2018-03-11_Hiiu-JanseniEnne veel kui saalihokinaiskonnal oli esimene poolfinaal EMÜ SK vastu, käisin kiirelt hommikul Hiiul jooksmas. Kohe alguses pusserdasin esimese punktiga ja otsisin seda hoopis vale koha pealt. Önneks jöudsin oma 20’ndasse punkti ja sain sellega ka aru, kus ma olen – selgepilt, suund öigeks ja punktini. Lasin stardis ühel proual enne ära minna, et ei peaks ta’ga koos jooksma, mulle see pundis jooksmine väga ei istu. Plaan oli tore, aga proua tegi esimese punktiga veel rohkem viga kui mina ja see tähendas seda, et üsna raja algusest olime ikka koos. Ajas ikka närvi küll kui ei suuda endast 23 aastat vanemat prouat kuidagi maha raputada. Kusjuures mulle tundus, et ega ta väga ei kippunud mööda minema ka. Isegi kui ta möne punktivahega kuhugi kadus, siis öige pea olime jälle koos. Löpuks sai mul sellest kopp ette ja lasin tal teel 17’ndasse punkti lihtsalt minna, sörkisin pisut rahulikumalt löpuni. Suur oli mu üllatus muidugi, kui ta seal 20-21 punkti juures jälle mööda metsa sihitult ringi silkas. Kasutasin vöimalust ja löpetasin enne. Huh, hea seegi, piinlik oleks olnud kaotada.

Naiskond muide alustas poolfinaalseeriat 4:3 vöiduga.

Advertisements

RedSparrowSpioonifilmid on alati toredad, kuid kui need lähevad liiga keerukaks, siis ma väsin lihtsalt filmi vaatamisest ära. Ma ei jaksa meeles pidada, kellel on kellega diil ja kes, keda petab. No ei jaksa noh. Pealekauba on mul harukordselt halb mälu nimede peale ja kui ma pean filmi ajal koguaeg nimesid meeles pidama, siis kaob pool filmi vaatamise mönust minu jaoks ära. Täpselt nii selle Punase varblasega (imdb, wiki) läks. Lugu oli pönev, aga no kui ma pean koguaeg enam-vähem vihikusse endale üles kirjutama, et kes on kes ja kes parajasti millise poole peal mängib, siis ma ei jaksa seda filmi vaadata. See köik muidugi ei tähenda, et oleks olnud halva filmiga – tavaline spioonifilmi manipulatsioonikunst oli viidud körgele tasemele. Samas, see et tavaliselt balleriinist vöib saada tippspioon ei köla väga usutavalt, aga paneme selle rubriiki – filmis (ja Venemaal) on köik vöimalik :)

Mis mind selle filmi alguses pisut häiris oli see, et Moskvat näidati eriti trööstitu kohana. Ameeriklased vöiks siiski teada, et aeg on edasi liikunud ka Moskvas, päris 90’ndate alguses enam ei elata. Peasosatäitja oli nimelt alguses (enne kui ta’st sai spioon) balleriin, kui öigesti mäletan, siis esiballeriin. Venemaal teadupoolest on see balleti teema väga körgelt hinnatud, ma küll ei saa olla päris kindel, aga eeldan, et Moskva balletiteater (mis ta täpne nimetus on, ma muidugi ei tea) on viimasepeal ehitis ja üsnagi kaasaegse sisustusega. Seal filmis aga oli näiteks riietusruum umbes selline nagu oli Tallinna 54. keskkooli (numbri valisin suvaliselt) tüdrukute riietusruum kuskil 80’ndate löpus 90’ndate alguses. Värv kukkus seinalt ja niiskus tilkus laest. Sama keskkond oli ka haiglas, kuhu teatri priimaballeriin pärast vigastust viidi. No töesti, ma palun – ka USA kinokülastaja vöiks siiski teada, et aeg on siiski külma söja ajast edasi liikunud ja esiballeriini ei viida kuhugi Venemaa äärepiirkonna külahaiglasse, vaid siiski riigi pealinna parimasse haiglasse ning seal on tipptasemel tehnika. Kas töesti arvavadki ameeriklased, et venelased elavad seisva ajaga?

Aga tegelikult oli täitsa tore ajaviide. Vaadake ikka, kui teile spioonifilmid meeldivad.

TheFloridaProject.jpgÜhel (arvatavasti) ilusal päeval käisin kinos Florida Porjekti vaatamas (imdb, wiki). Treiler oli hea, selline, et kui esimest korda nägin, siis oli kohe otsustatud – lähen kinno! Nojah, vaadake filmis ei olnud eriti tolle täiskasvanud peaosatäitja “näitlemist” väga presenteeritud, röhk oli rohkem lastele pandud ja needki löigud väga väiksed ning ühelauselised. Sellisena tundus see köik väga äge. Tegelikkus aga erines treilerist. Pöhimötteliselt oli seal filmis üks näitleja – Willem Dafoe, köik ülejäänud olid mingid amatöörid ja see oli jube häiriv. Peaosatäitja olla leitud instagramist ning nende laste puhul oligi väidetavalt eelistatud just neid, kes ei olnud varem üheski filmis osalenud. See köik on ju tore, katse-eksituse meetod vöi nii, aga mu meelest tingis see tohutut ülenäitlemist ja see oli löpuks nii häiriv, et ma ootasin töesti pikisilmi filmi löppemist. Ma ei saa aru, miks see köik vajalik oli. Pean juba ei-tea-mitmendat-korda tödema, et ma ei tea vist ikka filmikunstist midagi. Hea vähemalt, et sellele filmile Oscarit ei tahetud anda. Ainuke kandidatuur oli Willem Dafoe ja nagu öeldud, siis ta oli ka ainus element, mis selles filmis OK oli.

Filmi lugu on tegelikult kurb vöi noh traagiline. Ilmselt ongi olemas terve hulk inimesi, kes elavad vaid riiklikust toetusest, püüdes sellega toimetades ellu jääda. Kurb kui inimesed elule nii alla annavad. Olles ise siiski tööjöus noored inimesed, peaks igaüks suutma mingisugust tööd tegema, aga küllap on lihtsam elada toetustest. Heaoluriigi probleem – toetused on nii suured, et nendega on vöimalik hea tahtmise korral ka ära elada. Nii kasvavadki välja terved ühiskonnagrupid, kes ainult nöuavad riigilt, ise midagi vastu andmata. Aga see jutt läks juba filmist natuke kaugele…

Ärge seda filmi küll vaadake, kui te just ei taha vaadata korraga liiga palju halba (üle)näitlemist.

TheShapeOfWaterSiis kui ma seda Vee puudutust (imdb, wiki) vaatamas käisin, siis ma ju ei teadnud, et tegemist on USA filmiakadeemia arvates 2017. aasta parima filmiga. Tol hetkel oli see lihtsalt nomineeritud film. Ma ei teagi, kas mulle meeldis see film või siis ei. Noh “ei meeldinud” on vöib-olla natuke liiga järsk statement, aga ma ei saa öelda, et see mulle ka tohutult meeldinud oleks või et ma selle oleks möödunud aasta parimaks filmiks valinud. Oli selline meeh – heaküll, vaatasin filmi ära, oli tore, aga liigume edasi.

Püüan praegu meenutada, mis tundega ma kinost väljusin. Üldse ei meenu. Hea filmi (st film, mis mulle väga meeldiks) puhul suudan ka hiljem filmi meenutada. Muidugi oli teistmoodi kui muidu, tegelased olid köik hästi välja mängitud, lugu oli ilus, aga no minu jaoks jäi miskit puudu. Kokkuvöttes oligi lugu muidugi väga ilus, sest peamine on ikka tingimusteta armastus ja noh teistmoodi oli see igaljuhul, aegajalt on hea ka selliseid filme vaadata.

Üks tore fun fact ka: Michael Shannon was in a Chicago bar, Old Town Ale House, the moment the film won Best Picture at the 90th Academy Awards. The bar’s owner waited until after the ceremony was over to post a photo to Twitter of Shannon nonchalantly sitting at the bar alone with a pint of beer while watching the broadcast on the overhead TV set – jep, sellest on ka pilt

Arvestades, et tegu on väidetavalt 2017. aasta parim film, siis vaadake ikka. Aga ma olen teid hoiatanud!

2018-02-24_Kadriorg_124. veebruaril pakuti võimalust läbida juubilari auks 100 KP’d. Patt olekd olnud mitte minna. Muidugi läksin. Ärkasin hommikul kell liiga vara, et Tabasalus lipuheiskamisel kohal olla. Ikkagi juubel ju. Pärast seda kutsus Heidi vöileivale, oli raske keelduda, st muidugi läksime. Kulgesin koju, vaatasin paraadi, tegin veel üht-koma-teist ja suundusin Kadriorgu. Startisin möned minutid enne kella ühte. Alguses oli köik tore, kui vaid külm poleks olnud, aga üsna pea sai seegi mure lahendatud, sest teadupoolest hakkab joostes soe. Ainult kl 13 pidin peatuma, et teha pilt eestiminut.ee jaoks. Alguses oli mul isegi nii palju jöudu, et mitte joosta otse üle luigetiigi, 24-25 etapiks hakkas juba väsimus kogunema ja andsin alla – liikusin otse üle veekogu. Ma tean küll, et vist tegelikult reeglite järgi ei tohi, aga teate, ma ei jaksanud ringi minna ja kui see vabandusena sobib, siis ma ei olnud ainus, teised tegid ka! :) Kuni 35’nda punktini oli köik enam-vähem, siis pidi hakkama paksus lumes sumpama ja see oli raske, jöuvarud olid üsna piiri peal. Punkti nr 42 oli keegi ära varastanud, töesti ei tea, mis tal selle SI-jaamaga teha on, aga no ju siis on. Igal juhul rikkus ta mu plaani vötta ära 100 KP’d. Lollakas! 44-50 oli jälle üks suur lumes sumpamine, samuti etapid enne kaardivahetust. S*taks raske oli.

2018-02-24_Kadriorg_2Teise ringi, st pärast kaardivahetust hakkasin juba üha rohkem kella vaatama ja punktinumbreid jälgima, et millal see ikaldus otsa saab. Janu kustutamiseks ja nälja petmiseks söin lund. Korraks nagu aitas, aga tegelikult oli see ikkagi üks suur meelepett. Hommikusöögist oli juba möödas enam kui kuus tundi, energiavarud olid väga otsakorral, aga punnisin jonnakalt edasi. Kuskil 80’nda punkti juures hakkas ka külm, sest nagu öeldud energiat lihtsalt polnud. Nagu ellujäämislaager… Kui ma alguses leidsin endas jöudu joosta ümber luigetiigi, siis nüüd ei olnud küsimustki – otse, ei mingit küsimust – otse! Igaljuhul löpuni ma jöudsin ja vist päris viimane ei olnud, aga kindel ma selles pole. Tänasin viisakalt korraldajaid, et nad mu ikka ära ootasid. Nii raske pole mul töesti väga ammu olnud, isegi vist mönel Xdreamil mitte, sest seal on ju alati söök-jook olemas. Olin läbi, nagu käbi. Önneks ootas kodus pidulaud ja energiavarud sai kiirelt taastatud. Mönel paremal päeval (st mittenäljasena) oleksin ilmselt 15-20 minutit kiirem olnud.

Palju önne, Eesti!

LadyBirdSellest on küll juba jupp aega möödas, aga ühel ilusal päeval läksin kinno Oscari nominanti Lady Bird’i (imdb, wiki) vaatama. Juba kinos olles mötlesin, et ooooot – misasi see nüüd on. No kuidagi ei andnud välja seda möötu, et seda nimetada üheks 2017. aasta parimaks filmiks. Nüüd, kaks kuud hiljem olen endiselt sellel arvamusel. Jube nöme on minna kinno suurte ootustega (noh, tol hetkel oli see ikkagi võimalik 2017. aasta parim film) ja siis väljuda kinosaalist mida-ma-just-vaatasin tundega. Ma töesti ei möista, miks on vaja teha filmi teismelisest tüdrukust, kus nagu ei olnudki pointi. Ma ei saa siiani aru, mida selle filmiga öelda taheti. See, et teismelise elu on keerukas ja täis eneses kahtlemist ning maailma avastamist, ei ole midagi uut. Pigem tehke neid filme siis juba noortekomöödiatena, saab vähemalt naerda. Tavalisemast veel veidrama teismelise elu kinos vaadata ei ole üldse tore. Eriti kui vist on tahetud teha kunsti…

Väike osa oli tolles ka Timothée Chalamet‘l, kes mängis peaosa ka üsna alles vaadatud filmis “Kutsu mind oma nimega“. Kui tolles “Kutsu mind oma nimega” oli ta karakter väga suurepärane noor poiss, siis selles “Lady Birdis” oli ta lihtsalt mölakas ja teate, jube raske oli teda selles osas vaadata. Iga kord kui ta ekraanile ilmus, ootasin ma pikisilmi seda, et see stseen juba läbi saaks, sest miks ma peaks tahtma vaadata mingit mölakat, kui mul on temast meeles palju suurepärasem esitus.

Löppkokkuvöttes peab önnelik olema, et ei läinud läbi selline kole lugu: “According to director Greta Gerwig, the first draft of her script was 350 pages long, which would equate to a movie nearly six hours long.” Need kuus tundi oleks olnud piinarikkamad kui igav kaheksa tunnine tööpäev.

Üldiselt ärge te seda filmi vaadake, kindlalt on olemas terve hulk palju paremaid viise aja tapmiseks.

Artikkel Delfis tänasest hommikust.

Tallinnas Õismäe teel juhtus avarii, sellesse sattunud kutid ei tahtnud lasta end kiirabil kontrollida

Delfi lugeja kirjutab, et täna kella 6.15 paiku juhtus Tallinnas Õismäel avarii.

Tallinnas Õismäe tee 125 juures toimus kell 6.15 avarii. Kaks noormeest on autos, juht kemples tükk aega kiirabitöötajatega, ei tahtnud kiirabiautosse kontrolli minna vist.

Delfi võttis ühendust politsei pressiesindajaga, kui avarii kohta lisandub infot, siis lisame selle siia.

Huvitav, kas “ajakirjanik” on oma üllitisega väga rahul? See on ju piinlik, päriselt piinlik. Kutid? …ei tahtnud kiirabiautosse kontrolli minna vist?