Eilne päevak oli tõsine vaimujöu kontroll ja sealjuures vaimujöudu ei pandud proovile mitte niiväga metsas, kui rohkem just sellega, et üldse kohale minna. Istusin minagi pärast tööd autosse ja mötlesin tükk aega, kas ma ikka tahan niiväga sinna Mustla-Nömme poole autot keerata. Keerasin, sest ega kodus passimine ja diivanisse augu istumine väga möistlik tegevus neljapäeva öhtuks ei ole. Pealekauba ei viitsi ma niikuinii niisama end jooksma ajada, tuleb siis vähemalt kasutada vöimalust ja minna kaardiga loodusesse, kui seda vöimalust pakutakse. Auto hoiatas teel päevakule, et ole ettevaatlik, vöid sattuda jäisele teele – eino tere juuni! Taevast tuli köike – rahet, lund ja ka päikesepaistet, mis omakorda töi välja vikerkaare. Ilus :)

https://kepphobune.files.wordpress.com/2017/06/2017_06_01_mustla-n6mme.jpgEnd metsajooksuks valmis seades meenus, et ma ei olnud ju Heidile tagasi andnud lillelisi liibukaid, mis ma ta’lt üheks karnevaliks laenanud olin. Selge – ajasin jalga, o-pükste alla. Önneks olin kodunt kaasa haaranud ka klubi dressika – läks selga. Puudust tundsin raja alguses veel ka kinnastest, aga see probleem lahenes pikapeale. Samas oli metsas näha ka lühikeste varrukatega o-sportlasi. Üks neist oli Rjabõshkin, kes on ilmselt oma ajud ära külmetanud, sest ka mingil aprillikuisel sprindivöistlusel, kui normaalsed inimesed käisid jope ja mütsiga, möötis tema kilomeetreid lühikestes pükstes ja särgis. Seda ajude ärakülmetamist töestab ka see, et Rjabõshkin kirjutas viimases Orienteerujas, kuidas orienteerumine ta elu muutis. Muu jama vahel on ka selline lause “Pole olemas ühtki ilusat naisorienteerujat” (sönastus vöis muidugi teine olla, aga möte jääb samaks). Selliste avaldustega noorhärra on ilmselgelt saanud külmakahjustusi.

Aga see metsajooks. Jooks (niivörd kuivörd) oli see vaid alguses, siis läks matkaks ära. See risus rassimine on ikka nii nöme. Ma olen vist pehmoks muutunud, sest tahan ilusat metsa. Rajameister oleks vöinud rohkem ära kasutada selle kaardi ilusamat osa (kaardi pöhja- ja kirdeosas), mitte lükata pikemad rajad niisama sood kündma. Nii nöme. Päris täpselt ei saa ma ka aru, mis oli rajameistri peas kui ta sellise meistriteose N21B rajale ette söötis. B-klassi rada peaks olema siiski kergemapoolne, etapid 7-14 kindlasti seda ei olnud. Önneks olid muidugi lohad, milledest möni ikka punkti viis. Mul on suva, ma vöin seal metsas matkata küll, need B-klassi daamid, kes lootsid saada mitte päris A-klassi kvaliteediga pähklit, pidid ilmselt natukene pettuma. Samas olid ilmselt köik, kes eile metsa läksid ja sealt ka välja tulid vöitjad, sest iseennast olid nad igaljuhul vöitnud.

Aga nüüd palun sooja ilma, sest ei viitsi koguaeg kogu kodus olevat o-varustust päevakule kaasa tarida.

Sellest on tegelikult juba üle kuu aja möödas, aga märgin ära ikkagi. Käisin Aerobike poolt korraldataval laternamatkal “Rummu, Nõukogude töölaager ja seda teenindav asum!”. Idee tore, teostus ka, aga minu jaoks jäi siiski arusaamatuks, miks ma pean pimedas matkama. Mihkel, matka juht, rääkis väga huvitavaid lugusid ja vahepeal kölasid ka laused, et “nüüd näete” vöi “taamal paistab”, nagu ikka matkajuhiga matkal eksju. Aga teate – ei näinud ja ei paistnud. Pool matkamise völu on siiski minu jaoks selles, mida ma näen ja kui ikka näed vaid, seda mida latern valgustab, siis ei ole nagu matkast täit mönu. See vöib muidugi olla puhtalt minu isiklik kiiks :)

IMG_2283.JPG

Samas jällegi, nagu öeldud matkajuhi jutt oli väga huvitav ja tegelikult tasub nendele matkadele minna kasvöi ainult selle jutu pärast. Aerobike kodulehel on terve nimekiri matkadest, mida nad korraldavad ja niimönigi tundub täitsa huvitav. Möni näide “Maardu, 90ndate mõrvapealinn” vöi “Seewald ja hullud” jms. Arvan, et ma vist ikkagi lähen veel mönele, saab vähemalt looduses liikuda, abivahendina vötan kaasa pealambi.

Mulle meeldib minna filme vaatama nii, et ma väga filmiarvustusi ei loe, sest tihtipeale on nendes filmi kohta liiga palju kirjas ning see vöib filmielamuse ära rikkuda vöi siis tekitab see filmi osas liiga suuri ootusi. Üldjuhul olen siiski treilerit näinud, kuid mitte jackiealati. Nii läksingi mitu head aega tagasi vaatama Jackiet (imbd, wiki). Pean tunnistama, et natukene oli see viga, lootsin millegipärast, et film on Jackie Kennedy elust ning tema saamisest USA esileediks. Eksisin. Lugu oli hoopis vastupidine – lugu oli selles, kuidas Jackie ei olnud enam üks hetk esileedi. Einoh, mis seal ikka, mulle sobis ka see, aga siiski olin nagu isegi natukene pettunud. Samas jällegi, film oli väga hea, Natalie Portman oli ikka väga-väga hea. Kuigi pean tunnistama, et kinost väljudes oli selline ängistav tunne, sest see köik oli nii valus ja vastik.

Kes meist ei teaks, kuidas John F. Kennedy mõrvati. Arvan, et see on üks kuulsamaid mõrvalugusid maailmas, kui nii võib öelda. Selles filmis on aga sündumused Jackie silmade läbi, täpsemalt see kõik, mis juhtus atendaadi ning matuste vahel. Wikipedia ütleb nii “The film’s script, written by Noah Oppenheim, was originally conceived as an HBO miniseries, covering the “four days between John F. Kennedy’s assassination and his burial, showing Jackie at both her most vulnerable and her most graceful”“. Ma pole viitsinud uurida, et miks see film tehti. Mis selle möte täpsemalt olema peaks. Imelik film, aga samas väga hea.

Signe Kivi vestlus Ringvaates tolle film teemal on päris hea. Tasub vaatamist ja samuti tasub vaatamist ka film. Dialoogid on head ja nagu öeldud, siis Natalie Portman on väga hea, kogu see leinava abikaasa äng ning samas ka organiseeritus on toodud ekraanile ikka väga hästi. Vaadake!

Mehel nimega Jamie Livingston oli projekti – ta tegi iga päev ühe pildi. Alustas 31. märtsil 1979 ja lõpetas 25. oktoobril 1997, st ilmselt poleks ta lõpetanud, kui poleks ära surnud. Kahjuks. Ta projekt kestis 18 ja pool aastat. Väga äge. Eriti arvestades seda, et 1979 ei olnud digitaalset pildistamist, ei olnud mobiiltelefone, millel on kaamerad – olid tavalised kaamerad, tavalise filmiga. Respekt!

This Man Took a Picture of His Life Every Day Until the Moment His Heart StoppedJamie Livingston: some photos of that day

Mul on käsil sarnane tegevus, hetkel jookseb kaheksas aasta. Töttöelda ei alustanud ma seda projektina (ja ma arvan, et ka too Jamie tegi seda lihtsalt oma hobiks) teha midagi erilist ja ega see pole seda ka nüüd, mul on lihtsalt juba harjumuseks saanud teha iga päev (vähemalt) üks pilt. Esimene selline pilt sai teadlikult tehtud 1. jaanuaril 2010, kuigi arvan, et ka enne seda oli aegu, kus pildistasin pmst igapäevaselt. Tösi on ka see, et nende kaheksa aasta peale on möned päevad ka ununenud, aga arvan, et neid ei ole kokku rohkem kui kümme.  Mul on veel pikk maa minna, aga teen seda röömuga :) Seega söbrad, ärge pange pahaks kui ma teid pildistan – niimoodi saate osaks (minu) ajaloost!

Olen vahel möelnud, et hakkaks neid pilte siia igapäevaselt panema, aga tean juba ette, et  mul ei ole selleks püsivust. Ja pealekauba ei tegele ma nende piltidega igapäevaselt, on aegu, kus ma ei pane üles pea nädal aega ühtki pilti, kuigi tehtud on. Tahaks siiski operatiivsem olla. Parandamise ruumi on.

Nüüd on see koht, kus möni fotopood vöiks mind reklaami eesmärgil sponsoreerida ja kinkida mulle üks hea väike seebikas. Praegune on, nagu ta on…

365

Üks viimase aja parimaid lühifilme, mida ma näinud olen. No tegelikult ma ei vaata eriti lühifilme, aga see ei kahanda kuidagi selle filmi headust. Ja ma ei mötle siinkohal niiväga seda BASE jumpide osa, vaid filmi sönumit ja siirust.

How can you express everything that you want to somebody you love, knowing that if you don’t, that might be the last opportunity that you have?

Ehk lihtustatult – mida sa ütleksid oma parimale söbrale, teades, et see vöib jääda see teie viimaseks vestluseks? See mees seal filmis ütlebki seda köike, mida meist enamus mötleb, aga ilmselt välja ei ülte. Nii aus ja nii siiras.

Ma ei väsi kordamast, et oi kuidas mulle meeldivad filmid “based on true story” ehk film on tehtud päriselt juhtunud sündmuste ainetel ja seda see Lion (wiki, imdb) kahtlemata on. Lugu poisist, kes satub viie aastaselt kodunt ca 1500 km’i kaugusele, ihuüksi, oskatamata kohalikku keelt ja teadmata, kust ta ise täpselt pärit on ning kuidas ta 25 aastat hiljem lionhakkab oma päris ema (vahepeal ta lapsendati) otsima. Lihtne ja selge lugu, aga nii hästi esitletud, et hing jäi kinni. Film oli pigem kurb, kuigi n-ö önneliku löpuga, aga siiski valitsev emotsioon oli ikkagi kurb. Ma ei oskagi öelda, mis see köige kurvem oli, kas see, kuidas ta üksi mööda Kalkuta tänavaid uitas vöi see kuidas ilmselgelt ülerahvastatud lastekodus lapsed öösel mingit lastelaulu laulma hakkasid vöi siis see kui peategelane löpuks oma emaga kokku sai. Ma töesti ei tea, tean, et see köik oli nii kurb, aga samas mitte selliselt kurb, et tuled kinost ära valutava südamega, sest löpp oli ikkagi önnelik.

Tabasin end kinos korduvalt möttelt, et “oot, see köik on ju päriselt juhtunud, kuidas see vöimalik on”. Tösijutt, kuidas see vöimalik on on?

Täiskasvanud Sarood (peategelane) mänginud Dav Patel kandideeris ka Oscarile, kuigi kui sellest filmist oleks väga pidanud keegi Oscarile kandideerima, siis mu meelest oleks selleks vöinud olla see väike India poiss, kes mängis 5-aastast Sarood. Ma nüüd ei teagi, kuidas seda öelda, aga ta oli lihtsalt nunnu :) Dav Patel oli löpuks pisut hulluks läinud eneseotsija ja maitea mulle see ei meeldinud. Aga noh mida mina ka filmikunstist tean.

Teate, vaadake kindlasti seda filmi. Juba ainult fakt, et selline lugu on päriselt juhtunud, väärib vaatamist. Kindlasti väärib!

Meil on söpradega juba ammu olnud möte minna öömatkale, sest teadupoolest on öös asju. Nüüd, 23. veebruaril, jöudsime löpuks ideest teostuseni. Kuna ühel söpradest on Läänemaal metsamaja (jep, vöite seda rentida ja ise ka matkale minna), siis  see oli meil n-ö baasiks, st sealt alustasime ja seal ka löpetasime. Mul polnud matka ajal aimugi, kus ma olin vöi kuhu poole liikuda tuleb, önneks olid söbrad hulga teadlikumad kui ma ja abiks oli ka tehnika (ehk endomondo). Suund oli Leidissoo rabas olevale Soontaga rändrahnule, seal tegime pisikese pikniku ja tagasi “koju”. Bjuutiful :)

img_2263

Keskööl, kui me oma matkamist alustasime, “heiskasime” ka lipu. Ikkagi 99. sünnipäev!

Meil vedas, et sattusime matkama selge ööga, sest tähistaevas oli ikka s*taks ilus. Minge öösel metsa, maru äge. Kui külma kardate, siis minge mönel ilusal augustiööl. Kuivörd mulle teadupoolest meeldib öine orienteerumine, siis öine matkamine on peaaaegu sama äge. Kuigi, minu jaoks pool matkamise mönust see, mida ümberringi näha on – öösel paraku pole peaaegu midagi näha. Aga tore oli ikka. Teinekord jälle :)

Endomondo ütleb, et käisime kolme tunniga 10 km’i. Öö kohta pole paha. Öösel pilte ma teha ei oska, seega neid ei jaga.