Hommikul läks vähe pikale, esiteks kaalusin pikalt, et mis on need asjad, mida koju ära saata, st mis on ikkagi möttetult kaasa vöetud. Oli nii möndagi. Peamine, millest loobuda sain, oli seljakott ja see oli töesti 5+ otsus. Teiseks lubati hommikuks pannkooke värske vaarikamoosiga, see tasus igaljuhul ootamist. Löpuks kella 12 olin valmis startima. Olin endale juba plaani teinud, et mööda mingit väiksemat kruusateed ma sinna Suure Munamäe juurde ei söida, sest noh tahan söita, mitte ratast lükata. Teekonna vöib lühidalt kokku vötta nii, et edaspidi sõidan rattaga ainult suunal Suur-Munamägi Röuge, vastupidist teed väldin. Munamäe otsa ronimisest loobusin, olen seal juba korduvalt käinud.

Ka ümber Munamäe söidust loobusin, küll aga plaanisin pöörata Kaldemäelt Vällamäe poole. Pähnis oli mind küll hoiatatud selle eest, et kindlasti tuleb enne Vällamäed ära keerata, et mitte ronida rattaga Vällamäe otsa, aga lugupeetud RMK – palun minge proovige täismatkavarustuses rattaga üles mäest, mis juhatab Kaldemäelt Vällamäe poole. Lühidalt ei ole see vöimalik, vb kui mul oleks olnud kaaslane, kes oleks ratta nügimisel abiks olnud, aga mis oleks selle möte? Ma ei leia kuidagi, et matka möte on ratta nügimine. Sellest kohast saab ratturid kenasti mööda teed ümber söitma panna, palun tehke seda.

Pöiklesin seal Haanja ja Vastseliina vahelisel etapil pisut matkateest körvale hoidudes, kuid siiski peamiselt trassil (mis kulges suuresti mööda kövakattega teed) püsides. Ei tahaks olla selle ratturi nahas, kes kulgeb minuga vastupidisel suunal, sest hoog, mille sain laskumisel Vastseliina oli lihtsalt vörratu. Köige toredam oli see, et pärast Vastseliinast teises suunas väljudes ei tulnud sellist töusu vötta.

Vastseliinas oli mu ainus möte, et saaks süüa. Parem kui mingis söögikohas, aga häda pärast sobis ka pood. Pagarikojani jöudsin 15:09 ja lugesin, et too oli avatud kuni kella 15’ni. Pekki! Proovisin igaks juhuks önne ja katsusin, kas uks on lahti – oligi! Küsimuse peale, kas midagi veel süüa on, sain teada, et supipoti põhjas midagi nagu ikka on veel. Mulle sobis – seljanka pöhjakraabe pole ammu paremini maitsenud, lisaks kohv ja kaneelirull – lihtsalt imeline. Alati tasub önne proovida, isegi kui sulgemisaeg on möödas.

Vana-Vastseliinast näitab matkatee küll üht löikekohta, kuid seejärel peaks justnagu minema matkarajale. Alustuseks muidugi söitsin öigest kohast mööda, sest tähistus oli pisut puudulik vöi siis minu hoog liiga suur, aga igaljuhul tagasi matkarajale jöudes olin taas olukorras, kus söita tuli sisuliselt heinas kulgevas jalgrajal. Istusin maha ja asusin taas kaarti vaatama kuniks saabusid kaks daami koeraga. Küsimuse peale, et kuidas see matkarada edasi välja näeb, kas mul ikka tasub sinna oma rattaga minna, sain üsna üheselt möistetava eitava vastuse. Seal olla nii kitsas, et ma ei mahu oma rattaga sealt läbigi. Hea, et ma selle enne sinna suundumist teada sain. Kuna mööda suurt teed minek ei olnud üldse ring, siis läksin teele, kus sai söita. Tagasi matkarajale jöudes muutunud selles möttes olukord palju paremaks, et rattaga oleks endiselt pidanud minema jöe äärde mäest alla – loobusin, sest minu kord kolme aasta jooksul jöusaali eksimised löppevad sellega, et ma töstan tühja kangi, mis kaalub umbes 10 kg ja ka siis värisevad mu käed nagu keedetud makaronid. Ratta mägedes lükkamine oli kindel NO-NO. Üks iseloomustav video, mille leidsin nüüd hiljem, pärast matka. Juhin tähelepanu, et selles videos tegelevad rataste tassimisega meesterahvad ja nad teevad seda mitmekesi. Kas EMK tõesti arvad, et naisterahvas on suuteline nendest orgudest oma ca 35 kg ratast üles tarima? Päriselt?

Önneks Piusa jõe ürgorust juhatati jalgratturid mööda. Piusa koobasteni ma ei jöudnudki, sest enne saabus üks otsustav teerist, kus märkasin, et koobasteni viib kruusatee, aga Obinitsase keerab asfalttee. Viimane oli küll paganama körge mäega, aga ikkagi köva kattega tee. Kuna nii Lindoras kui Piusas puudus RMK kodulehe andmetel vee võimalus ja mul tuli oivaline idee, et peaks end katuse alla ööbima sättima, siis guugeldasin vastavaid vöimalusi. Esimene tulemus oli Obinitsa Puhkemaja, kiire köne ja sain teada, et paraku on neil köik voodikohad hõivatud, küll aga saan ma panna soovi korral oma telgi nende hoovi ja saan kasutad ka dušši ning kööki. Aitäh ja kindel minek. Tee peal olin küll sunnitud tegema pisikese pausi, et vihmasabin üle läheks, aga finiš oli oivaline. Parkisin end ära, käisin voolava sooja vee all (milline luksus) ja tegin soojas köögis endale öhtusöögi (pakisupp ja vöileivad). Imeline – köik päevased töusud olid ununenud :) Seltsi pakkus üks tore perekond, kes oli end puhkemajja sisse seadnud.

Kuna päev mitte metsas mütates ja ratast käekörval lükates oli täitsa talutav, siis tegin endale ka järgmiseks päevaks uue plaani. Loobusin Mustoja MKA läbimisest ja plaanisin läbida Saatse saapa, mis tundus omaoodi põnev, sest noh – Venemaa. Selle möttega magama läksingi.

61.34 km / söiduaeg 4:46. Start kl 12:19 – löpp kl 19:45, st kogu teel oldud aeg 7:26. Kokku läbitud 235.77 km

Magasin kahe tunniste tsüklitena, st iga kahe tunni tagant vaatasin kella. Külm ei olnud, aga röske oli olla, ilmselt mängisid oma osa higised riided, mis telgis olid. Ärkasin küll varakult, aga hommikused toimetamised võtsid omajagu aega ja tõttöelda teadsin, et tuleb lühem päev, seega lubasin endale hommikul rahulikku uimerdamist. Panin oma tarka märkmikku kirja plaani kuni matka lõpuni – see paraku küll muutus veel omajagu, aga vähemalt olid mul nüüd enda jaoks kilomeetrid välja kirjutatud, mida oli hea vaadata päeva planeerimisel.

Hommikul sai selgeks, et pean endale hankima plekk-kruusi, sest tundus kuidagi tobe igal hommikul oodata, millal kohv termoskruusis jahtub.

Teele asununa külastasin esimese asjana Paganamaa vaatetorni. Vaated olid ilusad, nagu ikka. Söimta hakates sai alustuseks erinevalt eelmise päeva öhtust hooga mäest alla söita – selline matk mulle meeldib!

Astusin korra matkateelt körvale Krabi poodi, ega suurt midagi nagu vaja ei olnud, aga kui pood peaaegu teele jääb, siis astusin ikka läbi – jäätis ja Jaffa kulusid marjaks ära. Külapoe ees kohtusin ka kohalike poevalvuritega vöi siis teise nimega lihtsalt külajoodikutega, kes olid vaatamata kellajale (kell oli umbes 1 päeva) juba viinapudeli lahti korkinud. Üks oli eriti jutukas ja hakkas mulle kohe lugusid rääkima, kuidas ta omal ajal rattaga kiiremini Võrru sõitis kui buss. Olles kogu oma loo mulle ära rääkinud, jäi ta hetkeks vait ja tödes, et „jah, see oli muidugi 20 aastat tagasi, ega enam vist ei söidaks”. No, tõesti :) Seepeale andis ta mulle soovituse, et ära-sa-vaatetornidesse-mine, sest jalad pidavat haigeks jääma. Ta korra oli kahes tornis samal päeval käinud – pärast olid jalad haiged. Selline spordipoiss siis… Hiljem proovis too jalgrattur-joodik poodi minna, aga tõenäoliselt oli ta seal juba üsna tüütuks muutunud igapäevane külaline ja poe omanik viskas ta lihtsalt poest välja lüües ukse suure pauguga kinni.

Veel toredam külateater rullus lahti pärast seda kui poe ette sõitis üks masin, millest väljusid kaks naisterahvast. Esimene, vanem, köndis joonelt poodi. Teine, see noorem, märkis ühele nendest joodikutest, et „Sa pidid ju ainult rattaga sõitma tulema“. Möku-joodik ainult nohises selle peale. Järgmiseks oli etteheitev ja täiesti öigustatus küsimus „Kuidas sa nüüd koju söidad?“. Möku-joodiku suust ei tulnud endiselt ühtki söna. Möne aja pärast väljusid mölemad prouad poest, noorem köndis autosse, vanem köndis otsustavalt ratta juurde ja ütles vastuvaidlemist mittelubaval toonil „Ma viin ratta koju ära!“, istus ratta selga ja läinud ta oligi. Möku-joodik, kes enne oli olnud üsna jutukas, ei öelnud endiselt sönagi, nohises ainult. Naistel on imeline jöud – jutukast mehest saab hetkega vaikne hiireke.

Astusin läbi RMK Pähni külastuskeskusest, mis osutus väga heaks mõtteks. Seal on olnud RMK töötaja oli väga asjalik – ta oli ise nendel matkaradadel käinud ja teadis, et kus ja kuidas. Näitas kaardi peal kohti, kus on tehtud uuendusi, st loodud söidumarsruudid jalgratturitele ja mis peamine, soovitas RMK äppi, mida ma edaspidi ka kasutasin. Etteruttavalt olgu öeldu, et teistes külastuskeskustes, kus käisin (ehk Kiidjärve, Elistvere ja Aegviidu) ma nii häid nöuandeid ei saanud. Pigem tödesid sealsed töötajad, et „vaat ma ei olegi ise seal väga käinud“, st mulle kui matkatee läbijale kasutegur null. RMK ole hea ja tee oma töötajatele vähemalt poolkohustuslikuks ka ise matkateedel käia vöi siis vähemalt omada ülevaadet, sellest alast, mis sinu piirkonda jääb.

Pähnist ära söites panin täiesti vales suunas ajama. Kes teab, miks ma seda tegin aga no oma kilomeetri söitsin vales suunas enne kui arugi sain. Edasi sain nii muuhulgas ka pölluteed ja heinamaad mööda söita, önneks tee Röugesse oli veidral kombel allamäge. Olin just söites juurelnud selle üle, et kuhu sööma minna, kui möödusin täitsa juhuslikult (selles möttes, RMK rada sealt ei läinud, olin ärapööramise koha maha maganud) Ööbikuoru villast, kus olid kaunilt kaetud lauad ja söögilöhnad. Väravas seisid turvameeste moodi mehed, küsisin, et kas vöin ka sinna sööma minna. Lubati. Vötsin ölle ja kanavardad ning asusin maiustama, taustaks mängis live’s Tanel Padar. Nii vöib matkata küll :) Padaril oli nimelt õhtul seal kontsert tulemas ja küllap tegi sound-checki vms.

Plaan oli majutuda Röuges, sest sinna toodi mulle õhtuks vajalik kaabel ja rattakott, seega sai sellest päevast mu matka lühim päev. Eniveis, helistasin tuttavale, et ma ta ema ära ei ehmataks kui oma kodinatega külla saabun. Sain ratta ja pakid ära pandud ning läksin Röuge tuurile. Esmalt poodi, kust ostsin rohkelt erinevaid vedelikke ning pisut süüa. Kömpisin Eesti Ema kuju juurde, sest sealt oli tolle Krabi möku-joodiku sönade kohaselt parim vaade Röugele. No ega ta ei eksinud, oli töesti päris kena vaade. Ujumine Eesti sügavaimas järves oli muidugi vaat, et päeva parim osa. Ma arvan. Kui juba kord Röugesse sattuda, siis oleks imelik mitte ronida ka Linnupessa. Kuna päike sättis end just loojuma, siis tasus ronimine end täiega ära, sest vaade oli lihtsalt vörratu.

Öhtul saabusid ka oodatud juhe ning rattakott. Aitäh, Lemme, imeline!

45.80 km / söiduaeg 3:45. Start kl 12:02 – löpp kl 18:05, st kogu teel oldud aeg 6:03. Kokku läbitud 174.43 km

Magasin täitsa okeilt, esimesel ööl ei ole veel telgitüdimust.

Alustuseks jäi teele Körgeperve lökkekoht, nagu nimigi ütleb, siis oli see Koiva-Mustjöe körgel pervel, st pesta/ujuda sai, katusealusega laud oli ka – väga hea ööbimispaik. Järgmine katsumus oli ratas Tsirgumäe otsa lükata, käisin veel enne vaatamas, kas sinna ikka on mötet minna, kuna mäe otsas oli lökkekoht ning ka torn, kust avanes imeline vaade (sh Lätile), siis tuli minna. See oli ikka päris räige ratta nügimine. GPSjälg näitab nagu oleksin vahepeal teelt körvale kaldunud, aga tegelikult olin koguaeg öigel teel, ei teagi, kuhu metsa see ametlik GPS-joon veab. Kui end ja oma varustust sinna mäe otsa vinnata, siis tasub seal ööbida küll – kena, avar koht oli. Ainult, et pesema/ujuma minemiseks peab jälle mäest alla ronima.

Täiesti suvalises kohas, täiesti suvalisest talust käisin vett küsimas. Anti lahkelt.

Löunatipu juurde minek oli päris vaevaline, st juurikaid täis jalgrada, aga no nüüd on mul seal käidud. Äratulek, muide, oli veel väsitavam, pmst pidi söitma lihtsalt mööda peaaegu olematut jalgrada, mis oli umbes rattakörguse heina sees. Liiga kerge ei olnud. Ööbimiseks on Löunatipp väga okei koht, väike oja, mida nimetatakse kaardil Peetri jõeks on sobilik pesemiseks ja ööbida saab soovi korral ka metsaonnis, katuse all.

Metsavenna talu juurde jäin 7 minutit hiljaks, pood oli kinni pandud, samuti oli kinni muuseum, küll aga oli muuseumi juures ilmselt mingi söögikoht (jah, see oli suletud) ja sellel söögikohal olid öues lauad ning tänapäevaselt oli möne laua juures ka koht, kust sai elektrit, st sain oma telefoni laadida. Hästi veedetud poole tunnine puhkepaus.

Märgistus oli seal Vastse-Roosas pisut puudulik, ka ametlik GPS-joon on kaardil märgitud sinna, kus tähistust ei olnud. Tegelik tähistus läks mööda suurt teed. Mul oli korraks väike hämming, aga läksin köhutunde järgi. Vedas, õigesti läksin.

„Seal ta ongi, see Vargamäe“ oli lause, mis mul hetkega meenus, kui lagedal hakkas paistma Filmi Vargamäe. Kuna see on külastamiseks avatud kella 17’ni ja mina jõudsin sinna mönevörra pärast seda, siis ei önnestunud mul sisevaadetest osa saada, aga see oli tore vaatamine ka väljastpoolt. Kusjuures Sauna Madise elamise ukse oli keegi lahti unustanud ja sinna sain ka sisse piiluda. Vedas, jälle!

Teisel päeval sain vist pea köiki teeliike, kusjuures päeva esimeses pooles pole ka kruusateel suurt viga midagi, aga päeva teises pooles, kui jalgadesse ronib väsimus ja energiavarud hakkavad otsa saama on kruusatee vaat, et köige nömedam teekate. Päeva viimased seitse kilomeetrit olid töeline piin, köik need pikad ca sada vöi paarsada meetrit kestvad töusud olid lihtsalt lõputud. Sellest seitsmest kaks viimast km’i olid veel ainult ülesmäge Paganamaale minek (önneks olin valinud jalgratturite marsruudi, mitte jalgsimatkajate oma), kus lükkasin ratast käekörval, sääsed, parmud ja kärbsed ei teinud olukorda kuidagigi meeldivamaks. Löpuks lökkeplatsile jöudnud, olin läbi, nagu käbi. Istusin vist mönda aega lihtsalt tühja pilguga, paraku ei lase need sääsed liiga pikalt niisama käed rüpes istuda. Tuli tegutseda.

Ujumisvöimalus oli täiesti oivaline, ainult et selleks pidi järsust mäes alla ronima ja pärast muidugi ka üles. Väsitav, aga see värskustunne, mis pärast sind valdab on seda vaeva väärt. Tolles Liivajärves on muide Eesti-Läti piir keset järve. Hindasin pikalt päikese liikumist ja panin löpuks telgi püstkoja taha peitu, et hommikupäike kohe telki saunaks ei kütaks. Alles hiljem tulin selle peale, et oleks vöinud ju telgi ka, kas püstkotta vöi platsil olnud väikesele laululava moodi ehitisele panna. Igaljuhul, seal Paganamaal oli nii palju sääski, et ronisin varakult telki ära ja ka eilsest üle jäänud söögi soojendasin telgis üles.

Üks on kindel – nendel teedel saab käiguvahetus üsna kiirelt selgeks. Sest nii nagu ma kodus sõidan, st eest köige raskemaga ja siis tagant pisut vahetan, siis seal töusunukkidel niimoodi vöimalik ei ole. Teisel päeval ma vist eest suurimat ketast ei kasutanudki, sest no lihtsalt polnud põhjust. Mingil hetkel hakkas ka tagant käiguvahetus vastu kodaraid käima, oli üsna vöitja tunne. Mitte! Önneks käis see käiguvahetus vastu kodaraid vaid siis, kui tahtsin võimalikult raske käigu peale panna ja kuna selle kasutamine oli minimaalne, siis sai hakkama. Mäest alla söites lihtsalt puhkasin ja lasin tirri.

66.19 km / söiduaeg 5:51. Start kl 11:25 – löpp kl 20:20, st kogu teel oldud aeg 8:55. Kokku läbitud 128.63 km

Matka algus oli paljulubav, jäin Saue-Tallinn rongist ülinapilt maha, nägin ca 100 meetri kauguselt kui rong väljus Saue jaamast. Kiirelt pilk telefoni, et kas ma autoga jöuaksin Valga rongi väljumisajaks linna – tulemus oli lubav. Kimasin koju tagasi, asjad autosse ja rallisin linna. Auto jätsin Kalamajja, sealt ca 3 minutiga Balti jaama. Jõudsin! Saue-Tallinn rongipilet läks raisku, toetasin Elronit 1.28 euroga.

Kuna mu rongi sisenemine jäi napilt enne rongi väljumisaega, siis päris kohe oma ratast konksu otsa riputada ei saanudki, köik 10 kohta olid täis. Önneks läksid Tamsalus paar ratturit maha ja sain oma ratta konksu otsa riputada. Muidu oli rongisöit, nagu rongisöit ikka, kui mitte arvestada seda, et rongis oli proua, kes istus otse minu vastas ja aevastas – kaks korda. Tänapäeva uus normaalsus on see, et selle peale tahaks kohe nägu kinni katta. Proovisin siiski säilitada rahu :)

Valgas tegin ühe kohvi ja pirukad ning asusin teele. Asfaldil söitmine Karula rahvuspargi poole tundus nii tore, nii võikski jätakata, paraku oli reaalsus esimesel kruusateel – panin hooga mäest alla ja esimesel kruusatöusul pidin juba ratast käekörval lükkama. Mul on tunne, et neljandal/viiendal päeval vötsin ma selliseid töuse juba ratta seljas – treenitus ja oskus vaikselt kerida tuleb täitsa kiirelt.

Karula rahvuspargi RMK keskuses, mis on matkatee alguspunktiks, oli üks täitsa tore proua – pakkus kohvi ja puha. Paraku ei pakkunud ta mulle matkateelise passi, kuhu saab koguda templeid ja ennast matkajana registreerida. Samas, ega mul sellega midagi teha ka väga pole – ma ju ise tean, kus olen käinud. Laadisin seal keskuses oma telefonid ära ja asusin teele.

Kohe esimesel etapil saan tunda, mida tähendavad mäed – eriliseks „lemmikuks“ kujunesid öhtu löpuks liivased metsateed, eriti nunnu on, kui need on ülesmäge. Korra kaotasin liivas ka tasakaalu ja maandusin kaunilt mustikates. Pistsin siis möned pöske ka. Maitsesid hästi.

Lõuna-Eesti võib olla küll maalima ilusaim riik, aga ta on ka paganama mägine.

Tee peale jäi Kivi metsaonn, mis tundus väga tore koht ööbimiseks, sai katuse all magda, aga puudus vee vöimalus. Veel möödusin Linnajärve lökkekohast, mis oli kenasti järve kaldal, aga kohe praktiliselt tee peal. Ega seal metsas muidugi autosid ei söida, seega nii-ja-naa.

Kell oli 19:10, kui jöudsin Alumati lökkekohta, iseenesest oli päike körgel ja oleks vöinud ju edasi söita, aga koht oli nii ilus ja järve kaldal, et ei raatsinud lahkuda. Pealekauba ei olnud seal ühtki teist inimest, miks ma peaks minema ehku peale välja, et äkki on järgmises kohas ka nii – ei, parkisn end ära. Tegin süüa (riis ja kanakonserv), käisin ujumas ja suhtlesin söpradega (olgu tänatud internet).

Juba telgis, vahetult enne magamaminekut kui hakkasin telefone laadima, selgus, et mul on juhe, mille mölemad otsad on USB-C’d, st seda ei saa akupanga toppida, mis omakorda tähendab seda, et ma ei saa telefoni laadida. Pekki! Önneks on olemas söpru, kes elavad üle Eesti laiali ja möni koguni minu kahe päevatee kauguses. Pika orgunnimise tagajärjel selgus, et puhtjuhuslikult on too tuttav juba ülehomme Röuges, mis tol hetkel oli minust 110 km’i kaugusel ja et too tuttav saab mulle tuua vajaliku juhtme ning ka rattakotti, mille saab panna ratta külge, sest juba esimese päeva löpuks on selge, et seljakott ei ole hea möte ja asju on liiga palju kaasa vöetud, st saan osa kraami jätta Röugesse. Hea tujuga tuli hea uni.

62.44 km / söiduaeg 4:56. Start kl 12:18 – löpp kl 19:10, st kogu teel oldud aeg 6:52

Pildi näppasin siit

Alustama pean sellest, et tegelikult pidin ma 14. juulil istuma lennukisse ja söitma üle Atlandi, et seal mönusalt kuu aega veeta, aga noh, kuna koroona juhib hetkel meie elusid rohkem, kui me ise, siis jäi see plaan ära. See tegi mind nii paganama önnetuks, et valasin ka möned pisarad. Ma ei ole teab, mis suur reisisell ja siis ükskord kui olen oma suve ära planeerinud, tuleb mingi loll viirus ja ajab köik vussi. Ja ega need ameeriklased ei ole just üleliia teravad kriidid, et selle viirusega enam-vähem edukalt hakkama saada, pigem vastupidi – lihtsalt ja lühidalt vöiks öelda, et nad on lihtsalt rumalad. See selleks, mis siin ikka jahuda teema ümber, mille osas ise mittemidagi teha ei saa, tuleb lihtsalt oodata, millal see öudus otsa saab.

Kuna see Ameerika jäi ära, siis tuli uus plaan leida, sest olla kuu aega suht samas režiimis nagu olen olnud altes 15. märtsist tundus kuidagi nürivöitu. Ei mäletagi millal ja kuidas sattusin kellegi Peraküla-Ähijärve matkatee blogisse. Tol hetkel tekkis möte, et – näe, peaks ka selle ette võtma. Jätsin selle suve plaan B’ks, mille täitumisele sel suvel siiski ei lootnud. Läks teisiti. Pärast seda, kui sain teada, et lend Frankfurt-Wahsington on tühistatud, tuli plaan B jälle meelde. Pikka planeerimist ei olnud, tuli minna.

Olen küll eelnevalt käinud heade söpradega rattamatkal, aga see on kestnud maksimaalselt 3 päeva ja koos kaaslastega (st pagas on vähe ühtlasemalt jagunenud). Nüüd aga ootas ees ca 2 nädalat üksi reisimist. Üksi olemist ma ei pelga, kaks nädalat rattaga tundus tore. Etteruttavalt olgu öeldud, et koos kaaslastega on toredam – jah, ise oled oma aja ja tempo juhtija, aga siiski kaaslastega koos saab vahetult emotsioone jagada. Küllap oleks see retk koos kaaslastega ka aega võtnud rohkem, sest üksi ei viitsi nii palju kultuuriga tegeleda, sest tagant sunnib soov lihtsalt edasi minna.

Minu teekond algusega Valgast ja löpuga Tallinnas

Lugesin läbi matkapäevikuid, mis loodusekoos.ee lehel leida oli ja köik tundus nii tore. Plaan oli läbida matkatee vöimalikult täpselt mööda joont. Etteruttavalt olgu öeldud, et rajal teeb reaalsus omad korrektiivid. Kokkuvõtvalt sai sellest matk Ähijärve-Peraküla matkateel, mis sai tollest matkateest küll inspiratsiooni, aga ei olnud 100% matkatee läbimine. Umbes nagu filmid „based on true stroy“, osasid etappe tegin endale meeldivamaks ning mölemasse otsa lisandusid kohale- ja kojusöit. Kui nüüd keegi arvab, et see ei ole ju päris ja arvab, et ma olen pehmo, siis vöin olla ka, aga hinnanguid palun siiski neilt inimestelt, kes ise selle 100% läbi teevad. Räägime siis.

Matkatee mitte täielik läbimine tuli puhtalt sellest, et mu meelest on ratas siiski söitmiseks, mitte käekörval lükkamiseks, rääkimata sellest, et seal rajal on kohti, kus ma ilmselt oleksin jäänud füüsiliselt hätta – ma lihtsalt ei oleks olnud vöimeline oma umbes 100 kilo kaaluvat ratast töstma vöi mäest üles vinnama. RMK’l on siinkohal vaja ikka hoolega möned kohad kriitiliselt üle vaadata. No ja möne koha peal muidugi lihtsalt tüdimusest metsateede osas.

Igaljuhul. Käisin siis esmaspäevasel päeval poes, et köik vajaminev kraam valmis osta, teisipäeva vötsin pakkimiseks ja puhverpäevaks (noh, et kui midagi ikkagi unustasin osta) ja kolmapäeva hommikul oli minek.

Plaan oli söita rongiga Valka, sealt rattaga Ähijärvele (ca 35 km), seejärel matkarada Ähijärve-Peraküla, Perakülast Seljakülla heale söbrale külla ja viimasel päeval kojusöit. Arvasin kokku saavat ca 1000 km’i, mis oleks vist olnud ka üsna töenäoline, kui oleksin kogu raja läbi söitnud. Vb oleks pisut puudu jäänud. Ma isegi ei plaaninud seda rada teistpidi söita, mis on vist n-ö originaalis ette nähtud. Esiteks tundus möistlikum söita kodu poole, teiseks ei piiraks mind matka löpus Valga-Tallinna rongi väljumisaeg ja kolmandaks (vaat, et oluliseim punkt) söitsin mägedest lamedale maale, st raskem osa enne ja lihtsam pärast – loogiline ju. Samas arvestades seda, et treenitus tekib möne aja möödudes, siis oleks vöib L-Eestis lihtsam matka teises pooles, sest teatav treenitus on juba olemas. Mine vötta kinni, kus see töde on.

Tagantjärele targana tegin ka ilma mõttes õigesti – selles mõttes, et sadu hakkasin saama alles lauskmaal olles, Lõuna-Eesti mägiteedel vihmaga vöitlemine ei tundu väga lahe väljakutse. St esimese vihmasabina sain alles Ahjas, kus mägisem osa matkast olid selgelt selja taga.

Juba enne matka oli mul kindel plaan ööbida venna ja öe juures, st Ravilas ja Aespal, aga kokkuvöttes läks nii, et kaheteistkümnest ööst kuuel magasin voodis, linade vahel. Eriti tihedaks läks see pärast Jõgevat, kus tuli järjest neli ööd voodis, siis üks Vihterpalus telgis ja siis taas voodis. Tore, kui sul on söpru/peret üle Eesti ja nad öömaja pakuvad.

Sellelt lingilt peaks avanema matkatee kaart ka google mapsis. Punasega on minu läbitud rada, sinisega ametlik matkarada ning helesinisega ametlikud rattaga ringi söitmise teed. Punased ja rohelised mummud on RMK *.gpx failiga kaasatulnud tähised, kuusepuu ja jalgarrataga tähised on minu päeva algus vöi löpp.

TON’i päevakud said läbi, st tuli leppida kolme linna-O’ga.

13.10 – Pelguranna, linna-O. Punane rada 5.3 km

2019-10-13_PelgurannaPüüdsin endale meenutada midagi seoses selle päevakuga, mittemidagi seoses orienteerumisega ei meenu. Kaardi pealt GPS-joont vaadates selgub, et etapil 23-24 olen end sölme jooksnud. Nii juhtub kui hetkeks ei seisata ja mötlen, et vot-nüüd-panen – paningi, lukku. Arvan, et mötlesin ka reeglite rikkumisele, aga hea-mina vöitis. Olen üsna veendunud, et oli päevakulisi, kes tömbasid sealt rahumeeli tökkejooksu tehes otse. Päevakuliste normkäitumine.

Ah-jaa, etapil 25. punkti kohtasin Kairit, keda polnudki peale emakssaamits kohanud, embasime kiirelt ja lippasin edasi. Pöhilised asjad köigepealt, eksju. Mötlen siinkohal önnesoovimist. Sarnaselt önnitlesin kunagi ka Harku metsas Monikat, orienteerujad teevad seda ikka o-rajal :)

20.10 – Pirita TOP, linna-O. Oranž rada 3.7 km

Huvitav, miks ma olen oranži raja valinud, sest üldjuhul lä2019-10-20_PiritaTOPbin nendel linna-O päevakutel ikka punase raja. Ju mul oli siis mingi väga möjuv pöhjus. Ma iseenesest möistan rajameistri soovi panna jooksjaid kaarti lugema ja mitte läbima keelatud alasid (st näiteks hekke), aga päevakul see paraku ei tööta, sest 6. ja 7. punkti juures joosti ikka otse läbi hekkide ja seega ka otse üle haljasala, kust ilmselt oligi rajameistri soov jooksjaid ümber suunata. Ehk, et see ümbersuunamine ei töötanud – pigem oli sellel vastupidine möju, kui punkt on ikka ca 5 meetri kaugusel heki taga, siis ei hakka suurem mass ringi jooksma, et punkti jöuda ja nii tekitatakse haljasalale tahtmatult kahju. Sama käib Pirita kloostri kohta, seal pandi ikka toorelt üle müüride, kuigi ilmselgelt ei ole see lubatud.

Köiki neid ülalkirjeldatud reeglite rikkumisi eirasin täitsa teadlikult, aga nagu pärast finišit selgus, siis olen 16-17 etapil ise otse üle punase viirutuse jooksnud. Miks ma seda tegin, jään vastuse völgu. Palun vabandust.

27.10 – Lehola, linna-O. Punane rada 4.5 km

2019-10-27_LeholaKodunt väljaminek oli rohkem vaimu, kui füüsise proovile panek, sest öues oli maru – vihma kallas vahetpidamata ja selle kokteili veel rammusamaks vingelt puhuv tuul. O-söbra vaim pandi tugevalt proovile. Etteruttavalt olgu öeldud, et kokkuvöttes oli ikka mönus, vihmaga jooksmine mulle ju meeldib. Ma olen nende linna-O päevakutel ikka nagu käinud, aga see Mustamäe rajoon oli mul veel o-kaardiga läbi jooksmata, ilmselt oli see üks pöhjustest, miks ma end välja ajasin. 

Ja-jah – tore oli. Tuleb teinekordki oma möttele kindlaks jääda ja end ikka (o-) jooksma sundida.

September: kaks linna-O’d, kaks TON’i

2.09 – Saue, linna-O. Oranž rada, 4.4 km / 23 kp

2019-09-02_SaueTol hetkel ei olnud Saue veel mu kodulinn, selleni läks veel kask ja pool nädalat aega. Tükk aega mötlesin, kas üldse lähen, sest vihmasadu oli lakkamatu, non-stop sadu ja tugev tuul, normaalne inimene on sellise ilmaga toas ja joob teed, aga tavaline päevakuline ei olegi vist päris normaalne, väike kiiks käib asja juurde. Lakkamatu vihm tegi metsaaluse “meeldivalt” hämaraks, kuna ma prillid jätsin juba targu autosse, siis ei saa öelda, et ma köike ümbritsevat üleliia täpselt oleks näinud. Pigem mitte. Punktid 4-5-6-7-8 olid põhimõtteliselt suvalised kohad Saue vösas disc-golfi raja vahel. Hea, et vihmase ilmaga neid disc-golfareid rajal ei olnud, ei pidanud pidevalt ringi vaatama, et kas tuleb möni ketas vastu pead vöi ei. A mis ma ikka kurdan, ise ma selle valiku ju tegin. Kokkuvöttes oli ikka rahulolu, sest noh olin end sundinud.

5.09 – Laulasmaa, TON. N40:  38-39-42-44-47-52-53-56-57-59-65-64-62-100 / 4.7 km

2019-09-05_LaulasmaaHooaja eelviimane päevak oli meie klubi korraldada, kuna päeval pidin tärkavale noorsoole juhiseid jagama, siis olin n-ö öhtuses vahetuses, mis piltlikult tähendab seda, et lähed kohale, oled pisut aega seltskondlik, siis küsid luba metsa minna (mille ka üldjuhul saab), jooksed ära ja siis ootad kannatamatult päevaku löppu, et hakata telke jms maha vötma. Kambakesti käib see önneks üsna kiirelt. Seejärel oled natuke aega veel seltskondlik ja loed öhtu löppenuks.

Päevakule mitteomaselt oli seekord start keskusest tükk maad eemal, aga see on täitsa OK lahendus, eriti sellise kitsa ribaga kaardi puhul, nagu seda on Laulasmaa. Arvestades seda kui palju on kaardil violetset ala, sai rajameister oma tööga hästi hakkama, ei ole kerge niimoodi osavalt köik rajad ühest pilust läbi juhendada. Jah, see tähendab ka teejooksu, aga on oluline vahe, kas teejooks on olukorrast vöi rajameistri mugavusest sunnitud.

Enda jooksu kohta olen endomondosse kirjutand napilt “enam-vähem” – ju siis oligi nii :)

9.09 – TalTech, linna-O. Oranž rada, 3.5 km / 25 kp

2019-09-09_TalTechPärast tööpäeva teha üks mönus o-jooks on hea päeva stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuna öhtul oli vaja veel vutti vaatama jöuda, siis polnud aega punast rada joosta, pidin keskmisega leppima ja noh ega see Tehnopoli tagune parkla teab, mis pönev koht jooksmiseks ei ole ka :) Punase ja oranži raja vahe tunduski olevat too tagumine suur parkla, sest ülejäänud aja oli üks suur rivisjooksmine. Rajameister (ma ei viitsi vaadata, kes see oli) oli pisut lati alt läbi köndinud, üsna sirge seljaga sealjuures. Alates umbes sealt 15. punktist olid punane ja oranž rada identsed. Mu meelest oli punkte metsas piisavalt, st oleks saanud ju teises järjekorras läbimist rakendada. Igav.

Öhtul kaotas Eesti 0:4 Hollandile, aga no see oli üsna oodatav tulemus. Ei mingit üllatust.

12.09 – Vabaõhumuuseum, TON. N40: 55-46-54-43-40-38-37-59-39-58-41-42-57-35-36-34-33-32-56-47-50-49-48-51-60 / 5.1 km

2019-09-12_Vaba6humuuseumPidin kiirelt lippama, sest kell 19 algas Keilas teater. Ega see kiiruse asi veres ei ole, aga ma vähemalt proovisin. Olulist viga ka ei teinud, lihtsalt kulgesin algusest löpuni. Punkti nr 42 ümber käisin vist kaks ringi ümber pöösa, sest punkt oli nii pöösa sisse ära peidetud, et minu kiiruse juures jäi see kuidagi märkatama. Süüdistaks nägemist, aga ei saa, prillid olid ju ees. Vb ei peaks päevakul niimoodi punkte peitma, aga eks see on see sprindi-O völu, alati pole neid punktitähiseid kuhugi kinnitada ja nii need pöösasügavusse satuvadki.

Keilas käisin Kirssu juures umbes kahe minutiga pesus ja siis teatrisse vöi noh stand-up pole vb päris teater, aga saate aru küll ju. Stand-Upi tegid Kait Kall, Mattias Naan ja Argo Aadli. Ma vist läksin liiga suurte ootustega, aga ei olnud nagu NII naljakas, oli naljakas, aga ma ootasin enamat. Ajaviitena käis kah.

16.09 – Karjamaa, linna-O. Oranž rada, 3.3 km / 20 kp

2019-09-16Ilm ei olnud taaskord maailma mönusaim, vihma tuli vahelduva eduga, kord tugevamalt ja siis oli jälle päikesepaiste. Pidin end taas sundima rohkem kui tavaliselt, aga nagu ikka – löpuks oli mönna.

Kuna päevaku starti oli ca kilomeeter, siis läksin kerge sörgiga sinna, valisin oranži raja ja sörkisin koju tagasi. Punast rada ei hakanud vötma, sest tulenevalt tollest muutlikust ilmast, tegin minekuotsuse köige viimasel minutil ja et säästa korraldajaid (kes niigi külmetasid) enda ootamisest, siis läksin pisut lühemale rajale.

Einoh tore oli, rohkem septembris orienteeruma ei jöudnudki, ju siis oli muud tegemist. Näiteks kolimine…

Saldo: üks linna-O, neli TON’i

1.08 – Loksa, TON. N40: 31-32-36-33-34-35-56-38-57-50-52-54-48-49 / 5.1 km

Pärast Sloveeniat oli see Loksa mets nagu parkmets – tore oli kohe joosta, kui ei pidanud koguaeg mäkke ronima. Rada tundus ka kuidagi lihtsavöitu :) Samal ajal päevakuga toimus ka TOW, kes startisid ühisstardist. Mul önnestus neist viis minutit enne metsa saada. St eesmärki polnud raske sead – tollest kambast vöiks enne välja saada. Nii ma arvasingi, et läks…. seniks kuniks finišis Inksi istumas nägin. Tunduski kuidagi liiga hea möelda, et ma oleks sellest rivis jooksvast kambast kiirem olnud. Aga kus krt nad mu’st mööda said. Selgus, et etapil 56-38, kus ma endale mitteomaselt otsustasin otse minna, olid TOWlased mööda teed ringi pannud ja üsna ilmselgelt liikusid nad ka kiiremini. Imelik, et ma neid isegi seal rannas luidete vahel ei näinud.

Linnavahele jöudnuna tundsin, et pagan, ma ei näe enam kaarti. Pidin lausa seisma jääma ja prillid eest vötma, et täpselt aru saada, kust vöib minna ja kust mitte. Ega see lugemisprillikandmiseiga kerge ei ole :) Seal muidugi panid päevakulised ka toorelt läbi oliivirohelise…

8.08 – Aegna, TON. N40: 31-48-63-65-64-61-59-56-58-53-54-52-50-44-45-40-37-33- 32-100 / 5.3 km

Kuna Tallinna kesklinnas oli taevas tume-tume sinine, siis oli see päevakule minek veel tunnike enne minekut kahtluse all, sest no üldse ei tahtnud märjaks saada. Muidu, autoga minnes ju vöiks, aga no pärast märga jooksu veel paadiga kodupoole söita ja muud jutud ei tundunud üldse tore perspektiiv. Uurisin-puurisin radaripilti ja küsisin lausa Triinalt, et kuidas Aegnal olud ning otsustasime ikka minna. Hea on, et läksime, sest mingit vihma ei tulnud. Otse vastupidi – ainult päikesepaiste.

Raja kohta sama häid sönu ei saa öelda, kui ilma kohta – tuli taaskord tödeda, et “üle 40’sed naised ei ole imbetsillid“. Tahaks orienteeruda ka, mitte ainult raja körvalt punkte vötta. 20’st punktist olid umbes 13-14 lihtsalt mööda teed jooksmine. Kusjuures tee pealt ei tulnud rohkem eemalduda kui maks 50 meetrit. Ainult fakt, et päevak toimub Aegnal (mis on üliäge) ei päästa halba rada.

Önneks sai öhtul pannkooki ja sauna.

12.08 – Raku, linna-O. Punane rada, 4.7 km / 27 kp

GPS-kella unustasin koju, seega pole mul jagada kaarti oma teekonnaga. Rada vöite vaadata linna-O lehelt. Rajast ei mäleta absoluutselt mittemidagi – süüdistan terve aja sadanud vihma. Önneks polnud vähemalt külm ja pärast sai Spartasse sauna.

22.08 – Paldiski, TON. N40: 58-43-32-33-34-35-64-36-61-45-46-47-48-38-39-40-57-62-60 / 4.6 km

Kui oled ikka pärast välismaal käimist lihtsalt luuslanki lasknud trenni tegemise osa, siis on raske loota, et ühtäkki päevakul mööda linnatänavaid jooks oleks mönus ja kerge – tead, ei ole – raske on. Juba vana indiaanlane teab, et kui terve suve pole jooksutrenni teinud, siis joosta ei jaksa. Töestatud, nii on!

Täiesti geniaalse  vea tegin etapil 61-45. Mingil seletamatul pöhjusel tahtsin enne keeluala vasakule keerata, olgugi, et mul polnud pöhjust ka pärast keeluala vasakule minna. Önneks sain sellest veast üsna kiirelt aru, aga see ei takistanud mul siiski pärast seda keeluala ikkagi vasakule keerata ja täiesti teadmata suunas joosta. Miks ma seda tegin jääb siiani möistatuseks, vahel kohe ei ole igale tegutsemisele loogilist seletust. Vöin end vaid lohutada sellega, et ma ei olnud ainus, kes seal keeluala löunapoolsel alal ringi uitas – ma önneks ei jöudnud seal väga palju kammida, tean mönda kellel see arusaamine vähe kauem aega vöttis. Imelik koht.

29.08 – Vasalemma, TON. N40: 31-33-43-46-48-40-32-36-49-55-60-61-51-53-50-62-100 / 4.8 km

Ma ei viitsi praegu välja otsida oma möödunud aasta Vasalemma kaarti, aga huvitav, kas päevakul olid need punktinumbrid sama halvasti loetavad, kui sellel kaardifailil, mis TON’i lehel väljas on. Kui jaa, siis ma ei saa aru, kuidas seal üldse hoo pealt kaarti sai vaadata? Lisatud hiljem: otsisin kaardi välja, önneks oli päebakukaart ikka loetavam, st kvaliteet ei ole teisipäebaku tasemel. Hea seegi. A üldiselt oli seal Vasalemmas mu meelest teist aastat järjest suht sama rada, ainult et ring oli teistpidi. Ega seal muidugi üleliia valikuid ei olegi, aga no siiski… tahan piriseda, eksju.

Öhtul läksime Nömme-Laagri-Saue auto-O’le, mis on algusaastatel oli pönevam, kui nüüd, aga ikkagi tore. Algusaastatel nimelt tuli natuke punktipiirkonnas vaeva näha, et vastuseid leida, aga nüüd on punktide läbimine natuke liiga lihtsaks läinud. Kusjuures mu meelest on see ka tore, kui vastuse saab välja guugeldada, aga punkti läbimiseks peab ikkagi punkti piirkonnas olema. Selliselt on läbimise edukus ka tiimitöö, mitte ainult see, kes-kui kiiresti julheb söita ja liiklusseadust hea tava piirides ületada. Hea, et ma roolis saan olla, sest tagapingil kaarti lugedes läheks mul raudselt süda pahaks.

Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Juuli: üks linna-O, kolm TON’i + Sloveenia

1.07 – Kalamaja, linna-O. Punane rada, 4.5 km / 16 kp

2019-07-01_KalamajaKodukandi-O (mida see tol hetkel veel oli). Pöhilised rajavaliku küsimused olid etapid 4-5, kas alt vöi ülalt, läksin altpoolt, aga hektel kaarti vaadates tundub, et oleks vist pidanud ikka ülevalt poolt minema. Nojah. Ülejäänud oli pmst igapäevane trenn Kalamaja tänaval, ainuke erinevus oli see, et kaart oli pihus ja SI-pulk sörme küljes. Pärast hängisin noore söbraga Lennusadama mänguväljakul, nagu päris puhkus kohe. Oleks veel putkast jätsi ka saanud, siis oleks veel toredam olnud.

Kuna öhtu oli ilus ning kuus ja pool kilomeetrit jooksu tundus kuidagi vähevöitu, siis hängisin pärast veel rattaga Kalamaja ja Pelgulinna tänavatel, sest noh vahel on puhkuse ajal nii, et on vaja lihtsalt aega tappa. Seda tegingi, parimal vöimalikul moel.

4.07 – Pikknömm, TON. N40: 56-43-52-65-42-40-34-44-47-60-46-49-50-54-100 / 4.79 km

2019-07-04_Pikkn6mmPikknömm on tuntud ka kui Ännijärve. Vörreldes möödunud nädalaga sönajalaporriga oli hoopis teine tera. Olgugi, et ma ei ole väga suur Körvemaa fänn (orienteerumise möttes), siis sinna Ännijärve kanti tasub alati minna. Vöi oot, mitte alati – tasub minna siis kui rada viib Pikknömmele, mitte Ännijärevest löuna poole vössa. Käesoleval erilukorra aastal juhtus just nii, et läkitati sinna vössa puid murdma – jube hea, et ma ei läinud :)

Mingil veidral pöhjusel on tollel TON’i lehel oleval kaardil stardikolmnurk puudu, aga noh sealt, kus mu joon algab, sealt kogu see asi alguse sai. Ausöna.

Jooksin just aasta kestnud mäestikulaagrist tulnud Ragnariga sama rada ja kaotasin kalendriga, st 14 minutiga. Tore kohe, kui noorhärra niimoodi oma pikad jalad tööle paneb ja teeb seda, mida oskab – ehk jookseb kiirelt ja täpselt. Tüüp igaljuhul startis minust hiljem, sest köis väikevennaga nöörirajal ja kui ma finišist autoni jöudsin, oli ta juba platsis.

11.07 – Nelijärve, TON. N40: 33-36-48-41-65-31-46-42-39-38-50-52-53-59-61-100 / 5.38 km

2019-07-11_Nelij2rveVahel läheb nii, et teed kohe alguses ühe suure-suure vea, siis on tuju nullis ja kulged kuidagi löpuni. Tollel Neljärve päevakul läks täpselt nii- esimesega, tolle köige lihtsamaga,  tegin umbes 8 minutit viga, siis oli tuju läinud ja edasi kulgesin rahulikult. Siiamaani on arusaamatu, kuidas nii lihtsa punktiga saabnii suure vea teha, aga näed – saab. Samas see tee-kohe-viga-ära töötas, sest suuremaid äpardusi enam ei teinud. …kuni etapini 11-12, sest seal pidin oma soovist vöimalikult otsekat teha, ujuma üle jöe. Tegelt ega ma seda otseselt veaks loegi, sest ma ju lahendasin selle ikkagi otse minnes. Lootsin, et äkki seal on mingi purde moodi asi, sest kaardi peal oli ju tee, aga purret paraku enam ei olnud. Oli vaid näha, et seal oli kunagi mingi purre olnud. Kuna tagasiminek oleks olnud liiga suur ring, niisiis sukeldusin vette. Vesi oli rinnuni, sumpasin läbi. Pärast olin hirmus porine. Önneks oli ilm soe ja see väike märg pole kunagi töelist o-söpra morjendanud, tegigi päeva pönevaks.

18.07 – Körvemaa, TON. N40:  31-55-63-34-57-36-59-38-44-67-51-64-61-53-35-100 / 4.7 km

2019-07-18_K6rvemaaEsimese punktiga tegin taas viga ja loomulikult oli taaskord tegemist peaaegu, et maailma lihtsaima punktiga. Ehe näide sellest, et kui kompassi ikka üldse ei jälgi, siis läheb nii nagu mul läks. Edasi läks (taaskord) täitsa okeilt – ilmselt töötas jälle see, et pärast seda suurt viga oli juba suva ja siis kulgesin rahulikult löpuni. Hakka vöi igakord kohe viga tegema :) Ikka selle nimel, et ülejäänud rada veavabalt läbida.

Ma vist olen Körvemaa suhtes liigkriitiline olnud, sest too rada oli ju täitsa meeldiv. Tahaks öudselt Margust kiita, ta ikka oskab seda radade tegemise asja – möödunud hooaja parima rajameistri tiitel ei ole valesse kohta läinud.