Kui päeva saab alustada kl 9 hommikuujumisega, siis on hästi alanud päev ja seda see kuues päev ka oli. Päeva löpp kiskus pisut spordiks, aga oli ka pöhjust.

Hommikul vaatasin, kuidas naabertelgi proua pesi nägu kaasavõetud pudeliveega, mis tundus kuidagi veider tegevus arvestades, et olime järve ääres, kus vett oli möötmatu kogus ja see vesi oli pigem puhas. Noh seda välisel vaatlusel muidugi. Ainuke loogiline seletus, mille ma oma peas välja mötlen on see, et tal on järvevee vastu allergia.

Olin eelmisel õhtul välja möelnud plaani, et hommikusööki vaaritama ei hakka, vaid söidan 22 km’i kaugusele Pölvasse hommikut sööma. Sellegipoolest vöttis mul hommikune asjatamine aega poolteist tundi, matkal kulgeb aeg hoopis teistmoodi. Teekond Pölvasse möödus suure tee servas, mis ei tundunud eriti ebameeldiv minek, sest eesmärk oli kindel.

Jöudsin Pölvasse ja jäin pisut nöutu näoga ringi vaatama, et kuhu siis nüüd. Olin kaardilt vaadanud, et kui kohvikut ei ole, siis lähen, kas Olerexi vöi CircleK’sse, eelistatult viimane, sest seal on mu meelest parem kohv vöi noh selle Värska Olerexi kohv ei olnud üleliia hea. Nägin tütarlast lähenemas lapsekäruga, küsisin, et kus siin vöiks möne kohviku leida, et hommikust süüa – sain teada, et tegu pole kohalikuga ja ta nagu päriselt ei tea. Olgu, söitsin edasi. Nägin taas tütarlast lapsevankriga – kordus sama stsenaarium. Järeldus, esmaspäeviti kell 12 könnivad Pölvas ainult mittekohalikud. Ma ei andnud alla, köigepealt nägin Coca-Cola kirjadega päikesevarjusid, st seal saab mingit snäkki, paraku pakuti seal ainult jätsi ja friikaid ning karastusjooke. Ma tahtsin kohvi. Hakkasin siis sinnapoole suunduma, kus kaart näitas CircleK’d olevat. Tee peal kohtasin üht prouat, kes avas oma väikest käsitööpoodi, no see pidi küll kohalik olema. Olgugi, et olin juba tanklakohvi osas otsuse teinud, küsisin siiski moe poolest seda kohvikuasja. Välja kujunes väärt vestlus. Proua jäi üsna nöutuks, pika mötlemise peale soovitas Pesa hotelli, et seal pidavat hästi süüa saama. Vaatas veel mind ülevalt alla pika pilguga ja ütles, et „ärge kartke, see on küll hotell, aga te vöite sinna minna küll“ – hm… mis ta sellega mötles? Moe poolest küsisin, et aga kus siin see Statoil/CircleK on? Proua jäi mötlikuks ja väitis, et tema küll ei tea, et neil siin Statoil on, peatas veel ühe teisegi mööduva proua ja arutles temagagi „Annika, kus meil siin see Statoil/CircleK on?“. Annika näost oli näha selget üllatust „Statoil? Ei, meil ei ole seda, pole kunagi olnud!“. Huvitav, et üks keskpäevane jalgrattur Pölva prouade pead nii segi vöib ajada. Sain endiselt soovituse väisata Pesa hotelli, pidi olema „siinsamas mäe otsas“. Hakkasin siis ratast käekörval lükates minema, jöudsin ca 100 meetrit minna, kui nägin liiklusmärki „CircleK 900m“ – jaaaa! Prouad Pölvast, tundke oma kodulinna!

Statoili XL piimakohv ja muna-peekoniburger kanapihviga pole ammu nii hästi maitsenud. Laadisin taas erinevaid vahendeid, nautisin oma hilist väljavöideldud hommikusööki vähemalt pool tundi kindlasti.

Pövast panin Taevaskoja poole ajama. Teadsin, et seal pakutavad töusud on rängad, kuid õnneks oli seda ilmselt läbinud keegi RMK töötaja ka rattaga ja see tähendas seda, et Taevaskotta ei sunnitud rattaga läbima. Sinna oleks ma vist nuttes jäänud. See muidugi tähendab seda, et Taevaskotta tuleb mul tagasi minna, nagu ka Meenikunno rappa ja Piusa jõe ürgorgu ning koobaste juurde.

Enne Taevaskott jöudmist sain matka esimese korraliku vihmasaju ja see tuli justnagu ühtäkki eikuskilt. Hea, et jöudsin enne oma pagasi vihmakindlaks teha, vastasel juhul oleksin öhtul märga magamiskotti pugenud. Ootasin suurema vihmavalingu möödumist ühe puu all, mis üleliia hästi vihma ei pidanud, st olin märg kui kalts. Önneks oli see vihm ka tolle päeva ainus sahmakas, söitma asudes veel pisut tibutas, aga möne tunni möödudes olin täitsa kuiv. Välja arvatud jalad, sest nendel rattakingadel ei ole kombeks jalas ära kuivada ja see on öudsalt ebameeldiv. Esiteks on juust olla ja jahedama ilmaga hakkab vilu.

Enne päris Taevaskoda läbib rada Viimsest Reliikviast tuttavaid kohti. Toredalt hakkavad kohe igasugused filmilaused peas kummitama.

Kiidjärve külastuskeskuses panin osad asjad päikese kätte kuivama, ise laadisin (taas) telefoni akud täis ja nautisin pakutud sooja teed. Kulus ära küll.

Kuna soovisin õhtuks Kavastusse jöuda, siis üleliia aega just polnud. Tuli minna. Nii palju aega ikka leidsin, et käisin Valgesoo tornis, mis on ülimalt äge moodne torn. Tasus minna. Ilmselt on see raba/soo ka ilus, keset raba paistis olevad NatGeo kollane ruut.

Ahjas panin otse mööda suurt teed, ikka see ajafaktor ja noh ei viitsinud kruusa väisata. Kohalikust Konsumist ostsin kartulisalatit, kohukest ja banaani ning spordijooki ja löin lahti pikniku körvaloleva Ah-ja pubi laua ääres. Oleks vb pubist söögi vötnud, kui ma ei oleks sinna pisut hiljaks jäänud. Tundub, et söögikohtadesse kuni veerand tundi hilinemine oli selle matka märksõnaks.

Asutasin end taas teele, kuid mingil pöhjusel oli tagumises käiguvahetuses mingi imelik ragin. Pilk sinna andis ka seletuse – üks kinnituskumm oli end toredast end sinna rulli keeranud. Nii juhtub kui ei kontrolli enne söitma asumist üle, et poleks ühtki ripakil paela vöi kummi. Selle ära vötmine sai olema üks must töö. Loomulikult pole poe juures vöimalust kätepesuks, jah – praegusel ajal on olemas igas poes des.vahendid, aga ei ole vöimalust kätepesuks. Önneks aga oli paarisaja meetri kaugusel Ahja spordihoone, millesse ma sisse pöikasin.

Käed puhtad, sai alguse vöidusöit ajaga, et jöuda Kavastu parvele. 9 km’i Vönnu ja 14 km’i Kavastusse. Seetöttu vältisin ka RMK poolt pakutavat matkateed, rallisin mööda suuremaid teid. Sain nii asfalti, kui ka kruusa, peamiselt seda viimast. Ma arvan, et need oli köige pikemad sirged sellel matkal ja mitte ainult seetöttu, mul oli kiire ja ootasin nende löppemist, vaid Kavastusse viiv kruusasirge oligi köige pikem sirge matkal. Neid sirgeid tuli hiljem veel, aga nii pikka mitte.

Kavastusse jöudsin 19.47. Kirjade järgi oli parveliiklus avatud kuni kella 20’ni. Tol hetkel kui mina sinna jöudsin oli parvepoiss oma paadiga just vastaskaldal ja vist oma tööpäeva lõpetamas. Panin oma mustad näpud suhu ja vilistasin nii nagu jaksasin (kordki on sellest oskusest reaalselt kasu ka), vehkisin kätega ja andsin möista, et soovin üle saada. Poiss aerutas taas minu poole kaldale. Vaatasin seda paati pisut mötlikult ja arvasin, et seda mu ratast sinna paati vist ei tösta, poiss jällegi, et me vöime ju parvega ka minna, aga see vötab über kaua aega. Mul suva, nüüd oli mul aega küll – seega, parvele! Küsisin, et kas vöin oma telgi sinnasamma jöe kaldal olevasse minisadamasse-ujumisranda panna. Poiss vastu, et ta pole kohalik (jälle?), aga ta ei usu, et see väga hea möte on. Ausalt, mind see väga ei heidutanud, st panin siiski oma laagri üles pöhimötteliselt sadamasse. Aia peal sain asju kuivatada, sain ujuda ja sobivalt oli seal ka üks laud, millel sain laiutada. Mu meelest peaaegu ideaalne.

Esimese asjana telk üles, seejärel pesu ja siis söök. Pakisupp, viineripirukad ja tee, eimingit Tactical Foodsi peenutsemist.

Natuke tundsin muret järgmise päeva pärast, sest lubati vihma ja vihm on see ilmastikunähtus, mida ma matkal köige vähem soovisin. Plaan oli Elistverre söita, vaatasin välja igaks juhuks vöimaluse, kus saaks sealkandis öömaja. Hommikul helistan.

73.69 km / söiduaeg 5:12:51. Start kl 10:32 – löpp kl 19:50, st kogu teel oldud aeg 9:18. Kokku läbitud 382.62 km

Valisin teadlikult suuremaid teid, et vältida ratta lükkamist – tahan söita. Parem oleks, et kiiresti :)

Plaanisin küll esialgu minna Piusa kaudu, aga kuna Koidulasse oli 12 km’i ning tore asfaltteega 12% laskumine, siis keerasin kohe vasakule ära. Laskumisele muidugi järgnes sama suur töus :) Pähni RMK tüüp küll väitis, et seal Piusa-Koidula vahel saab söita hea hooga mööda raudteetammi, aga kuna köik erinevad matkapäevikud, mida lugenud olen, kirjeldavad seda kui üht suurt kannatusterada, siis ei ole mul üldse kahju, et ma tollele raudteetammile ei pöiganud.

Pärast Koidulat läks tee kruusaks ära ja mitte väga meeldivaks kruusaks, aga nagu ennegi öeldud, siis päeva esimeses pooles polnudki see väga vastik. Tagantjärgi imelik möelda, aga mulle isegi natuke meeldis see kurviline ja mägine kruusatee. Mis mul viga on? Sai rahulikult kerida ja omi mötteid möelda, neid oli mul viiendaks päevaks juba omajagu. Lisaks kohtasin näiteks ühes kohas politseibussi, kes seisis keset üht töusu metsa vahel, mulle jäi pisut arusaamatuks, mida nad seal teevad, sest no autosid söitis seal teem umbes neli tükki tunnis. Hiljem inimestega tol teemal vesteldes selgus, et küllap varitsesid nad seal metsavahel, kas salakaubavedajaid vöi siis salaja üle piiri tulijaid. Igaljuhul, jöudu neile, ei tundunud väga pönev olema.

Küll aga oli pisut pönev see Saatse saapa läbimine. Olin eelnevalt endale selgeks teinud, et jalgrattaga siiski vöib sinna siseneda, ainult et seisma ei tohi jääda. Peab hooga läbi söitma. Küsisin igaksjuhuks hommikul Obinitsas ka puhkemaja peremehelt, et kuidas seal need lood on ja ega seal mingit ülesmäge minekut ei ole, sest noh töusul vöib juhtuda nii möndagi. Pidavat olema sirge tee. Oligi. Muidu oli nagu igalpool mujalgi, st mets ja vösa kahelpool teed, ainult et see köik oli Venemaa. Nojah siis. Eriti imelik oli teistkordne Venemaale sisenemine, mis oli umbes 50 meetrit, aga turvanöuded olid köik samad, mis tolle pikema löigugi puhul, st söida läbi ja ära peatu. Tegin nagu kästud.

Pärast välismaal käiku eneseisolatsiooni ei jäänud, vaid suisa vastupidiselt keerasin end ühte hoovi ja küsisin vett, olin juba pea kaks tundi joomata.

Värskas tuli pikem peatus. Köigepealt uudistasin Seto Tsäimaja, kuid kuna minu pirtsaka maitse jaoks seal midagi söödavat ei olnud, siis ukerdasin Värska poole edasi. Tee peale jäi koht, kus olin kunagi Värskas toimunud laagrite ajal ööbinud. Puhas nostalgialaks. Arvasin millegipärast, et tegemist oli endise pioneerilaagri majadega, aga praegu guugeldades sain hoopis teada, et tegemist on Petseri põhjalaagriga, mis oli esimese Eesti Vabariigi ajal olnud sõdurite väljaõppe keskus. Mis muidugi nüüd tundub täitsa loogiline ja no ega see ei välista seda, et seal oleks kunagi olnud pioneeri vms laager. Igaljuhul, keda huvitab, siis Petseri Põhjalaager/Värska laager … ja ERR uudis.

Töin endale Värska poest vett (Värskat muidugi) ja ölut ning kruiisisin Olerexi hot-dogi ja kohvi järele. Magustoiduks jäätis. Panin telefonid laadima ja juurdlesin selle üle, et kuidas edasi. No üldse ei kippunud sinna Meenikunno rappa, sest ka nende teede kohta olin lugenud valdavalt lugusid, mis kirjeldasid tüütuid liivaseid teid. No ei, aitäh. Olin kahevahel, kas kihutada otse Pölvasse ja panna end lihtsalt Pölva järve ääres ankrusse vöi siis pöigata Paidra järve äärde, mis tundus täitsa tore koht. Lahkusin Värskast kindla plaanita.

Pöörasin siiski Paidra peale ära ja mul on siiralt hea meel, et ma seda tegin, sest see oli peaaegu sama tore ööbimiskoht kui esimesel ööl. Üks oluline erinevus siiski oli – kui esimesel ööl Alumatil olin üksinda, siis siin oli inimesi rohkem kui sada. „Eriti meeldiv“ oli üks seltskond, kes oli järve vastaskaldale ennast parkinud selliselt, et autouksed olid lahti ja auto õnnetust muusikasüsteemist tuli kohutavat tiu-tiu muusika, lisage sinna ka pidev karjumine ja möla. Köik ülejäänud umbes 20 telkkonda pidid seda kannatama. No kes teeb nii? Ma töesti ei mõista sellist käitumist. Önneks ei olnud neil telki üles pandud, mis hellitas lootust, et ehk nad siiski ööseks ei jää. Ei jäänudki, ühel hetkel saabus önnis vaikus.

Seda Paidra lökkeplatsi soovitan kindalt. Ja ei tasu ehmuda, kui esimene koht, kuhu telki sooviks panna on täis, söida edasi, see on piklik järv, seal ruumi jagub. Kui peaks ühe miinuse välja tooma, siis on see tualettide vähesus vöi noh täpsemalt oli seal mu meelest vaid üks peldik. Arvestades järve suurust vöiks neid rohkem olla, sest kahtlen, et inimesed viitsivad paarisaja meetri kaugusele vetsu minna.

Laagriplatsi osas mul joppas lausa niimoodi, et üks seltskond oli just lahkumas ja mul önnestus enda kasutusse saada katusealusega laud. Selline laiutamine mulle meeldib. Käisin ujumas (matkal nimetatakse seda ka pesemiseks), tegin süüa (juustupasta), suhtlesin söpradega ja pidasin järgmise päeva plaani. Köik oli kaunis, päev oli olnud ilma suuremate nullpunktideta, st see suuremaid teid pidi ringi söitmine oli hea möte. Kordagi ei tekkinud mötet, et miiiiiks ometi?

73.16 km / söiduaeg 5:01:24. Start kl 11:06 – löpp kl 19:29, st kogu teel oldud aeg 7:23. Kokku läbitud 308.93 km

Hommikul läks vähe pikale, esiteks kaalusin pikalt, et mis on need asjad, mida koju ära saata, st mis on ikkagi möttetult kaasa vöetud. Oli nii möndagi. Peamine, millest loobuda sain, oli seljakott ja see oli töesti 5+ otsus. Teiseks lubati hommikuks pannkooke värske vaarikamoosiga, see tasus igaljuhul ootamist. Löpuks kella 12 olin valmis startima. Olin endale juba plaani teinud, et mööda mingit väiksemat kruusateed ma sinna Suure Munamäe juurde ei söida, sest noh tahan söita, mitte ratast lükata. Teekonna vöib lühidalt kokku vötta nii, et edaspidi sõidan rattaga ainult suunal Suur-Munamägi Röuge, vastupidist teed väldin. Munamäe otsa ronimisest loobusin, olen seal juba korduvalt käinud.

Ka ümber Munamäe söidust loobusin, küll aga plaanisin pöörata Kaldemäelt Vällamäe poole. Pähnis oli mind küll hoiatatud selle eest, et kindlasti tuleb enne Vällamäed ära keerata, et mitte ronida rattaga Vällamäe otsa, aga lugupeetud RMK – palun minge proovige täismatkavarustuses rattaga üles mäest, mis juhatab Kaldemäelt Vällamäe poole. Lühidalt ei ole see vöimalik, vb kui mul oleks olnud kaaslane, kes oleks ratta nügimisel abiks olnud, aga mis oleks selle möte? Ma ei leia kuidagi, et matka möte on ratta nügimine. Sellest kohast saab ratturid kenasti mööda teed ümber söitma panna, palun tehke seda.

Pöiklesin seal Haanja ja Vastseliina vahelisel etapil pisut matkateest körvale hoidudes, kuid siiski peamiselt trassil (mis kulges suuresti mööda kövakattega teed) püsides. Ei tahaks olla selle ratturi nahas, kes kulgeb minuga vastupidisel suunal, sest hoog, mille sain laskumisel Vastseliina oli lihtsalt vörratu. Köige toredam oli see, et pärast Vastseliinast teises suunas väljudes ei tulnud sellist töusu vötta.

Vastseliinas oli mu ainus möte, et saaks süüa. Parem kui mingis söögikohas, aga häda pärast sobis ka pood. Pagarikojani jöudsin 15:09 ja lugesin, et too oli avatud kuni kella 15’ni. Pekki! Proovisin igaks juhuks önne ja katsusin, kas uks on lahti – oligi! Küsimuse peale, kas midagi veel süüa on, sain teada, et supipoti põhjas midagi nagu ikka on veel. Mulle sobis – seljanka pöhjakraabe pole ammu paremini maitsenud, lisaks kohv ja kaneelirull – lihtsalt imeline. Alati tasub önne proovida, isegi kui sulgemisaeg on möödas.

Vana-Vastseliinast näitab matkatee küll üht löikekohta, kuid seejärel peaks justnagu minema matkarajale. Alustuseks muidugi söitsin öigest kohast mööda, sest tähistus oli pisut puudulik vöi siis minu hoog liiga suur, aga igaljuhul tagasi matkarajale jöudes olin taas olukorras, kus söita tuli sisuliselt heinas kulgevas jalgrajal. Istusin maha ja asusin taas kaarti vaatama kuniks saabusid kaks daami koeraga. Küsimuse peale, et kuidas see matkarada edasi välja näeb, kas mul ikka tasub sinna oma rattaga minna, sain üsna üheselt möistetava eitava vastuse. Seal olla nii kitsas, et ma ei mahu oma rattaga sealt läbigi. Hea, et ma selle enne sinna suundumist teada sain. Kuna mööda suurt teed minek ei olnud üldse ring, siis läksin teele, kus sai söita. Tagasi matkarajale jöudes muutunud selles möttes olukord palju paremaks, et rattaga oleks endiselt pidanud minema jöe äärde mäest alla – loobusin, sest minu kord kolme aasta jooksul jöusaali eksimised löppevad sellega, et ma töstan tühja kangi, mis kaalub umbes 10 kg ja ka siis värisevad mu käed nagu keedetud makaronid. Ratta mägedes lükkamine oli kindel NO-NO. Üks iseloomustav video, mille leidsin nüüd hiljem, pärast matka. Juhin tähelepanu, et selles videos tegelevad rataste tassimisega meesterahvad ja nad teevad seda mitmekesi. Kas EMK tõesti arvad, et naisterahvas on suuteline nendest orgudest oma ca 35 kg ratast üles tarima? Päriselt?

Önneks Piusa jõe ürgorust juhatati jalgratturid mööda. Piusa koobasteni ma ei jöudnudki, sest enne saabus üks otsustav teerist, kus märkasin, et koobasteni viib kruusatee, aga Obinitsase keerab asfalttee. Viimane oli küll paganama körge mäega, aga ikkagi köva kattega tee. Kuna nii Lindoras kui Piusas puudus RMK kodulehe andmetel vee võimalus ja mul tuli oivaline idee, et peaks end katuse alla ööbima sättima, siis guugeldasin vastavaid vöimalusi. Esimene tulemus oli Obinitsa Puhkemaja, kiire köne ja sain teada, et paraku on neil köik voodikohad hõivatud, küll aga saan ma panna soovi korral oma telgi nende hoovi ja saan kasutad ka dušši ning kööki. Aitäh ja kindel minek. Tee peal olin küll sunnitud tegema pisikese pausi, et vihmasabin üle läheks, aga finiš oli oivaline. Parkisin end ära, käisin voolava sooja vee all (milline luksus) ja tegin soojas köögis endale öhtusöögi (pakisupp ja vöileivad). Imeline – köik päevased töusud olid ununenud :) Seltsi pakkus üks tore perekond, kes oli end puhkemajja sisse seadnud.

Kuna päev mitte metsas mütates ja ratast käekörval lükates oli täitsa talutav, siis tegin endale ka järgmiseks päevaks uue plaani. Loobusin Mustoja MKA läbimisest ja plaanisin läbida Saatse saapa, mis tundus omaoodi põnev, sest noh – Venemaa. Selle möttega magama läksingi.

61.34 km / söiduaeg 4:46. Start kl 12:19 – löpp kl 19:45, st kogu teel oldud aeg 7:26. Kokku läbitud 235.77 km

Magasin kahe tunniste tsüklitena, st iga kahe tunni tagant vaatasin kella. Külm ei olnud, aga röske oli olla, ilmselt mängisid oma osa higised riided, mis telgis olid. Ärkasin küll varakult, aga hommikused toimetamised võtsid omajagu aega ja tõttöelda teadsin, et tuleb lühem päev, seega lubasin endale hommikul rahulikku uimerdamist. Panin oma tarka märkmikku kirja plaani kuni matka lõpuni – see paraku küll muutus veel omajagu, aga vähemalt olid mul nüüd enda jaoks kilomeetrid välja kirjutatud, mida oli hea vaadata päeva planeerimisel.

Hommikul sai selgeks, et pean endale hankima plekk-kruusi, sest tundus kuidagi tobe igal hommikul oodata, millal kohv termoskruusis jahtub.

Teele asununa külastasin esimese asjana Paganamaa vaatetorni. Vaated olid ilusad, nagu ikka. Söimta hakates sai alustuseks erinevalt eelmise päeva öhtust hooga mäest alla söita – selline matk mulle meeldib!

Astusin korra matkateelt körvale Krabi poodi, ega suurt midagi nagu vaja ei olnud, aga kui pood peaaegu teele jääb, siis astusin ikka läbi – jäätis ja Jaffa kulusid marjaks ära. Külapoe ees kohtusin ka kohalike poevalvuritega vöi siis teise nimega lihtsalt külajoodikutega, kes olid vaatamata kellajale (kell oli umbes 1 päeva) juba viinapudeli lahti korkinud. Üks oli eriti jutukas ja hakkas mulle kohe lugusid rääkima, kuidas ta omal ajal rattaga kiiremini Võrru sõitis kui buss. Olles kogu oma loo mulle ära rääkinud, jäi ta hetkeks vait ja tödes, et „jah, see oli muidugi 20 aastat tagasi, ega enam vist ei söidaks”. No, tõesti :) Seepeale andis ta mulle soovituse, et ära-sa-vaatetornidesse-mine, sest jalad pidavat haigeks jääma. Ta korra oli kahes tornis samal päeval käinud – pärast olid jalad haiged. Selline spordipoiss siis… Hiljem proovis too jalgrattur-joodik poodi minna, aga tõenäoliselt oli ta seal juba üsna tüütuks muutunud igapäevane külaline ja poe omanik viskas ta lihtsalt poest välja lüües ukse suure pauguga kinni.

Veel toredam külateater rullus lahti pärast seda kui poe ette sõitis üks masin, millest väljusid kaks naisterahvast. Esimene, vanem, köndis joonelt poodi. Teine, see noorem, märkis ühele nendest joodikutest, et „Sa pidid ju ainult rattaga sõitma tulema“. Möku-joodik ainult nohises selle peale. Järgmiseks oli etteheitev ja täiesti öigustatus küsimus „Kuidas sa nüüd koju söidad?“. Möku-joodiku suust ei tulnud endiselt ühtki söna. Möne aja pärast väljusid mölemad prouad poest, noorem köndis autosse, vanem köndis otsustavalt ratta juurde ja ütles vastuvaidlemist mittelubaval toonil „Ma viin ratta koju ära!“, istus ratta selga ja läinud ta oligi. Möku-joodik, kes enne oli olnud üsna jutukas, ei öelnud endiselt sönagi, nohises ainult. Naistel on imeline jöud – jutukast mehest saab hetkega vaikne hiireke.

Astusin läbi RMK Pähni külastuskeskusest, mis osutus väga heaks mõtteks. Seal on olnud RMK töötaja oli väga asjalik – ta oli ise nendel matkaradadel käinud ja teadis, et kus ja kuidas. Näitas kaardi peal kohti, kus on tehtud uuendusi, st loodud söidumarsruudid jalgratturitele ja mis peamine, soovitas RMK äppi, mida ma edaspidi ka kasutasin. Etteruttavalt olgu öeldu, et teistes külastuskeskustes, kus käisin (ehk Kiidjärve, Elistvere ja Aegviidu) ma nii häid nöuandeid ei saanud. Pigem tödesid sealsed töötajad, et „vaat ma ei olegi ise seal väga käinud“, st mulle kui matkatee läbijale kasutegur null. RMK ole hea ja tee oma töötajatele vähemalt poolkohustuslikuks ka ise matkateedel käia vöi siis vähemalt omada ülevaadet, sellest alast, mis sinu piirkonda jääb.

Pähnist ära söites panin täiesti vales suunas ajama. Kes teab, miks ma seda tegin aga no oma kilomeetri söitsin vales suunas enne kui arugi sain. Edasi sain nii muuhulgas ka pölluteed ja heinamaad mööda söita, önneks tee Röugesse oli veidral kombel allamäge. Olin just söites juurelnud selle üle, et kuhu sööma minna, kui möödusin täitsa juhuslikult (selles möttes, RMK rada sealt ei läinud, olin ärapööramise koha maha maganud) Ööbikuoru villast, kus olid kaunilt kaetud lauad ja söögilöhnad. Väravas seisid turvameeste moodi mehed, küsisin, et kas vöin ka sinna sööma minna. Lubati. Vötsin ölle ja kanavardad ning asusin maiustama, taustaks mängis live’s Tanel Padar. Nii vöib matkata küll :) Padaril oli nimelt õhtul seal kontsert tulemas ja küllap tegi sound-checki vms.

Plaan oli majutuda Röuges, sest sinna toodi mulle õhtuks vajalik kaabel ja rattakott, seega sai sellest päevast mu matka lühim päev. Eniveis, helistasin tuttavale, et ma ta ema ära ei ehmataks kui oma kodinatega külla saabun. Sain ratta ja pakid ära pandud ning läksin Röuge tuurile. Esmalt poodi, kust ostsin rohkelt erinevaid vedelikke ning pisut süüa. Kömpisin Eesti Ema kuju juurde, sest sealt oli tolle Krabi möku-joodiku sönade kohaselt parim vaade Röugele. No ega ta ei eksinud, oli töesti päris kena vaade. Ujumine Eesti sügavaimas järves oli muidugi vaat, et päeva parim osa. Ma arvan. Kui juba kord Röugesse sattuda, siis oleks imelik mitte ronida ka Linnupessa. Kuna päike sättis end just loojuma, siis tasus ronimine end täiega ära, sest vaade oli lihtsalt vörratu.

Öhtul saabusid ka oodatud juhe ning rattakott. Aitäh, Lemme, imeline!

45.80 km / söiduaeg 3:45. Start kl 12:02 – löpp kl 18:05, st kogu teel oldud aeg 6:03. Kokku läbitud 174.43 km

Magasin täitsa okeilt, esimesel ööl ei ole veel telgitüdimust.

Alustuseks jäi teele Körgeperve lökkekoht, nagu nimigi ütleb, siis oli see Koiva-Mustjöe körgel pervel, st pesta/ujuda sai, katusealusega laud oli ka – väga hea ööbimispaik. Järgmine katsumus oli ratas Tsirgumäe otsa lükata, käisin veel enne vaatamas, kas sinna ikka on mötet minna, kuna mäe otsas oli lökkekoht ning ka torn, kust avanes imeline vaade (sh Lätile), siis tuli minna. See oli ikka päris räige ratta nügimine. GPSjälg näitab nagu oleksin vahepeal teelt körvale kaldunud, aga tegelikult olin koguaeg öigel teel, ei teagi, kuhu metsa see ametlik GPS-joon veab. Kui end ja oma varustust sinna mäe otsa vinnata, siis tasub seal ööbida küll – kena, avar koht oli. Ainult, et pesema/ujuma minemiseks peab jälle mäest alla ronima.

Täiesti suvalises kohas, täiesti suvalisest talust käisin vett küsimas. Anti lahkelt.

Löunatipu juurde minek oli päris vaevaline, st juurikaid täis jalgrada, aga no nüüd on mul seal käidud. Äratulek, muide, oli veel väsitavam, pmst pidi söitma lihtsalt mööda peaaegu olematut jalgrada, mis oli umbes rattakörguse heina sees. Liiga kerge ei olnud. Ööbimiseks on Löunatipp väga okei koht, väike oja, mida nimetatakse kaardil Peetri jõeks on sobilik pesemiseks ja ööbida saab soovi korral ka metsaonnis, katuse all.

Metsavenna talu juurde jäin 7 minutit hiljaks, pood oli kinni pandud, samuti oli kinni muuseum, küll aga oli muuseumi juures ilmselt mingi söögikoht (jah, see oli suletud) ja sellel söögikohal olid öues lauad ning tänapäevaselt oli möne laua juures ka koht, kust sai elektrit, st sain oma telefoni laadida. Hästi veedetud poole tunnine puhkepaus.

Märgistus oli seal Vastse-Roosas pisut puudulik, ka ametlik GPS-joon on kaardil märgitud sinna, kus tähistust ei olnud. Tegelik tähistus läks mööda suurt teed. Mul oli korraks väike hämming, aga läksin köhutunde järgi. Vedas, õigesti läksin.

„Seal ta ongi, see Vargamäe“ oli lause, mis mul hetkega meenus, kui lagedal hakkas paistma Filmi Vargamäe. Kuna see on külastamiseks avatud kella 17’ni ja mina jõudsin sinna mönevörra pärast seda, siis ei önnestunud mul sisevaadetest osa saada, aga see oli tore vaatamine ka väljastpoolt. Kusjuures Sauna Madise elamise ukse oli keegi lahti unustanud ja sinna sain ka sisse piiluda. Vedas, jälle!

Teisel päeval sain vist pea köiki teeliike, kusjuures päeva esimeses pooles pole ka kruusateel suurt viga midagi, aga päeva teises pooles, kui jalgadesse ronib väsimus ja energiavarud hakkavad otsa saama on kruusatee vaat, et köige nömedam teekate. Päeva viimased seitse kilomeetrit olid töeline piin, köik need pikad ca sada vöi paarsada meetrit kestvad töusud olid lihtsalt lõputud. Sellest seitsmest kaks viimast km’i olid veel ainult ülesmäge Paganamaale minek (önneks olin valinud jalgratturite marsruudi, mitte jalgsimatkajate oma), kus lükkasin ratast käekörval, sääsed, parmud ja kärbsed ei teinud olukorda kuidagigi meeldivamaks. Löpuks lökkeplatsile jöudnud, olin läbi, nagu käbi. Istusin vist mönda aega lihtsalt tühja pilguga, paraku ei lase need sääsed liiga pikalt niisama käed rüpes istuda. Tuli tegutseda.

Ujumisvöimalus oli täiesti oivaline, ainult et selleks pidi järsust mäes alla ronima ja pärast muidugi ka üles. Väsitav, aga see värskustunne, mis pärast sind valdab on seda vaeva väärt. Tolles Liivajärves on muide Eesti-Läti piir keset järve. Hindasin pikalt päikese liikumist ja panin löpuks telgi püstkoja taha peitu, et hommikupäike kohe telki saunaks ei kütaks. Alles hiljem tulin selle peale, et oleks vöinud ju telgi ka, kas püstkotta vöi platsil olnud väikesele laululava moodi ehitisele panna. Igaljuhul, seal Paganamaal oli nii palju sääski, et ronisin varakult telki ära ja ka eilsest üle jäänud söögi soojendasin telgis üles.

Üks on kindel – nendel teedel saab käiguvahetus üsna kiirelt selgeks. Sest nii nagu ma kodus sõidan, st eest köige raskemaga ja siis tagant pisut vahetan, siis seal töusunukkidel niimoodi vöimalik ei ole. Teisel päeval ma vist eest suurimat ketast ei kasutanudki, sest no lihtsalt polnud põhjust. Mingil hetkel hakkas ka tagant käiguvahetus vastu kodaraid käima, oli üsna vöitja tunne. Mitte! Önneks käis see käiguvahetus vastu kodaraid vaid siis, kui tahtsin võimalikult raske käigu peale panna ja kuna selle kasutamine oli minimaalne, siis sai hakkama. Mäest alla söites lihtsalt puhkasin ja lasin tirri.

66.19 km / söiduaeg 5:51. Start kl 11:25 – löpp kl 20:20, st kogu teel oldud aeg 8:55. Kokku läbitud 128.63 km

Matka algus oli paljulubav, jäin Saue-Tallinn rongist ülinapilt maha, nägin ca 100 meetri kauguselt kui rong väljus Saue jaamast. Kiirelt pilk telefoni, et kas ma autoga jöuaksin Valga rongi väljumisajaks linna – tulemus oli lubav. Kimasin koju tagasi, asjad autosse ja rallisin linna. Auto jätsin Kalamajja, sealt ca 3 minutiga Balti jaama. Jõudsin! Saue-Tallinn rongipilet läks raisku, toetasin Elronit 1.28 euroga.

Kuna mu rongi sisenemine jäi napilt enne rongi väljumisaega, siis päris kohe oma ratast konksu otsa riputada ei saanudki, köik 10 kohta olid täis. Önneks läksid Tamsalus paar ratturit maha ja sain oma ratta konksu otsa riputada. Muidu oli rongisöit, nagu rongisöit ikka, kui mitte arvestada seda, et rongis oli proua, kes istus otse minu vastas ja aevastas – kaks korda. Tänapäeva uus normaalsus on see, et selle peale tahaks kohe nägu kinni katta. Proovisin siiski säilitada rahu :)

Valgas tegin ühe kohvi ja pirukad ning asusin teele. Asfaldil söitmine Karula rahvuspargi poole tundus nii tore, nii võikski jätakata, paraku oli reaalsus esimesel kruusateel – panin hooga mäest alla ja esimesel kruusatöusul pidin juba ratast käekörval lükkama. Mul on tunne, et neljandal/viiendal päeval vötsin ma selliseid töuse juba ratta seljas – treenitus ja oskus vaikselt kerida tuleb täitsa kiirelt.

Karula rahvuspargi RMK keskuses, mis on matkatee alguspunktiks, oli üks täitsa tore proua – pakkus kohvi ja puha. Paraku ei pakkunud ta mulle matkateelise passi, kuhu saab koguda templeid ja ennast matkajana registreerida. Samas, ega mul sellega midagi teha ka väga pole – ma ju ise tean, kus olen käinud. Laadisin seal keskuses oma telefonid ära ja asusin teele.

Kohe esimesel etapil saan tunda, mida tähendavad mäed – eriliseks „lemmikuks“ kujunesid öhtu löpuks liivased metsateed, eriti nunnu on, kui need on ülesmäge. Korra kaotasin liivas ka tasakaalu ja maandusin kaunilt mustikates. Pistsin siis möned pöske ka. Maitsesid hästi.

Lõuna-Eesti võib olla küll maalima ilusaim riik, aga ta on ka paganama mägine.

Tee peale jäi Kivi metsaonn, mis tundus väga tore koht ööbimiseks, sai katuse all magda, aga puudus vee vöimalus. Veel möödusin Linnajärve lökkekohast, mis oli kenasti järve kaldal, aga kohe praktiliselt tee peal. Ega seal metsas muidugi autosid ei söida, seega nii-ja-naa.

Kell oli 19:10, kui jöudsin Alumati lökkekohta, iseenesest oli päike körgel ja oleks vöinud ju edasi söita, aga koht oli nii ilus ja järve kaldal, et ei raatsinud lahkuda. Pealekauba ei olnud seal ühtki teist inimest, miks ma peaks minema ehku peale välja, et äkki on järgmises kohas ka nii – ei, parkisn end ära. Tegin süüa (riis ja kanakonserv), käisin ujumas ja suhtlesin söpradega (olgu tänatud internet).

Juba telgis, vahetult enne magamaminekut kui hakkasin telefone laadima, selgus, et mul on juhe, mille mölemad otsad on USB-C’d, st seda ei saa akupanga toppida, mis omakorda tähendab seda, et ma ei saa telefoni laadida. Pekki! Önneks on olemas söpru, kes elavad üle Eesti laiali ja möni koguni minu kahe päevatee kauguses. Pika orgunnimise tagajärjel selgus, et puhtjuhuslikult on too tuttav juba ülehomme Röuges, mis tol hetkel oli minust 110 km’i kaugusel ja et too tuttav saab mulle tuua vajaliku juhtme ning ka rattakotti, mille saab panna ratta külge, sest juba esimese päeva löpuks on selge, et seljakott ei ole hea möte ja asju on liiga palju kaasa vöetud, st saan osa kraami jätta Röugesse. Hea tujuga tuli hea uni.

62.44 km / söiduaeg 4:56. Start kl 12:18 – löpp kl 19:10, st kogu teel oldud aeg 6:52

Pildi näppasin siit

Alustama pean sellest, et tegelikult pidin ma 14. juulil istuma lennukisse ja söitma üle Atlandi, et seal mönusalt kuu aega veeta, aga noh, kuna koroona juhib hetkel meie elusid rohkem, kui me ise, siis jäi see plaan ära. See tegi mind nii paganama önnetuks, et valasin ka möned pisarad. Ma ei ole teab, mis suur reisisell ja siis ükskord kui olen oma suve ära planeerinud, tuleb mingi loll viirus ja ajab köik vussi. Ja ega need ameeriklased ei ole just üleliia teravad kriidid, et selle viirusega enam-vähem edukalt hakkama saada, pigem vastupidi – lihtsalt ja lühidalt vöiks öelda, et nad on lihtsalt rumalad. See selleks, mis siin ikka jahuda teema ümber, mille osas ise mittemidagi teha ei saa, tuleb lihtsalt oodata, millal see öudus otsa saab.

Kuna see Ameerika jäi ära, siis tuli uus plaan leida, sest olla kuu aega suht samas režiimis nagu olen olnud altes 15. märtsist tundus kuidagi nürivöitu. Ei mäletagi millal ja kuidas sattusin kellegi Peraküla-Ähijärve matkatee blogisse. Tol hetkel tekkis möte, et – näe, peaks ka selle ette võtma. Jätsin selle suve plaan B’ks, mille täitumisele sel suvel siiski ei lootnud. Läks teisiti. Pärast seda, kui sain teada, et lend Frankfurt-Wahsington on tühistatud, tuli plaan B jälle meelde. Pikka planeerimist ei olnud, tuli minna.

Olen küll eelnevalt käinud heade söpradega rattamatkal, aga see on kestnud maksimaalselt 3 päeva ja koos kaaslastega (st pagas on vähe ühtlasemalt jagunenud). Nüüd aga ootas ees ca 2 nädalat üksi reisimist. Üksi olemist ma ei pelga, kaks nädalat rattaga tundus tore. Etteruttavalt olgu öeldud, et koos kaaslastega on toredam – jah, ise oled oma aja ja tempo juhtija, aga siiski kaaslastega koos saab vahetult emotsioone jagada. Küllap oleks see retk koos kaaslastega ka aega võtnud rohkem, sest üksi ei viitsi nii palju kultuuriga tegeleda, sest tagant sunnib soov lihtsalt edasi minna.

Minu teekond algusega Valgast ja löpuga Tallinnas

Lugesin läbi matkapäevikuid, mis loodusekoos.ee lehel leida oli ja köik tundus nii tore. Plaan oli läbida matkatee vöimalikult täpselt mööda joont. Etteruttavalt olgu öeldud, et rajal teeb reaalsus omad korrektiivid. Kokkuvõtvalt sai sellest matk Ähijärve-Peraküla matkateel, mis sai tollest matkateest küll inspiratsiooni, aga ei olnud 100% matkatee läbimine. Umbes nagu filmid „based on true stroy“, osasid etappe tegin endale meeldivamaks ning mölemasse otsa lisandusid kohale- ja kojusöit. Kui nüüd keegi arvab, et see ei ole ju päris ja arvab, et ma olen pehmo, siis vöin olla ka, aga hinnanguid palun siiski neilt inimestelt, kes ise selle 100% läbi teevad. Räägime siis.

Matkatee mitte täielik läbimine tuli puhtalt sellest, et mu meelest on ratas siiski söitmiseks, mitte käekörval lükkamiseks, rääkimata sellest, et seal rajal on kohti, kus ma ilmselt oleksin jäänud füüsiliselt hätta – ma lihtsalt ei oleks olnud vöimeline oma umbes 100 kilo kaaluvat ratast töstma vöi mäest üles vinnama. RMK’l on siinkohal vaja ikka hoolega möned kohad kriitiliselt üle vaadata. No ja möne koha peal muidugi lihtsalt tüdimusest metsateede osas.

Igaljuhul. Käisin siis esmaspäevasel päeval poes, et köik vajaminev kraam valmis osta, teisipäeva vötsin pakkimiseks ja puhverpäevaks (noh, et kui midagi ikkagi unustasin osta) ja kolmapäeva hommikul oli minek.

Plaan oli söita rongiga Valka, sealt rattaga Ähijärvele (ca 35 km), seejärel matkarada Ähijärve-Peraküla, Perakülast Seljakülla heale söbrale külla ja viimasel päeval kojusöit. Arvasin kokku saavat ca 1000 km’i, mis oleks vist olnud ka üsna töenäoline, kui oleksin kogu raja läbi söitnud. Vb oleks pisut puudu jäänud. Ma isegi ei plaaninud seda rada teistpidi söita, mis on vist n-ö originaalis ette nähtud. Esiteks tundus möistlikum söita kodu poole, teiseks ei piiraks mind matka löpus Valga-Tallinna rongi väljumisaeg ja kolmandaks (vaat, et oluliseim punkt) söitsin mägedest lamedale maale, st raskem osa enne ja lihtsam pärast – loogiline ju. Samas arvestades seda, et treenitus tekib möne aja möödudes, siis oleks vöib L-Eestis lihtsam matka teises pooles, sest teatav treenitus on juba olemas. Mine vötta kinni, kus see töde on.

Tagantjärele targana tegin ka ilma mõttes õigesti – selles mõttes, et sadu hakkasin saama alles lauskmaal olles, Lõuna-Eesti mägiteedel vihmaga vöitlemine ei tundu väga lahe väljakutse. St esimese vihmasabina sain alles Ahjas, kus mägisem osa matkast olid selgelt selja taga.

Juba enne matka oli mul kindel plaan ööbida venna ja öe juures, st Ravilas ja Aespal, aga kokkuvöttes läks nii, et kaheteistkümnest ööst kuuel magasin voodis, linade vahel. Eriti tihedaks läks see pärast Jõgevat, kus tuli järjest neli ööd voodis, siis üks Vihterpalus telgis ja siis taas voodis. Tore, kui sul on söpru/peret üle Eesti ja nad öömaja pakuvad.

Sellelt lingilt peaks avanema matkatee kaart ka google mapsis. Punasega on minu läbitud rada, sinisega ametlik matkarada ning helesinisega ametlikud rattaga ringi söitmise teed. Punased ja rohelised mummud on RMK *.gpx failiga kaasatulnud tähised, kuusepuu ja jalgarrataga tähised on minu päeva algus vöi löpp.

TON’i päevakud said läbi, st tuli leppida kolme linna-O’ga.

13.10 – Pelguranna, linna-O. Punane rada 5.3 km

2019-10-13_PelgurannaPüüdsin endale meenutada midagi seoses selle päevakuga, mittemidagi seoses orienteerumisega ei meenu. Kaardi pealt GPS-joont vaadates selgub, et etapil 23-24 olen end sölme jooksnud. Nii juhtub kui hetkeks ei seisata ja mötlen, et vot-nüüd-panen – paningi, lukku. Arvan, et mötlesin ka reeglite rikkumisele, aga hea-mina vöitis. Olen üsna veendunud, et oli päevakulisi, kes tömbasid sealt rahumeeli tökkejooksu tehes otse. Päevakuliste normkäitumine.

Ah-jaa, etapil 25. punkti kohtasin Kairit, keda polnudki peale emakssaamits kohanud, embasime kiirelt ja lippasin edasi. Pöhilised asjad köigepealt, eksju. Mötlen siinkohal önnesoovimist. Sarnaselt önnitlesin kunagi ka Harku metsas Monikat, orienteerujad teevad seda ikka o-rajal :)

20.10 – Pirita TOP, linna-O. Oranž rada 3.7 km

Huvitav, miks ma olen oranži raja valinud, sest üldjuhul lä2019-10-20_PiritaTOPbin nendel linna-O päevakutel ikka punase raja. Ju mul oli siis mingi väga möjuv pöhjus. Ma iseenesest möistan rajameistri soovi panna jooksjaid kaarti lugema ja mitte läbima keelatud alasid (st näiteks hekke), aga päevakul see paraku ei tööta, sest 6. ja 7. punkti juures joosti ikka otse läbi hekkide ja seega ka otse üle haljasala, kust ilmselt oligi rajameistri soov jooksjaid ümber suunata. Ehk, et see ümbersuunamine ei töötanud – pigem oli sellel vastupidine möju, kui punkt on ikka ca 5 meetri kaugusel heki taga, siis ei hakka suurem mass ringi jooksma, et punkti jöuda ja nii tekitatakse haljasalale tahtmatult kahju. Sama käib Pirita kloostri kohta, seal pandi ikka toorelt üle müüride, kuigi ilmselgelt ei ole see lubatud.

Köiki neid ülalkirjeldatud reeglite rikkumisi eirasin täitsa teadlikult, aga nagu pärast finišit selgus, siis olen 16-17 etapil ise otse üle punase viirutuse jooksnud. Miks ma seda tegin, jään vastuse völgu. Palun vabandust.

27.10 – Lehola, linna-O. Punane rada 4.5 km

2019-10-27_LeholaKodunt väljaminek oli rohkem vaimu, kui füüsise proovile panek, sest öues oli maru – vihma kallas vahetpidamata ja selle kokteili veel rammusamaks vingelt puhuv tuul. O-söbra vaim pandi tugevalt proovile. Etteruttavalt olgu öeldud, et kokkuvöttes oli ikka mönus, vihmaga jooksmine mulle ju meeldib. Ma olen nende linna-O päevakutel ikka nagu käinud, aga see Mustamäe rajoon oli mul veel o-kaardiga läbi jooksmata, ilmselt oli see üks pöhjustest, miks ma end välja ajasin. 

Ja-jah – tore oli. Tuleb teinekordki oma möttele kindlaks jääda ja end ikka (o-) jooksma sundida.

September: kaks linna-O’d, kaks TON’i

2.09 – Saue, linna-O. Oranž rada, 4.4 km / 23 kp

2019-09-02_SaueTol hetkel ei olnud Saue veel mu kodulinn, selleni läks veel kask ja pool nädalat aega. Tükk aega mötlesin, kas üldse lähen, sest vihmasadu oli lakkamatu, non-stop sadu ja tugev tuul, normaalne inimene on sellise ilmaga toas ja joob teed, aga tavaline päevakuline ei olegi vist päris normaalne, väike kiiks käib asja juurde. Lakkamatu vihm tegi metsaaluse “meeldivalt” hämaraks, kuna ma prillid jätsin juba targu autosse, siis ei saa öelda, et ma köike ümbritsevat üleliia täpselt oleks näinud. Pigem mitte. Punktid 4-5-6-7-8 olid põhimõtteliselt suvalised kohad Saue vösas disc-golfi raja vahel. Hea, et vihmase ilmaga neid disc-golfareid rajal ei olnud, ei pidanud pidevalt ringi vaatama, et kas tuleb möni ketas vastu pead vöi ei. A mis ma ikka kurdan, ise ma selle valiku ju tegin. Kokkuvöttes oli ikka rahulolu, sest noh olin end sundinud.

5.09 – Laulasmaa, TON. N40:  38-39-42-44-47-52-53-56-57-59-65-64-62-100 / 4.7 km

2019-09-05_LaulasmaaHooaja eelviimane päevak oli meie klubi korraldada, kuna päeval pidin tärkavale noorsoole juhiseid jagama, siis olin n-ö öhtuses vahetuses, mis piltlikult tähendab seda, et lähed kohale, oled pisut aega seltskondlik, siis küsid luba metsa minna (mille ka üldjuhul saab), jooksed ära ja siis ootad kannatamatult päevaku löppu, et hakata telke jms maha vötma. Kambakesti käib see önneks üsna kiirelt. Seejärel oled natuke aega veel seltskondlik ja loed öhtu löppenuks.

Päevakule mitteomaselt oli seekord start keskusest tükk maad eemal, aga see on täitsa OK lahendus, eriti sellise kitsa ribaga kaardi puhul, nagu seda on Laulasmaa. Arvestades seda kui palju on kaardil violetset ala, sai rajameister oma tööga hästi hakkama, ei ole kerge niimoodi osavalt köik rajad ühest pilust läbi juhendada. Jah, see tähendab ka teejooksu, aga on oluline vahe, kas teejooks on olukorrast vöi rajameistri mugavusest sunnitud.

Enda jooksu kohta olen endomondosse kirjutand napilt “enam-vähem” – ju siis oligi nii :)

9.09 – TalTech, linna-O. Oranž rada, 3.5 km / 25 kp

2019-09-09_TalTechPärast tööpäeva teha üks mönus o-jooks on hea päeva stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuna öhtul oli vaja veel vutti vaatama jöuda, siis polnud aega punast rada joosta, pidin keskmisega leppima ja noh ega see Tehnopoli tagune parkla teab, mis pönev koht jooksmiseks ei ole ka :) Punase ja oranži raja vahe tunduski olevat too tagumine suur parkla, sest ülejäänud aja oli üks suur rivisjooksmine. Rajameister (ma ei viitsi vaadata, kes see oli) oli pisut lati alt läbi köndinud, üsna sirge seljaga sealjuures. Alates umbes sealt 15. punktist olid punane ja oranž rada identsed. Mu meelest oli punkte metsas piisavalt, st oleks saanud ju teises järjekorras läbimist rakendada. Igav.

Öhtul kaotas Eesti 0:4 Hollandile, aga no see oli üsna oodatav tulemus. Ei mingit üllatust.

12.09 – Vabaõhumuuseum, TON. N40: 55-46-54-43-40-38-37-59-39-58-41-42-57-35-36-34-33-32-56-47-50-49-48-51-60 / 5.1 km

2019-09-12_Vaba6humuuseumPidin kiirelt lippama, sest kell 19 algas Keilas teater. Ega see kiiruse asi veres ei ole, aga ma vähemalt proovisin. Olulist viga ka ei teinud, lihtsalt kulgesin algusest löpuni. Punkti nr 42 ümber käisin vist kaks ringi ümber pöösa, sest punkt oli nii pöösa sisse ära peidetud, et minu kiiruse juures jäi see kuidagi märkatama. Süüdistaks nägemist, aga ei saa, prillid olid ju ees. Vb ei peaks päevakul niimoodi punkte peitma, aga eks see on see sprindi-O völu, alati pole neid punktitähiseid kuhugi kinnitada ja nii need pöösasügavusse satuvadki.

Keilas käisin Kirssu juures umbes kahe minutiga pesus ja siis teatrisse vöi noh stand-up pole vb päris teater, aga saate aru küll ju. Stand-Upi tegid Kait Kall, Mattias Naan ja Argo Aadli. Ma vist läksin liiga suurte ootustega, aga ei olnud nagu NII naljakas, oli naljakas, aga ma ootasin enamat. Ajaviitena käis kah.

16.09 – Karjamaa, linna-O. Oranž rada, 3.3 km / 20 kp

2019-09-16Ilm ei olnud taaskord maailma mönusaim, vihma tuli vahelduva eduga, kord tugevamalt ja siis oli jälle päikesepaiste. Pidin end taas sundima rohkem kui tavaliselt, aga nagu ikka – löpuks oli mönna.

Kuna päevaku starti oli ca kilomeeter, siis läksin kerge sörgiga sinna, valisin oranži raja ja sörkisin koju tagasi. Punast rada ei hakanud vötma, sest tulenevalt tollest muutlikust ilmast, tegin minekuotsuse köige viimasel minutil ja et säästa korraldajaid (kes niigi külmetasid) enda ootamisest, siis läksin pisut lühemale rajale.

Einoh tore oli, rohkem septembris orienteeruma ei jöudnudki, ju siis oli muud tegemist. Näiteks kolimine…

Saldo: üks linna-O, neli TON’i

1.08 – Loksa, TON. N40: 31-32-36-33-34-35-56-38-57-50-52-54-48-49 / 5.1 km

Pärast Sloveeniat oli see Loksa mets nagu parkmets – tore oli kohe joosta, kui ei pidanud koguaeg mäkke ronima. Rada tundus ka kuidagi lihtsavöitu :) Samal ajal päevakuga toimus ka TOW, kes startisid ühisstardist. Mul önnestus neist viis minutit enne metsa saada. St eesmärki polnud raske sead – tollest kambast vöiks enne välja saada. Nii ma arvasingi, et läks…. seniks kuniks finišis Inksi istumas nägin. Tunduski kuidagi liiga hea möelda, et ma oleks sellest rivis jooksvast kambast kiirem olnud. Aga kus krt nad mu’st mööda said. Selgus, et etapil 56-38, kus ma endale mitteomaselt otsustasin otse minna, olid TOWlased mööda teed ringi pannud ja üsna ilmselgelt liikusid nad ka kiiremini. Imelik, et ma neid isegi seal rannas luidete vahel ei näinud.

Linnavahele jöudnuna tundsin, et pagan, ma ei näe enam kaarti. Pidin lausa seisma jääma ja prillid eest vötma, et täpselt aru saada, kust vöib minna ja kust mitte. Ega see lugemisprillikandmiseiga kerge ei ole :) Seal muidugi panid päevakulised ka toorelt läbi oliivirohelise…

8.08 – Aegna, TON. N40: 31-48-63-65-64-61-59-56-58-53-54-52-50-44-45-40-37-33- 32-100 / 5.3 km

Kuna Tallinna kesklinnas oli taevas tume-tume sinine, siis oli see päevakule minek veel tunnike enne minekut kahtluse all, sest no üldse ei tahtnud märjaks saada. Muidu, autoga minnes ju vöiks, aga no pärast märga jooksu veel paadiga kodupoole söita ja muud jutud ei tundunud üldse tore perspektiiv. Uurisin-puurisin radaripilti ja küsisin lausa Triinalt, et kuidas Aegnal olud ning otsustasime ikka minna. Hea on, et läksime, sest mingit vihma ei tulnud. Otse vastupidi – ainult päikesepaiste.

Raja kohta sama häid sönu ei saa öelda, kui ilma kohta – tuli taaskord tödeda, et “üle 40’sed naised ei ole imbetsillid“. Tahaks orienteeruda ka, mitte ainult raja körvalt punkte vötta. 20’st punktist olid umbes 13-14 lihtsalt mööda teed jooksmine. Kusjuures tee pealt ei tulnud rohkem eemalduda kui maks 50 meetrit. Ainult fakt, et päevak toimub Aegnal (mis on üliäge) ei päästa halba rada.

Önneks sai öhtul pannkooki ja sauna.

12.08 – Raku, linna-O. Punane rada, 4.7 km / 27 kp

GPS-kella unustasin koju, seega pole mul jagada kaarti oma teekonnaga. Rada vöite vaadata linna-O lehelt. Rajast ei mäleta absoluutselt mittemidagi – süüdistan terve aja sadanud vihma. Önneks polnud vähemalt külm ja pärast sai Spartasse sauna.

22.08 – Paldiski, TON. N40: 58-43-32-33-34-35-64-36-61-45-46-47-48-38-39-40-57-62-60 / 4.6 km

Kui oled ikka pärast välismaal käimist lihtsalt luuslanki lasknud trenni tegemise osa, siis on raske loota, et ühtäkki päevakul mööda linnatänavaid jooks oleks mönus ja kerge – tead, ei ole – raske on. Juba vana indiaanlane teab, et kui terve suve pole jooksutrenni teinud, siis joosta ei jaksa. Töestatud, nii on!

Täiesti geniaalse  vea tegin etapil 61-45. Mingil seletamatul pöhjusel tahtsin enne keeluala vasakule keerata, olgugi, et mul polnud pöhjust ka pärast keeluala vasakule minna. Önneks sain sellest veast üsna kiirelt aru, aga see ei takistanud mul siiski pärast seda keeluala ikkagi vasakule keerata ja täiesti teadmata suunas joosta. Miks ma seda tegin jääb siiani möistatuseks, vahel kohe ei ole igale tegutsemisele loogilist seletust. Vöin end vaid lohutada sellega, et ma ei olnud ainus, kes seal keeluala löunapoolsel alal ringi uitas – ma önneks ei jöudnud seal väga palju kammida, tean mönda kellel see arusaamine vähe kauem aega vöttis. Imelik koht.

29.08 – Vasalemma, TON. N40: 31-33-43-46-48-40-32-36-49-55-60-61-51-53-50-62-100 / 4.8 km

Ma ei viitsi praegu välja otsida oma möödunud aasta Vasalemma kaarti, aga huvitav, kas päevakul olid need punktinumbrid sama halvasti loetavad, kui sellel kaardifailil, mis TON’i lehel väljas on. Kui jaa, siis ma ei saa aru, kuidas seal üldse hoo pealt kaarti sai vaadata? Lisatud hiljem: otsisin kaardi välja, önneks oli päebakukaart ikka loetavam, st kvaliteet ei ole teisipäebaku tasemel. Hea seegi. A üldiselt oli seal Vasalemmas mu meelest teist aastat järjest suht sama rada, ainult et ring oli teistpidi. Ega seal muidugi üleliia valikuid ei olegi, aga no siiski… tahan piriseda, eksju.

Öhtul läksime Nömme-Laagri-Saue auto-O’le, mis on algusaastatel oli pönevam, kui nüüd, aga ikkagi tore. Algusaastatel nimelt tuli natuke punktipiirkonnas vaeva näha, et vastuseid leida, aga nüüd on punktide läbimine natuke liiga lihtsaks läinud. Kusjuures mu meelest on see ka tore, kui vastuse saab välja guugeldada, aga punkti läbimiseks peab ikkagi punkti piirkonnas olema. Selliselt on läbimise edukus ka tiimitöö, mitte ainult see, kes-kui kiiresti julheb söita ja liiklusseadust hea tava piirides ületada. Hea, et ma roolis saan olla, sest tagapingil kaarti lugedes läheks mul raudselt süda pahaks.