Mul on mingi kiiks erinevate söjafilmidega, mulle lihtsalt meeldivad need. Paraku muidugi on enamus ameeriklaste tehtud ja seetöttu nöretavad need ka ameerikalikust patriotistmist, aga no mis sa teed, kui teised ei tee söjafilme. Enamus söjafilme on ju ikka, kas teisest maailmasöjast, millest ilmselt vöibki jääda filme tegema, Vietnami söjast vöi siis juba pisut tänapäevasemast Afganistaani ja Iraagi missioonidest. Kuna nende köikide üks osapool on US and A, siis peabki parku seda patriotismi taluma. Teise maailamsöja puhul on aegajalt tegu ka inglaste osalusega, aga see on harv juhus.

MeganLeavey

Igaljuhul. Vaatasin ära sellise filmi nagu Megan Leavey (imdb, wiki). Ei mäleta üldse, mis pöhjusel mul see film üldse olemas oli. Ilmselt on pöhjuseks ikka see söjafilmiks olemine ja ka see, et tegu on filmiga, mis on tehtud töestisündinud loo ainetel. St ongi olemas naine, kelle nimi on Megan Leavey ja tema lugu on selline, millest ilmselt järelikult pidi filmi tegema. Megan on üks pisut elule käega löönud noor daam, kes nägi tänaval kuulutust, et tule ja liitu US Navyga. Megan läkski ja leidis sealt enda kutsumuse ning hakkas koerajuhiks. Täpsemalt pommikoera. Edasi on lugu juba selles kuidas tüdruku ja koera vahel tekib side ja see löpp ei tundu vahepeal üleliia önnelik olevat, kuid kuna tegu on ikkagi US and A filmiga, siis löpp on äärmiselt önnelik ja äärmiselt patriootlik.

Mis mulle aga tegelikult hullult meeldis selle filmi puhul oli see Megani ja Rexi (koera noh) vahel tekkinud side. Üha enam tekib mul möte, et peaks endale ka ikka koera vötma. Vähemalt oleks keegi, kes mind alati koju ootab :)

Advertisements

Ei mäletagi, millal ma oleksin Vanalinnas orienteerunud. Xdreami mitte arvestades. Tegelikult kunagi lapsepölves olen ka, mäletan, et vanalinnas olid mingid o-jooksud, aga täpsemalt paraku mitte. Isegi kaarti mäletan, kuigi seda o-kaardite andmebaasist ei leia. Oli selline kollane lärakas mu meelest. Vöi siis ei oska otsida :)

2017-05-24_VanalinnIgaljuhul kasutasin vöimalust ja käisin ülemaailmsel orienteerumispäeval vanalinnas orienteerumas. Oli tore, kuigi löpplahendus jättis soovida.

Köik oli absoluutselt oivaline, natuke oli nagu tunne, et jöuaks joosta ja see vanalinna tundmine andis ikkagi väikese eelise ka. Arvan vähemalt, et tunnen vanalinna. Ja see sprintide jooksmine on tore – mulle meeldib kui on tihedalt punkte, saab pidevalt orienteeruda, ei pea soodes sumpama. Mitte, et mul ka soode vastu midagi oleks, aga vaheludse möttes on täitsa tore lihtsalt kaardiga joosta.

Kuni löpuni oligi köik tore, pingutasin täiega, aga paraku selgus löpetades, et olin jätnud üheksanda punkti vötmata. Ma ei mäleta, et ma oleks isegi stardis vaadanud, kuidas üheksandasse minna, olgugi, et muidu vaatasin raja enam-vähem läbi. Vb jätsin seetöttu täehlepanuta, et see oli ju trepi peal, kui raske saab ikka olla möödaminnes punkti äravötmine. Tuleb välja, et saab – öudselt lihtsalt saab jätta punkti vötmata. Te proovige teinekord. Kaheksandast välja joostes vaatasin kohe, et nüüd tuleb panna täiega trepist alla Balti jaama tunnelitesse. Nii tegingi. Piinlik lugu, peab numbrilaagrisse minema.

FreeFireMöne filmiga on nii, et treiler on parem kui film ise, st lähed kinno tohutute ootustega, aga kinos selgub, et köik paremad kohad olid treileris ära. Free Fire’ga (imdb, wiki) just nii oli. Treileri järgi arvasin, et tegemist on mönusa komöödiaga, kus pöhiröhk on mahlakatel dialoogidel, aga ma ei saanudki päris täpselt aru, kus see filmi möte oli. Seda muidugi juhul, kui tal pidi möte olema. Dialoogi muidugi oli, aga paremad osad oli treileris ära nähtud. Tulistamist ja verd oli ka, aga natukene isegi liiga palju. Tarantinol on ka verd palju, aga tal on seda stiilsemalt. Meistritelt tasub öppida :)

Mu meelest on nii, et kui filmis läheb inimeste surm naeruväärselt pikaks ning ringiroomamine toimub igasuguse loogika vastaselt läbilastuna ja haavatuna, siis ei ole enam äge, siis on tunne nagu proovitaks kuidagi kunstlikult filmi pikendada. Mul vist ausöna tuli seal kinos uni peale. Lootused olid liiga körged.

Vaatasin just treileri uuesti ära, tundub nagu oleks jube ägedat filmi vaatamas käinud. Vaadake ka ja siis vötke uus film.

 

Oma korraldataval päevakul on ikka nii, et lähen metsa, kas esimesena või viimasena. Kuna enne päevaku algust on pisut tegemist, siis on viimasena isegi parem minna, sest siis olen saanud natuke puhata ja üleüldse on hea teada, et köik on kontrolli all. Oma klubi inimestega see vist muidugi ei saakski mittekontrolli all olla.

2017-05-18_Soodaj2rveSoodajärve mulle meeldib, on ennegi meeldinud ja mulle meeldivad Priidu rajad. Rada oli täpselt piisavalt tehniline, jättes siiski meeldivalt palju vöimalust joosta ka mööda teed. Seda viimast ma agaralt kasutasingi. Köik oli kaunis kuni seitsmenda punktini, kui taas oli kokku saanud punt naisi ja köik need naised jooksid samas suunas. St et tuli jälle lippama hakata. Hakkasingi siis panema ja panin kohe nii, et oli pandud. Ma isegi ei saa aru, mis ma seal 8-9 punkti vahel mötlesin vöi noh vist saan ikka – kompassi jätsin jälle vaatamata. Samas jällegi sinna jõekese äärde jöudes polnudki vist asi niiväga kompassis, kui rohkem arusaamises, kus ma täpselt olen ja selles viimases ma feilisin täiega. Ilmselt möjutas ka olukorda see, et nii vasakul kui paremal oli punkt ja inimesi liikus igas suunas. Ma liikusi ka, aga kahjuks vales suunas. Önneks jöudsin möningase eksimise tagajärjel oma üheksandasse ja sain selle peale aru, kus ma olen. Selgepilt – ots ringi ja tagasi. Möningase pusimise peale sain kätte ka kaheksanda ja siis jälle ots ringi ning edasi… taas üheksandasse. Mäletate seal seitsmenda punkti juures sain daamidega kokku, kes köik samas suunas jooksid? Üks nendest daamidest jooksis mu’ga sama rada. Kui ma sinna kaheksanda poole tagasi sörkisin, siis olin üsna veendunud, et nüüd saan raja löpuni uhkes üksinduses joosta, sest kes ikka päevakul 10 minutilist viga teeb, aga tuleb välja et teeb. See daam tegi. Ma tegelikult ei tea täpselt mida ta kogu selle aja seal punktipiirkonaas tegi, aga igaljuhul kui mina punkti lähedusse jöudsin, siis oli tema ka seal ja punkti sain mina enne teda kätte :) See tähendas aga seda, et pidi jälle lippama hakkama, et proua mind kätte ei saaks. Edasi läks köik justnagu lepase reega, daam jooksis mu’st pisut kiiremini ja tuli iga punktivahega natukene lähemale ning päris löpus leidis endale vist uued sihtmärgid, st proovis eest ära joosta. Önneks tegi ta viimase punktiga taas viga ja ma ikkagi löpetasin pisut enne teda. Väike rööm sellestki. Mis aga teeb asja huvitavaks on see, et too proua oli ühel teisipäevakul rajameistriks… Mmhmhmmh, okei.

Kokkuvöttes mulle ikkagi meeldis, kuigi sellest veast on kahju, sest tulemusi vaadates oleks ilma tolle lolli veata oma vanuste daamide seas väärika koha saanud. Ikkagi päevak ju! :)

Tuli välja, et täna on juubel. Selline teadaanne wordpressilt.

 

Aastapäev

Ise vaatan küll, et esimene postitus on tehtud 16.12.2003, aga küllap see oli blogspot.com keskkonnas, sest ma vist alguses olin seal. 14.09.2017 olengi siia üle kolinud – palju önne mulle!

Kangru teisipäevakul läks nii, et pool rada sain rahulikult omas tempos joosta, aga siis umbes kuuendast punktist läks nii, et mingi proua sattus mulle järele jooksma ja mu 2017-05-16_Raudalueneseuhkus ei lasknud sellel juhtuda, et proua mu’st lihtsalt mööda vöi eest ära jookseb. Hakkasin siis ka natukene jooksma. Mul on see viga külges, et üksinda ma ju ei viitsi niimoodi pingutada, nagu siis kui mul keegi sabad jookseb. Imelik komme, vöiks nagu ise ka joosta. 10-11 etapi ajal andsin alla ja mötlesin, et lasen proual minna – jooksin teadlikult mööda teed ringi, et proua saaks  minna ise ja otse, aga krt punktis olin ma enne. Olin täietsi veendunud, et ta saab otse läbi metsa minnes kiiremini. Heaküll, spurtisin 12’nda poole, aga see oli paraku natuke loteriipunkt, st kui sattusid punkti hetkel, kui seal oli rohkem inimesi, siis polnud muret – mine ja vöta punkt lihtsalt ära. Kui aga sattusid üksi, nagu mina, siis polnud seda kaevikupöhja peidetud punkti väga näha. Tiirutasin mönda aega ja sain kaasorienteerujate abiga punkti kätte. Hea seegi.

Märkate, et teisipäevakute kaardi värv on jube veider. Liiga intensiivne mu meelest.

2017-05-11_J6elahtmeKui ma Rebalas ainult plaanisin köik punktid ära vötta, siis Vöerdlas (teisiti tuntud ka Jöelähtmena) vötsingi köik punktid ära. Kiidan rajameistrit selles möttes, et punktid olid kenasti asetatud nii, et täitsa ilus ring tuli välja. Samas jällegi, ma ei saa aru, miks oli nii vähe punkte tolles kaardi ida osas. Mulle see osa sellest maastikust meeldib vist köige enam. Selle asemel oli aga hoopis mitu punkti kaardi löunaosas olevad küngastikus (mötlesin praegu ise sellise termini välja), kus esiteks on seda reljeefi praktiliselt vöimatu välja lugeda ning see on ka piisavalt ohtlik päevakuliste massi turnimisülesandeks. Igaljuhul läbi ma sealt turnisin. Löpuks vötsin veel möned lasteraja punktid, et ikka oma esikohta vabaklassis kindlustada :)

Vaadet, mis just seal kaardi idaosas olid, olid üsna öövastavad. Metsapölengud olid seal üsna korralikku laastamistööd teinud, ei olnud üldse ilus vaade. Kevadises metsas pole niikuinii eriti värve ollagi, see hallollus, mis sealt vastu peegeldas, oli veel koledam.

20170511