanud, selle asemel et rohelises puid painutada.

Teine pool rajast ei olnud midagi keerulist, küll aga oli see füüsiliselt palju raskem. Köigepealt 11-12 liiva sees mäest alla ja mäest üles, siis 12-13 sama jutt. Lisaks ei jaganud ma lahti seda, kuidas viimasesse punkti minna – kui ei jaga pea, siis jaksavad jalad – jooksin viimasesse punkti läbi finiši.

Löpetuseks sai diplomi ja Tartu Miil pakkus pudruhelbeid. Aitäh! Keerasin lenku kodupoole ja kruisisin 15 km’i koju.

2018-05-23_VanalinnJalutasin pärast tööpäeva Vabaduse Väljakule, sain kaardi, millele oli rada käsitsi peale joonistatud (sest öiged kaardid olid otsas, linnapeal vöis o-kaardiga turiste kohata) ja asusin suunistama.

Köik oli pöhimötteliselt kaunis kuni 18’nda punktini, siis ei saanud ma enam ühtäkki midagi aru. Ma ei saanud siis aru ja ei saa ka nüüd aru, mida ma millega segi ajasin, st miks ei taibanud ma Toomkiriku eest läbi joosta ja elegaantselt punkti vötta, vaid  seiklesin seal Toompeal nii nagu oleks esimest korda sinna sattunud. Löpuks kui üht punkti kohtasin, siis pidin ka kurvastusega tödema, et tegu polnud üldse punktiga, kuhu mina teel olin – see oli hoopistükkis järgmine punkt. Vähemalt sain selle järgi aru, kus ma olen. D’OH, kui rumal. Piinlik kohe, et olin nagu peata kana sellises kohas, kus olen kümneid kordi käinud. Kaardita ja kaardiga.

Pärast o-jooksu jallutasin koju tagasi. Mulle kohe meeldivad sellised päevakud :)

2018-05-17_KuusaluLäksin hommikul kodunt välja teadmisega, et köik O-asjad on kaasas, aga öhtul Kuusallu jöudes ei suutnud kotikest SI-pulga ja kompassiga kusagilt leida. Kuna SI-pulgata metsa minna ei saa, siis pidin selle laenutama, kompassita saab hakkama – nii läksingi. Arvestades, et ma niigi selles kompassinduses nörk olen, siis polnudki nagu väga muret.

Kuusalu mets ei ole teab, mis detailiderikas, st olin sunnitud lihsalt tunde peale minema. Enam-vähem täitsa önnestus, tegelikult oli vaheludse möttes kompassita isegi parem, sest see pani kaarti palju täpsemalt jälgima. Eksimise vöi öigemini teelt körvalekaldumise eesmärgil olin sunnitud ümbritsevat väga tähelepanelikult jälgima. Ei tea, kas peaks igakord nii tegema? Seitsmendasse punkti minnes vötsin appi kevadise päikse, mis paistis otse silma, st selgepilt – tuleb minna otse päikesesse. Endalegi üllatuseks kulgesin täpselt punkti. Kes oleks arvanud? Proovin ehk möni teinekord veel seda kompassita-O’d.

Tahtsin raja 45. minutiga läbida, paraku feilisin kahe ja poole minutiga. Möni teinekord siis.

Kompassi ja SI-pulga leidsin üles kodus asju autost kokku korjates :)

IFeelPretty.jpgKui tahad minna pärast tööd kinno ja ei taha sealjuures üldse juurelda selle üle, et kas köik see mida filmis näha saab ka reaalselt vöimalik on vöi ei taha pead valutada köikide maailma murede üle, siis mine vaata mingit arulagedat komöödia/naistekat. Heaküll, pea alati on sinna sisse pikitud ka omajagu elutöde vöi siis midagi n-ö kasvatuslikku, aga siiski üldjuhul on tegemist väga ära-mötle-kaasa filmiga. Mul on üks söber, kellele need filmid meeldivad vöi millegipärast tahab ta neid alati minna kinno vaatama. Ma lähen tihtipeale kaasa, ise ka ei tea miks. Ju siis ongi vaja seda niisama kinos istumist ja naermist. Naer, ju teadpoolest, on kasulik.

See Küll ma olen ilus!/I Feel Pretty (imdb, wiki) oli täpselt see, mida eelpool kirjeldasin. Istud lihtsalt kinos ja lased end sellel möttevabadusel lihtsalt kaasa haarata. Kinost tuled välja mitte avardunud maailmapildiga, vaid lihtsalt kinoskäinuna. Need filmid on köik suht ühe mütsiga löödud, aga konkreetne lugu on sellest, et üks tütarlaps, kes on pisut korpulentsema kehaehitusega ja seetöttu on ka mönevörra madala enesehinnanguga, st pmst ta alustab iga esmaspäev uue dieediga ning hakkab jälle trennis käima. Nagu me köik, eks? :) Igaljuhul läheb nii, et pärast kukkumist spinninguratta seljast lööb ta pea ära ja ühtäkki on ta endast väga heal arvamusel ja ei karda seda ka välja öelda. Saab uue töö ja köik läheb nagu lepase reega. Edasi vaadake juba ise :)

Loo moraal (mis alati sellistesse filmidesse sisse on pikitud) on see, et “Don’t judge a book by its cover” ehk “Ära hinda raamatut tema kaane järgi!”. Põhimõtteliselt on see köikide selliste filmide sönum ja sellega on ka raske mittenöustuda. Mitte, et ma ise alati selle järgi toimiks.

Kui tahate öhtust löögastust, siis vaadake, samas kui te ei vaata, ei jää te mittemillestki ilma.

2018-05-10_KodasooKes seda ammust lugu enam nii täpselt mäletab, aga küllap kukkus tööl taas pastakas pool viis lauale ja keerasin autonina päevakupaiga poole. Ilm oli soe, öhtu vaba – idekas noh. Kui ma selleks ajaks arvasin juba, et jaksan nagu natuke joosta, vähemasti sirge tee peal, siis vähe mägisemas kohas on kohe hing paelaga kaelas. Pean iga kord tödema, et olen köige ehedam Põhja-Eesti päevakusportane.

Üheksanda punkti piirkonnas ei klappinud mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt maastik ja kaart omavahel päris hästi, sest näiteks too lage, mis jääb punktist pöhja, oli tunduvalt suurem kui seda kaardi järgi vöiks arvata. Tegin möningad tühijooksud paremale-vasakule. Töeline bingo aga tuli 10. punktiga. Ilmselgelt alahindasin kompassi vaatamise vajadust ja ülehindasin oma vöimet lihtsalt pöhja suunduda. Suundusingi pöhja, aga seda mitte ilmakaare möttes, vaid lihtsalt pöhja – igatahes pöhja. Täiesti ebaönnestunult sattusin sinna punkti just siis, kui ühtki teist söpra sealkandis ei olnud, st pidin jälle tegema tühijooksu paremale-vasakule. Löpp oli önneks jälle rohkem päevakulise maiste järgi :) Välja arvatud viimased 100 meetrit viimasest punktist finisisse – ülesmäge on see jube mage jooks, vötab hinge kinni vöi nii, see aga muidugi ei vähenda päevakuröömu! :)